Ja tere ilusat laupäeva rahva treenerid, nagu laupäeval kella 11 ajal kombeks alustavad jälle oma tunniajalist mõttetundi. Kutsume teid kaasa mõtlema koos hommik, nagu siin vikerraadio stuudios laua taga kombeks, täna siis Margus Mets Pärnu Postimehes, Peeter Kaldre ja mina, saatejuht Aarne Rannamäe rahvusringhäälingu. Nii mõlemalt poolt, nii telest kui kui raadiost võib, võib nüüd öelda täienduseks ilmateatele nii palju, et, et valget ollust ei tulnud täna taevast alla mitte ainult Ida-Virus, vaid ka Tallinnas võib öelda, et oli vist esimese esimese lumeaeg vähemalt mingisugust valget grupi 100. ja ma ei tea, kas see, kas see läheb nii-öelda lumena kirja, aga aga igal juhul valge Debemeid taevast alla kukkus, aga mitte sellest ei, hakkame tänama, rääkima. Ma arvan, et me räägime kõigepealt kahest esinemisest, mis möödunud mööduval nädalal olid olulised, mis olid olulised nii rahvusvahelises plaanis kui ka kui ka kindlasti Eesti jaoks. Alustame oma idanaabrist. Vladimir Putin. Venemaa president, nüüd ja igavesti pidas maha oma järjekordse kolmetunnise televisiooni maratoni. Selles mõttes ilmselt peab Putinile au andma, et ta, et ta jaksab, et ta on täiesti adekvaatne, ta on kursis. Kuigi noh, suure lavastuse või suure showga on, on igal juhul tegemist. Jah, seda on ju tähele pannud tähele panna olnud igal aastal, et kui Putin esineb, siis ta on hämmastavalt kursis väga laias spektris teemades. Tema käest võib küsida ükskõik mida reaalpoliitikast, loodushoiust, rääkimata rahvusvahelistest suhetest. Putin oskab ikka vastata. Ma ei arva, et et kogu see asi on lavastatud, nii et Putin kõiki küsimusi ette teab. Loomulikult seda, seda nagu võimatu teha sellise maratonijooksul. Aga eks seal oli küll selline, et ega sinna igaüks ikka küsima ei pääse. Ja no eriti markantne oli, ma ei tea, kas meie raadiokuulajad vaatasid seda ülekannet, aga igatahes liigub ka netiversioon ringi, kuidas üks naispensionär helistas, sai saatejuhi telefonile, ütles, et ma ei taha saatejuhiga rääkida, ma pean isiklikult presidendiga rääkida. Ja siis president ütles, et ma kuulen teid. Ja vanamemm oli siis ta oleks õnnestunud ära surnud. Tal ei olnud mitte midagi. Küsita küsis, kas te olete, kas te olete tõesti teile Putin ütles, jah, see olen mina. Kas ennem olid ka teie? Jah, ennem olin ka mina, oi jumal, oi issand, ma tänan teid ja sellega kõne lõppes. Ma ei usu, et selliseid spontaanset kõnet sinna niisama tulevad. José oli ikka nagu välja mängitud, ka Putinil tuleb au anda. Putin saab hakkama sellega, ma ei kujuta ette, et kas on teist mõnda sellist riigijuhti praegu, kes kes niimoodi eksprompt otse-eetris võiks sellise laia spektri küsimustele vastata. Ma ma millegipärast arva näiteks, et George Bush sellega hakkama saaks. Aga Vladimir, Vladimir vits saab väga hästi hakkama. Nad, iseasi on muidugi see, et kui sisulised vastused olid ja eks need küsimused olid ju tõesti üllatuslikult mida raske ette prognoosida kas või nende tehisrobotite küsimist, mis hakkavad nii-öelda vene armees tulevikus sõjamehi asendama ja ja noh, lavastus oli tegelikult ikkagi väga hea, sedasama memmelik. See on ju ka nagu nii-öelda suure tsaari poole pöördumine, et sul ei ole vaja midagi muud kui tsaari korraks näha, kuulda korraks tema häält ja sellest tegelikult piisabki. No vene meedias arutati ju isegi vene meedias arutleti palju selle üle, et tegelikult ju Venemaal tulevad parlamendivalimised ja ühtse Venemaa esinumber Vladimir Putin. Et kui palju see asi läks vastuollu selle valimispropaganda seadusega, et tegelikult ju ta esines presidendina samal ajal on teada, et ta presidendiks vähemalt hetkel ei kandideeri, eta kandideerib hoopis duuma valimistel. Et, et kui palju seal nüüd oli sellist valimispropagandat ja ega seda eriti ei leitud sealt. Ühes kohas, kui ta vastas mingisugusele küsimusele ühtse Venemaa kohta. Aga no loomulikult kui kokku lugeda neid lubadusi, mida Vladimir viimane suits ei jaga, siis neid vist tuli kuskil 20. Janar Talts jah, vene riiklik infoagentuur luges kokku 20 suurt lubadust. Ma seda uudist lugedes osutades imestasin, et kuidas ITAR-TASS tohib niisuguse asja üldse kokku lugeda, kes tal on selleks õigus, andis et see on noh, kuna kuna lubadused teatavasti on niisugune populistlik värk ja osutamine sellele, et noh, et suuri lubadusi oli, oli 20 ja väiksemaid oli ikka palju rohkem. Et kas siis riiklik infoagentuur julges nagu osatada oma oma riigipead, et vaata, mida kõike kokku lubab enne enne valimisi. Et see oli niisugune väikene, jällegi niisugune šõuelement Nojaa, nojah, aga võib-olla oli antud interlasega korraldus kokku võtta ja tulla lihtne vene inimene ei saa aru, et kui palju siis Vladimir Putin lubas, et 20, lubades seda on ju küllaltki palju. Kui valiti mind parlamente, siis need lubadused täidetakse, mis on selle Putini esimese juures ju alati olnud oluline see, mida me oleme kõik jälginud, et mida ta ütleb Baltikumi kohta, et kas äkki ütleb midagi, kes ütleb Eesti kohta midagi, seekord nagu vist läks, läks see karikas meist mööda küll, aga andis ta tugevasti nina pihta ja Ameerika Ühendriikidele seoses Iraagiga. Ta sisuliselt nimetas ju Iraaki Ameerika Ühendriikide käitumist okupatsiooniga nimetas Iraaki pisikeseks kaitsetuks riigiks, kellel on suured maavarad ja keda siis Suur-Ameerika hai on, on hammustamas ja nõudis, et ameeriklased esitaksid tähtaja Iraagist lahkumiseks oli ja sealt tuli ka muidugi Ameerika Ühendriikide vastureaktsioon kohe. Nii et see oli jälle selline suur suur välispoliitiline mäng, mida ta seekord mängis. Aga samas ta ise võrdles ennast ühe endise Ameerika presidendiga Rooseveltiga ja minu meelest oli seal magus konks oli selles võrdluses sees, teiste Ruuselt oli see mees, kes kolmekümneil aastatel nii-öelda Ameerika ühendriigid väga sügavast majanduskriisist välja tõi hästi julgete ideedega. Aga just Ruuselt oli see president, kes oli järjest kolm ametiaega president. Nii et kui sealt leida sellist natuke sümboolikat või paralleeli, siis Putinil on kaks nägu oldud ja see oli ka väike vihje sellele, et noh, eriti tugev teevad mehed ja need, kes ajaloos hästi palju korda saatnud, võivad ka kolm president alla, ütleme selleks, et nagu kolmandat aega välja teenida, sellest väikse sõja algatama. Või isegi mitte väga väikese