Jõulukinkide tegemine on vana ilus komme. Alati pole kerge valida, mida kinkida. Mõnikord juhtub aga nii, et ilus ja südamest tulnud kingitus osutub ootamatult mittevajalikuks. Kaotasin hiljuti vanad armsad kindad ja jõudsin sellest ka pereringis valjuhäälselt kurt. Nii ta jõuluvana mulle ilusad soojad peale kaupa moekad kindlad. Kuid just eelmisel päeval olin vanad kindad üles leidnud ja on kaht tüüpi inimesi. Ühed on kirglikud ostlejad ehk peenemalt öeldes shop Ajad. Kuni veel viimane Tammsaare tengelpunga rohetab, tuleb kähku poodi viia. Üks neiu olevat koguni pool miljonit võõrast raha ära ostelnud. No ei saanud lihtsalt pidama. Ent minutaolised armastavad vanu sisse kantud riideesemeid, uutega harjumine võtab aega. Nii oli see ka uute kinnastega. Ühe ootamatu kingi sai detsembris Malle Rimmelilt mõne aasta eest lahkunud Rudolf Rimmel. Ilmselt need on luuletaja avaldamata jäänud, lühiriivid tabavad ja kibedad oma lihtsas otse ütlemises. Loodan, et nad ilmuvad kunagi mõnes ajakirjas siin pean piirduma väikese valikuga. Niisiis, Rudolf Rimmel on igal riigil uhkeid tunnusjooni, mis poolest rikasta ja annab tooni. Meil maarjamaal on ereinimlik, kus ja vaesed inimesed on meie suurim rikkus. Äriideid olen päri, valdavad vaid korrišeed. Minul ei ole äri, minul on ainult ideed. Eesti vabariigi ajalool, isana sõnad, mõrud ja valjud. Üks ja ainus on väike Isamaa, kuid teda müüvad paljud. Teab setu ja Soomegi hõim käib Eestimaal sõda ja sõitlus sest Eestimaal puuduv võim on ainult võimuvõit. Ütlus. Kõige küljes on ajaloomaitse ning pole see kalambuure, et eestlasi relvad ei kaitse. Meid kaitsevad keel ja kultuur. Halb omanik on riik, laul Toompeal kajab laul õige on, kuid täpsustamist vajab, teab Sakala ja Haanjamaa ja Viru halb omanik on riik, kui riik on niru. Küllap ka võimas Venemaa väikestelt. Andestust paluks, kui Venemaa oleks nii võimas, et andekspalumist paluks. Ja lõpuks mõni nelja aasta tagune, kuid praegugi aktuaalne riim. Lõppenud on sedapuhku näärid. Eesti seis on igati normaalne. Märkimist ja tunnustamist väärib hinnatõus. Nii tuttav ja totaalne. Eesti vabariik on õitsvas elujõus, tema vundament. Ta on pidev hinnatõus. Nii palju praegu Rudolf Rimmel mõtteteri. 1979. aastal leidsin kuskilt laulu teksti veelkordki veel autoriks oli märgitud Väino Vesipapp. See oli Mart mägeri pseudonüümi. Selle nime all läks laul kadrile. Kui Rudolf Rimmel käis külalisena saates vikerkäärud, ütles ta kibestunult, et tegemist on tema tekstiga mis oli ilmunud juba 1977. aastal. Luuleraamatus pärast haldjasaar. Kuidas säärane viga sai tekkida mai tea, parandasin selle raadio fonoteegis, ent mis raamatusse raiutud, see tuleb parandada ka raamatukogudes. Nõnda see Rudolf Rimmel tekst aga kõlas Ivo Linna laulduna. Ja öökull-le. Una härda Jul Kädaga nutta. Velo Laboiskelbeeaa Vaido. Ja tunda aeg liigu kui reeruta. Mitte võis ta taoline olla. Eino õigelil tuva täita kohustuste pühad rituaali. Siis kasvõi tarduda, kuid hiiskala tola. Ta on ta kakelda. Või veri. Veel kordki tunda lihastes. Veel ordi uskuda, et. Mees teeks piiradest armee. Esimese. Veel tuhaks suitsetada mõrkjat, sigaret. Ja veel. Ja veel. Siis kasvõi tarduda, kui mängu kalaklaasi. Siiski uskuda, et suuta on miski. Ja minna enda siis, kui sünnib. Tuul ta süda rinnus, nägu, Taas. Siis kui ta, kui ta ees skaala ta siin