Nojah no vapitükke. Tere. Sa. Ei saa. Tere päevast hea raadiokuulaja, kes oled teadlikult või juhuse tahtel sattunud ooperigurmaanide lainele. Tasub sellel lainel olla ligi tund aega, sest tõotab tulla meil jälle järjekordselt üks põnev saade, sellepärast et toredad ja põnevad külalised on meil siin täna saates aga kõlas just äsja siis Rossini Tuhkatriinud Juss ekstet, oleme kuulajatele võlgu selle toreda sexteti esitajad ja nendeks olid siis Polonia teatri artistide tehtud salvestised Ricardo Shelli juhatusel, sellised toredad lauljad nagu Sitsiilia partali, William mate uudsi, Alessandro Corbelgentsuda Haara, Fernando koosta ja glooria panditelli. Kui need nimed nüüd kuulajale midagi ütlesid, siis noh, kindlasti Silja part olid, kõik teavad. Aga alustame oma tempokalt oma saadet siis pihta ja ja Tõnis, sulle siis kohe sõna, et kellel, kelle sa oled endale täna paariliseks oma võistkonda kutsunud. Aitäh sulle, Neeme ja enne, kui ma veel oma paarilist ja sõpra tutvustamada kõigile tahaks hakata, tahaks öelda suur, suur tänu meie raadiokuulajatele, kes on meie saatele hinge ja sellise kaaselamisega tublisti toeks olnud ja siinkohal tahaks ette lugeda kohe kolm nime, kes on kõige aktiivsemad meie kuulajad olnud. Nad on lausa ju olnud meie saate kaasautorid. Kaasautorid on ja võib arvata, et nende mõtted hakkavad varsti isegi siin saates kõlama ja nemad on Linda Tigman, Vello Kutsar ja Martin. Kas Martin on nüüd eesnimi, perekonnanimi, seda me veel ei tea, aga nii paljudele kolmele heale sõbrale ütleme küll ära, igal juhul olete oodatud meie järgmise saate avalikule lindistusele, mis toimub kohvikus labahhi teisel detsembril ja teiega võetakse ühendust. Nii et suur, suur tänu meie poolt vähemalt kolmele ja miks ka mitte kõigile teistele, sest need kolm olid lihtsalt kõige aktiivsemad, kes igasse saatesse lausa mitu arvamust saatsid. Tõnis, aga me oleme siin mitu korda rääkinud, et meil on juba ohjeldamatult auhindu ja, ja täna on siis esimene saade, kus me need saate lõpu poole siis välja loosime, nii et tasub olla tähelepanelik ka kõikidel nendel, kes on seda saadet aidanud teha. Jah, see oligi nagu julgustuseks kõigile teistele, et sattuda selle kolm nimekirja. Et auhinna auhindade loosimisel võtavad osa siis ikkagi kõik kuulajad ja kes on meile saatnud oma arvamusi, aga nüüd siis meie tänase saate juurde ja kes on siis meie külalised? Täna on mul väga hea saadet teha, sest minu kõrval istub ma usun, tõeline korüfee, kes teab maailmas teab, muusikast ja kunstist teab kõigest. Nimelt on meil külas professor Juhan Maiste tere. Tere, et ma kuulsin küll, et püha Martin palutud, et et, et selle kõrval muidugi minu tallesaba Tõdised. Et ma ei tea, kas ma seda kõike seda sissejuhatust olen ära teeninud, aga aitäh sellegi sellest, et olete minule nii auväärse pakkumise teinud ja tulla kõnelema asjast, mille kohta vist enne saadet öeldi, et mõned meist on jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile. No mina küll ei tea, pühansataks nii tagasihoidlik olema, sest oleme nüüd ausad või on, ma arvan, et minuga ühinevad väga-väga paljud inimesed, kes leiavad ikkagi sinus tubli annuse seda, mida peaks teistel kuulata, olema ja teistele õppust võtta. Nii et igal juhul aitäh, et sa siin oled, aga Neeme, kes sul külas No mina ei tea, kompetentsidest rääkides, siis peaks kohe küsima Estonia baritonid Renee soomilt, et kas sina oled oma ebakompetentsuse taseme juba saavutanud või oled sa just oma kõige kompetentsi emaslaulja eas? Noh, eks seda aeg näitab ja ma arvan näiteks tunnikene seda saadetki paneb oma oma oma piirid paika, et ma loodan olla teatud tasemes ja püsida seal saate lõpuni vähemalt aitäh. Sa tulid ja, ja sa oled ju ka osaline just äsja esietendunud Tuhkatriinu päris, mis on alustanud oma lavateed ja küllaltki menukalt meie teatris ja on olnud sellist toredat positiivset tagasisidet ja, ja rõõm on tõdeda, et ka saalid on täis ja ja noh, etendus on tõesti lustlik ja ja tempokas, ja on näha, et, et nii saalis kui ka lavalolijad naudivad kogu täiega seda mis sealt lavalt tuleb. Aga meie selline pikem, sugugi mitteformaalne ja päris lustlik sissejuhatus on tehtud, aga Tõnis, kes me oleme korranud ka saate kuulajatele neid numbreid ja infokanaleid, kus nad saavad meiega siis ühendust võtta. Tõsi, ta on, et me