sõja see, mis nagu nagu ruseli kolmas ametiaeg oli, aga ütleme kõik kõik see taandub ikkagi ühele nagu ootusele oodati ju Putinilt seda, et ta annaks mingit märku, mis ikkagi nagu pärast valimisi hakkab saama, noh detsembris on parlamendivalimised, järgmisel kevadel on presidendivalimised. Et mis siis ikkagi saab missuguselt positsioonilt? Noh, ei võta seda muidugi venemaalased kindlasti üks-üheselt, niimoodi, aga, aga, aga maailmas kindlasti on üldine ootused, millised positsioonid, kuidas Putini ikkagi edasi valitsema hakkab. Selles mõttes uudis tuli, et see oli nagu, nagu minu meelest nagu vaieldamatult maailma uudis selle sellest kolmetunnisest maratonist, kui kui Putin ütles, et et presidendi rolli vähe vähendama, pisendama ei hakata ja, ja seda ei hakata nagu üle kandma valitsusele valitseja rollis vastavalt suurendama, et siis tulevane peaminister oleks nii-öelda oma volituste poolest ägedam, ägedam kui, kui president, et selle ütles Putin nagu esimest korda välja tähendab noh, justkui vastates kõikidele nendele spekulatsioonidele, mis siis maailmas on ringelnud nüüd viimaste viimaste kuude jooksul Jah, aga see viitab ainult jälle sellele võimaluse, mis ka ringlevad maailmas jutud, mis ringlevad, et Putin võib saada küll kas peaministriks või tuumaesimeheks, aga see president, kes pukki upitatakse, nüüd tuleval kevadel, et see on küllaltki ajud. Jah, just nimelt ma tahtsin öelda, et, et see, et lastakse nagu valitseda, sellel nii-öelda presidendil oma ametiaeg täis ja tegelikult juhib riiki peaminister Putin. See versioon tundub olevat nüüd nagu kõrvale jäetud, et president on, on küll uus nimi pärast järgmisi valimisi, aga ta on väga ajutine. Kas see kestab siis aasta või, või natuke rohkem, aga, aga põhimõtteliselt noh, on ilmselt välja mindud sellele stsenaariumile, et et see president nagu kaob, mil viisil siis kas, kas musta kübarasse või mingisse senitundmatusse haigusesse või millessegi kolmandasse. Aga et korraldatakse erakorralised valimised ja siis saab jälle Putin nii-öelda tagasi riigitüüri juurde? Vastuste Vannatul näitas ka ju selgelt seda eriti venemaalastele, see oli eelkõige siseauditooriumile suunatud, et Vene riigis ei ole praegu kedagi teist, kes võiks seda riiki valitseda. Kui Vladimir Putin. Aamen mulle torkas silma see tegelikult väga palju oli nii-öelda vihjeid, jõu kasutamisele või jõu omamisele. Et ta ütles väga selgelt välja, et Venemaa teeb kõik selleks, et tal oleksid väga tugevate kaitsejõud mis oleks siis vene riigi enda kaitsmiseks ja ka meie huvide kaitsmiseks mujal. Ja tema viimased sammud ja vihjed on olnud ikkagi pidevalt selles suunas, et on möödas see aeg, kus Venemaa ei tee olulisi investeeringuid oma armee ja tehnika tugevdamisse, ta teeb seda ja suunab sinna suure suure osa siiski riigi alalistest rahadest, mida vahepeal. No aga see ei olnud selles mõttes üllatus, et seda retoorikat on ta ajanud vähemalt viimased kolm aastat, see on see põhiline ratsu, millega ta ratsutab, millega ta populaarsust kogub, on see, et Vene suurriiklik positsioon tuleb taastada see armee upitamine ja jõuda vastamine, see kumab läbi igast tema esinemisest praktiliselt. Nii et selles mõttes ei olnud midagi üllatavat. Aga ilmselt on see ka selline positsioon, mis hirmutab veidi lääneriike, aga annab kõvasti plusspunkte venelastele endale, rahvale endale, et Vene riigil on suur tugev juht, kes taastab meie riigi võimsus ei, mõjuvõimu kaenlas, noh, eks see vist rohkem nagu siseriigile olegi ikkagi suunatud niisugune sugune võimu võimu kindlustamisest, et sõjaline retoorika võib olla ükskõik kui, kui ägev, aga, aga noh, lääner on ju tegelikult teada, mis seisus täpselt iga grammi pealt, mis, mis mida kujutavad endast Vene relvajõud praegu ja kui panna sinna juurde teatavad rahasüstid, eks ole, aastate lõikes kasvõi 10 20 aastat ette kui palju on või kuhu, kuhu nad on võimelised minema mida, mida lubab praegune vene majandus ja, ja kõik, kõik, see on tegelikult ju väga väga teada ja sõjandusspetsialistid. Ja need, kes, kes tegelevad salastatud infoga, ütlevad ikkagi väga selgelt, et, et noh, see on tegelikult praegu niisugune retoorika, et tegelikult sõjalisest võimsusest on asi siiski väga kaugel. Aga see ei olegi tähtis, väga palju on polariseeritud selle üle, et mis asi on mis asi on vene idee, isegi Andres Herkel hiljuti kirjutas raamatu sellest päris päris huvitav raamat, muide. Et mis, mis on venelastel loomuse, mis on vene idee, et mulle jäi meelde seal üks koht, et et vene inimese iseloomuomadustes on üks joon, see, et ta võib olla näljas, võib-olla paljas. Aga ta peab uskuma sellesse olemas paar, kellel on taga suur riik, võimas riik ja selles riigis on ta nõus elama ka paljalt ja näljas. Meie tahtsime muide samal ajal sama asja uskuda 90.-te alguses, et sööme kas või kartulikoori, aga aga vaadates praegu tegelikult asi on hoopis vastupidine, et, et kindlasti me ei ole nõus kartulikoori sööma, et idee ei teeks, aga tähtis on ikka hästi elada. Jah, ega toonagi vist keegi kartulikoori päriselt. Teooria oli tollal nii kõrgele, et te muidugi eksite. Kui sõna-sõnalt võtta, siis kartulikoored on juba mitu aastat müügil Mctoosites rasvas praetud, nii et neid tegelikult just üheksandate aastate järgselt ei olnud ja päris maitsvat krõpsud ja nüüd aga jätame selle Putini ja Venemaa praegu siin vahepeal Peetri jutus vilksatas sõna iroo, mis tõi mulle meelde see, et sel nädalal täpsemalt siis paar päeva tagasi otsustas valitsus, et peaks meie sõjalise sõjalise emissioone nii Iraagis Afganistanis, Balkanil ja ka Põhjala Grupi siis pikendama kuni järgmise aasta lõpuni. Kuid esimest korda on nagu väga selgelt mõista antud, et, et see jääb, võib jääda viimaseks pikendamiseks, et sõjaline missioon peab üle kasvama tsiviilmissiooniks. Okei, see puudutab Iraagi jah, et, et siis kui see on saavutatud, siis, siis Eesti tuleb sealt välja oma oma oma selle platooniga Afganistanis on kahtlemata teistsugune olukord, Afganistanis on meil praeguse seisuga kõige suurem kontingent üle 120 mehe Afganistanist kokku on tulnud ka viimastel päevadel kõige kõige halvemad uudised, kus eesti poisid on jälle haavata saanud eile eile viimane, viimane selline juhtum ja raskelt me ei tea, kui raskelt ja millega see kõik lõppeda võib meediaga, selle