Palju huvitavat on kaasaegsesse muusikasse toonud prantsuse helilooja Olivier Messiaen. Tema loomingu filosoofiline mediteeriv laad vajab sügavat keskendumist. Üksikud osad pikemast teosest või tsüklist lubavad ainult aimata terviku sisu ja üldmõju. Oma erilaadsetes helitöödes on Messiaen sageli kasutanud linnulaulu idamaade ja Aafrika rahvamuusika, faktuuri ja rütmielemente ning instrumentide ämbreid. Just rütmile kui muusikalist aega. Organiseerivale faktorile paneb helilooja peamise rõhu, püüdes leida selliseid rütmiliste liikumise vorme, mis võimaldaksid luua ajal lõputu kulgemise illusiooni. Juba lapsepõlves mõjutas heliloojat kodune loominguline õhkkond. Lisaks järgnes jään tuntuks Shakespeari, tõlkija ja emasest Silsovaaž sümbolistidele lähedale. Poetess andsid pojale kaasa oskuse peenelt tunnetada kirjandust ja kunsti. Pariisi konservatooriumis õpib Messiaen orelit marssal pree ja kompositsiooni poolde, kusjuures need tuntud heliloojad äratavad noormehes huviga vanamuusika rütmide vastu. Alates 1936.-st aastast õpetab Mess jään skoolekantoorumis harmooniat ja avaldab oma esimesi pedagoogilisi töid. Sõda katkestab edukalt alustatud tee mis jän kutsutakse sõdurina armeesse. 1940. aastal püüate põgeneda Saksa okupatsiooni eest, kuid satub vangi ja ta suunatakse konsultatsioonilaagrisse Kärlit sisse. Isiklikele kannatustele liitub prantsuse rahvuslik tragöödia. Ta kirjutab, mis kvarteti aegade lõpust klaverile, viiulile, tšellole. Jaak Lagnetele. Kvarteti ebatavaline koosseis oli tingitud sellest, et peale messeani, kes ise mängis klaverit, oli laagrist veel kolm muusikut. Viiuldaja, tšellist, Jaklarnatist. Kaheksa osaline kvartett on messeani, üks tõsisemaid ja filosoofiliselt sügavamaid teoseid. Neil rasketel aastatel ei pöördunud ainult Mess religioossete motiivide poole. Paljud muusikud kasutasida liigseid ja piibli teemasid, mis passotseerusid rusuvate ajastu probleemidega. Ka nimetatud kvartett kujunes teost kuulavatele prantsuse, Belgia, Poola vangidele inimliku mehisuse ja autorimurdmatu vaimujõu kehastuseks. Vangist vabanedes loob Messiaen reaa oma tähtsamaid teoseid. Kolm väikest liturgiat ja 20 pilku Jeesuslapsele 1944. aastal. Armastuse ja surma laulud 1945. aastal. Sümfoonia rõnga Lila 1946. aastal. Sanskriti keeles tähendab Duranda Lila armastuse laul. Kümneosalist sümfooniat läbib trumboonide skandeeriv saatuse teema. Sellele vastandatud algselt elektroninstrumendi Martino lainetele kirjutatud armastuse teema. Nii sümfoonia esimeses osas kui ka koguteoses saavutab, mis jään tasakaalu massiivse mitmeplaanilise üldfaktuuri ja valitud tämbriga. Üksikinstrumentide omapäraste kombinatsioonide vahel. 1945. aastal ette kantud kolm väikest liturgiat kutsusid nii kuulajate kui ka kriitikute seas esile tõelise tormi. Šokeeris teose emotsionaalsus kaugus tavapärasest religioossest meeleolust. Ka klaveritsükkel 20 pilku Jeesuslapsele põhjustas kuulajates sügava hämmelduses. Ühes oma 1978. aastal 70. sünnipäeva puhul avaldatud juubeliintervjuus ütles, mis jään. Mind on kritiseeritud kõige kohutavamat viisil. Laimati muusikakriitikute poolt 1944.