tegelikult kutsusime siin kõiki üles, aga üldse andnud õigeid, relvasid selle saate kaasa löömiseks ja kordame siin uuesti ära, et kõige mõnusamad ja kõige kiiremad variandid ehk siis tund aega peale saadet on avatud telefon numbril kuus 410 150 ja head kuulajad, kui te sinna helistate, siis palun jätke ega sinna oma nimi ja kontaktandmed, et me saaksime teiega ikkagi ühendust võtta ja toredaid kingitusi jagama hakata. Kes alaga Kääma sellise järelemõtlemisega ja alles hiljem tulevad sellised head mõtted meie saatele siis email aadressil. Info, ät ooperaaee ootab igal juhul teie sõna. Nii ja tempokalt nagu lubatult läheme saatega edasi ja ilmselt me peame Tõnis lubama, et saatejuhid lobisevad edaspidi vähem ja annavad rohkem sõna külalistele. Aga ka meie teiseks võistluslooks, siis täna on üks selline väga haruldane võte nimelt lauljatar Viivika vasar, kelle üks abikaasadest Harri vasar hiljuti tähistati tema juubelit Estonia teatris on laulnud sisse sellise haruldase pala nimelt Leo Normeti ooperist pirnipuu iirise tango. Nii et, et see on meie võistluslaul või võistlus, vala siis nagu number kaks ja kuulame selle ära. Jah, hea kuulaja kuulsid õigesti, ehkki lugu oli saksakeelne, on tegemist siis legendaarse Leo Normeti ja tema legendaarse ooperiga pirnipuu mis on olnud ka Estonia laval. Ja Leo Normet, et kui suurepärast muusikateadlast ja heliloojat mäletavad väga paljud õpilased, kelle hulka ka minul on au kuuluda. Aga kohe annab siis sõna saatekülalistele, et et kui sellist pala kuulata, kas siis see assotsieerub üldse ooperiga. Nüüd küll meenuks midagi hoopis kaugemast ajast kuskil 30.-test, ET Marlen tiitri nisugune repertuaarist. Aga, aga ma usun, et kuskil nagu naha all elab see, see sakslus ja, ja ka võib-olla see niisugune armastus millelegi saatusliku dramaatilise järele just niisuguses vormis, nagu, nagu äsja kuulsime meis kõigis edasi. Et, et see on selles mõttes meie nagu omatmoodi nagu rahvamuusika. Aga relee, sina. No mina peale seda lugu, ma saan nüüd väga asjaolude käigud, kus tuleb, see ütles, et Eesti mees on tantsulõvi. Aga kui juba sellist tangot osatakse kirjutada, siis ma muidugi loo alguses ma mõtlesin, et see tiivik Vasalemma, ehkki mõni varjunimi, et mõtlesin, et nüüd hakkab, mis laulme, meie, meie kuulus santsooni laul ja mis iganes ta nimi nüüd on, mul ei tule praegu meelde, aga ja, ja ma arvan, et sellel pirnipuul kasvavad päris magusad viljad. Aga ma käsiks sinna juurde veel, et aga Leo Normeti ja selline saksa slaagrikene, kas siin tuleb mingi seos, mõte? Leo Normet on ju, mida kõik eestlased ilmselt teavad puhkuse veedame kõik Viljandis näiteks, nii tema, tema lugu, ütleme aga see ooper pirnipuud tõepoolest niivõrd vähe esitatud, et et Jüri Kruusi poolt jällegi väga kultuurilooliselt väga vajalik samm, et ta selle kogumiku peale näitaja just sellest sellest ooperis pani. Leo Normet, särav isiksus ja Johan kuuldavasti vist isegi mõned ajad sinu sinu naaber olnud enne lahkumist. Nojah, siin on nagu kaks joostud, et Leo Normeti tunnen ma küll Tallinnas tööga, aga, aga Viljandis on, ma olen ise sündinud ja sealt pärit. Nii et, et me oleme kõik kuidagi sugulased siin maailmas ja ütleme selles kodus, kus ma, kus ma olen, eks ole, need ja mina seda niisugust visuaalkultuuri rolli täitma ja mul on, mul on hea meel, et minu kõrval on minu abikaasa, kes on, kes on seotud muusikaga ja selles mõttes me oleme rollid hästi ära jaotanud, nii et võib-olla on see laiemas mõttes, et kui nüüd Leo Normet elas minust kõrgemale, mina temast madalamal, siis, siis me oleme täna nagu jõudnud enam-vähem ühele tasandile ühes ja samas nihukeses elamise ruumis ruumis üldse. Et muusika on muusika, on saanud ka mulle mulle võib-olla lähedasemaks omasemaks ja manen hakanud siin natuke ise ka mõtlema, et mitte ainult kuulama, mida autoriteedid või või, või keegi Neeme kuningas, näiteks minu ammune sõber, eks ole, mulle ette ütleb, ehkki ma väga hea meelega muidugi, kuni tänane saade veel arvata hea meelega sobis ja sellepärast, et Tarkasid on nii palju. Ooper on nii rikas, et, et kui ma kuskil teatri koridoris erutanud kardan, et keegi tuleb ja võtab nööbist kinni ja küsib midagi ja siis minu vastused võivad olla kuskil hoopis metsa, eks ole. Ühelt poolt ma olen ikkagi kunstiteadlane ja, ja sellepärast peaksime oma sõnade