poisi nime ei olegi lõppkokkuvõttes tähtis, tähtis on see, et et selle noormehe kõige lähedasemad teavad, mis temaga juhtunud on. Aga nüüd siis tõesti esimest korda on öeldud, et 2008 detsember võib jääda selleks selleks viimaseks Iraagis. No see on üsna üsna loogiline selles mõttes, et. Et kui me vaatame, milline on Eesti avalik arvamus, siis avalik arvamus on pidevalt olnud enam-vähem ühesugune. Rohkem kui 60 protsenti inimestest tahab, et väed sealt koju tuuakse. Nüüd on küsimus siiamaani olnud selles, et noh, kuidas me need väetamine sealt ära siis tooma, kas, kas nii nagu jaapanlased, kes kabuhirmus pärast seda, kui Madridi rongiplahvatused toimusid, tõmbasid oma väed sealt minema häbiväärselt saba jalge vahel või nagu on räägitud, et meil peaks olema korrektne väljumisstrateegia ja minu meelest osta selle strateegia kujundamiseks, kui parlamendi otsus on ka taga, on igati soliidne. See oleks nagu naeruväärne käitumine, nii nagu kas leedulased tegid vist niimoodi, et tõmbasid kähku välja ja siis ma olen kuulnud, et ameeriklaste survel viisid osa jälle tagasi sinna. Et selline käitumine, kui oleks ka ilus, aga jah, kuigi siseriiklikult ma kujutan ette, et kui parlamendis väikeseks läheb, siis kindlasti eriti Keskerakond on kindlalt teatanud, et tema nõuab nagu kohest väljatoomist, et et ilmselt parlament siiski otsustab sellise soliidse variandi kasuks. Huvitav on see, et riik on kahesuguseid, ühed on need, kes on juba kaks nii-öelda arutlenud selle üle, kuidas viisakalt oma vägesid oleks võimalik Iraagist välja tuua. Aga sellel nädalal tuli uudis, et Türgi vastupidi, soovib neid armee koosseisu tugevasti nagu suurendada. Et riike, huvilisi, kes tahaksid Iraagis sõdida, vähikontingenti sisse viia, on samas ka olemas. On vaks vahet, sest et kui sa räägid nüüd Türgi võimalikust sissetungist Põhja-Iraagi kurde korrale kutsuma, siis midagi muud, sest Türgi ei lähe sinna mitte rahvusvaheliste jõudude koosseisus ja Ameerika lipu alla, vaid nad lähevad ise ja nii nagu nad varemgi on käinud. Käivad korra ära ja tulevad tagasi ja taha jääb üks verine rada, aga, aga ma arvan, et tegelikult Eesti otsuse taga on ikkagi väga lihtne pragmatismi. Järgmine aasta on USA-s presidendivalimised ja ja suure tõenäosusega vabariiklik president paneb oma ameti maha, see tähendab seda, et vabariiklased seda kohta enam uuesti ei saa, kuna praegu praegu paistab küll, et noh, esiteks Bushi populaarsus ja kõik ometi aastad on selleks teguriks, mis lubavad niimoodi arvata, aga teiseks on see, et demokraatidel on ikkagi praegu väga-väga jõuline meeskond välja kujunenud ja kellel on nüüd nii-öelda kõige teravamat tippu enda enda seast upitavad see on, see on iseküsimus, aga, aga suure tõenäosusega võim valges majas vahetub siis just nimelt selles mõttes, et üks partei asendub teisega, mitte mitte lihtsalt president ei lahku, uus ei tule ja see on parim aeg, kui seda oma oma otsust ellu viia. Et demokraadid, kes on ju kogu aeg olnud Iraagi väga kriitilised, mitte siis olnud seda meelt, et et Iraagist peaks kohe välja tulema, seda, seda ei saa keegi seda otsust praegu vastu võtta, USA-s aga, aga põhimõtteliselt olnud olnud väga kriitilised selle missiooni suhtes, siis nad kindlasti mõistavad meid hästi, kui me teatame aastajagu päevi ette nüüd 2008 on see viimane tärmin, kus me, kus me seal olema Kuigi ma tahaks näha, mismoodi demokraadid, kui nende kandidaat peaks presidendiks saama, selle selle sasipuntra lahti arutab, sest demokraadid esindavad ikkagi Ameerika riiki Ameerika Ühendriike, et vaevalt et ka demokraatide president võimule saades teated, et nüüd tuleme kõik in corpore sealt välja, sest siis on teada, mis juhtub ja mis juhtub siis Ameerika prestiižile. Jah, ja siin on ju veel üks veel üks suur oht mis, mida tõenäoliselt võib julgelt nimetada ohuks on see, et arvatakse spetsialistid on täiesti veendunud Bushile midagi varuks veel ja mitte ainult Iraagis, vaid hoid. Iraani sõjaline selline õppetund. Allumatuse eest tuumapoliitika elluviimisel on kindlasti üks asi, mis, mis veel maailma nii-öelda värisema paneb, et Bushil on valges majas jäänud täpselt aasta noh, ütleme valimisteni on aasta ja, ja siis võimaldatakse üle 20. jaanuaril, nagu, nagu seal kombeks 20 jaanuar on see päev alati ka seekord aastal 2009. Ja, ja aastaga jõuab ju üht koma teist ette võtta. Sel nädalal ju esines Bush märkimisväärse, ma ütleks sõnavõtuga, aga märkimisväärsete sõnadega ta ähvardas ju sellega, et maailm seisab kolmanda maailmasõja lävel juhul kui Iraani tuumaprogrammi ei peatata. Just nimelt see on, see on nüüd nii-öelda Bushi vastus Putini retoorikale, kas siis risti risti vastupidist juttu räägib? Kuulge, Lätis on, Lätis on täiesti uskumatud asjad käimas see teine kõne, millele ma saate alguses nagu viitasin, ehk siis Ameerika Ühendriikide suursaadik Lätis nime poolest käsriin toorfaili on, on Riias ülikoolis pidanud aulas pidanud võimsa kõne. Kõnekõneks aga, aga kõne sisu on, on, on meil hästi teada, aga juba fakt ise, et USA suursaadik selliseid sõnu ütleb ja nii-öelda näppu viibutama noh, meie meie kõige lähedasemat naabrite, meie saatusekaaslaste suunas, see on nüüd täiesti enneolematu asi, kui diplomaatiliselt korrektne ikkagi on see, kui ütleme, teise riigi suursaadik sellise esinemises selliseid seisukohti võtta, ma mäletan meie intervjuudest kivisse tehtud meie diplomaatidega on kõik vihjanud tegelikult selles, et ikkagi suursaadik ei tohi sekkuda selle riigi nii-öelda siseasjadesse suurte hinnangute andmises, milles ta siis Eestit Ta esindab. Et kui jäik see selline on, et ega minu mälu järgi küll suursaadikute sellised sõnavõtud välja arvatud need tõesti Vene suursaadiku sõnavõtt Eestis väga sage ei ole. Ma lugesin ühte käsitlust selle kohta, et see, et Ameerika Ühendriikide suursaadik just niimoodi avalikult sõna võttis, näitab seda, kui hull on olukord tegelikult Lätis. Et tavaliselt ja suursaadikud, kuidas nad asju lahendavad, nad kohtuvad ministritega, käivad nendega lõunat söömas või õhtust söömas. Kohtuvad erinevate gruppide esindajatega. Et see, et ta niimoodi avalikult pidi esinema, näitavad seda, et need nagu öeldakse, vaat kanalid on ammendunud, et nende kaudu väga õnnestunud Lätit nagu öeldakse, õigele teele suunata või korrale kutsuda ja see