Meie viimases saates on jällegi möödunud kaks nädalat. Selle aja jooksul oleme saanud reageerida ju, mis annavad edasi kuulajate mõtteid meie saadetes puudutatud džässmuusika avaldusvormide kohta ja sisaldavad ka hinnanguid sellele žanrile kui tervikule. Nagu teada, toimub praegu kogu meie maal kunsti probleemide elav üldrahvalik arutelu. Hinnates vääriliselt Nõukogude kunsti suuri saavutusi, ei vaikida ka sellest, et meie kunstirelv peab saama veelgi teravamaks, tugevamaks, oma ideeliselt ja esteetiliselt mõjult. Arutluste käigus on korduvalt nimetatud ka džässmuusikat. Kritiseeritakse täiesti põhjendatult selles žanris erinevaid suuri puudusi, samuti seda, et väike osa muusikaliselt vähem arenenud kuulajaid kaldub kogu muusika kunstirikkuste kõrval nägema ja hindama ainult üht kitsast lõiku džässmuusikat. Ühtlasi aga toonitatakse selle žanri eluõigust tema tervetes kuulajale puhkust ja meelelahutust pakkuvates vormides. Säärane tark suhtumine eeldab probleemide konkreetset lahkamist tegelikkuses kõlava muusika analüüsimist ja loominguliste jõudude suunamist viljakatele otsingutele meie oma pinnases võrsuvate džässmuusikavormide loomisele. Kindlasti pole see lihtne ülesanne, kuid on õigem ja tulemusrikkam kui poolteist aastakümmet tagasi esinenud katsed seda zhanri lihtsalt maha vaikida või asendada mõne teise vähem problemaatilise žanriga kuna kuulajate kirjad pakuvad rohkesti materjali mõtete vahetuseks, pühendamegi sellele käesoleva saate, lülitades arutluse konkreetseid muusikalisi näiteid ühe või teise seisukoha illustreerimiseks. Muidugi ei peamehe käesolevas saates esitatud kaalutlusi lõplikeks, vaid ootame ka edaspidi kuulajate arvamusi kõnealuste probleemide kohta. Nüüd aga alustagem juba saabunud mõtteavaldustega tutvumist. Kõigepealt paelub tähelepanu kaks kirja mis kogu džässmuusika kui terviku kohta väljendavad tingimusteta ehitamist. Esimene neist kõlab järgmiselt. Kuulsin praegu järjekordset kiidulaulu džässmuusikale raadios. Pange neid pahaks, ehk võtke vihaks, aga minu arvamine on, et kui pole muusikat, siis seega pole. Esiteks, ta tuletab neegrite sõjakisa meelde ja nõrganärviline inimene peab raadio kohe sulgema, sest hirmuhigi tuleb otsaette ja kogu keha kattub kanalihaga. Mina pole küll suur muusikatundja rajal käisin ja käin ka praegu kooris laulmas ja mõtlen, et see muusika, mis kõrvadele on hea kuulda ja meeleolu heaks ja rõõmsaks teeb, on hea. Mitte aga niisugune muusika, mis tuletab meelde panni plärinat ja ulgumist ja hammaste kiristamist. Minu mõttes isegi kammipill on ilusam, kui teda ilusti mängitakse, jätab parema mulje. See, mis lõngus Rahva seas on džässmuusika hulgas. Pensionär Pärnust. Kirjast selgub, et selle autor armastab meloodiliselt kaunikõlalist muusikat ning nende omaduste puudumise tõttu ei pea lugu džässmuusikast. See, et leidub kuulajaid, kellele ühel või teisel põhjusel ei meeldi üks või teine muusikažanr on üsna tavaline nähtus ja kahetsema peaks seda ainult niisugusel juhul, kui eitamist leiab mõni rahva kultuurilise arenemise seisukohast. Tähtis žanr, millele on pühendunud suur hulk juhtivaid loomingulisi jõude näiteks sümfooniline muusika, ooper