Juba mõnda aega tunnetame muutumist. Millegi käest ära libisemist millegi hea, sooja, kauni. See on selle meie käest ära minema suve rohetume õhtu, nagu ütleb luuletaja. Sa lahkud mu tõsiseks jäänud suvi. Ta on nii palju olnud päikesepaistet. Merd järvi, jõgesid, metsi, rännuteid, üksinda ja hulgakesi küll tõsine, küll rõõmus olemist. Esialgu veel üsnagi heal meelel, aga ometi juba tõusva nukrusevarjundiga, kirjutab Viiu Härm. Rohutirts räägib mulle lõbusa lahkuja keelt. Suvi on üks neid hulle, kes läheb muutma meelt. Ja teises luuletuses. Mitmevärviliselt õitseb toa silmalill Jaan August Uibu puude okstes kallakil üle turris heinamaade juba pehme hädal. Suurest suvest on mu kätte jäänud ainult nädal. Kuidas. Kuidas juba lõhnab puu all õuna visse? Aasta valmimise maitse imbub hingamisse. Seisan õhtul trepi peal lehti veikleb puul säsi põlgi katuses varajane tuul. Ja ma tean, et metsa taga õitseb kanarbik. Tagantjärgi ükski suvi polnud. Küllalt pikk. Korjan omad päevad kokku, kõik, mis pole ajalik. Olen valmis, ootan ainult õige aeg, on vajalik. Sügis ja kevad on vastaspoolused omamoodi amortisaatorid, osa etendab siin suvi. Kui kevades inimese tundeelu on väga ettevaatav valmis olev ootav siis teiselt poolt meie tööl meie kooli rütmides üldse meie elurütmis on kevad ka omamoodi lõpetav, midagi saab valmis ja väga tihti minnakse puhkama. Kui suvi laseb meil küpseda ja peaaegu et loodusse lahti sulada, siis sügis on just vastupidiselt kevadele võib olla emotsionaalselt kinnisem sulguv, hämarusse kalduv. Siin ei ole üldiselt selliseid ootusi sellist palavikku nagu kevades, aga samal ajal on siin töös just palju võimalusi ette vaadata, uut tööaastat alustada, plaane teha, võib-olla isegi veidi unistada nende täitumisest. Suvi aga on ja oli eeskätt olemise aeg. Nõnda kirjutab Viiding oma luulekogus, elulootus kõrges rohus suures rahus, tillukene mees kuulab aja voolamist. Ta pilk on pilvedes. Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel, aga juba teises rahus. Hoopis teises ja ta märkab. Rohus lamab mees nagu tume täpp või koma ajapildi sees. Juhan Liiv aga tunneb sügispäikeses kirjutatud 1896. aastal veel selgesti suvetäiust. Kaseokstel virab, hiilgab päikse kuld, näed, kui puistaksivad selget sulatuld. Mahehea on puhkus vaiksel metsateel. Päike seisab juba poolelt, õhtu eel. Aga üle oru. Seal, kus põllupind, sügis suvepäikesest hiilgab, määrinud päiksevale. Kab heldib seal nagu kutsuks mõrsja mind seal mäe peal. Suvehelinaid on Eesti raadio väga rikkalt ja ulatuslikult ohtrasti edasi kandnud võibolla eeskätt tähelepanu, pöörates suurtele paljusid kaasa haaravatele, üldrahvalikele sündmustele, küllap ka üksi olijaile, meele olutsejatele. Suures osas nendel on olnud pühendatud ka seda suve läbinud raadiosaadete sari. Suvi heliseb suvi. Need helisevad, mõtisklused on olnud suunatud iseolijale. Raudnõgeste nukker ja tuuline hääl kui lahus. See, mis matkaisa raudnõgeste nukkeria tuuline hääl käib pilvega, ülema kurb laul kõnnib südamemetsa, siis pärg lilli lamba peal. Ja otse sealsamas ta jalge ees. Noor sügis. Ta mängib seal. Või nagu selleski saatesarjas kõlanud heliloojad ei püssi, kelle luulelised loodus pealkirjadega helitööd väga tihti kujutavad nähtava ja kombatava tegelikkuse maailma asemel tema enda hingesiseseid unenäolisi, väga kauneid maastikke. Nõrk närbumise hõng õielehtede pudenemine öösel nagu kogemata ükshaaval. Peaaegu märkamatult. Nende mõtiskleb läti sõnameister siia tonis oma epifaaniates. Keegi ei ütle teile, et see on nii esimest pudenenud õielehte peidab iga lill