olla nagu olnud, siis ainukene võimalus, mismoodi üldse Ainuke kanal, mis veel oli lahti jäänud Ma olen ikka ja jälle öelnud, et me teame igasuguseid asju maailmapoliitikast ja me teame eriti palju kaugete riikide kohta, aga huvitav on see, et see, mis toimub siinsamas, meie veekülje all ja see puudutab eriti Lätit, aga, aga tegelikult miks mitte ka Soomet ja Leedut ja, ja ütleme siin Ida-Euroopa asju. Et me teame ikka neist pagana vähe ja mulle tundub küll, et see, see Läti asi tuli nüüd küll nagu selgest taevast, et et noh, kõik oli ju tore, me rääkisime kogu aeg, kuidas Läti majandus kasvab jõudsalt ja kuidas nii mõneski asjas lätlased on nagu ikka nihukest sõbralik naabrit nagin on käinud, et et aasitakse 11 ja, ja ja öeldakse alati mitte kõige viisakamalt asju välja, aga, aga, aga lõppude lõpuks olime sunnitud tunnistama, et nii mõneski asjas on, on Läti nagu Eestist mööda läinud ja mõneski asjas on, on Läti elu palju paremas korras kui, kui meil. Ilmselt see nii ongi, aga nüüd siis järsku niisugune niisugune pauk, et. Viimase ütleme 16. aasta praktikas ega ei mäletagi, et midagi sellist oleks juhtunud. No tegelikult on asi ju selles, et Ma isegi nägin kuskil seal tänases lehes karikatuuri, see vist oli eilses lehes kus nagu murumütsis eestlane näevad ja vaatame põlglikult sinna Läti piirivalvet, et need lätlased seal, et noh, et ega nad ei oskagi oma oma asju ajada ja ja siin oli kuskil Pealkiri vist, et mis viitas sellele vanale ütlusele, et läbi nagu läti raha ja nõnda edasi. Aga küsimus on ju selles, et, et kui Ameerika Ühendriikide suursaadik juhib tähelepanu Läti niivõrd suurtele probleemidele, siis meie võime siin mõelda, et okei, et seal, Läti küsimus, see ei ole, meie küsimus, ei ole soomlased, saavad aru, et see ongi läti küsimus. Aga no lai maailm võtab ikkagi Baltikumi ühtsena. Baltikumi pealinn on Riia, mille keskmes on siis Läti järelikult see, mis toimub Lätis, seal on kõik asjad korrast ära, järelikult tema tavalise inimese jaoks kaugel maal on ka Eestis asjad täpselt samamoodi. Ja on ka Leedus asjad täpselt samamoodi. Nii et see see on, mis läbi Lätile kaela valati, valati ju tegelikult kogu Baltikumi kaela. Jah, no aga mis siis Lätis juhtunud on? Võib-olla kõik meie kuulajad ei loe täpselt niimoodi lehti nagu puuri nii-öelda iga iga rida nagu meie oleme seda sunnitud tegema. Et mis siis nagu, mis siis nagu väliselt lahti on ja mis siis nagu sisuliselt lahti on? Väliselt on see, et valitsus kõigub, valitsuses on teravad erimeelsused valitsusjuht on tunnistanud, et Lätit juhivad oligarhid. Et riiki on võtnud, et riigi on võtnud oma oma võimusesse mingisugune grupp. Ja Läti, Läti poliitika tervikuna on siis nii-öelda noh, oligarhide haardes, kes siis riiki püüavad lõhki rebida. No on räägitud kolmest oligarhi, sest et Läti on jagatud kolmeks. Et ühte osa Lätis kontrollib siis Ventspils Ventspilsi, noh nimetame seda siis mafiaks eesotsas siis linnapea Lemberg siga, kes praegu, kui ma ei eksi, vist istub koduarestis. Täiega, muide, ma tahan meelde tuletada ka meie selline Volgas resideerub korrespondent Ragnar Kond on on teinud väga palju intervjuusid, muide kes on väga-väga lihtsalt ennast kätte andnud ja kes ei ole olnud mingi kättesaamatu, kauge, nii-öelda maffiapealiku ristiisa. Ja teine grupeering on siis ekspeaminister, Shele grupeering, kes on siis ma ei tea, teine suurem tegija ja kolmas on natukene väiksem, praegune transpordiminister žesters, kui ma ei eksi. Et kogu riik olevat nagu selle nende kolme grupeeringu vahel ära jaotatud ja poliitikud tantsivad, olenevalt sellest siis, kes kellelt ilmselt raha saada. Nende grupeeringute pilli järgi. Siin saab ainult tänada, et me muidugi ei tea, Eestis ilmselt ei ole oligarhia või vähemalt ma ei ole kuulnud, et nad oleksid jaganud ära mingisugused mõjusfäärid, aga eks see tegelikult ju vähemal määral ole ka Eesti poliitika probleem. Ja ma arvan, et ma selle juurde veel saate jooksul jõuame. No ma käisin ise mõni kuu tagasi Ventspilsis ja seal nimetatakse selle kriisi aluseks nii-öelda need samu tänavakive, mida tõesti tuhandeid-tuhandeid kui mitte miljoneid ruutmeetreid ei ole Ventspilsi maha pandud ja väidetakse nimelt seda Ventspilsi enda linnapea on saanud nii-öelda meelehead ja on ka läbiomanike ringi seotud sellesama tehasega, kes neid kive toodab ja kes firmadega, kes neid maha panevad, nii et selles mõttes noh, natuke nagu isegi isegi eestilik konflikt. Kuigi meil otseselt ühtegi tipp-poliitikute seostada nii tugevate majandushuvidega tänavakivide pärast valitsused ei kõigu. Ma ei oleks väga loogiline, aga see on tõesti see, see torkab nagu silmad, kuigi see Ventspils oli nii-öelda juba nõukogude ajal selline puhas nagu poolkinnine tööstus, tööstuslinn ja ka üheksakümnendatel aastatel. Nii et ta on saanud täiesti uue näo. No ta näeb väga kena välja, see on vaieldamatult kõik selle linnapea suures osas tema tema teene, teene ja tema julgus, aga probleem nii-öelda oli ise oligarhiks olemisega, on, on olemas, niiet. Lätis on tegelikult kuhjunud ju nii palju probleeme, kui sa arvasid, et ega me päris hästi aru ei saa, mis seal toimub siis. Ega ei saa tõepoolest sellepärast et üks probleem ajab ju väga ja, ja see, et Läti valitsus kõigub, see ei ole mitte ainult sellepärast, et noh, oligarhid on seal ära jaganud ja poliitikud nõnda näo otsas, seal on igasuguseid nüansse. Tuletame meelde, kui valiti Lätile uus president siis presidendivalimistega Haanjas oli üleval see, et kes oli kunagi arst, eks ole, kes võttis, kes on ka avalikult tunnistanud, et ta võttis pistist või meelehead, no kuidas nüüd öeldakse selle eest patsientide käest, nüüd on see ka uuesti üles tõstetud. No ma ei kujuta ette, et kas, kas Eestis kas Eestis oleks saanud presidendiks inimene, kes kelle, kelle kohta oleks eelnevalt teada olnud, et ta mingit ametikohta kasutades on võtnud altkäemaksu. Noh, aga ma ei, ma ei üldistaks seda Läti presidendi juhtumit. Tundub, et tegu on ikkagi niisuguse väga sümpaatse inimesega, kes võib-olla on liiga väike veel Läti eelmise presidendi kingade jaoks, aga aga noh, ta võib-olla tahtis olla nii-öelda noh, rahvamees. Jah, aga see on praegu uuesti päevavalgele kistud, lisandub sena katlasse. Ütleme, kas te nõukogude ajast teate mõnda arsti, kes ei võtnud