Jällegi seisame järjekordse üldlaulupeo künnisel. Selle suure pidupäeva eel heidame põgusa pilgu koorilaulu tekkimisele ja selle hälli kiigutajatele Lõuna-Eestis. Meie üks esimese koore loodi Põltsamaal. Tolle laulukoori organiseerijaks oli Martin Wilberg olles paides õppinud maalritööd ja soodsa juhuse tõttu saanuka tõhusat muusikalist ettevalmistust. Asutaja 1839. aastal Põltsamaale, kus vend töötas kooliõpetajana. Noormees hakkas koolis andma laulutunde järgmise aasta suvel asutaste esimese segakoori Viljandimaal. Juba oktoobrikuus esines koor Pajusi mõisas, kus see rohke kiituse osaliseks. Siin ei tohi unustada ka seda fakti, et Eestis kehtis siis veel teoorius. On teada, et Wilbergi koor külastas neli aastat hiljem ka Viljandit, kus äratas samuti suurt tähelepanu. Kes kuulusid sellesse esimese laulukoori. Karl August Hermann loetleb laulu ja mängu lehes noori ümberkaudsetest, küladest, kooli õpetajaid ühe mõisa koka. Koori tuumiku moodustasid aga andekamad Põltsamaa kooliõpilased. On eriti märkimisväärne, et Martin Wilberg söandesse suutis ellu kutsuda just segakoori. Isegi kolm aastakümmet hiljem, esimesel Eesti üldlaulupeol esinesid ainult meeskoorid. Ka järgmine laulupidu toimus ainult meeskooride osavõtul. Kolmas üldlaulupidu kavandati alguses samuti vaid meeskooride baasil. Tegelikult ilmus esinema aga segakoore. Naiste laulukoorides. Eemalejätmist põhjustas tollane pentsik vaade, et nende avalik esinemine laulukooris või näitelaval on ebamoraalne. Aastal 1845 asus Martin Wilberg Kolga-Jaani kus tal ei olnud uue laulukoori asutamiseks enam nii soodsaid võimalusi. Kuid suur koorilauluentusiast leidis uue mooduse. Organiseeris Viljandi Kolga-Jaani Põltsamaa kihelkonna kooliõpetajast meeskoori. Sellel sammul on eriline tähtsus, sest õpetajad omandasid nüüd teadmisi ja kogemusi koorilaulu viljelemiseks. Kolga-Jaani meeskoor kujunes neile omamoodi seminarideks. Paljud kooliõpetajad said hiljem uute laulukooride organiseerija. Eks. Martin Wilbergi rajatud Põltsamaa segakooris laulis kaasa ja sai sealt esimest muusikalist hindu eesti koorilaulu suurimaid pioneere doktor Karl August Hermann. Sündinud Põltsamaa lähedal kehvas sepa perekonnas, käinud veidi Anik verega külakoolis ja õppinud seejärel rätsepaametit, õnnestus tal pääseda Põltsamaa kihelkonna kooli. Karl August Hermanni koolipõlve kohta toob tuntud ballaadimeister Jaan Bergmann oma mälestustes järgmise episoodi. Kui teised poisid sõid, vaatas Herman kurva pilguga pealt. Silm sõi, suu jooksis vett. Teisel päeval ei suutnud poisike enam nälga kannatada, ta hakkas valju häälega nutma. Saadi nutu põhjus teada, kutsuti isand. Nii nimetasid poisid koolijuhatajat Beermanni. Ja see kuulutas. Väike hirmunud, üks poiss. Me peame teda talve elatama. Raske, tee teda kordamööda oma leivakotis süüa. Päeva kutsun mina Hermanni oma lauda nimetaja kevade kooli ilusasti läbi teha. Kas te olete kõik nõus? Ja kõik olid nõus. Varsti pärast kooli lõpetamist sai Herman kihelkonna kooli abiõpetajaks kus kogu koolitöö oli peaaegu tema õlgadel. Ühtlasi õppis ta pasunat mängima ja ühes tunnis lõi viisi rahvaluulele. Süda tuksub tuks tuks tuks, mis on populaarne tänapäevalgi. Karl August Hermanni-il on teened eesti keelemehe kirjanduse, ajaloolase, ajakirjaniku, seltskonnategelase ja Tartu Ülikooli lektorina. Suurim tähtsus on kahtlemata tema muusikalisel tegevusel. Tan komponeerinud umbes 100 koorilaulu, paljud neist nagu Isamaa ilu hoieldes, oh laula ja hõiska Munamäel noortemarsse, teised kuuluvad meie koorimuusika raudvarasse. Viljaka loomingulise tegevuse kõrval töötas Herman väsimatult koorijuhina ja laulupidude organiseerijana. Viljandimaa üheks tähtsamaks koorilaulukohaks kujunes Tarvastu, kus kohalik kooliõpetaja Hans lüüner organiseeris 1860. aasta paiku jõulise meeskoori ja puhkpilliorkestri, millised üldlaulupidudel Tartus omandasid võistuesinemistel esikohti. Meie muusikakultuuri silmapaistvas kantsis Suure-Jaanis pani koorilaulule tugeva aluse samuti kihelkonnakooli õpetaja Joosep Kapp. Holstres panin kooli laulu kõlama Pulleritsu kuulus koolmeister Jaan Adamson kes tegutses ka paistvas organistina. Lauluharjutustes koolimajas võeti osa sellise innuga, et kroonikakirjutaja tähendust möödaraassilla kõrtsuõhtute rahvast üsna tühjaks jäi. Aastal 1856 valmis ja õnnistati Paistu kiriku uus torn. Sel puhul kandis Holstre koorete Ludwig van Beethoveni hümni loodusele. Või nagu tol ajal tõlgiti kõik taevad laulvad noodid, muretses arvatavasti Paistu pastor Woldemar Hansen kes toimetas misjoni raamatuid ning oli sidemes Leipzigi ja teiste Saksamaa kultuurikeskustega. See on esimene teadaolev Beethoveni loomingu esitamine eesti lauljate suust. Kui 1878. aasta märtsis algas Carl Robert Jakobsoni ajalehe Sakala metoorselt helendav lend läbi ärkamisaja hämaruse kirjutas Karksi kihelkonna noor õpetaja Peeter Ruubel sel puhul oodi kaunimad laulud. Mileviisistes sama kooli teine õppejõud Friedrich Tseebelmann. Laul kanti esmakordselt ette samal kevadel Karksi koolipeol ning hiljem Nuia seltsimajas. Asusid mõlemad pedagoogid tööle Paistu kus nende koostööna valmis veel mitu üldtuntud koorilaulu. Seebelmann viisistas ka Lydia Koidula ja Mihkel Veske luuletusi. Paistus rajas aga helilooja Friedrich Seebelmann segakoori ja puhkpilliorkestri ning käis Viljandis juhatamas maakonna laulupäevi. Seebelmani õpilane Enn kiilaspea, hiljuti manalasse varisenud helilooja ja üldlaulupidude juhataja Ants kiilaspäisa paniaga kõlama ja helisema kogu lõunapoolse Mulgimaa tõrvast kuni Voltveti, nii kus ta mitmel pool oli õpetajaks. Enn kiilaspea asutas kuus uut laulukoori Janeli sümfonietta orkestrit ning käis juhatamas ja innustamas ka varem loodud kollektiive. Nii levisid Paistu ja Karksi kõrgendikalt mitmed kaunid koorilaulud kiiresti üle maa.