Hei, päike, kes sa taevas, särad, sa käid ümber maa? Kõnele sina inimestele. Ei vihmapilv. Langemaailmale helge valanguna jää kõnele igama piisaga. Emake maa, sina hoiad meid kõiki oma rinnal ja toidad inimesi kõikides paikades kogu maal. Samas kõneles sina kallis maa kõnele inimestele. Ei ema Dolconai kõnele, sina. Sina oled inimene, sa oled kõigist kõrgem kõigist targem. Sa oled inimene. Kõnele sina. Sest nendest mälestustest peab kõnelema. Nendest aastatest, peab kõnelema. Need on tule ja verega südameisse kirjutatud. See on tuli kiri. Et me ei unustaks, et see, mis tookord oli, ei korduks. Ma sa kannad meid kõiki oma rinnal. Kui sina ei anna meile õnne siis miks oled sa maa ja miks meie siis siia ilma sünnime? Me oleme sinu lapsed, ma anna neile õnne. Teeneid. Meie ees on üks kaunimaid ja helgemaid poeetilisemaide traagilisemaid, nukramaid, ülevamaid, raamatuid, mis sõjast on kirjutatud. Kirgiisi NSV rahvakirjaniku, Lenini preemia laureaadi Chen, kes said Maatovi ema põld. Selles raamatus pole Verdega lahinguid. See raamat on maast ja põllust, toitjast ja kaitsjast elu andjast ning emast, naisest kõige pühamast maailmas, soojatkajast, kodukoldetulehoidjast, naisest, kelle õlgadele jäi mure kodu ja laste pärast. Rahutus ja hirm, südaöine, ahastus ja päevane toimekus. Et hoida oma elamist nõnda, nagu siis, kui mehed ja pojad veel kodus olid. Maa, sa kannad meid kõiki oma rinnal. Kui sina. Anna meile õnne siis miks oled sa maa? Ja miks meie siis siia ilma sünnime? Me oleme sinu lapsed, maa. Anna neile. Vaheda vikatina lõikub sõda kirgiisi rahulike külaelanikel. On viljalõikuse aeg. Armastuse aeg. Kuldne aeg tugevate rõõmsate naiste ja meeste all. Asusime tööle, verbid, leida välkuma päike palava meni kõrvetama. Kogu step oli täis Sirtsudes siristamist. Kõik, mida mu silmade nägid, kõik, mida ma kuulsin või tundsin neis olevat minu jaoks minu õnne jaoks loodud. Kõik tundus olevat täis sõnulseletamatut, ilu ja rõõmu. Lust oli vaadata, kuidas ratsanik sukeldus kõrgeisse nisulainetesse. Võib-olla oli see mu mees suvankul? Lust oli kuulata Sirpidesse Irinat langeva nisusahinat inimeste juttu ja naeru. Lust oli kuulda, kuidas läheduses möödus mu poja, kas Sõmmi kombain, kas õmbani ikka ja jälle kamalud pruunikaspunase viljajoa alla, mis langes punkrisse teri oma näo juurde tõstes hingas ta mitu korda sisse nende lõhn. Mulle näis, et minagi tõmban sõõrmeisse seda piim küpse vilja sooja hõngu, millest pea hakkab pööritama. Jooksen ja liin talle juua, ütles ta ja töötaski kombaini poole. Ta jooksis mööda kõrrestiku, peas punane rätik, seljas valge kleit ja oliseni ime noor. Ning mulle tundus, et ta ei hoia käte vahel mitte kannu, vaid armastava naise laulu. Kõik temasse, rääkis armastusest. Õhtuks oli põllulaagris meie jaoks uudseleib valmis. See jahu oli varem valmis, jahvatatud terad peksti neist vihkudest, mida me nädal tagasi põllupervel sidunud olime. Oma elus olen ma palju kordi uudseleiba söönud kuid iga kord, kui ma tõstan esimese tüki suu juurde, näib mulle, et mas sooritan püha talituse. Ja kuigi see leib on tume ja pisut nätske justkui vedelast taignast tehtud ikkagi ei saa ühegi asjaga maailmas võrrelda tema magusavõitu kõrvalmaitset ja ebatavalist lõhna. Ta lõhnab päikese, värske põhu ja suitsu järele. Alliman laotas murule puhta rätiku, puistas sellele varaseid õunu, tõi kuumi kakuke siia Valaste asjadesse kallija. Kas õmm, tema mees, minu poeg pesi rükkis käed puhtaks, istus ja murdis aegamisi kakukesed tükkideks. Kuumad alles, ütles ta. Võta ema, proovi esimesena uudseleiba. Ma