või kammermuusika. Džässmuusikal meie ühiskonnas niisugust tähtsust ei ole ja sellepärast võib tema niisugune ehitamine, nagu kuulsime äsja loetud kirjast kutsuda esile protesti ainult nende hulgas, kes teise äärmusena peavad džässi ainukeseks võimalikuks muusika žanriks. Need, aga, kes suhtuvad džässmuusikasse objektiivselt ja selle kõrval, hindavad ka muusika tõsisemaid ja sügavamaid žanre näevad nii hästi häid kui ka halbu külgi mis tahes muusikas. Halviitame saksa demokraatliku vabariigi muusikateadlase doktor Hans Georg Uskoreeti ühes artiklis avaldatud tähelepanekule. Huvitav on nähtus, et džässmuusika tõsised armastajad avaldavad samasugust elavat huvi ka sümfoonilise ja kammermuusika vastu. Kindlasti peitub põhjus selles. Džäss kasutab tõsise muusika kompositsioonilisi vahendeid rohkem kui teised kaasaegse tantsu ja ajaviite muusikavormid. Ja nimelt variatsiooni, improvisatsiooni ja polüfoonilise kompositsioonitehnikavahendeid. Peatugem neid mõnede konkreetsete muusikaliste näidete juures. Raske on mitte nõustuda Pärnu raadiokuulaja väitega et džässmuusikas kohta me ülemäära lärmikaid palu. Tõepoolest, taolise rütmiliselt meloodiliselt ja harmooniliselt monotoonse hüsteeriliselt kriis, kava muusika juures on kriitika täiesti omal kohal. Kassaga kogu jazzmuusikat tervikuna iseloomustab säärane näide. Kindlasti mitte, kuulake näiteks üht pala pianisti George ringi ja tema džässansambli esituses. Kuuldud muusikat iseloomustab pehme, rahulik, veidi eeeegiline põhitoon teema osas sujuv ja ilmekas meloodia. Ootamatuna ja muusikaliselt põhjendamatu kontrastina mõjuv pala. Kiire improvisatsiooniline keskmine osa. Paremikust ei esine ka seal kuna siin oli tegemist väikese ansambliga. Võrdluseks veel ühe pala kaundbeisi suurelt orkestrilt mis samuti on põhikarakterilt meloodiline ja rahulik. Võib oletada, et antud juhul ei seisne küsimus mitte ainult muusika lärmikuses või väheses meloodilisuses vaid juba žanrist enesest tingitud stiililiste omaduste kompleksis mis ka rahulikke ja meloodilise palade juures ei leia emotsionaalset vastukaja paljude kuulajate hulgas. Küsimust aitab selgitada paralleelsete näidete toomine tõsise muusika valdkonnast. Kuulake katkendit Johann Sebastian Bachi Itaalia kontserdi aeglasest osast. See on õrn, poeetiline, liigutavalt lihtne ja südamlik meloodia mis on vaimustanud ikka ja jälle uusi inimpõlvi rohkem kui kahe sajandi jooksul. Olles klassikalise kammermuusika meloodia ideaaliks on ta ka üsna kaugel, ükskõik mis ajastu olustikku, muusika, meloodia, ideaalist. Ilusa meloodia ideaaliks olustiku muusikas on eeskätt ikka vokaalse iseloomuga laululised meloodiad mitte instrumente tavaliselt nagu äsjakuuldud Bachi teema. Kaasaegse kammermuusikažanri tüüpilised meloodiad on aga veelgi kaugemal olustiku muusikast tänu oma harmoonilise komplitseeritusele. Kuulake näiteks katkendit Šostakovitši viienda kvarteti esimesest osast. See on rütmiliselt range, pingeline ja tunglal meloodia kammermuusikasõbra jaoks emotsionaalselt väljendusrikas ja kahtlemata ilus. Ka seda meloodiat olustiku muusika mõõdupuude järgi hinnata. Erinevuse määrab peamiselt tema harmooniline püsimatus. Ka