meelehea, tähendab ju see oli ju selline norm viia pudel konjakit ja väike ümbrik arstile, kes noh, ma, ma ei ei mäleta juhtumite, et oleks nagu nagu tagasi lükata või see oligi norm ja kui sa ei viinud, siis siis vaadati, et, et noh, et siis me teame, kuidas sind järgmikud ravida. Tegelikult meil ajakirjanduse natukene terminid segamini, et täna hommikul ma vestlesin veel tuttava juristiga, kes seletas siis lahti kaks mõistet, pistis ja altkäemaks meelehea. Et tegelikult altkäemaks on meelehea. Mille mõjul siis ametiisik paneb toime ebaseadusliku teo. Ja pistis on see, kui sa viid ametnikule poliitikule kellele iganes meelehead ja ta peab toime seaduslikud sead tänatada nagu selle seadusliku teo. Jah, see meie juriidilised lehvikas viimasel ajal niisugune vahetegemine, kuigi ütleme puhtalt keelelist son, terminoloogia mitte midagi aasta olnud ja see on väga suur vahe, aga ma ütlen seda, et tegelikult on karistatavad mõlemat teod ja praktiliselt ühel viisil, et ei ole vahet, see milleks sa seda meelehead siis viid. Nii et se samma arstidele meelehea viimine on puhas, puhas pistis mis on ka karistatav. Jah, nojah, aga kui me hakkame täna nüüd nagu nagu targutama selle üle, mis, mis nõuka ajal toimus ja ja noh nagu seda hukka mõistma. No ütleme, meie ei räägi nõukogude ajast praegu või ma ütlen ka sisuliselt kaheksakümnendatel ka tänasel päeval. Jah, noh, et kui teie käest küsiti, ma küsin teie käest, kas teie olete kunagi altkäemaksu andnud altkäemaksu selleks, et keegi sooritab viimase eba ebaseadusliku teo, mina küll ei mäleta, ega meelehead olete andnud, aga arstidele ma ei tea, vist konjakipudeli olen ma küll viinud, ma olen täitsa kompveki kompvekikarpi kumama südamega haiglas olin ja kindlasti viisin ma küll ei mäleta, kellele ja mitu pudelit aga, aga kindlasti viisin ja kui palju raha ümbrikusse panin, seda ma ka ei mäleta, aga, aga. Ma tean ju, et, et seda on tehtud ja tehakse siiamaani. Noh, eks autoteenindusest kisa ju makstud üle kõvasti selle eest Jah, ja mis, mis siis ütleme, Venemaal, vana Tallinna käimine oli ja, ja, ja nii edasi, eks ole. Kutsioon tegelikult kisub natukene viltu selles mõttes, et ma ei tahtnud selle Läti presidendi näitega sugugi seda öelda, et et see, et Läti president kunagi arstina võttis meelehead vastu, et see oleks mingisugune selline asi, mis nüüd, mis sind läkid kõigutab, aga lihtsalt see on nagu üks üks tilk nendest paljudest tilkades, mis. Siis ma olin kivike mosaiigis. Kokku moodustab sellepärast, et kui me hakkame rääkima, milline president peaks mõnel riigil olema, siis me võiksime küsida seda, et, et kas on õige, et ühe riigi president on kaks ametiaega, endine tippkommunist, eks ole. Nagu meil oli? Kui me räägime, kumb see hullem on, finantsoligarhia, rääkisime seda Venemaa puhul oleme rääkinud Ukrainast ja Valgevenest, siis tegijatega vähemalt säärane finantsoligarhia toimib ka balti riikides. Võib-olla mina alustaksin oma hinnangul seda võib-olla Leedu poole pealt pihta, et kõige enam on levinud tegelikult Leedus, siis Lätis ja Eestis on seda kõige vähem kui ka meil just on seesama küsimus praegu just väga-väga aktuaalsed. Ikkagi raha ja raha ja võimu omavaheline seotus ja Lätis on veel valdkondi, mida on võimalik ümber ümber mängida, kus poliitikute otsustest sõltub väga suured ärid, on seesama Ventspilsi näit näiteks Ventspilsi sadam kuulub siiamaani protsendilised Ventspilsi linnale ja te kujutage ette, kui nii suurest naftasadamast ja kõigist, millised rahad sealt on läbi voolavad ja kui palju sõltub tegelikult poliitikute otsustes, kuidas seda raha nagu jagada, mis linnal millisest ehitussektoritesse kuhu iganes jagada. Aga meil on üks suur ehitusfirma, kellele vist kuulub. Ma ei tea, kui suur osa, aga ilmselt väga suur osa Eesti ehitusturust. Jah, kas me tahame või ei taha, aga, aga Läti asjad kindlasti sunnivad neid oma elu võrdlema nendega ja räägime, räägime tõesti parem sellest, et et noh, ütleme kui me räägime finantsoligarhia, siis Eestis ilmselt sellist ei ole. Et oleks nagu, nagu piirkonniti jagatud või, või mingisugust katust pakutud või, või mida iganes, eks ole. Aga, aga vele ütleme kuli maadevahetuseni tundus, et, et, et meil läheb kõik nagu hästi ja, ja korruptsioonitajumise tabelites me muudkui tõusime ja ja olime vot, et vanade lääne demokraatiatega juba juba samal samal pulgal, siis siis järsku järsku me oleme seal kukkunud ja me oleme silmitsi olukorraga, millest on õudselt palju räägitud ja viimastel nädalatel ja kuudel ja millal ju tegelikult lahendust ei ole ja me ei saa kellelegi praegu näpuga näidata, et vot see oli pätt ja kaabakas ja seal tehti niisuguseid asju. Aga, aga loodetavasti loodetavasti asjaomased organid jõuavad ka sellega nii-öelda ühele poole ja, ja kui siin justiitsminister on lubanud, et aasta lõpuks, siis ma suhtun sellesse suure ettevaatusega, aga kõige tähtsam on minu jaoks see, et selle asjaga jõutakse kuhugi, jõutakse mingisuguse lahenduseni. Öeldakse jah, need olid või ei, need ei olnud ja, ja kui on siin inimesed istunud uurimise ajal plate peal, et siis nende eest vabandataks, et nendele makstakse mingisugust kompensatsiooni selle eest või kui nad on milleski süüdi, et siis nad saavad karistada, nii nagu täpselt seda seadus ette näeb, see on nagu see annaks nüüd ühiskonnale sellise väga jõulise signaali, et, et Eestis on asjad teistmoodi, et Eesti läheb nii-öelda ikkagi selles suunas, kuhu me kõik soovime, ta läheks noh, suure tõenäosusega ikkagi sõitakse, et enamikku teisikud on kannatanud asjata. Et juriidiliselt on see jokk, ehk kuus tunnistab seda tõde ja õigusmaadevahetus oli seaduslik tehing. Miks sa, miks sa seda arvad, Margus, sest mis sa arvad, et juristid on sellise hinnangu andnud, tegelikult on seadus selle taga nädalavahetus kui iseenesest ei ole õiguse rikkumine. Loomulikult selle kohta on seaduse olla, aga kui siit nüüd edasi minna, kui me räägime madrats kuulsast samas nii-öelda sellest meeleheast, siis tõesti mind hämmastab see, et et kui, et mängitakse sellele punktile, et kui maadevahetus iseenesest on seaduslik, et siis kas samade meelehea viimine, ütleme, ametnikule mingisuguse teenuse osutamine talle on justkui seaduslik see tegelikult ei ole, ta jääb pistiseks, mis on tegelikult kriminaalkorras karistatav. Nii et seal ei