Ei saagi olla teisiti, kui et Sergei Prokofjevi võis leida oma õige tee ja muutuda tõeliseks Nõukogude heliloojaks. Alles pärast lõplikku tagasipöördumist kodumaale pärast aktiivset sisselülitamist, nõukogulik, kui ellu nii sega sündis. Kuid lihtsameelne oleks arvata, et ilma raskusteta ja loominguliste vaevadeta. Kui Prokofjevi pärast aastatepikkust ringi rändamist paljudes maailma maades elama asub Nõukogude liitu on ta juba 40 aastane. Ta ees avaneb äkki täiesti uus maailm, uued ideaalid, uus kunst, hoopis erinev sellest, mida ta nägi ja kuulis välismaal. Ta on sellest siiralt vaimustatud, tahab kõiges aktiivselt kaasa lüüa. Kuid ümberorienteerumine, eriti uue suuna leidmine loomingus nõuab paratamatult aega. Mõnigi kord esineb helilooja artiklitega ajakirjanduses, kus teda vaevab küsimus, milline peaks olema Nõukogude muusika? 1934. aastal kirjutata Is vestjas? Tuleb kirjutada eelkõige suurt muusikat, kus nii kavatsus, idee kui tehniline teostus vastaksid ajastu suurusele. Mõni aasta hiljem on ajalehes Pravda avaldatud järgmised mõtted. Muusikalise keele otsingud, mis vastaksid sotsialismi Tochile. See on raske, kuid õilis ülesanne heliloojale. Muusika on meie maal määratute masside ühisvaraks. Rahva kunstiline maitse ja nõuded kunsti vastu kasvavad ebatavalise kiirusega. Selles on omalaadne sarnasus laskmisega liikuvale märgile. Peaks sihtima ette homsesse päeva, et mitte jääda maha eilsete nõudmiste tasapinnale. Selliseid vastuvaidlematult õigeid mõtteavaldusi esineb Prokofjevi mujalgi kuid eks ole ju kergem ülesandest kõnelda kui loomingus lahendada. Seepärast näeme ka helilooja 30.-te aastate keskpaiku ja teisel poolel loodud teoste hulgas suurepäraseid, vähem tähelepandavaid ja ka ebaõnnestunud helitöid. Eelmises saates Me kõnelesime teosest, kus helilooja esmakordselt pärast välisa perioodi, ent leidis, see oli muusika filmile leitnant Kiise. Vahetult pärast seda aga kirjutas ta klaveripalade tsükli mõtted jaa sümfoonilise pala orkestrile, kus taas domineerib mingis süngus meeleoludes ja huvitamine raskepärase filosoofia ääremail. 1935. aasta suvel proovib Prokofjevi jõudu talle täiesti Uuessaanris. Võtad nimelt osa Nõukogude massilaulude võistlusest. On muidugi kindel, et ta saab siit häid loomingulisi kogemusi kuid tolleaegsete paremate laulumeistritega tuna Jevskija Alexandra Vi vendade pokrassidega ta võistelda siiski ei suuda ja Prokofjevi neljast laulust ei ole ükski läinud massirepertuaari. Sama 1935. aasta suvi andis aga neile kaks väljapaistvat väärt teost millest ei saa vaikides mööda minna. Need on teine viiulikontsert ja eriti muidugi geniaalne ballett Romeo ja Julia, mida mängitakse edukalt kogu maailma lavadel. Kuulame kõigepealt paari katkendit viiulikontserdist. Teine kontsert on tõsisem ja sügava sisulisem kui esimene, mis kirjutatud 20 aastat varem. Siin on vähem otsitud efekte, stiilon, mõõdukam, kammerlikum, vähem on virtuslikust. Uus on teises kontserdis ka eredalt väljendatud Vene rahvuslik koloriit. Eriti esimeses osas ja rohkem on märgata sidet klassikaliste kontsertidega. Siin näiteks katkend teisest osast, mille rahulikus helgelt mõtisklevas peateemas võib aimata sarnasust Beethoveni kuupaiste sonaadiga. Alles kontserdi kolmandas osas puhkeb valla ka tagasihoitud ehk Prokofferlik tormiline temperament. Rohmakalt aktsenteeritud kolmeosalised tantsud, tuline liikumine ei lakka peaaegu üldse kogu finaali vältel. Mida enam lõpu poole, seda ohjeldamatu makse muutub. Balleti Romeo ja Julia sünd tähistab imeteldavat murrangut Prokofjevi loomingus. Seda võib nimetada revolutsiooniliseks hüppeks helilooja kunstilises arengus Pariisi perioodi külmast eksperimenteerimis, sest järjekindla süvenenud realismi juurde. Balletiidee anti heliloojale Leningradi ooperi- ja balletiteatri poolt 1934. aasta sügisel ja sellega ühines peatselt ka Moskva suur teater. Prokofjevi fantaasia lööb kohe lõkkele ja koos režissöörivat luubiga istutakse 