džässmuusikal on terve rida omadusi, mis teda eraldavad kaasaegsest olustiku muusikast, estraaditantsu ja ajaviitemuusikast. Eriti ilmekalt avalduvad need omadused kaasaegses kammerlikus džässmuusikas, mis avaldab tendentsid tõsise muusikamõjude ümbersulatamise poole. Toodud näidete eesmärgiks pole muidugi džässmuusikažanrile mingi sõltumatuse omistamine. Üldmuusikalised esteetilised põhimõtted jäävad kehtima ka siin, samuti nagu kammermuusikas, estraadimuusikas ja mujal vaatamata žanri spetsiifikasse. Muusikaline abstraktsionism, eemaldumine kujundlikust, väljendusrikkusest, tung irreaalsesse maailma. Niisugused tendentsid väärivad hukkamõistu kogu realistlikkus muusikas, kaasa arvatud ka džässmuusikas. Kuuldud näide kuulub ameerika neeger komponisti Jerzy muusiku Charly ninguse eksperimentide valdkonda peegeldab autori loomingulist kriisi ja aitab osaliselt mõista põhjusi, miks mingus hiljuti otsustas loobuda džässmuusikast. Otsingud ainult otsingute eneste pärast, lahus ajast ja ruumist. Aktiviia viljakate tulemusteni. Pöörduge tagasi kuulajate kirjade juurde. Teine ülalpool nimetatud kahest kirjast on pikem ja sisaldab järgmist. Põhiliselt tahaksin vastust ühele küsimusele, miks soodustatakse arendatakse, juurutatakse meil džässmuusikat, mille tulemusena see valdavas enamuses on vallutanud tantsumuusika orkestrid ja tungib üha sügavamale nii hästi instrumentaal kui ka vokaal estraadikontsert-idesse. Tegemist on ju neegritantsusaatemuusikaga, mis läks moodi Ameerikas. Džässmuusika õigustatud koht oleks ainult üksikutes lühiajalistes raadiosaadetes, kus tutvustatakse kuulajaskonda erinevate maade ja rahvaste muusikaga. Kuid mingil juhul ei tohiks see kriiskav, ebakõlaline ja rahva hingelaadile võõras tamm tamm esikohta võita. Ma ei taha ennast öelduga seada rahva enamuse soovide teadjaks esindajaks, kuid olen veendunud, et valdav osa meie lihtsatest tublidest inimestest eelistab kauni kõlalisi meloodiaga muusikat džässorkestrile, millelt võib kuulda ainult monotoonset mürtsutamist. Vürtsitatuna kiunuvate ja röögatusi meenutavat ebakõlarist helikujunditega. Viibisin kunagi Haljalas korraldatud peoõhtul. Tantsuks mängis džässorkester ultrasajaprotsendiline. Siin ilmnes nähe, mis pani lausa üllatama. Esimese valsi ajal ilmus põrandale kolm neli paari Järgneva Foxi ajale üks paar kuid edasiste seitsme kaheksa tantsupala esitamisel jäi põrand tühjaks. Kõikjalt kuuldus pilkeid ja mõnitusi orkestri aadressil. Orkester lahkus. Nüüd ilmus lavale üks kuldsete sõrmedega kohalike akordionist. Saal täitus Doonau lainete valsihelidega. Ja põrand täitus paaridega niivõrd tihedalt, et tantsimiseks ruumi jätkunud. Järgnesid samad tantsud, mida esitas varem džässorkester ja kogu aeg oli põrand tantsijatest tulvil. Kas ei pane rahva selline meeleavaldus mõtlema? Olen vana mees ja tunnen palju inimesi kuid kõik nad räägivad džässmuusikast halvustavalt. Meenub üks satiiriline epigramm. Klaverimäng on lihtne asi vajavaid õigeaegselt vajutada õigetele klahvidele. Tahaksin sama epigrammi kohaldada džässorkestrile järgmises redaktsioonis. Džässmuusikasaamiseks on vaja ühe toonilises tamm, tamm rütmis taguda, ükskõik milliseid