ole tegelikult vahet selles, kas maadevahetus ise on juriidiliselt korrektne tehing või ei ole. Pistise meelehea andmine on vaatamata sellele kuidas ikkagi, et miks ühed ärimehed said vahetada või ettevõtjale, eks ole, said maid vahetada, teised ei saanud, see on, see on minu jaoks nagu see võtmeküsimus, miks osadel ametnikele, poliitikutele viiakse meile ja teistele kõik ülejäänu selle ümber on tegelikult ju vaht. See, missugune on, kas nihukse näoga Reiljan tuleb kapo väravast välja või kuidas tuiksoo vuhiseb mingisuguseid džiibiga ja rikub liikluseeskirju ja peaaegu et ajakirjanike alla ajades ja ja, ja noh, kõik see kuidas pressiteated ilmuvad, enne, kui, kui inimesed lähevad KAPOsse, et ajakirjanikud ikka tingimata kohal oleksite, saaks näidata nii-öelda kui suured, et nad on ja, ja kõik, kõik see, mida me siin viimastel nädalatel ja päevadel oleme näinud seal tegelikult vaht, see on selle asja nii-öelda väline külg, sisuline külg on tähtis tuua päevavalgele, et kas siin oli seal midagi. Kas mõned said meelehead, nagu sa ütled, hüvitist, kas kas anti altkäemaksu või antud altkäemaksu ja kes andis ja kellele andis ja, ja mis oli selle altkäemaksu andmise juhul, kui see toimus reaalne tagajärg. Kas see grupp seltsimehi SAISis paremaid maid vahetada, kas nad teenisid selle pealt ebaseadusliku tulu ja nii edasi ja nii edasi, need on ju kõige olulisemad küsimused, aga minu meelest Darnell sinu eilses ETV saates oli just Liina Tõnisson oli see, kes ütles, et rahva õiglustunne on nii või teisiti riivata saanud, kas need asjad on seaduslikud või on nad tegelikult ebaseaduslikud? Et osadele siin ühiskonnas tuginedes küll tõesti parlamendi poolt vastu võetud seadusele anti võimalus maid vahetada, teistele ei antud võimalust vahetada ja kolmandat ei olnud üldse võimalustest, neil ei olnud midagi midagi vahetada. Nii et see on, et ühelt poolt jagati ikkagi mitte miljoneid kroone või tuhandeid kroone, vaid jagati tega sadu miljoneid kroone, ühiskonna õiglustunne on häiritud, aga ühiskonna õiglustunnet häiritud ka paljud nii-öelda sekundaarsed asjad tõesti, millest ma just äsja-äsja rääkisin, noh kasvõi see, et milline inimene, milline poliitik on, Villu Reiljan, missugune on tema taust milline on tema saatus viimasel ajal, et ta riigi poliitikust muutunud praktiliselt mitte mitte kellekski, kuidas ta Talle omasel moel kultuurirahvast sõimas, mida ta ütles, kuidas ta nokitseb, eks ole, presidendi kallal ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga noh, seesama Toomas Annus, eks ole, kes oli ajakirjandusele täiesti ligipääsmatu, kes ei andnud ühtegi intervjuud järsku oh imet, Toomas Annus jagab intervjuusid vasakule ja paremale, tuleb kampsunis Aktuaalse kaamera stuudiosse peaaegu et ise ise pakub ennast, eks ole, kõik kõik see moodustab niisuguse tausta, mis, mis võib-olla iseenesest iseenesest ei ole ju tähtis. Aga mis annab sellele nii-öelda sellele ühiskondlikule õiglustundele ja sellisele noh, nagu nagu meile väga omane on, niisugune varastamise mentaliteedile annab uut hoogu juurde ja kujutage ette, kui, kui nüüd öeldakse, et kõik see oli üks mull, see kukub kokku, mitte midagi ei juhtu, inimestes omandatakse neile makstakse kopsakaid miljoneid selle eest, et nad on neil on põhiliselt kannatusi põhjustatud. Mida ütleb ühiskonna õiglustunne. Väga lihtsalt vastab, jälle mässiti kõik kinni. Nojah, ühiskonna õiglustundega kedagi kinni ei pane, see on, see on jumala õige ja tegelikult jumala hea, ei pane sellepärast et noh, mis siis, mis siis juhtuma hakkaks, eks ole. On riike, kus on pandud muidugi. Aga nagu saalne, sa ütlesid, et loodame teie nende riikide hulka. Tahate ei ole tähtis, no tõesti ei ole tähtis tegelikult see, et mismoodi Villu Reiljan käitub siin kaamerate ees ja mis, mis kuidas ta intelligentsi kohta midagi ütleb, et tähtis on see, et kas suudetakse siis tõestada, et selle maadevahetuse käigus on antud sedasamast pistist, mille eest kinni panna. Ja tegelikult ju KAPO süüdistusest, mis on, kui ma ei eksi, 19 lehekülge pikk. Me ei tea, mis seal täpselt sees on, meedia kõike, aga tegelikult on ju prokuratuur mõned asjad ka välja öelnud. Seal näiteks on, on välja öeldud, see, et üks selline meelehea oli, on selgelt vihjatud, oli see, kui ärimees Andres Sarri kutsus Villu Reiljani Aafrikasse safarile, eks ole. Siis on siin räägitud tuiksoo korterist näiteks autost, tuiksoo autost ja nii edasi, et noh, ma loodan väga, et Pole prokuratuuril on olemas mingisugused asjad, mille mingisugused konksud, mille külge see asi ikka riputada, mitte konksud kohe sirgeks laevade ja sealt nagu näidatakse, süüdis, kotid maha kukuvad. Ma, ma tean, väga rumal, kui, kui algab selline tegelikult ikkagi tõsine protsess, küll praegu on nad kahtlustatavat, kedagi süüdistatud ei ole. Et kui see kolinal kokku kukuks, siis ma arvan, et siis oleks meil paras aeg ka tänavatele tulla, nii nagu nii nagu lätlased tegid siin paar päeva tagasi. Ma tean, mängiks stuudios, võiksid mängu läbi, te olete Peterit, sina oled väga suurärimees ja mina olen üks poliitik, ühe erakonna juhtfiguuri, kellel on valimisteks raha vaja. Kuulge, ma vastupidi, oleks loogiline. Me mängime mängu, mängumäng on mäng ja väga nõrka positsiooni ja mida ma teen? Mul on vaja valimisteks arusaadav, et kulutada reklaami mammile valimisüritustel, jagada tasuta kondoome, pastakaid, mida iganes. Riigieelarveline summa mind ei rahulda. Tulen ma, palun vestlen sinuga arvatavat restoranis või kuskil büroo bürooruumis. Ma küsin lihtsalt raha. Ja kas sa annad mulle selle raha? Mul on seda väga, seda raha vaja. Ei, no loomulikult ma annaks sulle selle rahaga, oleneb mis ärimees, ma olen. Näiteid, mis ärimees. Mitte mis iganes rikas, ärihuvisid kinnisvara sektoris, põllumajanduses, kus iganes. Ma loodaks, et ma oleks väga rikas ärimees, nii et ma peaks sulle maksma, aga kui ma nii rikas veel ei ole, siis makstakse. Ei, no aga sinu, sa võid rikas olla, aga sinu tegevuse edukus, kus sõltub väikese ametniku ühest allkirjast. Ühesõnaga, mida suuremakaliibrilise ärimehed tegelikult nad Eestis annavad. Ja kui sa oleksid tõeline ärimees, sa tahaksid oma äri laiendada, siis sa annad mulle raha. Ja ma annan sulle raha, aga ma teeksin tegelikult niimoodi, et ma võtaks oma suurest juhist ja õpetajast Urmas