1935. aasta kevadel tundide kaupa koos, et tulevase balleti libreto kuni detailidena läbi töötada. Kannatamatusega ootab helilooja suve, et asuda Shakespeari surematu teose kehastamisele muusikas. Suvel kulgebki teose kirjutamine ülikiires tempos juba juuli lõpul raporteerib Prokofjevi Juulia liigub läbi kolmanda vaatuse. Septembris on kogu ballett lõpetatud. Oktoobrist kuulatakse muusika üle ja kiidetakse heaks, märgitakse positiivset, uut realistlikku helikeelt kuid siis algavad ootamatult vaidlused ballettmeistrite vahel. Prokofjevi muusika loetakse liiga keerukaks ja mitte tantsuliseks. Käib ringi pilke lause eimiski või kurvem olla muusikast, mis Prokofjevi lõi ruumi ostja Juuliast. Vene ballett rambivalgust alles 1939. 40. hooajal Leningradi Kirovi-nimelises teatris ja muidugi menukalt. Veelgi hiljem pärast suurt isamaasõda lavastatakse Roomeo ja Juulia Moskva suures teatris. Sellest peale algab teose võidukäik seikspiri tragöödia balletilaval. Tollel tundus see paljudele peaaegu pühaduse rüvetamisena. Pealegi olid üksikud sellesuunalised katsed lõppenud läbikukkumisega. Teisest küljest oli tutt näiteks 14 ooperit Romeo ja Julia teemal ning Tšaikovski jääderly uusi suurepäraseid sümfoonilised teosed. Ja Prokofjevi võttis endale tõesti raske ülesande. Ühelt poolt olla julge pioneer ja teiselt poolt võistelda kuulsate eeskujudega ning anda sealjuures midagi uut, isikupärast. Ta tuli aga oma ülesandega hiilgavalt toime ja leidis lahenduse, mis vastab tänapäeva suhtumisele šeik spirisse. Prokofjevi balletiedu ja jääva eluõiguse peamiseks põhjuseks tuleb pidada peensusteni läbi mõeldud ja geniaalselt teostatud muusikalist dramaturgiat. Üksikute tegelaste äärmise leidlikkusega tabatud muusikalised iseloomustused, millede omavahelistest põimumistest ja kokkupõrgetes arenevad, mõjuvad dramaatilised kulminatsioonis ootamatute kontrastide antud koomilised rahvastseenid. Kõik see kokku mõjub veenvalt haaravalt nii et elavalt tunnetad ja elad kaasa meie ees kulgevale tragöödia-le. Meenutame mõningaid katkendeid Prokofjevi Romeo ja Julia muusikast. Kuulake siin on tütarlaps Juulia, sealsamas vallatu, sealsamas unistav teenson tärkamas armastus. Siin on nad kuus, kaks noort ja kaunist armastajat. Ruumio jäinulia. VÕI pater Lorenzo Dark humanist armastajate kaitsja, kelle muusikas pole midagi kiriklikku ega müstilist. Ja nüüd taks uhket aadliperekonda Montekki ja tapulleti, kelle vahel on pärit iidsetest aegadest ja kelle leppimatuse tõttu noored ütlevad. Tõsi, praegu pole selles muusikas küll veel vere jäänulise võitluse eel ainust, kuid ometi midagi taimedes. See muusika kujutab Verona lihtrahvast, kes tänaval lõbutseb. Ja lõpuks Juulia surm sügavalt traagiline ja haarav. Muidugi ei saa need lühikesed fragmendid mingil määral edasi anda Prokofjevi muusika rikkusi kuid aeg ei võimalda neil rohkemat. Küllap pagan paljudele Roomeo ja Juulia juba tuttav nii raadiosaadete kui kunagiste lavastuste kaudu Estonia ja Vanemuise teatrites. Aastatel, mis eelnesid suurele isamaa sõjale, kirjutas Sergei Prokofjevi veel õige hulga teoseid paljudes saalides. Eelkõige äratab siin tähelepanu aktiivne huul laste muusikarikastamise eest klaveripalade laulude kui ka orkestriteostega. Eriti väärib märkimist 1936. aastal kirjutatud sümfooniline muinasjutt lastele petja ja hunt. Muinasjutud teksti kirjutas helilooja ise. See oli naiivne lugu pioneer peetiast, kes näitas üles head jahimehe taipu ja võttis vangi. Verejanuliste hunditeoses vaheldub deklaratsioon sümfoonilise muusikaga. 