ise. Teie seda ei märka. Liidab järelejäänud õielehed, nagu ei puuduks sealt ühtki midagi, mitte midagi ei paista veel ei õites, Eivartes ei lehtedes. Aga nõrk närbumis hõng, ütlen ma, teile kõnnib ringi niidul. Minule nõmme peal pisike lill, tõsised silmad tõstab. Mõistan ta lihtsat keelt. Mõistan väikeste lillede lihtsat kihist, kes räägivad tasa, et hing ainult kuuleks. Üks muusikamehi, kes ehk kõige lähedasemalt on tunnetanud, läbi elanud pisikeste lillede luulet on Hüpassaare laulik Mart Saar. Kui tema koduteid mööda rabaradasid praegu hulkuda, siis sunnib hämmastuma see Laugaste äärne rikkalik, võiks öelda ka lillemaastik. Tähelepanematu malepilgule võib olla hoopiski silmade vahele jääv imekaunid, värvid, imekaunid, vormid. See on muinasjuttude ja unistuste seon imetlemise maailm. Ja väga hästi on seda tajunud ka saarekaaslane Eesti muusika ajaloos. Cyrillus Kreek oma nõmmel lilles. Ja kuigi praegu on käes juba september on see saade ikkagi pühendatud lahkuvale suvele. Ja sellepärast loeme leelo tungla ridu tema luulekogust. Kummaliselt kiivitajad kurtsid. Selle kuu nimi on August mälestused kollastest lõketest tuli lilled ja pilved, mis lähevad hall jõgi. Külm. Taevas tuul, mis tuled minevikust? Tuli lilled, Tulililled, vanad rohelised lehed, mida varsti ei ole valus rahutus, kujutu nagu pilved, mis lähevad, et muutuda nagu mälestuskollastest lõketest. Selle kuu nimi on august. Nõnda ongi kevades nii palju loota suves mõndagi üle elada, kätte saada, selja taha jätta, sügisel meenutada. Aga selle kõrval selle ees selle ümber käib elu kogumine, korjamine, viljalõikussaagi saamine, tänulikkus ja rõõm. Kaalepi klaasmaastikest loeme luuletusest aed. Öö kella seitsmeni käib ümber tara. Aed ei ärka enam nii vara. Siis taevamärguand läitub aed nagu tõusnud tütarlaps käitub uhtudes kaelakaste v värskust peletab liikmeist ta hommikust järskust üleni säravais, piiskade sujub, kuni ta pisemgi liigutus sujub. Kuni ei jää enam midagi uhta. Võtame vastu ta nõtke ja puhta oksad painduvad pehme on muru, rutta siis päev ja ta kaenlasse suru. Helgivad õunadki haljast kleidist. Oh seda aeda magusat meeldist. Ka kadrivala näeb ene sees. Sügisesi rikkusi luuletuses sügis suvepidu. Ööd on pimedad ja rasked puuviljad varisevad, varisevad. Kas kuuljate kuminat rohtaias käigub, kui tohutu trumme kaigub vaikselt ploom sinises öös? Puu viljus põlevat suve päevad, õõnte helgis valged ööd, punased tomatid laulavad, meie ihu on päike. Puuviljade pidu, küpsemise uim, elu, leegid lõõmavad. Kas kuuled? Kuminat rohtaias maa väriseb, kui tohutu trumme. Eri aegade heliloojad on küpsemisaega lõikuspeomeeleolusid ja tänu erinevalt edasi andnud seda kogu maad haaravat rütmikust, elujõudu. Elu edasikestmist. Kõlab Vivaldi tuntud aastaaegade tsükli sügise osast. Viitav tekst, sõnab nõnda tasina kaupa, tantse, mänge, veini. See on lõikuspeo aasta rõõm. On külarahva rühikas raskepärane ja otsekohene lust täis tallaline hoog. Ja kui lõõgastuses on jäänud joodud pakkuse ülistuseks haarab uni kõiki, et ärganutena taas edasi pidutseda. Aga sügiserütmid võivad olla ka kaasaegsemad. Nõnda kõlab Räkk taimi meie 20. sajandi esimese poole tüüpilist ameerikalikku. Kui rütmi juba möödunud sajandi lõpul kirjutatud vahtralehe Räkk taimist Aga viljalõikuse meeleolusid kohtame väga tihti ka päris meie lähedases nõukogude rahvaste muusikas. Olgu siin vene ja ukraina muusikast leid. Toredasti murdes kirjutatakse eesti luule varasematel lehekülgedel. See pärineb juba 19. sajandi algusest luulet harrastava Gustav Adolf Oldekopi sulest. Jo nurme omma