klahve. Et saada vähegi tõetruu pilt laiade rahvahulkade soovidest, paluksin teha järgmise katse. Esitage ringhäälingu muusikasaadetes näiteks üks populaarsemaid Straussi valssi ja vastukaaluks sellele üks Uno Naissoo ultramodernne džässorkestrile loodud valss. Ning paluge kõiki raadiokuulajaid teile teatada. A- kumb muusikapala rohkem meeldis ja p. Kumma valsihelide saatel sooviksite järgmisel tantsupeol tantsida? Loetud kirja autor on pensionär Johannes haljas tamm Rakvere rajoonist, Eismalt. Tegelikult on seltsimees haljastame esitatud küsimuste ring seotud mitte otseselt džässmuusikaga, vaid tantsumuusikaga, millesse on tunginud džässmuusika mõjud. See protsess pole meiepoolse juurutamise tulemus, vaid algas kaasaegse fokstrotti eelkäijate Charlestoni šimmi. Püüa teiste sääraste moetantsude ilmumisega ja kestab tänapäevani. Džässmuusika nagu vaatlesime möödunud saadetes, ei ole neegritantsusaatemuusika, vaid on omapärane kaasaegse kergemuusikavorm, mis tekkis neegrite ja paljude valgete rahvuste folkloori vastastikuste mõjustuste kaudu. Meie saadetes pole džässmuusika mingil juhul esikohta võitnud ja võib julgesti kinnitada, et meloodilise tantsumuusika ja estraadimuusikaga võrreldes on džässmuusikal meie saadetes üsna tühine osa. Raske on võtta seisukohta seltsimees haljastame poolt kirjeldatud tantsuõhtul kõlanud muusika kohta kuna pole teada, kas välja vilistatud tantsuorkester oli kutseline tugeva kvalifikatsiooniga kollektiiv, kes esitas halba muusikat. Või oli tegemist lihtsalt saamatu orkestriga, kes ei tulnud oma ülesandega toime. Tundub, et kui kirjeldatud juhtumi eeskujul asendada kõik tantsuorkestrid akordioni instidega võib säärane vahetus tantsuõhtuid vaesestada, mitte rikastada. Nõusse seltsimees haljastame ettepanekuga seada Straussile vastukaaluks naissood seda mitte ühe või teise poole moraalsete kannatuste kartusel vaid sellepärast, et on põhimõtteliselt määr vastandada klassikuid ja kaasaegseid heliloojaid. Analoogiliselt võiks näiteks Tšaikovski-le vastukaaluks seada ükskõik kelle meie noortest või vanadest tõsise muusika heliloojatest ja sel moel tõestada, et laiade masside sümpaatia kuulub ainult minevikule. Mis tahes kaasaja muusikažanri edusammudest huvitatud kuulajad. Ja siin me julgeme väita, et neid on enamus oskavad vajalikul määral hinnata nii hästi kaasaegseid heliloojaid kui ka klassikuid. Mis puutub Uno Naissoo džässiloomingusse, siis kuulub tema parimate saavutuste hulka üleliidulisel noorte heliloojate konkursil premeeritud improvisatsioon eesti teemale. Sellele palale ei saa ette heita ei ülearust lärmikust ega kujundlikkuse puudumist. Selgelt rahvusliku koloriidiga kolm neljandik-taktimõõdus teema leiab töötlemist mitmete instrumentide variatsioonides. Muidugi ei ole see pala mõeldud tantsuks. Edasi tutvustame kuulaja Leo Ora kirja, kes on elukutselt arst, neuroloog ja kirjutab Kohtla-Järvelt. Arvan, et antud saade on igati vajalik laia kuulajaskonna jaoks, kes tihtipeale paneb ühte patta kõik, mis pole niinimetatud tõsine muusika nimetades seda kas kergeks või estraadimuusikaks. Käesoleva saatega piirdujad muidugi ei saa täiesti selget pilti asjast kuid