eest vastutama, aga teiselt poolt kuma vastutada ei taha, siis ma lähen ooperisse ja see on see, mis vabastab ja võtab nagu selle pinge ära. Et, et ma pean midagi teadma. Ooper on kirik või, või, või mingi niisugune noh, see on, see on omamoodi nagu missa, mida kuulad ja unustad. Ja rohkem ma ei tahagi. Ja, ja selles mõttes võib-olla Normeti juurde tagasi tulles, et ega see eroditsioon, mis temast õhkus, see mind ei koorma. Tahaks siia just sedasama asja juurde öelda, et Leo Normeti ka veel on kõigile koputad. Leon arvati juures eksamitegeminegi. Sisetunde, või, või kasvõi tund aega, poole tunniga ei saanud isegi tulema. Ja Leo Normeti eksam oli ju tegelikult vestlus ja temaga vestlemine oli selles mõttes hästi mõnus, et tavaliselt ei tundnud ennast rumalana. Ta oskas sinuga rääkida täpselt sellises moes, et mis sul selle kohta öelda ja tal oli. Ta oli alati muigel ja mõnusa kuulamisega ja pistis selle väikse pärli sinna juurde. See jutt jooksis seda hirmu temaga rääkida ei olnud täpselt see, mis Juhan praegu ütlesid, et siin saates natuke kõhe olla. Arvutiga poleks iial kõhe olla temaga nii mõnus, et mul hakkab küüne minema. Lone. Leon arvati juurde veel tagasi tulles, hambad ju vanemad tudengid õpetasid alati, et ükskõik millise pileti sa võtad muusika ajaloost, et katsuse jutt kuidagi tema ooperile pirnipuu viia ja siis ta siis ta räägib ise ja siis saad ilmtingimata viie. Aga tulles Johan sinu jutu juurde tagasi andes sõnajärje hetkeks veel Reneele siis sa nimetasid need ooperitegijaid nagu vabastajateks ja, ja et, et kas, kas selline sellise tiitli saamine meil siin praegu Renee sinuga, kas see on väga suurejooneline? Olen noh, oleks see vaid nii. Minu jaoks ooper ikkagi tähendab muidugi 100 protsenti positiivset emotsiooni, aga, aga vabastab ta alles pärast eesriide kinniminekut ennem seda on ikka üks, üks suur läbielamine või siis põlemine, aga aga et mul on selles mõttes siiamaani olnud ikkagi au veel sellest 100 protsenti mõnu tunda ja ja niikaua kui ma seda suudan. Ma arvan, et et ma seda ka teen. No minul on üks küsimus siin selle selle teise poole peale sinna, kes seal teisel pool eesriiet on, et kui ooper tõesti lõpeb, eks ole, kõik kergendatult ohkab, et ma mõtlen just eelkõige tegija tõenäoliselt. Nii et saalisolijatel võib-olla on ohe vastupidine, eks ole, kahjud otsa sai, aga, aga siis aplaus. Et ma olen siin rääkinud ka tärkadega Toomas viidenopherega ja, ja need on niimoodi, et, et lauljad peavad oma aplausi saama, see peab nagu neile kuuluma, et ühesõnaga ja ma olen nagu tundnud natuke trotsi, et mina olen mõne raamatu ära lõpetan, siis ma ei saa mitte midagi, eks ole, et keegi ei teagi, et valmis honorari. Ja räägime nendest asjadest, hakkame üldse rääkimagi ette. Et need on muidugi Hanorareid, aga, aga see, see hetk, eks ole, et mida see tähendab ja miks, miks see vajalik on, et tohiks kõrvalt küsida, sest mul on jäänud pisut arusaamatuks, et hetkeks muidugi see see tõus püsti tõusmine ja kõik, aga et seda kordub ja kordub, kas on osa rituaalist või siis osa millestki, millele me publikuna, eks ole, kes? Me oleme vabaks saanud, peame nüüd teid vabaks laskma. No see on, ma arvan, et see on selles mõttes huvitav küsimused, aga siiski küllaltki lihtne kui mitte öelda, noh, animaalne selles mõttes, et kõik vajavad tunnustust ja see vaatajal on see üks, üks väike, selline suhteliselt lihtne ja hõlbus tehtav selline tunnustuse vorm. Ja aga eks eks ilmselt tegija laval nagu tunneb ka ära, kas on formaalne või, või see on siiras ja need on need detsibelli ja see on see pikkus ja rohkus ja, ja noh, see käib ju, ütleme muusikaga selles mõttes kaasa. Jatsuga võiksin ju võrrelda, et kui on õnnestunult ja virtuaalselt esitatud mingisugune soolo, et sinna järgneb aplaus lausa muusika sees, et, et seda ei peeta sugugi rumalaks vahele plaksutamiseks. Rohkem rumalaid küsimusi? Ei, mitte seda, aga ma tahtsin öelda neeme vastu, et ma olen kõnelenud. Juha küsis ju tegelikult seda, et kas kui sa laval oled olnud, kas sa siis kohe vajadusena tunnustust ja lauljaid õnneks saavad jusele aplausi kohe kätte Jaanil selle vastiku raamatu ära kirjutanud, siis kohe ei tule. Avansina ei saa midagi peab ikka lõpuni tegema oma langevarjuhüpe või, või selle surmasõlme, nagu ütleme, sinu puhul. Jätkame jätkamegi ültse surma