1936. aastal toimus veel üks huvitav seik helilooja loomingulises töös. Nimelt pöördumine Puškini pärandi poole. Maa valmistus tähistama luuletaja sajandat surma-aastapäeva ja Prokofjevi sai peaaegu üheaegselt kolm huvitavat tellimust. Muusika filmile Padaemand muusika näidenditele, Jevgenia niigin ja Boriss kodunu. Helilooja, kes muidu ei kohkunud ühegi raskuse ees, lõi sind kõhklema Tšaikovski ja mussorski geniaalsed eeskujud tundusid ületamatutena. Hiljem ta siiski täitis kõik kolm tellimust. Kahjuks ainult ükski lavastus ei teostunud. Kõige väljapaistvamaks teoseks sel perioodil on kindlasti kantaat Aleksander Nevski kirjutatud samanimelisele filmile loodud muusika põhjal. See on suur ja võimas vokaalsümfooniline kompositsioon, millele erilise jõu annab konflikti teravus. Viimane saavutatakse kahe vaenuliku jõu Vene patriootliku sõjaväe jääteutuuni ordurüütlite pideva vastandamise abil muusikas. Anastajaid ristirüütleid iseloomustavad nürid, mehhaanilised rütmid, võikad, politonaalset kooskõlad ja peaaegu ebamusikaalsed kõlavärvid. Vene patrioote on iseloomustatud laulvate rahvalikus plaanis meloodiate ja pehmete inimlike kõlavärvidega. Teos koosneb seitsmest osast, mis kujundavad kompaktse vormilise terviku. Hästi on tuntud kangelaslik võitlusele kutsuv koor. Tõuse üles, vene rahvas. Kantaadi Aleksander Nevski esiettekanne toimus seitsmeteistkümnendal mail 1939. aastal Moskva filharmoonia kontserdil seega peaaegu täpselt 25 aastat tagasi. Samal sügisel kolmandal nõukogude muusika dekaadil hinnati uut teost kui realistlikku kunsti suurt võitu. Diilustatuna kantaadi edust otsustab Sergei Prokofjevi kirjutada ooperi kaasaegsel Nõukogude teemal. See on helilooja patrioodi vastus kriitika õigustatud üleskutsele. Libreto autoriks saab kirjanike varianti hingata ajev, kelle jutustus olen töörahva poeg, võetakse ooperi aluseks. Romantiline lugu, kodusõjad, partisonist, Semjon kott koost pakub ooperiks tõepoolest tänuliku materjali. Töö algab kohe suure hooga ja kulgeb nagu ikka Prokofjevi poolt määratud range graafiku järgi. Ei puudu muidugi ka ägedad vaidlused libretistil ja helilooja vahel sest et esimene kujutles teost ukraina rahva ooperina, paljude aariate laulude ja tantsudega. Trokovi väga vaidles sellele otsustavalt vastu. Plaanitsedes kõne proosale baseeruvat retsitatiivselt ooperit peale jäi lõpuks muusika autor. Ooperi partituur valmis septembriks 1939 ja aasta hiljem toimus Moskvas Stanislavski-nimelises teatris Semjon kotko esietendus. Mida kujutab siis endast ooper Semjon kotko ning mis on tema voorused ja puudused. Semjon kotkooslusei erineb printsipiaalselt kõikide varasemate Prokofjevi ooperites seedest. Siin kõneldakse kodusõja heroismist Ukraina külaelu taustal. Kõik tegelaskujud on eredalt rahvuslikud, ajalooliselt tõepärased, otse elust võetud. Tegevus sünnib 1918. aasta kevadel Lõuna-Ukrainas. Noor suurtükiväelane Semjon korotko tuleb pärast nelja-aastast sõdimist tagasi kodukülla. Nõukogude võim annab talle maad ja Semjon kavatseb abielluda armastatud tütarlapse Sophia Katšenkoga. Sellele on aga vastutüdruku isa külarikkamaid, mehi ja endine vent veedel. Kosjatseremoonia ajal ilmub külla saksa väesalk, kes hakkab metsikult arveid õiendama. Küla aktivistidega. Semioonil õnnestub põgeneda steppi. Ta hakkab partiseniks. Vallutajad pistavad põlema kotku talu ja tapavad ta ema ning õe. Semjon saab teada, et Sophia kavatsetakse panna mehele mõisnik Klembovskile. Laulatuse ajal tungib ta relvastatud kirikusse ja röövib pruudi, tekitades suurt segadust granaadi plahvatusega. Noor sõjamees satub aga vaenlase kätte. Mahalaskmisest päästab teda viimasel hetkel partisanisalk. Ooperi positiivseteks joontexon, Prokofjevi muusika suhteline selgus võrreldes varasemate ooperitega. Meloodilise joone lihtsus ja loomulikkus tabavad muusikalised karakterid, realistlik ja paeluv Ukraina olustiku kujutamine. Libreto tingituna on aga teoses ka puudusi. Peakangelane on arendatud nõrgalt, temas pole tunda kangelast ei tekstis pida muusikas. Üldse on teoses liiga palju teksti, mistõttu tegevus on üle kuhjatud detailidega puuduvad nii-öelda puhkemomendid. Kokkuvõttes on aga teos tähtsaks etapiks Prokofjevi loominguteel eelkäijaks järgnevail lavateostele peamiselt ooperile, sõda ja rahu. Tänase saate lõpuks kuuleme katkendit ooperi Semjon kott Ko teisest vaatusest. Oo oo. Oo. ESM-i.