vallale Joait ning kõlgustevus. Seepärast meie laulame, meie rõõm, nüüd nõus küll põldu Millus, kevade kui lilli kasvava ja ajan väega rõõmsasti kõik puu jo häitsega. Ent ilusam kui kuld on tõest see rea kõrreke. Kumb kummardab meid nüüd see-eest, et tööd me tegime. Ja ega kõrs on tagasi meil mitu terakest Seeüte eest mees külleti, mis kasvis mulla seest. Ta kannab viljapõllul aias, ta kannab vilja, ka metsas. Kadri vala, kirjutab. Sadude järel puhkevad seened sügise kollaste lehtede seast iseäralikud lõhnates. Pilvikute mütsid on nagu tuhmilt läikiv või kullakas portselan. Avaseened tõusevad maast haprad ja naermaajavalt tillukesed kukeseened, naeratavad, kuivad ja rõõmsad, kenad ja kollased nagu või. Üksikud suured ja ilged kiirgavad ilusate kärbseseente punased, valge täpilised kübarad kantuna säravvalgetest jalgadest. Tatikad toretsevad oma suuruses, pruun, kollased, kohmakad, jäi juhmid. Kunitu, pruuni tihket, puraviku tahaks süüa otse maast, korjatuna veel mullast, lõhnavana. Viimase ja eesti muusikas on tähelepanu äratanud ka üks lugu, mis on otse pühendatud seentele. Lepo Sumera seenekantaat. Koos sügisseentega nagu ärkaksid linnatänavatel liikuma väga rõõmsavärvilised lustakad, lobisevad seenekesed, koolilapsed. Arvatavasti ei pane nemadki mitte paljuks igal vabal hetkel metsa lipatama vanemate kõrval ja samuti seeni korjata. Sellele pühendanud terve osa Mooratooriumis õhtust. Rubin Vene helilooja. Ja koos seenelistega meiegi täheldame suve sügistumist. Loeme veelgi veidi murdeluulet. Eha Lättemäe kirjutab nõnda. Suvine tähiv lendab ära nagu valge Siibega, lind lendab ärade nagu lind. Aga Kaplinski on natuke rohkem jalgadega maa küljes, selles luuletuses. Väle on suur tuul Kärblase Soksahtlase akent vasta päividele, ümbre tare, ümberussaya ega taivits kõrd kai aknast sisse. Ubina saiva yks rassen, pass, suve haigum, deus, eitsipakeistki, sinep, vits, Tõne miilon ega puu kähubina. Ega Ladze silmis ehen kooli tiibel, kuna tuleva punatse nuna iis punatse lehe käe. Mõtiskleme veel koos Ain Kaalepiga luuletuses õnn. Läbi põldude viib kitsas rohtunud tee. Sinu mõlemal käel on kuldse merelained, kuhu peegelduspäev. Ja siis maalida sihi. Et ojas jootmas on oma karja üks Paymen. Laevakarjamaa on pehmeid lambaid täis, tuleb istuda vist, et nende mäesid kuulda. Ja mis on õnn siis? Õnn need terad vilja täis. Need teed, meil kõigil on harud mitmesse suunda. Oh, jääda siia vaid nii, et keegi ei tea ja vastu võtta kõik need väiksed vihmad, Goed, mis taevas annab läbi terve su hea. Vaid sina, sinu pill, sinu värvid ja lõuend. Meenutagem ühest eelmisest selle sarja saatest mõtteid, mis inimesele väga omased just sellel ajal, kus vili enamasti lõigatud ja kus lootus tulevasele kevadele näib olevat veel üsna ähmane. Götet, kes kirjutab lopsakaid lehtedel on nõnda ohtrasti sooni, Paidet lausa lõputu, Neib looduse vormide mäng kasvamise hoole, ent seabloodus piirisin tarmuka käega leebelt, nüüd endale saab võimuse täiuse tung. Vargsi mahl eemaldub sealt, kus on oma töö juba teinud. Vars, aga ühtsoodu saab toekamaks jõulisemalt ringiratast, enne loendamatult või määratud arvul leht. Lehe kõrval on seal üksteise taolised kõik koondunud, kõik nemad on ühe keskpunkti ümber ja lõpuks loomistöö pärjana lööb lahti end värvikas kroon. Loodus, mis peatamatult läheb teerada täiuse poole kõrgema astmeni siin välja, on nende arendanud hämmastust täis iga kord oled uuesti vaadeldes, kuidas hällides graatsiliselt varrel on sihvakas õis. Nõnda saab looduses täis elu iidsete jõudude ringkäik. Ent iga lõppenud ring uuele