Sõõrumaa õppust ja annaks siis kõigile juba et igas elujuhtumis igaks elujuhtumiks jah, et, et ma ei saa, noh, et pärast keegi ei hakka ütlema, et ma andsin sinule, kui yks erakonna juhile andsin raha, aga nad igreki ei andnud, kuigi eile ka sinu saates. Anne, tuli välja, et näiteks sotsid olid väga solvunud, et nendel ei ole annetatud. Aga ütleme, see Võrumaa ei anna mitte kõigile sellepärast, et ta kardab, et et teda hakatakse milleski süüdistama, vaid ta lihtsalt kindlustab ennast tuleviku jaoks, sest keegi ei tea, missugune erakond Eestis võimul on viie või 10 aasta pärast. Jah, ma oleks kuidagi tahtnud sinu saatesse sekkuda sotsidele ei antud, sellepärast et ilmselt Sõõrumaa ei usu, et sotsid kunagi saavad kaalukeeleks valitsusse. Ütleme nii, et ma helistan teile kaheksa, neli. Aga vaata, Peeter, mängime selle mängu teise poole ka läbi, et läheb pool aastat mööda, vahel isegi vähem. Ja sul on midagi vaja. Sa oled ehitusfirma omanik, sul on huvid, sul on mingi looduskaitsealune maa või saa sa detailplaneeringut küllaltki risti, mis iganes. Ja nüüd sa pead minule helistama. Kutsun sind ka restorani, usud ka restorani? Räägime ja sa ütled, et kuule tead, et sa ei meenuta üldse seda, sa mulle raha andnud, aga sa ütled, kuule, Margus, et vaata, mul selline probleem vaatas sügavalt silma. Kuidas ma sulle ütlen, ei, sest et ütleme ausalt, ma ju sõidan tegelikult siduv Mercedesega ka veel. Tal on küll lapsepõlvesõbrad ja nii edasi, et see ei ütlemine ei ole siis enam nii keeruline, kui sa ükskord oled. Ja ma ei, ma ei võta Margus seda üldse isiklikult ma saan aru, miks sa seda mängu mängid, et noh, nagu persoonide puutusin üldse asjasse, mina olen Peeter Kaldre, Margus Mets, vaid sa kirjeldasid ilmselt olukorda, mis Eestis toimub. Täpselt ja ilmselt nii käibki. Muide, on olemas Eestis üks ettevõtja, kelle nimi minu meelest teile endale siis, kes ütles, et kuramus, ma ei mäleta, mis erakonnast jutt käis, aga ma andsin keskerakondlastele jutt nisukesi ilge papi ja nüüd nad ei tee seda, mida ma tahan. See oli jah, Tallinna linna tütar planeeringu algatamise puhul, aga ma tahan jälle öelda, et me ütleme, et et kas see on seaduslik või mitte, siis poliitikutele raha andmine või pill, poliitikute rahaküsimine ärimeestelt on tegelikult Eesti vabariigis seaduslikkus. Absoluutselt see on ju isegi avalik teave lausa, kui palju mingisugused ärimehed või eraisikud on erakondadele annetanud. Ja see välja diskussiooni. Ja sellepärast peaksime muutma seadusi, kuna riik ja ühiskond ei ole veel selleks, et elada normaalset läänelikku tüüpi elu ja seal tuleb igasuguseid kataclism ette, eks ole, kuskil ei ole välistatud, aga, aga meile eriti sellepärast, et meile ei ole veel kõik taskud täis topitud ja meil on veel niivõrd palju arendada, et, et lausa lausa kisub varastama ja, ja nii-öelda korrumpeerunud riigi poole tähendab, tuleb muuta seadusi ja jälle ma pöördun sinu saate poole, mis, mille nimi oli ETV-s Eesti vabariigi kodanikud ja mis oli tegelikult väga-väga hea saade ja nõustelile Tarmo Tammerkile, kes rõhutas mitu korda saates seda, et ajutiselt peaks muutma seadust, kuna olukord on Eesti vabariigis selline poliitrahvale ei ole usaldus poliitikute ja ärimeestevahelistes suhetes, siis ajutiselt tuleb muuta valimisseadust ja ei tohiks võtta ärimeeste, et mitte mingisugusel viisil finantsidega muud toetusi vastu valimiseelsel perioodil. Ja isegi Liina Tõnisson noogutas, selle ütles, et jah, et selline asi oleks võib-olla mõistlik, arvestades tänast situatsiooni Eesti vabariigis viia selline muudatus sisse ajutised, võib-olla viie-kuue-seitsme aasta pärast on meie demokraatia arenenud, et nüüd võime taas minna teistsuguse rahastamisskeemi? Jah, ainult, et kõik stuudios olijad olid ka selles mõttes ühte meelt, tegu on väga naiivse sinisilmse ettepanekuga, mis poliitikute puhul kindlasti läbi ei lähe, sest et kui, kui nad oma erakonna rahastamise asju vaatamata sellele, et õiguskantsler on sellega tegelenud aastaid ja rõhutanud, et see on, see on see on peamine asi, mis praegu nagu Eesti demokraatiat kõigutab ja nad ei ole suutnud seda nii-öelda õigeks rihtida siis oleks väga naiivne arvata, et nüüd hakatakse oma rahakotte teistmoodi tühjendama. No aga tegelikult oleks ka naiivne arvata, et kui see seadus ka vastu võetakse, keelatakse ära erakondade rahastamine ettevõtjate poolt, et siis jääb see rahastamine ära siis leitakse sellest taastamiseks hoopis teistsugused mooduse. Ega siis altkäemaksuandmine ja altkäemaksu küsimine ei lõpe sellega, et seadus on vastu võetud, selleks leitakse lihtsalt teistsugused-d. Päris kindlasti, ainult et ilmselt oleks organitel palju lihtsam asja kontrollida kui, kui praegu, kus, kus nii-öelda annetus on, on täiesti lokkav tegevus ja lavaline avalik, milles ei nähta nagu mitte mitte midagi, nimekirjad avaldatakse kogu meie ajakirjandusest, need on justkui taas mingid topid, kes on rohkem raha andnud. Vastupidi poliitikute praegu võimul olevate riigikogu liikmete ülbus on nii suur, et isegi isegi korruptsiooni nii-öelda tippsündmuse laineharjal, nii nagu see olukord praegu meil Eestis on pannakse ringlema Riigikogus paber, eks ole, kus, kus öeldakse, et tegelikult bürokraatia vähendamiseks võiks, võiks 2500 krooni olla olla nii-öelda anonüümne, et ei, ei pea kuskil deklareerima, ei pea ütlema, kes, kes selle annetanud on. Vot selle kohta käib küll see Ansipi kuulus lauset, õigemini Lennart Meri lause, et, et tule taevas appi. Vaatame, kas president Rüütel tilgutas 1000 krooni kaupa raha vist oli ka kaks nädalat järjest andis iga päev 1000 krooni, sellepärast et see oli täiesti seaduslik. Samas sisuliselt oli, see oli see ju täiesti täiesti ebaseaduslik. Aga kõik oli ok ja, ja midagi ei juhtunud, aga mõelge 2500 krooni, kui me hakkame seda nii-öelda. Suursponsor tilgutab seda, ütleme pool aastat või aasta järjest, millised summad tulevad kokku. Nii et mida, mida mina arvan küll, et mida, mida kõvemini selles asjas kruvida on kinni keeratud ja on, on olukord on palju lihtsam kontrollida ja, ja me, me saame need asjad nii-öelda kontrolli all. Me väga selgelt tuleksid ka öelda see, et noh, et poliitikute puhul ei ole ikkagi katsepteeritus, see sõidetakse ärimeeste Mersudega, et et ma siin tuttavaid ärimehi pinnisin. Natuke