õnnistasin leiba. Kui ma seejärel tüki küljest hammustasin, tundsin suus nagu mingit tundmatut maitset ja lõhna. See oli kombaineri kätelõhn, värske viljakuumenenud raua ja petrooleumi lõhn. Ma võtsin uusi tükke ning kõik need lõhnasid petrooleumi järele. Kuid ma polnud iialgi nii maitsvat leiba söönud. See oli ju. Minu süda täitus uhkusega poja üle aga keegi ei teadnud seda. Ja tol hetkel ma mõtlesin sellest, et ema õnn kasvab välja rahva õnnest nagu kõrsi juurtest. Ema saatus on lahutamatu rahva saatusest ja ka nüüd, kus ma olen nii palju üle elanud ning elu on mind rängalt nuheldud ei ütlema oma usust lahti. Rahvas elab ja seepärast elatamina Midagi on juhtunud, ema karjusalimanni pistis jooksu, kõrvu lõikasid sõnad. Keegi on vikati ette sattunud või on trumli vahele jäänud jooksene. Jumal, kaitse jumal, kaitse palusin ma joostes ja tõstsin käed taeva poole. Kui ma kohale jõudsin, käratses rahvas kombaini ümber. Ma ei kuulnud midagi, ei saanud millestki aru. Tõstsime rahvasummast läbijäägi ometi seisma, andke teed. Inimesed astusid kõrvale ja kui ma kombaini juures ka sõnni alimanni nägin kõrvuti seismas, läksin poja poole, värisevad käed ees nagu pime. Kass astus vastu, haaras minust kinni sõda, ema, kuulsin ma justkui kaugelt eemalt tema häält. Ma vaatasin talle otsa, nagu ei mõistaks, mis see sõna tähendab. Kuidas sõda? Miks sõda? Sa ütled sõda? Kordasin ma seda imelikku, seda hirmsat sõna. Siis hakkas mul äkki läbi elatud hirmust. Ja sellest ootamatust teatest Õudamine. Sellest hetkest pealetungis väikest rahulikku külla sõda. Siia polnud kuulda küll lahingute müra kuid inimesed kuulsid oma südamete karjeid, nagu ütleb vaatav sündimisest peale pannud inimesed, näinud nii kõrvetavad kuuma ja põuda nagu selle esimesel sõjasuvel. Kogu vili sai korraga valmis, küpses kolme-nelja päevaga kuiv ja kollane müür kerkis taevani välja. See põld ootas lõikust, kuid küla jäi meestest tühjaks. Ja naised vöötasid oma vööd ning saduldasid hobused, sest maa vajas toitu ning põld pidi andma lõikust nagu ikka ja alati. 1963. aastal kirjutatud jutustus, ema põld on üks hingestatumaid teoseid Nõukogude kirjanduses, sellest, mis emadel ja naistel tuli läbi elada. Raske on kujutleda karmimat saatust kui see, mis langes osaks kirgiisi emale, Dolconaile, kellelt sõda võtab mehe ja mõlemad pojad. Kuid ometi leiab see naine endas jõudu ning asub rasketel sõja-aastatel oma mehe asemel kolhoosi etteotsa. Dolconai kasvab meie silmis sümboolseks rahva iseloomu tugevust ja hingejõudu kehastavaks suurkujuks. Kirjaniku humanism avaneb tema üleva ja traagilise saatuse hingestatud kujutamises. Ei, päike, kes sa taevas, särad, sa käid ümber maa, kõneles. Mina inimestele ei vihmapilv langemaailmale helge valanguna ja kõnele iga oma piisaga. Emake maa, sina hoiad meid. Ki oma rinnal ja toidad inimesi kõikides paikades kogu maailmas. Kõneles sina, kallis maa, kõnele inimestele. Ei ema, Dolcolai kõnelesina. Sina oled inimene, sa oled kõigist kõrgem kõigist targem. Sa oled inimene. Kõnelesina. See on kes aitmatovi, teine jutustas sõja-aastatest varased kured, millest märksa vähem on räägitud kujutab enesest otsekui ema põllupeegelpilti. Ka see on jutustus inimeksistentsi põhikategooriatest, leivast, armastusest, vägivallast, jahinge, hellusest, kuid nähtuna läbi noorukiks küpsema poisikese silmade. Südamesse minev on pilt külakooli lõikav, külmast klassitoast. Õpilaste köhahoo lõppu kannatlikult ära oodanud jätkas õpetaja oma jutud Seilonist meredest ja soojadest maadest. Kuuldut uskudes ja uskumata kahetses sultan mu