-st aastast kuni 1955. aastani. 10 aastat tühjendasid kriitikud prügikaste minu pähe. Ei olnud muusika ega muusikaesteetika, mis tegi neid minu peale vihaseks. Nad ei sallinud mind sellepärast, et olin religioosne, et armastasin Sõrve. Ja lihtsalt sellepärast, et ma üldse olin olemas. Nad jahtusid alles 10 aastat hiljem ja siis isegi vabandasid avalikult minu ees. Veel on üks asi, mille eest mind on kõvasti kritiseeritud. Olen ornitoloogia, kogu oma eluaja, olen tegelenud ka linnulaulu üleskirjutamisega. Paljud inimesed ei taipa lindudest midagi, sest nad pole neid kunagi kuulnud ega näinud. Inglismaal on vähemalt väikseid linnaaedu, kus võib kuulda punarinnalaulu. Aga Prantsusmaa linnades ei tunta kedagi peale varblased. Arvatakse, et linte Pipibee kõik. Tegelikult on linnulaul väga kõlav ning väga huvitavate meloodiatega. Lind laulab metsas valjult nagu trompet, klarnet. Ma usun, et inimesed, kes pole muusikas asjatundjad ega ole ka huvitatud bioloogiast või ornitoloogia eest peaksid siiski tabama mingil viisil muusika siirust. Kui muusika on siiras, saavad kuulajad mulje, mis neid puudutab, ollakse muutunud, see on ainuke, mis on tähtis ja minu jaoks on see kõige olulisem. Linnulaulu on plaadistatud, aga mitte transkribeeritud noodikirja. See on raske töö heliloojale. Ornitoloogid on asjatundjad omal alal, kuid nad ei tunne muusikateooriatega, oskab kirjutada muusikalist diktaati. Ma olen surnud ja minu uuringud rütmialal on unustanud, et siis võib-olla leitakse, et minust oli kasu. Linnulaulu noodistamise ala rajamisel. Lindistamiseks pean tõusma vara. Kella nelja ajal teen metsas üleskirjutuse noodipaberile koos variatsioonidega. Minu naine järgneb mulle magnetofoniga ning tema lindistus, mis on tavaliselt veidi erinev, fikseerib kõike juba päris täpselt. Lindistuse järgi tehtud üleskirjutus on vähem kunstipärane. Kuid mina sulatan mõlemad variandid kokku üheks helindiks. Eredaid värvi muljeid mäletab Messiaen lapsepõlvest, kui vanemad 1918. aastal tulid Pariisi viisid Olivier koos vennaga ooperisse Luubria Pariisi kirikutesse. Seal meenutab Sanš apelli värvilisest klaasist aknad olid minu jaoks midagi hämmastavat. 50 aastat hiljem soovisin näha oma uue orkestriteose Etexpecto Kressorrektsioon. Oleme murtud foorumi esiettekannet just sajanšapellis. See toimus ilusal mai hommikul kell 11. Päike paistis läbi vitraažide muusikariistadele muutis nad punasteks sinisteks lilladeks. See oli suurepärane. Arvatavasti tunnevad kõik elusolevused, teatud aistingute koosmõju. Head toitu, naudime ainult keelega. Eriti veinide puhul on lõhnabukett niisama tähtis kui maitse. Ma arvan, et kahe tähtsama aistingu nägemise ja kuulmise vahel on samuti seos. Minu puhul on see kindlasti olemas. Kuulen helgi või vaatan partituuri, mõtlen värvidele. Loomulikult tungivad värvid tugevasti esile komponeerimise ajal ning ma panen nad oma muusikasse. Helide koos kõlal. Üks värv kas siis kombineeritud või puhas, aga ainult üks. Helitransponeerimisel poole tooni võrra. Muutuka värv. Kui minna esialgselt kõrguselt ravivõrra ülespoole, kordavad värvidend käredamalt. Allapoole minnes muutuvad nad