teemaga. Ma tahtsin selle aplausi emotsioonide kohta veel nii palju lisada, et ma olen paljude kolleegidega seda arutanud, et et Klausil ja ütleme sellele, mis vahetult enne eesriide sulgumist siis mis toimub, see on, tegelikult on see vähemalt ooperiteatris ja ma usun, et paljud need raamatut ja samamoodi, et sellel on tegelikult väga suur tähtsus. Isegi ma ütleks, et noh, et üks tähtsamaid väärtusi üldse nagu nii-öelda laval lavale tahaks, et et üks asi on see tunnustus, aga just see, et see sisemine sihuke sisemine vabanemine, et see on, noh, sa oled ikkagi nagu tööd teinud, ma loomulikult, et rollid on lollid, on suuremad või tähtsamad, et see kõik, see läbielamine ja kõik, et et see on nagu teine asi, aga just see, et sa oled lõpuks nagunii-öelda, sa oled olnud. Ja see, et kui sul lõpus patsutatakse, et sa ise isegi võib-olla ka seda väga ei taju kui palju kasutatakse, vaid just, et, et plaksutatakse ja see on nagu sihuke see on noh, kuidas ma nüüd ütlen seal nagu sihuke hea ka hea sex, et selles mõttes vabastab kogu organismi ja et sa oled, sa oled nii-öelda väärtuslik inimene olnud antud hetkel Aga releega sinna juurde aplausile aplausile on ka vahe. Sa kindlasti kirjeldasid praegu seda aplausi, mis tormiline, kus peaaegu tõustakse püsti, aga võib ka selline lõpp, aplaus normaalne, just, mis võib asja kõik ära rikkuda, veel jah, päris tuju ära viia, juhtub. No ja Kreeka teatris oli, kui asju üles või või sohva siis sai mängitud, siis eks ole kolm tragöödiat ette kantud, siis oli üks komöödia saator draama lõpuks, et võib-olla midagi selle vabastamisest või vabaks laskmisest on ka tänasest siis aplausi sedasi edasi elanud. No õnneks Eesti ka teatrikultuuri juurde ei kuulu mädamunade ja tomatite pildumine luugarjumine, aga mul on väga hea meel, et meie Leo Normeti pirnipuu Viivika Vasara esituses, mis oli meie siis nii-öelda teine võistluspala, vallandas kohe sellise toreda spontaanse keskustelu, aga me peame. Ta viis kohe asja seksile kuumaks ja aga läheme saatega edasi. Tõnis, sa oled võtnud kaasa midagi. Ma võtsin kaasa, ma arvan, kui pirnipuu oli selline, tõi kohe surma ja seksi ja kõik väga tõsised teemad veel korraga kiiresti üles, siis järgmine asi, mis on, peaks olema mõnus ja kerge tegu on Mozarti Don Juaniga ja aaria on see, mille puhul, kui ta nüüd kõlama hakkab, ma arvan, et igale eestlasele on mingisugune eestikeelse tõlke kolm esimest sõnakest hakkavad kohe meelde tulema, ma ei ütle neid aga kuulama ära, kuidas Sitsiilia partoli ja raienterfelisele ette kannavad. Kui nüüd mõnel meie kuulajal tuli hästi tuttav tunne peale ja tahab kohe kiiresti-kiiresti helistada, jama, olete vist ka meile rääkida, siis ikkagi kuus 410 150 tund aega peale saadet või siis info toopera punkt. Aga nüüd siis tuleme korraks tagasi Mozarti juurde, kontserdid on meie saadetes päris palju kõlanud. Mozart kui selline. Omamoodi Mozart ongi Mozart, teda ei oskagi öelda, mis, mis tegelane või mida ta teinud on. Ja ma tõesti tahaks küsida juhaleta, kuidas Mozart nii ajaloolase kui kunstiinimeste silmis, mis ta leiab. Kus on kes? Et mingi loodus, kristall, nisugune kõrgustik või, või kuskile alpi kaasadele toodud tõde, mingi mingi roheline oaas, kus kus kõnnib väga kaunist heatriidse. See on sistante armastatu, ma arvan, et ta pääses paradiisi enne, kui tal selleks õigus oli. Ja, ja see muusika ongi, ongi teisest ilmast tan paradiisist ja ja teda nii rikkalikult palju ja teda, nii mitmed viieteist- ja tõde on kergemate teda tõsisemat ja ütleme mina võib-olla kuulan Mozarti seda niisukesemat dramaatilisemalt poolt meelsamini. Kas sa selle mõttega olen nõus? Tõesti? Jääb mulje, et Mozarti on väga lihtsaid, vaatad lastelaule, aga ka nendes on päris sügav põhi, kusagil. Eino, Mozart ongi sellepärast Mozart, Mozart ja, ja ilma selle sfääride muusika ja ja Ingli puudutus, et ei ole midagi, et tähendab, et tal olid talvel midagi sügab sügelenud selja pealt, eks ole, vaid tal olid tiivad seljas. Ja noh, see kõlab läbi tõenäoliselt igast emast noh, helist ja noh, te teate seda juttu täpsemalt jätkata, nagu siit maalt edasi kõnnib. Meie oleme siin nii-öelda ekspertide võistkonnas, eks ole, nii et me peaksime ka midagi tarka Mozarti kohta ütlema, Mozarti aasta ja Mozart vaieldamatult väärib, et tema muusikat ikka-ikka-jälle lastakse siin meie