alguseks saab, et igilõputu kee läbi aegade kesta võiks. Nõnda. Ning elu ääretus saaks ilmsiks su ees igal pool. Istume nüüd veidi rohkem kodus kui suvel. Võtsime natuke rohkem raamatuid sest tihti sajab vihma ja päike on jahedam. Ja kui me lähme välja, siis me võime täheldada koos Kustas Põldmaaga. Kuidas on kustumas lillede värvi kangasniidul ja põllupeenral. Aga nagu laps, kes ei tunne iialgi õudust, et temast saab aegamööda rauk, ei tunnega lilled hirmu saabuva sügise ees. Nad õitsevad. Nad ei taha teadagi, et päike käib alla ja aeg kisub vägisi sügisesse ja varsti hõbelevad nende lehed öökülmade jäisest suhtlusest. Need on viimased rõõmud suve kuldsest sülest veidi nukrad ja õrnad, kuid siiski rõõmud. Sügis hallade saabumise eel. Sügislilled udude ja raskekaste lapsed, härmalõngapäevade sillerdused, igas lilles oma võlu, piisak sügislilledest eriti intiimne, tagasihoidlik ja helgeid mälestusi täis. See on kanarbikuaeg. Kanarbik meie looduse meile nii omane sümbol, taim, aga sama lähedane prantslasele tee püssile, kes selle ümber mõtiskleb, oma samanimelises klaveril jalas. Ja sama lähedane näiteks ka šotlastele, kes küll meie lilla kanarbiku asemel armastavad oma valget kandes seda rinnal igal pidulikul päeval nagu mõrsja Ki oma käes mõrsja kimbu kaunistuseks. Ja lõhnab angervaks ja tuli Lilia ohakas. On hilissuvi ja pihlapuus on marjakobar ja männikus on kanarbik. Ja seda suve ei tule enam. Ei tule enam seda suve. Ernst Enno on üks tundelise maid sügavama ja ühelt poolt varjatud, teiselt poolt aga avatuma tundeeluga, luuletajaid. Lahkumise meeleolud helisevad eriti tema luuletuses. Sügise. Külinad kuskil kõrgel suur lahkumine ees. Jää kullake, jumalaga on sügise metsa sees, miskit ütelda, tahtsin ka see onunud. Õnn vallatu õisi pildus nüüd needki kõikkolitunud. Õnn, vallatu õisi, pildusi aega pildus ka. Jää kullake, jumalaga, aeg minna magama. Aega aegade taga, kodus, uus süda, soe hääl. Õnn, soojuse pildus ligi. Nüüd mõtetest raske päev. Õnn soojuse pildus ligi. Ja jahtunud on maa ja süda see jahtus kaasa. Ei jahedast jagusa. Uduja hõbehelin ja laul ja rändav tuul. Õnn, vallatu, süda soe. See oli kõik õiekuul. Ka erihead tunnetavad sügist isemoodi. Loeme koos Marie Underi ka tema uneretke päev juba vajumas kängu ja õhtu on astumas mäel. Veel päikese viimast mängu mu väsinud põlvede pääl. Veel suve. Punast aroomi on täis kõik põõsad ja puud kuid sügisu sineta ploomi ning vaikuse loor kataks uud. Kuid tunni sügavus kajas mus vastu. See üle käis röögimulisest ajast. Pea silmad mul tähti täis. Jah, inimene, see saab lõpmatuks, kui ka tas huvi kaob, kui sulgubki ta järel uduks ja sügiskella ta, sest nähtamatus tornis, mille pea on päikesest kõrgemal kirjutab Ain Kaalep. Jah, inimene, see, kes elu hea end tundnud käsu all, mis temale on antud suvepool ta enda tahtmisel ei tunne mingit talvitamis hoolt ning talle hingekell ei ennustagi valget jäljetust ja ö kaduvaid tee rajakesi, teisel pool suurt must ja laielevee vaid üht olematust, mis on olemist veel palju rohkem täis kui sinnamaani nähtud. Rõõm ja rist, mis lõpmatuna näinud. Nii jätame hüvasti suvega. Mees on juba lagedamad väljad. Need on head väljad ja head metsad. Nii nagu seda tundis peaaegu 100 aastat tagasi ka Jakob Tamm. Kõrs kahiseb lagedal aasal veel sügise tuult ees. Seal on, kui seisaks ta mõttes, kui seisaks une sees. Ja nagu läbi unine ta tunneb kevade tuult. Ta näeb veel mesilast väikest, kes mahla imeb ta suult. Küll kõik see on ammu kadunud. Kuid kõrrel veel meeles, seal kõrs kahiseb rühmuga naeru. Kuid naerul on sügisehääl.