tumedamaks. Värvida tunnetamine on alati väga isikupärane. Enamasti seostuvad puhtalt kooskõlad punasega peenem harmoonia sinisega. Sellistes arutlustes osa õpilasi naerab minu kui hullu ülaosaga, vaatab küsimusele päraselt ja nõustub minu vaadetega põhi värvustele. Näiteks A-duur helistik tundub mulle helesinine, kuid heli loojascreabeni jaoks. A-duur oli rohelise põhitooniga. Klassikaline reaalne muusika ei ole suurel määral värviline, välja arvatud karlatil ja Mozarti eriti Don Giovanni õhtusöögist stseenis. Jevgeni mull sümfooniast. Ka Beethoveni pastoraalses sümfooniast on mõningal määral värvilisi momente. Kahjuks puuduvad värvid kaasaegses muusikas. See ei ole kriitika. Tegemist võib olla väga ilusa meistriteosega, kuid see on hallmuusika. Värvid tulenevad Kromatismi valikust. Kui helikobaras kõlavad kõik helid üheaegselt, saadakse hall võimust, värvid puuduvad, tuleb midagi summutada jätta. Mina, ma näiteks üheksa heli 12-st, see tekitabki värviaistingu. Üks väga moodne helilooja Ligeti annab värve oma teostesse sellel lihtsal põhjusel, et tema harmoonia ja ei ole eriti Krumaatiline, kuid on liikuv. Võib saada liikuvaid muutuvaid värve. Samas on väga ilus sönberg, kuhjab Kromatismi, tekivad teised huvitavad kvaliteedid, kuid värvid puuduvad. Rohkesti värve võib leida romantilises muusikas. Debsiil, Admeril, šotaanil šotan kolorist eelkõige mõnedes prelvides. Näiteks võib tuua etüüdi e-moll oopus 25, number viis. Kambee moll sonaadi kärtsu, mille algus mõjub tumedates värvides. Must, tumeroheline, oranž keskmine osa on aga imeliselt hele nagu kuu helgist üle valatud. Mull sonalis Kertsu algus assotsieerub mul värvidega romantilise kunstniku Saviku maalilt Medusa parv kust tormisel merel hukkuvate inimeste näod on helerohelised. Näri kohati must. Partituuris olen värvus informatsiooni andnud ainult ühes orkestriteoses Kulöördelassid teessellest ja ühes klaveriteoses kante jood ja, ja teen seda väga harva, kuna enamus inimesi niisugust taju ei oma. Pealegi värvid ei ilmne eraldi, vaid rühmiti ning pidevas liikumises. Kujundit, mida ma näen, on spiraalid S tähekujulised vahel ka nagu lilled või tähed või vormid, mida looduses ei esine. Muusikat kirjutades teenuma, orkestrit öödele tavaliselt esimese visandi, mis sisaldab ainult muusikalist materjali. Teise visandi teen koos osalise orkestratsiooniga lühendatud kujul ja alles siis kirjutan täieliku partituuri. Ooper on väga komplitseeritud. Viimati kirjutasin iseni stsenaariumid, teksti kui ka muusika ning kavandasin dekoratsioonid ja kostüümid. Sellises töös saan olla tervenisti MINA ISE. Kui esineb tutiorkestris koos koori Fortissimaga rakendan astmeliselt 12 heli, aga neid ei kujune heli kobarataks viseerijateks. Esiplaanile jäävad välja toodud suured törtsid. Muud helid ümbritsevad neid nagu harmooniline täiendus. Tulemuseks on rõõmus naturaalne, üldse mitte dissonantslik kõla. Moe suhtes olen ma umbusklik, ma ei kuulu ühegi liikumise või rühmituse juurde. Ma ei usu juhustesse. Ma usun, et kunstis on üks tõde üks hea versioon. Üksainuke õige valik, mille automaatselt kõigi võimalike hulgast valib loov geenius.