saates. Küsiksin siis niimoodi, René, sinu käest, sina ja Mozart, mis teid ühendab? Oi, meil on väga hea sõprus aga ma lisaksin selle siia juurde veel, et ma pole tükil ajal nii ilusat arutlust moodsate teemal kuulnud, kui minu kaaskülaline siin just just ütles, et see võrdlus oli täiesti täiesti, ma ütleksin, fantastiliselt perfektne ka, aga mul oleks kasvõi selle kõlanud dueti kohta ütlema, et et nii palju, kui ma seda kuulnud olen, kas tahtmatult või juhuslikult või siis tahtlikult, aga aga see alati tekitab mingisuguse siukse naljaka ja nagu värina. Et nii lihtne kui see muusika tundub temas, temas on midagi sõltumata esindajatest ja sõltumata, kas siis tegu on kontserdi või etenduse või plaadistusega, et temas on mingisugune tõmme. Ja samas nagu Juhan ütles, et see ingli puudutus, mis noh, pealtnäha nagu teeb muusika kuidagi väga kergeks ja läbinähtavaks selle, samas on tal täiesti täiesti põhjendamatu sügavus ja et see, ma arvan, see ongi see, mis nagu mis iganes ja iga selle Mozarti noodikirja muudab nii omapäraseks, et teda on nagu väga-väga raske kopeerida. No esitus oli ka väga väärikas, sest et Silja kvartali, kellest on juba saamas meie tähtlaulja ja prinderfel on vaieldamatult praegu kogu ooperimaailmas väga suured nimed ja head tegijad, aga häid tegijaid ilmselt hakkab, kuuleb veel ka meil tänases saates veel ja aitäh nende kaunite sõnade eest. Don Jonny Mozarti aadressil, aitäh sulle, Tõniset, sa selle pala riskisid meie saatesse tuua, ehkki ta on kõikidele pähe kulunud, aga, aga see, see trikk vääris, vääris küll ennast ära, nii et. Ja läheme siis sama saatega jällegi edasi ja omalt poolt pakuksin ühe sellise väikese noh, võiks öelda marginaali. Aga sellise teadliku marginaali, et laseksime oma neljanda võistluse palana kõrvalda Benjamin Britteni ooperis Surm Veneetsias, mis on teatavasti Toomas Manni novelli järgi kirjutatud sellise stseeni mille esitavad siis Londoni linnaorkester Richard Hycoxi juhatusel ja solistid Filipp Langridž, Alan Obi, Mikel, Chans BBC Singers'i nimeline kollektiiv ja pisut teistsugust muusikat. Teile pakume nüüd Mulle tundub, et minu provokatsioon selle teose valikul õnnestus selles mõttes, et nii pingestunud ja sellist vaikset kuulamist ei mäletagi siin stuudios, et sõbrad, kolleegid, võistluskaaslased, mis te nüüd selle loo kohta? Saate nimi on ooperigurmaanid. Ja niisugune väike heas mõttes ehmatus. Igatahes Me tõesti kuulasime seda saadet või seda lugu päris vaikides ja igalühel vis tekkis väga sügavaid mõtteid ja just praegu mu silmad, reisid üles, Renee silmad. Seal on mingi mõte, mis on. Jah, tuleb tõdeda, et kahjuks on mul Britteniga nii-öelda professionaalses mõttes väga, väga kahetsusväärselt väga vähe kokkupuuteid olnud, aga aga kuna tegu oli ooperiga Surm Veneetsias, siis mul on au olnud olnud laulda tema teose sõjareekviem ettekandele. Ja nii naljakas kui see on, et et kuidas Brittend suudab tegelikult muuta nagu läbi muusika selle, selle jõhkra noh, nii-öelda kas siis surma või siis sõja kuidagi meeldivaks. Et see ei, see ei tundu enam nii õudne ja õõvastav kui see noh, mille ütleme siis teleekraanilt läbi uudiste, paistab, et see on nagu, et selles on ka midagi ilusat, midagi ilusat ja, ja võib-olla sinna juurde panna veel. Seal on mõned sihuksed, vanad head vene vene filmide kus muidugi välistatud kaadrid, kus inimesi maha lastakse, aga panna sinna ütleme lahinguväljal tammide suitsu sisse mõned mõned härmas puud ja need, need pildid ei ole üldse üldse väga koledad. Nii et sõda on poeetiline, sinu arvates siis läbi läbi Britteni silmade, jah, mulle nagu ta muutub nagu natukene vähem õõvastavat, ma ütleks Aga justkui sa ütlesid sõjareekviem siis minu meelest sõjareekviemi kuulata, et seal on tõesti väga noh, nii-öelda ilusaid kohti, aga need peaksid minu meelest seda õõva pigem süvendama veel, sest tegelikult nii kenasti ja ilusasti härdalt Britteni sõja Reigemis vähemalt küll lauldakse väga koledad ste asjadest. Tihtilugu ongi selline ilu ja kole kokku panduna eriline õõgastus veel. Jah, aga näiteks kuulates seda parasiis, mina näiteks nii, aga enam surma ei karda. Nojah, aga kas Veneetsia on see õige vaikus minna siis surema nii nagu Thomas Manni novellis Britteni ooperis on Veneetsia Johan vist ka sinu üks armastus või vähemalt sa vist tunned igatsust? Ja see