ratsel hetkel südamest eta tseilonile ei ela. Kus Annalise elu, mõtles ta ja piilus ise salamisi aknast välja. Ent seal ei sündinud midagi iseäralikku, ilm oli kehv, puistas karedad, lõikavad lumetangu vastu klaasi, põrgates kõhiseside, krõbisesid lumekübemed tuunilt. Aknapragudest muudkui puus. Isegi kõrvaga oli kuulda, kuidas tuul pragudesse alamisi vilistas. Vastu akent jääb parem külg külmetas kogu aeg. Aga see tuli välja kannatada. Käed olid kohmas ja jalad ka selgi külmetas. Klass oli külm nagu hundilaut. Varemalt enne sõda köeti koolimaja pikka aega seisnud lambakis jakiga. See põles valusalt otsekui süsi. Aga nüüd köeti õlgedega, kohiseb, mühiseb ahjus küll. Aga tulu ei miskit. Mõni päev veel, siis oledki otsas. Aga maateaduse tund käis edasi. Õpetaja jutustas nüüd juba Jaavast Borneosti Austraaliast. Imelised maad. Igavene suvi. Krokodillid. Isad on sõjaväljale läinud, koos isadega on kaduma läinud võib-olla igaveseks kaduma läinud midagi sõnulseletamatult sooja ja hella. Lõikav külmas klassis väljast tulevast tuule vihines mõtleb sultan Murad tagasi nendele imekaunitele päevadele mil lisa talle linna näitas temaga loomaaias, poodides ja laada lõbustustel käis. Kui nad olid emaga hüvasti jätnud ja õuest väljas kui petrooli veovanker kolinal läbi vee kivisest rükist üle sõitis, hakkas ta süda kasardama. Ta võpatas ja tõmbus rõõmu ning hobuste jalge alt paiskuvad külmade piiskade pärast pisut turri. Ja nüüd sai ta aru, et ta mitte unes vaid täiesti ilmsi on. Tellin. Kutse, kui läbipaistvast mahlast turdudes lõi kumamas suve varane koidik. Leer oli päike kusagil väga kaugel lumiste mägede taga. Öö kestel maha jahtunud teel valitses rahu ja värskus. Kahju, et ükski poistest ei näinud, kuidas nad isaga uulist välja sõitsid. Ainult koera Tauli servale Klefisid uniselt rattalogina peale. Teiega kulges Kinkusid pidi stepi eemal lillatajate madalate mägede aheliku poole. Nende kaugete mägede taga asuski Chambul sinna nende teeneid viis. Kui inimene võib tunda õnne üksnes olevikus, mitte minevikus ega tulevikus. Siis tol päeval oli sultan Murad lõpmatu. Selja taha Heldjuma jääv vankri alt kerkiv tolm. Tee, mida mööda veeresid rattad ühtlaselt, Kapli plagistavad hobused. Kõrgel pea kohal rändavad kerged valged pilved. Ümberringi täisküps aga veel närbumata, kord kollane, kord sinine, kord lillakasrohi vastu tulevad vankrid, ratsanikud tee veeresid kärmesti, mõnikord vaatet, hobuste pead riivates edasi-tagasi, siuglevad pääsukesed. Keik, see oli silmini täis õnne ja ilu. Aga Sultan, Murad ei mõelnud sellele, sest siis kui õnn käes, ei mõelda Joannele. Ta tundis, et maailm on korraldatud nõnda, et paremini enam ei saa. Ja et tema isa on selline, kellest paremat ei ole. Küllap vist on õnnelikult kõik need väikesed poisid maailmas, kes on tundnud isade suurust, hellust ja tugevust. Kui lähevad isad hakkab kodus kõik minema teisiti. Ehkki su ema püüab kõigest hingest. Ehkki su õed püüavad. Ehkki sa ise oled valmis kinni haarama mistahes tööst, mis seal rääkida, mõtleb sultan Murad. Isa ajal oli terve elu teistviisi korraldatud usaldusväärselt, arukalt ja kenasti. Ja mitte üksi kodus, vaid igal pool. Väga võimalik, et terves ilmas. Nende õuelgi oli praegu teistsugune välimus kui isa ajal. Midagi oli puudu nagu sügisesel raagus puul. Ühel päeval, kui õpilased oma külmas klassitoas jälle õpetajat kuulavad lõpeb mõnele neist lapsepõlv. Viimastel päevadel painas õpetajat nagu mingi eelaimus. Ja küllap sellepärast taanduskide aegamisi tahvli poole, kui klassi uksele ilmus kolhoosi esimees tõuna Liew koos õppealajuhatajaga. Mul on sihukene asi, alustas täna Liew ja uuris ise hoolega laste pingul nägusid ning sundis end kogu aeg sirgemalt seisma, et tema köökus olek nii väga silma ei torkaks. Külm on teil siin koolis, aga aidata ei saamateid peale õlgede mitte millegagi. Mul on luku taga kaks tonni sütt. Tramboolist spekulantide käest ostsin aga seda sepikojas tarvis. Praegu on seisukord väga raske ja rindel on raske. Möödunud aastal me ei tulnud omadega toime. 