mõningad põhiseisukohad ehk jäävad kõlama. Tahan sellega öelda, et džässmuusika vajab palju temaga tegelemist raadio kirjandus et hakata õigetesse kohtadesse piire tõmbama segase helide voolu seest ära tundma kunstiväärtusliku improvisatsiooni. Tavalise ajaviite muusika asemel nägema muusikat, mille mõistmiseks jälgimiseks on vajalik pingle. Tegevusmuusikaaluste tundmine ja kaasaegse tõsise muusika tundmine. See saade on eriti oluline neile, kes peavad näiteks setude Leelotamist loomulikuks nähtuseks. Kuuldes aga neegri rahvamuusika, väljendusvahendeid või nende kasutamist džässmuusikas peavad neid inetuteks, vulgaarseteks ja nõnda edasi arvestamata nende ajaloolist ja folklaristliku põhjendatust. Viimase saate lõpus toodud näide džässielementide halvast kasutamisest illustreeris väga hästi muusikat, mida paljud teavad sässiks. Kuid mis on abitu kommertslik diletantlik. Niisuguste väljendusvahenditega palu. Armetu orkestratsioon, oskamatu rütmika, võlts optimistlik lärm, ainult kiired tempod, halb koos mängija. Pillide toon kuuleb kahjuks kaunis sageli, kuid õnneks pole, nad domineerivad. Leo vara seisukohtadega on nõus Tallinna raadiokuulajad, Eesti tööstusprojekti vanem insenerid Ilves ja Tennosaar. Nad kirjutavad, et pole midagi halvemat kui esiteks hukkamõist, mis tuleneb põhiklikkusest ja teiseks džäss ja estraadimuusika segiajamine. Sellepärast oli vastav saatesari vajalik. Halva džässmuusika vastu võitlemiseks peaks tutvustama rohkem head, arvavad seltsimehed Ilves ja Tennosaar. Raadiokuulaja vihm Tallinnast, elukutselt tööline, kirjutab. Pärast käesoleva saatesarja lõppemist ei tohiks jätta kuulajate enamust oma pead. Ainult pideva ja järjekindla hea muusika propageerimisega džässi osas võib viia paljudelt magnetofonilintidel labased laagrid äärmuslikud risti ja muu muusikalise makulatuuri näidetega. Kirjas leiduvaid küsimusi ei võimalda tänase saate sisu ega maht kahjuks käsitleda. Sama peab ütlema seltsimees Ilmar Isopile Väike-Maarjast ja seltsimees Ants kuusikule mõisakülast kelle ettepanekud teemade osas on huvipakkuvad. Pärnu teise keskkooliraadiotoimetusele vastame kirja teel. Lõpuks esitame veel kaks muusikalist näidet eesti autorite loomingust, mis kõnelevad oma väljendusvahendite ja helikeeleotsingutest. Kuuldu oli Ants Hindpere ekspromt, mida esitas ansambel stuudio kaheksa. Teiseks kuulake veel Evald Vainu miniatuuri klaverile. Esitavad Mart Lille ja Eesti Raadio Noorteorkester Aleksandr Rjabovi juhatusel. Kuulajaskonna teadlik ja aktiivne osavõtt džässmuusikaga seotud küsimustest kujutab endast kahtlemata innustust selle ala loomingulistele jõududele aitab suunata nende püüdlusi ja kontrollida tulemusi. Publiku üksmeelse toetuse pärast on muusikainimestele juba korduvalt tulnud kadestada sportlasi. Eile oli selleks järjekordne ja sedapuhku ülimalt meeldiv põhjus meie hokimängijate hiilgava võidu puhul maailmameistrivõistlustel. Välismaise džässmuusika paremiku tunnustades tuleks alati meeles pidada ka meie oma loovaid ja interpreteerivad jõude kaasa elades nende arenemisele ja otsingutele. Kritiseerides mööda löömisi ja kiites heaks õnnestumisi. Siis ei jää ka saavutused tulemata.