sellega ütlesin ka, et me ka tunneme lapsest saadik 11, et seal ka mõni mersu seisab, et anna mulle kasutada. Ta ütles, et sa ei ole esimene, kes seda seda viimaste päevade jooksul küsida hakkab naerma ja ütles, et noh, valdavalt on ikka selline traditsioon nii-öelda Mersusid antakse tasuta kasutada rohkem arvukestele kui mingitele teenete teenete eest. Ja ärimees võib ju anda, küsimus on selles, et poliitik ei tohi vastavalt poliitikatele vastu võtta. Muidugi kui su, kui su armuke on poliitik juhtumisi suusad alla panna, siis no siis peab olema naine taignarulliga, seal ei ole muud lahendust. Nojaa, aga kui me räägime rahva õiglustundest ja sellest, et tuleks nagu süsteem selgeks teha, siis üks, üks asi poliitikute puhul ja eriti riigikogu liikmete puhul on ju see, mis, mis rahva õiglustunnet vägagi riivab ja millele tuleks ka lõpp teha, on see, et et nad võivad maksumaksja raha eest ju. No ma ei tea, käia restoranis, toita oma sõpru, helistada seks telefonil, remontida oma autot ta neli korda päevas bensiini autosse, millel on 45 liitrit paak, aga ka võetakse näiteks 300 liitrit ja nii edasi, et sellised asjad tuleks ja juba hoobilt ja üksiti ära lõpetada. Moodsad kogu see kuluhüvitiste süsteem tuleks ümber vaadata ja lisada see minu käest kasvõi palka, kuigi on tõestatud, et ka riigikogu liikmete palgasüsteem on ju täiesti absurdne. See korrutamine nii-öelda keskmise palgaga, see ainult suurendab ebavõrdsust ja, ja kui siin Meie majanduskasv jätkub ja keskmine palk sealjuures, siis, siis me saame varsti ka niisugused kolossaalsed vahel et niisugusi vahesid jälle ei ole. Mosambiigis, Sambia, siga, Nigeerias kinni, et see eesti rahva ja Eesti ajakirjanduse õiglustunne on juba mitu aastat öelnud, et need asjad tuleks nagu ära lõpetada, aga minu meelest on sellised korruptsiooni idud on idanenud viimastel aastatel üha jõudsamalt summad ainult üha suuremaks. Ega see maadevahetus ei ole tegelikult ainuke protsess, mis ühiskonnas nii-öelda kuskil telgitagustes toimub, ega neid meelejaid antakse ka muude muude teenuste eest. Aga meie käed on selles mõttes lühikesed, sest sellest ei ole huvitatud praegu ei poliitikud ega ei ole ka ärimehed. Minu meelest tuleks kuidagi vihjata meie Ameerika Ühendriikide suursaadik resideerub, et ta kuskil avalikul loengul üles astuks ja teeks meile samasuguse peapesu nagu Läti suur USA suursaadik. Aga me saime ikka väga hästi aru, et see, mida Thorpe Riias tegelikult oli mõeldud ka meile ega, ega, ega, ega selles mõttes me poliitikat ka ikka nii lollid ei ole, et see oli täiesti arusaadav. Et neil võib-olla ei ole päris Läti see olukord, aga, aga ega, ega see vahe nii üüratu arvad, et said aru vä? Noh kui saatsin neile öeldakse ilmselt kui kui öelda, siis, siis siis tuleb härra Phillips lõpuks. Millegipärast arvan, et ütleme, vanas Euroopas ei tuleks ikkagi kõne alla mitte kuidagi see, et mõni minister sõidab pärimehe mürsuga või lab tema tema, tema korteris ma ei mäletagi, et selliseid skandaale oleks üldse olnud või tuleks vastupidi tõlgendada seda, et see on seal igapäevane tegevus ei ületa isegi ajakirjanduse uudisläve, ma ei usuks hästi välja siin. Me kurtsime, et, et me väga kahtleme selles, kas see maadevahetuse asi jõuab nii-öelda mõistliku, õige, õiglase kohtulahendini. Üks asi vist jõuab, et riigiprokurör Laura vaik andis kohtusse süüdistusakti, kuidas, kus siis neljale aprillisündmuste aprillirahutuste õhutajale üle hakatakse kohut pidama ja ilmselt see asi, see asi nüüd jõuab nii-öelda oma oma lahenduseni. Vähemalt vähemalt see on, see on positiivne, sest et tegelikult ka siin on rahva õiglustunnet väga julmalt riivatud. Kui me mäletame, kuidas Ilves ja Ansip rääkisid vahetult aprillirahutuste järel ja tegelikult juba ajal et kõik saavad väga karmilt karistatud, mäletame Ilvese nägu teleekraanile, kus ta ütles, et kõik, kes selles süüdi saavad karistatud, siis siis tegelikult karistused selle kolosoolse lõhkumise eest on tegelikult olnud ju väga-väga leebelt öelda, et mitte lausa olematud, et tingimisi pääsetud ja ja suhteliselt väikeste summadega, kuigi kuigi lõhuti ikkagi ju kümnete sadade miljonite eest. Minu meelest selle süüdistuse juures oli väga positiivne tähelepanu väärne see, et öeldi vähem otse välja, et nende rahutuste organiseerimise, õigemini organiseerimise, seda ei öeldud, aga rahastamise taga on ikkagi Venemaa? Jah, nii et sellega pole nagu varem niimoodi ametlikul tasandil. Kuna seda ütles ka välja riigiprokurör, et juurdlus annab alust niimoodi sellised järeldused teha, siis võib tõesti olla ka nii, et sellest tuleb üks mõnus poliitiline protsess, kus, kus nii-öelda Venemaakaart on, on väga selgelt esil ja see, see oleks niisugune noh, kuidas öelda meie oma väike Nürnberg või midagi taolist. Jah, see muidugi annab Venemaale ajendi jälle tõsta üles see küsimus, et ussimlejad. Teeks siis kiusavad taga ju tegelikult ka ma lugesin hiljuti juhtusin lugema, et sellest meie supersaatest tantsusaates tantsud, Tähtedega hääletati välja Eduard korootinia Beatrist sellepärast et nad ei ole rahvuselt eestlased. Jah, ma nende poolt võimas järeldusi oli üks uudis sel nädalal veel, mis tegelikult mind šokeeris esmahetkel tunduvalt rohkem kui kõik need Läti sündmused ja Eesti sündmused, uudised, sakslased, esitad uuesti Berliini müüri ja kuna see fotode juures inimesed, plakatid ja kas ma tõesti mõtlesin seda, et huvitav, kas sakslased ise nõuavad selle müüri taastamist, et kas Ida-Berliini vahelised vastuolud on jõudnud sellele tasemele. Aga fakt ise on õige, sest seal Berliini müüri tuleb 20. lammutamise 20. aasta ja kujutage ette, nüüd müür taastatakse 1,3 kilomeetri ulatuses ja selleks kulutatakse 289 pool miljonit Eesti Eesti krooni, et maailm on tegelikult väga-väga imelik. Aga osa nööri on seal ju pidevalt püsti olnud, jäetigi spetsiaalselt, aga ma ei tea, kas 1,3 kilomeetrit. Siis ei, ei, seda tehakse ikka oluliselt rohkem. Ei maailm on veider sellega lõpetamegi. Veider on see, et kui saadet alustasime, siis tuli nagu öeldud, väikest lumekruupe ja praegu paistab Tallinnas sulaselge päike. Järjekordne tõend, et, et asjad võivad minna ka mõningad paremaks. Aitäh kõigile kuulajatele. Peeter Kaldre, Margus metsa, Aarne Rannamäe olid täna siin rahvateenrite stuudios ja ilusat nädalavahetust.