on sama tugev minus kui surmaigatsus. Et ma ütleks, et mul hakkab ka see surmahirm hakkab üle minema. Tegelikult paljuski ju seda manuaalselt väljendatud investeerime tegelikult järgmisse ellu Veneetsias käies. Et Veneetsia on nii ilus, nii peadpööritava kauniseks, seda ilu nagu ei tohikski olla olemas ja ta nagu ta nagu ehitatud keelatud ilu peale. Ja, ja selle tõttu ta ta sureb. Et ilu ja surm ei ole teineteisele vastandlikud nähtused. Et läbi aegade on surmamonumente peetud inimkonna kultuuri üheks ausambaks ja mälestusmärgiks. Ja Veneetsia on ehk selle kohta paremaid, paremaid tõestusi, kuidas kuldkollane sügis kandub üle, mürk rohelisse dekadentsi ja, ja kõik suured inimesed, kirjanikud ja kunstnikud ja filosoofid ja Veneetsiast leidnud sellega kokkupuuteigavikuga ja see yle igavese ringkäigu, mis nagu aerul otse kanali veel toob meile silmad ette elu jätkuvuse. Et mina nagu ei vastandaks ilu ja surma. Ma muidugi ei tea, kas see Brittenis moneed kuulsime küll, tunnen Brittenit vähe ja ja seda lõiku üldsegi mitte. Et kas see oli päriselt sellest Veneetsiast, mida minagi need sinna tunne nagu ilmselt meil igav ei ole kaudsem ise Veneetsia olemas. Minu jaoks oli ta natuke liiga nagu forte sai kuidagi liiga nagu ekspressiivne, liiga ekspressiivne, võib-olla liiga liiga kahekümnendas sajandis. Et, et ma arvan, et Veneetsia niukene külluslik aeg ja ja minu Veneetsia peitub kuskil kuskil Bree rahvaliitides ja John raskini nimes, eks ole, kes, kes läks sinna otsima kõduja hävingut ja, ja mees, kelle nii-öelda niisugused mõtted on tänaseni muinsuskaitse ja restaureerimise põhiprintsiipidega. Et las surra, suremises on samasugune võlu kui sündimisest ja tegelikult juba sündides. Me kanname surma, eks ole kaasas. Et, et see on võib-olla see, mida Veneetsia meile kõige rohkem õpetab. Et aga, aga noh, sõda ja mis siin teise teemana läbi pojas nendes heerolditesse, fanfaarihelides ja värskes, hommikuses nihukeses, kastes ja, ja hobuse hirnulises ja kõigis selles on ju ka romantikat ja tegelikult elu Anna kahe poolega midagi. Naabriteni ajendas muidugi seda teost kirjutama, aga mitte niivõrd Veneetsia kui linn, vaid võib-olla tõepoolest Veneetsia kui nähtus, kui märk, millest ka sina, Johan kaunilt rääkisid, sest et teose sisu peitub tegelikult hoopis milleski muus seal on ka tegelikult tegemist kirjanikuga, kes, kes seal sureb, kuid kelle igatsus noh, jääbki nagu täitumata. Aga no need igatsused on pisut patoloogiliselt alati võib-olla meie tänapäevases mõistes. Nii et seal on noh, neid muusika, dramaturgi, liisi teemasid, mida, mida petten ka ise oma elus päris kindlasti võrratult rohkem, kui me ütleme, selle väikse lõigu juures praegu kuulda saime. Aga noh, jällegi hea meel, et selline selline arutelu vähemalt toimus selle selle teose põhjal ja nüüd me oleme küll siin nii tõsiseks muutunud. Teid, aeg on vist natukene selles mõttes teha asja kergelt, kas mitte kergemeelseks ja kuulutada välja siis meie esimene selline loosimisel kus fortuunad, eks oleksid meie tänased saatekülalised ooperilaulja René Soom ja kunstiajaloo professor Juhan Maiste ja meie auhinnaks seekord on kaks pääset Rahvusooper Estonia Don Giovanni etendusel seitsmendal detsembril ja sellele lisandub ka hulgaliselt muid toredaid kingitusi ja soodustusi. Ja nüüd me viime selle protseduuri läbima, vaatan palgaliste jahmunud silmadest, et nad ei tea, mis neid ees ootab, aga seleta ära, mismoodi me see on tegelikult väga lihtne. See on tõesti väga lihtne, selleks tuleb natukene muusikat tunda ja muusika tunda numbri ühest kaheksani ulatuses ja küsime lihtsalt mõlemat külalise käest ühe nende lemmiknoodi kuulatale rääkides niipalju, et mees on laua peal terve rida paberilehti, kus on kirjas kõik teie nimed ja kõik teie kontaktandmed ja imelik, imelik, neid pabereid on meil täpselt tõesti kaheksa. Kaheksal paberil on terve rida nimesid ja alustame tegelikult uuesti, Renee sinust, ütle, mis on su lemmiknoot sina või bariton? Noh, mina kui bariton. Ma võtaks oma esimese ülemineku Ehk siis siis siis seitsmes see on seitsme. Võtame siis seitsmenda paberi nii ja Johal. Ega muusikamaitse. Nüüd tuleb nüüd ta tuleb. Välja praegu küll tahaks, et seda minu arvamust kuulutasime, kunagine lauluõpetaja sealtsamast Tallinna seitsmendast koolist. Kui ma nüüd pean midagi ütlema