Valige siis tõesti ühe suure küsimuse mari küsimus kõlas väga lihtsalt, mis on kunst? Ilmselt on kõike mõelnud aeg-ajalt selle peale, et kui näiteks ka joonistaksin midagi, et kas see on kunst või ei ole, et kust see piir ja kuidas see läheb ja oleme helistanud kunstihoone juhatajale Reiu Tüürile, tere hommikust. Tere hommikust. Reijo, mis sina oskaksid öelda selle kohta, kui ikkagi ka tähtsa kunstiinstitutsiooni, et ninamees, kunstihoone juht Tegelikult ei oska eriti öelda, aga nii palju, kui mina olen aru saanud, ma olen eluaeg kunstiga tegelenud ja kunsti sees olnud. Et Mulle tundub, et kunst ei ole nagu definitsiooniga otseselt määratav aga seda saab kirjeldada ümbert ja ma kirjeldaks võib-olla niimoodi, et ta on nagu visuaalne poeesia. Et kui me teksti kasutame nagu siin igapäevases bürokraatias ja igal pool mujal samamoodi me kasutame ka pintslit värvi teinekord Ehitus maalrid võõrpavad planku siniseks või punaseks, et vahendi kultus, mis oli 19. sajandil, see on võib-olla ära kadunud, et inimesed kasutavad praegusel hetkel videokaameraid ja, ja arvuteid ja mida iganes kätte satub. Et ühesõnaga isegi noh, unisin heideti nei välja, onju, et selles mõttes nagu, nagu neid erinevaid vahendeid kasutatakse. Aga nüüd see küsimus on lihtsalt, et mis määratleb ära kunst, on hea, et see on nagu olulisemaks muutunud see kvaliteedi küsimus. Ja seal tundub mulle, et kunstnik kui selle ala ekspert ühesõnaga visuaalse päris hea ekspert tema oskab määratleda, mis on tema jaoks hea. Samamoodi suudab määratleda võib-olla kunstiteadlane ja natuke rohkem, mis on nagu, võib-olla üldisemalt visuaalselt huvitav. Ja, ja see ongi nagu, et, et nad on kultuurieksperdid, need inimesed ja nad suudavad muuta visuaalmaailma, mis meil keri reeglina tuleb reklaami näol, otse ajudesse või, või mingisuguse disainitud tooli näol näiteks või auto või mis iganes. Aga et, et mulle tundub, et kunst selle kõige puhtamal kujul on selline filosoofiale sarnane visuaalne tegevus mis aitab arendada visuaalseid asju meie ümber nagu filme ja, ja riideid ja autosid ja nii edasi. Aga, aga ta teeb seda selliselt, nagu Nad nimetavad metatasandil, või siis tasand, mis asub väljaspool seda reaalset maailma, selleks, et see mängumaa oleks võimalikult vaba. Aga kui me läheme nüüd natuke nii maksimaalselt konkreetseks et mõnikord tuleb ikkagi olla konkreetses olukorras konkreetse mingisuguseid teosega silmitsi, kas sul on tulnud ette, et sul on kunstihoonesse pakutud mingisugust asja, millele sa oled sunnitud ütlema? Ei, me seda näitust ei tee, sellepärast et see ei ole kunst. Minul õnneks seda probleemi ei ole, sest mul on eksperdid palgal, mul on selles mõttes turg, kunstiturg hakkab sellest või on inimesed nii, nagu on mujal sektorites on, on inimesed, kes ütlevad, mis on hea ja mis on halb ja, ja tegelikult selle tunnetab ära, sest samamoodi on ju üldiselt teada, et mingi film on väga ja mingid filmid saavad ju preemiaid ja et selles mõttes on nagu kunstiga sama moodi, et need kunsti Verdid, kes siis nii-öelda jaapani ja hiina keeled kõik selgeks õppinud Visu algul pri, mõistes et nemad siis nagu istuvad koos ja vaidlevad demokraatlikult ja tõstavad kätt, et mul on seal 13 inimest, seal on ka kunstnike seas näiteks Jaan Toomik ja Enn Põldroos ja Ants Juske ja nii edasi oma ala tippeksperdid kõik, et selles mõttes nagu või Harry Liivrand sealjuures. Aga et vaidlustes selgub tõde, tähendab sellised totalitaarsed Mao Zedongi laadsed, kultuurid, kus kõik pildid naeratavad või meie jaoks siis selline Stalini impeeriumi aegne kunst, et et sedasorti kunsti nagu ei tahaks. Aga väga, väga huvitav, ühesõnaga oli see, mis alguses ütlesid, et nii-öelda see sinupoolne definitsioon justkui, et on selline visuaalne poeesia ja selliste, eks ole, noh, annabki väga palju erinevaid tõlgendusi, võimalusi ja visuaalne poeesia, nii palju kui mina seda tajun, aru saan, ongi midagi sellist, mis on noh tavalisest pildist, ütleme tavaline pilt on tavaline tekst või tavaline riim näiteks võtame mingi suvalise bändi plaadi, mis siin mul praegu selja taga on. Näiteks piksid Wins, mingisugune Eesti tüdrukutebänd, nende tekstid ilmselt ei ole, eks ju, poeesia ja luule vaid tekst jääb just nimelt täpselt ja ei ole see, mis näeme, et nende tekstid on lihtsalt tavalised tekstid, mis on pandud riimi ja samamoodi võib, eks ole, joonistada väga ilusasti ühe pildi, aga see ei ole selles mõttes nagu tõesti see kunst, kuna seal puudub see poeetiline, nagu mõõde selle asja juures. Ja ma olen absoluutselt nõus ja ma tahaks veel öelda, vanad roomlased ütlesid sellist asja, et et elu elu on üsna lühike, nagu me aru oleme saanud, kõik ja kunst on see, mis nagu jääb Suur tänu kunstihoone juhataja Reio tööle, ilusat hommiku jätku.