1941. 42. ja 43. aastal oli Glenn Miller populaarsuselt vaieldamatult esikohal. See polnud kerge saavutus, sest häid orkestreid oli Ameerikas aga segada kuni passi püüelda. Veni kuut Tomidorsi, Aadishootjuki, Ellington, Harrytšaims. See nimistu on lõputu. Targad mehed on püüdnud selgitada, miks just Glenn Miller tõsi küll, filmid, eeskätt päiksepaistelise oru serenaad kasvatasid tema soosingut kõvasti. Teine põhjus oli pisut keerulisem. Esimesest augustist 1942 viis. Ameerika muusikute Föderatsioon läbib plaadistus keelu et sundida plaadikompaniisid maksma muusikutel ja iga kord, kui nende pala avalikult esitati. Eeskätt puudutas see niinimetatud. See automaat grammofon ei pea kõigis odavamates söögi- ja joogiasutustes samuti raadiosaatjaid. Lubatud oli teha üksnes niinimetatud viidiske, mis ei läinud vabamüüki, vaid mida levitati tasuta sõjaväeosadele. Kompaniid, kapitali ja deka andsid järele aastaga, kuid suuremad Kalambia ja Viktor pidasid vastu üle kahe aasta. Tulemuseks oli see, et mängiti üksnes vanu plaate, mis keelu alla ei käinud. Ei saanud korraga kogu džässi ja tantsumuusikat vaikima panna. Muidugi hakkasid vanad palju kuuldud lood publikut peagi tüütama. Glenn Miller oli aga aastal 1939 kuni 42 salvestanud palju muusikat, mitte plaadi stuudios, vaid elav esitustest. Pealegi oli ta üsna kavala arvestusega mänginud teiste orkestrite löök numbreid oma orkestrile seatuna. Näiteks Ellingtone orkestri tunnusmeloodiad, Teikvey trein oli mängitud aeglase ballaadina. Neist võtetest on hiljem koostatud neli komplekti CD-plaat, tee pealkirjaga tervitused mu sõpradele. Kuulake näiteks Milleri orkestrile ebatüüpilist Frank Lutheri kantrilaulu. Mul on kannused, mis kilisevad, kõlisevad. Originaalis mängis seda Key Caesari orkester. Siin aga laulavad. Eks veneke vokaalansambel. Modenees mängib Glenn Milleri orkestri