mingi mingi muu, too, kas see nüüd alumine või ülemine, vot see küsimus jääb siis nagu sisse alumine lii tagasi. Et esimene, esimene esimene 407 seal ja midagi ei valesti, ei olnud number 17, esimene eriaste ja lihaste just ja, ja võitjaks osutus. Loeme siit Piive mäe viibe mäed. Nii et teil on selles mõttes nüüd vedanud, et Tuhkatriinu oli teie lemmik eelmisest tõesti, ja usume, et kui ta nüüd Estonia teatrist läbi laate ja saate korraks ühe kena õhtu Don Giovanni ja ma nimetan siia juurde ka veel tund lavastajaga ega see ei ole mitte ainult ooperikülastus, vaid see on koos vaiksem koonusega. Kui te need kaks asja, õigemini ikkagi Ühel õhtul kaks asja nüüd veel endale juurde saata, siis ma usun, et teist saab üks väga tubli meie saate kaasautor, teiega võetakse ühendust Viive mäe, palju, palju õnne ja teistele kuulajatele tahaks uuesti meelde tuletada, ehk võib-olla isegi tõesti tänases saates viimast korda juba telefoni kuus, 410 150 ja miks mitte ei või ka teie olla see õnnelik Sestest Ronja teatris, neid toredaid etendusi tuleb ridamisi ja ikka ja veel ja siis ka see emaili aadress, ike info, et ooper, allee läks kuidagi kergemaks, saarlasest twitteri valust kuidagi mõnusasti üle. Neeme, mis me viimaseks asjaks täna välja toome? Jah, noh, tuletame siis meelde, et oleme kuulanud Kadrinusextettimis on juba meie teises saates Leo Normeti ooperist pirnipuude võluvat tangot Don Giovanni, totti käeke mulle, anna Britteni ooperis surm Veneetsia ühte stseeni ja viimase loona pakuksin välja, õnnestus üles leida üks helisalvestus ühe sellise esitajaga, nimelt tenor fon Diego Flores keda siin mõned meie saatekülalised on ka nimetanud nii-öelda tulevikumeheks ja, ja lausa tituleerinud teda selliseks. Nii Domingo kui Pavarotti üheaegseks mantlipärijaks, et ta pidi olema kohe noh, nii andekas ja praegu ka maailma lavadel väga nõutud mees ise Lõuna-Ameerikast pärit, nagu ka ilmselt nimi ütleb ja kuulame siis van Diego flooras esituses Giacomo Puccini ooperist kanis kikki, mis on üks tema väheseid koomilisi oopereid Rinutsio sellist toredat laulu, kus ta ülistab Firenze linna ja dirigendiks on Carloritzi ja Milano sümfooniaorkester, saadab. Joti ruumina isolas. OP. Toda sõbrannas voodeki, harjundurrahhi joone. No mulle tundub, et ilmselt mitte mina, aga see esitus ja see teema jällegi üllatas meeldivalt meie saatekülalisi ja Firendsest oli siis kord juttu kaks Itaalia linna, meil on siin täna juba kõneks olnud ja on Diego Flores oma siis selles toredas aarias, kirjeldas ju tegelikult reference linna üksipulki ära ja esitus oli võrratu või mis sina arvad? Sellise partneriga oleks tore laulda koos. Ja kas ütleb, et mitte ainult twitteris ja Surm Veneetsias ei pane vaikides, kuulavad isegi head tenorit vaikides kuulata, päris mõnus? Jah, ei väga-väga-väga ilus esitus ja. Ma ei, ma ei oskagi selles mõttes midagi öelda, et mul on Pütsiiniga olnud olnud tihedam kokkupuude kui kliteniga ja noh, see oli lihtsalt väga ilus. Johan, kas sinul on Veneetsiaga olnud tihedam kokkupuude kui Firendsega või on see vastupidi? Nad on nii erinevad linnad ja Toskaana puhul on, on ehk see mälestus, et tema kohale looja iialgi väike, et see tuleb trovskidest tänapäeva ja jätad enda sisse ladina kultuuri ja, ja itaalia renessansi, et, et see on nii särav linn ja nii särav kui üks kunst. Võib-olla oligi see esitus, et Nad ei kuidagi väga võrdne nende mälestustega, mis morferentsest on mis on ühtaegu kirkad, puhtad, sinised voolavad ja samas võltsid, et kunst on ju kunsti nähtud ühtemoodi, eks ole, on tõde ja ta pettus. Ja, ja see nagu vahetegemine nende kahe vahel võib-olla ei olegi iga kord vajalik. Jah, sellest vahetegemisest tuli mulle üks mõte, võib-olla isegi küsimusena kõigile putšinit, me ei tea ju vähemalt ei tea eriti just koomilise ooperi kirjutajana, pigem on ta selline tunded ja sügavus. Kas te olete nõus selle mõttega, et ja olekski parem kui me teamegi putsiinid, kui mitte koomilise ooperi kirjutajana, sest et regulatsioonis kikki nii-öelda koomilise ooperi? Siit kõlab ikkagi väga tugevalt läbi need sügavad tunded, Paddar, Fay Bohemian kõike muud, aga mitte koomika. Ma ei oska öelda, minu jaoks oli see päris ooper. Et seda koomika ja nagu tragöödia või teatavat kurvameelsuse vahet, ma ei oska sellest lõigust. Ega see ei olegi nagu kurvameelsuse