200 hektari ringis, talinisu jäi külvamata. Süüdi ei ole keegi sõda. Eks võiks edasigi. Aga kui igal pool kõikidest kolhoosidest sovhoosidest jääb vili kogumata, külv tegemata tööd pooleli, nii nagu meil siis võib juhtuda, et me ei saagi vaenlasest jagu. Jah. Et sihukesest jõust jagu saada, selleks on vaja nii leiba kui ka mürske. Sellepärast ma tulingi teie juurde, poisid. Kellelgi teist tuleb koole esiotsak katki jätta. Aeg ei oota, hobused vaja, kevad kuniks korda saada. Aga need ju meil sellised, et jube silmaga vaadata, nii hukka lastud, et vaevu seisavad jalgadel püsti rakmed tarvis korda panna. Need on kõik puha purud. Tarvis on adrad ja külvimasinat remontida, aga inventar on meil lume all. Sellepärast, et külvamata jäänud taliviljapinnad tuleb meil suvivilja täis panna iga hinna eest ilma igasuguse jututa, nii nagu rindel. See aga tähendab, et tuleb omade jõududega täiendavalt üle plaani üles künda, täis külvata 200 hektarit suviviljamaad. 200, saate aru. Aga kust võtta jõudu, kellele toetuda. Ja nii me siis otsustasime lisaks kõigele sellele, mis meil olemas on ja mida kevadkampaania ettevalmistamiseks juba tehakse. Täiendavalt veel ühe künnibrigaadi moodustada. Kahe hõlmaliste peale mõtlesime, arutasime. Naisime saata ei saa, see on kaugel. Aqsays mehi pole ja otsustasime abi saamiseks pöörduda. Tei. Koolipoiste poole. Nõnda rääkis esimestena Liiev karm ja kinnine mees, kes käis ringi oma alatises hallis sõjaväesinelis, milles ta, selge see, et külmetas hall kõrvik peas ja teravaks tõmbunud nägu murelik ees. Ise veel noor mees külje poole, köökus, ribikondid puudu, lahutamatu välitasku puusal. Nõnda rääkis esimestena Liiev, seistes tahvli ees, kuhu oli üles riputatud maa, teadvuse kaart, kaart, millele inimesed olid osanud ära mahutada kõik maad ja mered. Kaasa arvatud ka sellised imeväärsed maad nagu tseilon Jaava, Sumatra ja Austraalia, kus võid elada enda rõõmuks jalakesi jätta. Nõnda rääkis esimestena Liew koolimajas, mida oli köetud õlgedega, mis annavad rohkem prahti kui sooja. Ja kui ta rääkis, et kaugel Aqsays tuleb rinde heaks üles künda täiendavalt sadu hektareid suviviljamaad tõusis tema suust aurupilv nagu õues. Nõnda rääkis esimestena Liew. Väljas aga muudkui tuisk, keerutas ja puhus aknapragude vahelt sisse. Aknal istuv sultan Murad nägi, kuidas esimehe härmatanud hobune posti juures tuule käes jalalt jalale tammub ja kuidas ta püüab oma pead tuule eest varjata tuulaga sosistama, lakka ja paiskas kõrvale sorakil saba. Külm oli hobusel. Ja ega siin poletseilon. Neljal poisil tuleb jätta kool. Need neli on kõige vanemad. Nad on viieteistkümned ja nende õmblukestele õlgadele langeb huul hobuste eest ning kevadiste künnitööde raskus. Kas nad suudavad? Kas nad oskavad meeste eest väljas olla? Viimseni kurnatud hobused jäid seisma. Sultan Murad ronis sadulast maha ja vaid suurivaevu püsides muljutud üles tursunud jalgadel tegi ta tuigerdamisi otsekui joopnu ringi ümberrakendi. Ning tal hakkas valus, talumatult kahju vahule aetud värisevatest kõrvust Gaby uni märgedest raskelt ja vaevaliselt hingavast