rõõmsas, pigem on selline sügavus ja kergus, sest et pigem koomiline ooper peaks olema selline meelelahutuslik. Vapper peab olema ooper, ooper peab olema muusikat alati merele küps ja maitsema, eks ole, see peab olema nii nagu noh, nopitud virsik või kirsimarjad kusagil meditsiiniaias, eks ole ja see peab olema täis seda loomist ja looja tahe, et et, et seal peab olema samaaegselt nii nii ülev kui kui Alav ja halab. Et ohverdad täitma terve ruumi, systeme ooper ja minu meelest see lõikulsiinid täitis, täitis selle ja seetoriga ferencestel kõnelised, antaks Rootsist ja, ja nii edasi. Ma just mõtlesin sellele, kas Antacrootse fassaad oli juba siis restaureeritud. Ei olnud. Vabandan selle noh, nii-öelda mõtte nõlgatuse pärast, et ju ta siis oli. Firenze on samas, eks ole, marmorist ja, ja Valev, nii et nii et nii nagu ooper peab olema Putšinil on tõepoolest tõsiseid oopereid ja palju, aga peab ütlema ka see, et, et tegelikult on ju ionis kikiosa ühest kolmikooperist, mille esimene osa on mantel, mille tegevus toimub Pariisis. Teine on õde Angeelika, mille tegevus toimub keskajal kuskil nunnaklooster ja kolmas on siis koomiline tegelikult, aga milline on, see on noh, iga igaühe enda otsustada. Tavapärases ooperiliteratuuris võrreldes Rossini, Mozarti koomilist, koomilist, ooperit, aga siis ta siis ta koomiline ei tundugi, et võib-olla pigem sihuke pigem niisugune natukene lõbusam, lõbusam operiseerija võib-olla, aga aga mulle Justin sele kuuldu taustal kõlas ka läbi läbi orkestri selle loo või selle, selle ooperi üks võib-olla siis kõige tuntum maarjaaimatiivse omi papin pabinogaaro, mis on väga paljudeni minu meeskolleegide näiteks lemmikaaria Butšinskilt üldse, nii et et väike samast ooperist samast ooperist. Jah, kui hakati Firenzes ehitama seda kuulsat kuplit, millega algab renessanssarhitektuurist 1418. aastal arhitektuurivõistlus siis tuli kokku ooper ja operett, see on siis ehituskomitee nõukogu, Firenze linna kõige tähtsamatest kodanikest. Et, et selles mõttes on raekojale paralleel tänasesse ooperisse, kus tuleb kokku kõige parem seltskond. No aga umbes sellel ajal ionis KIKi tegevust tegelikult toimub ja seal on ka võib-olla Putšiini juures veel nagu see assotsiatsioon, mis minul on alati olnud itaaliateemalisi oopereid, ega tal väga palju ei ole, ütleme, tuntumatest oska ja ongi seesama Chanis kiki, ta viib ikkagi oma tegelased kuskile eksootilisemates paikades ja, ja küllap ta ka seda linna ikkagi väga hästi tundis armastas ja, ja kui Rinutcheosin ülistab seda linna, siis, siis ta teeb seda nii nagu ilmselt Putšiini teda oleks ülistanud. Aga nüüd on aeg minna võitja väljakuulutamisel ehk siis võistlussaade, nagu ta meil on ja käime kiiresti üle ka oma tänased võistluslaulud. Ehk siis kõigepealt oli Rossini ooperis Tuhkatriinu sextet mille järel Leo Normeti pirnipuu aaria Viivika Vasara esituses siis kella duett Don Iowallist. Edasi läks tõsisemaks Surm Veneetsias ning viimasena Putšiini seaniskiki ja hääletus, kallid kuulajad, me teeme teilegi üllatusena salajase, ehk siis me kuulutame välja vaid võitja meie arutle teie eest. Me tahame teie mõtted just tööle panna, ehk siis selle viimase tunni jooksul, mis saade läbi saab, helistage, andke oma mõtted. Jah, ma mõtlen ka, et ja siis kõlanud muusika ja see väärtus oli, oli niisugune, et et kui me hakkaksime siin seda kõike jälle uuesti lahkama, siis siis peaksime saadet otsast pihta hakkama. Nii et teeme väikese pausi ning pange oma oma hoiakud, hinnangud paberile, head stuudiokülalised ja vaatame, mis meil sellest siis välja tuleb. Mõtlesime, mis me mõtlesime neljakesi ja selle võidulaulu väljakuulutamine on päris raske. Enne seda tahaks veel rääkida ühe teise asja, nimelt meie järgmine saade on ju tegelikult kohvikus Laboheem ja Lavochim on teadupärast ju ka Putšiini ooper. Ja siit ka see salasõna. Meie nelja mõtte langes enam-vähem kokku Putšiini ja Challis kiki oleks meiepoolne edasipääseja, aga nüüd, kallid kuulajad, teil on võimalik meile vastu vaielda, võimeid järele kiita. Ühesõnaga mõjutada ja ka sellega järgmist saadet nii-öelda aidata vormida. Meie ütleme siinkohal tänud meie tänastele külalistele ooperilaulja Renee soomile ja kunstiteaduste professorile Johan maistele, kes aitasid meie tänase saate väga sisukaks muuta kuulajatele-Aga kohtumiseni.