hobustest. Taudse hoiatas kahjutundest. Lund 100. ja sulas, hobuste auravailselgedel 100. sulas. Sultan Muraketis läbi ligunenud raske koti peast päästis sõnakuulmatut kohmas kätega lahti trengid. Ja siis ei pidanud enam vastu, puhkes valjusti nutma, võttis hobusel kaela ümbert ning sosistas. Andesta mulle, anna andeks. Tundes oma huultel hobuse higi, tulist kibe soolast maitset. Ikkagi on nad noored. Ka kõige suurem füüsiline piin ja vaev läheb korda üle. Ikkagi paistab veel päike üle kodumaa, mis ometi on nõnda valu tähis. Täna olid künnimehed üksinda põllul kolm künnimeest ja suured mäed, nende ees kolm künnimeest ja suur stepp nende taga. Kõige ees liikus sultan murrat teisena, temast paarsada sammu tagapool anattai ja viimasena erk Indrek. Päike hakkas üha palavamalt paistma ja lausa silma nähes lõid stepikingud õrnast rohukirvest haljendama. Otsekui muinasjutus. Lähed ühte otsa lööd haljaks paremalt tuled tagasi, siis vasakult niiskelt hingasime, värskust, liikusid adrad, jättes enda taha värskete vagude lakad. Lõoke puhvates taevasse hakkas kostma tema helisev lõõr kusagil lähedal. Ja veel alustas kusagil laulu üks lõoke ja kusagil vee. Nooruses on kõik lihtsam. Tärkab kevadine rohi, lõoke sööstab taevasse ja laseb kuuldavale oma heliseva lõõri. Maa lööb haljendama tütarlaps tuleva rõkile. Ja sa näed teda korraga täiesti uues valguses. Sa oled veel noor. Sinus on pakitsevat jõudu. Mida teeb naine ja ema. Kui ta on kaotanud oma kõige kallima. Emake maa miks ei lange kokku mäed? Miks ei tõuse järved üle kallaste, kui hukkuvad sellised inimesed nagu suvankul ja kas. Nad mõlemad isa ja poeg olid suured põllumehed. Iidsetest aegadest seisab maailm niisuguste inimeste najal. Nemad toidavad ja joodavat teda sõjas kaitsevad Nendest saavad esimesed sõdurid. Kui poleks sõda olnud, kui palju tegusid oleksid siis suvakull ja kas see on teil korda saatnud, kui palju inimesi oma tööga õnnelikuks teinud, kui palju põlde täis külvanud, kui palju vilja peksnud. Ja ka ise saanud sajakordselt tasu teiste inimeste tööst. Kui palju rõõmu nad oleksid elus näinud? Ütle mulle, emake maa, ütlete, et kas inimesed võivad ilma sõjata elada. See esitasid mulle raske küsimuse Dolconai. On olnud rahvaid, kes sõdades on jäljetult kadunud. On olnud linnu, mis seal tules maani põlenud ja liivamatunud on olnud sajandeid, mil ma unistasin inimese jälje nägemisest. Ja iga kord, kui inimesed sepitsesid sõda, ütlesin ma neile. Pidage kinni, ärge valage verd. Ma kordan ka nüüd. Kuulge, inimesed mägede ja merede taga. Kuulge inimesed, kes te elate siin ilmas, mida on teile vaja, kas maad? Siin ma olen maa, mina olen teie kõigi jaoks ühesugune. Te kõik olete minu ees võrdsed. Mul pole teie tülisid tarvis, mulle on tarvis teie sõprust, teie tööd. Visake vakku üksainus seeme ja mina annan teile 100 seemet vastu torgake vits maasse. Ja mina kasvatan teile Platani puu. Istutage aed, mina külvan teid üleviljadega, kasvatage karja ja minust kasvab rohi. Ehitage maju ja minust saavad seinad siginegi paljunegi. Ning mina olen teile kõigile suurepäraseks eluasemeks. Ma olen lõputu. Ma olen piiritu, sügav ja kõrge. Mind on teie kõigi jaoks küllalt. Aga sina, Tolkonnay küsid, kas inimesed ilma sõjata elada võivad? See ei olene minust. Teist inimestest oleneb see teie tahtest ja mõistusest. Me elame lootuses ütleb kirjanik sünges saitmatav ühes oma hiljutises intervjuus. Et relvad ei hävita inimest, vaid inimene hävitab relvad. Elame lootuses, et inimesed päikesetõuse vaadates naerataksid. Ja et iga uus päev tooks neile ohu asemel õnne.