Tere päevast, hea raadiokuulaja, Kessaa juhuse tahtel või teadlikult oled sattunud ooperigurmaanide lainele. Tasub püsida sellel lainel tund aega, sest et kuulame ilusat ooperimuusikat ja kuulame ja kuuleme ka meie tänaste saatekülaliste kindlasti huvitavaid kommentaare sellele. Tänane saade või on meil pisut tavatu sellepärast et meil on nii-öelda väljasõiduistung. Meie saade salvestatakse Laboeemi kohvikus ühes uues toredas söögikohas siin Tallinna kesklinnas ja meil on ka stuudiokülalised täna. Nii et saade on natukene erinev. Tõnis Lepp on lisaks minule seda saadet juhtimas, sest et olen kuulnud etteheiteid, et meie nagu enda nime nagu eriti tavaliselt ei kipu ütlema, et rahvas ei teadnud, kes seda saadet juhivad. Nii et Tõnis Lepp, ole hea, ütle sina ka mõni sõna. Ma ütlen mõne sõna, sest Neeme kuningas jättis ennast sisse juhatamata, Neeme kuningas juhtis seda saadet algul, aga me oleme tõesti erinevas olukorras, mitte tavalistes raadio stuudios, vaid oleme tõesti kohvikus ja parafeerides Neeme Kuninga enda sõnu, et kõik, kes te olete siiras juhuse tahtel tulnud olete sattunud tõesti avalikule salvestusele ja meil on täna mõnes mõttes ka natuke kergem, sest et teie nägudest me näeme esimesed reaktsioonid ära, kas ja mis ja kuidas asi minema hakkab. Aga nagu Neeme juba ütles, peale meie on siis ka veel kaks saatekülalist. Ja kuidas siis seda saladusekatet avama hakata. Neeme, kes sul külas Ja juba siin väiksest tursatusest oli aru saada, et, et tegemist naisterahvaga. Nii see on ja mul on hea meel, et lõpuks ometi ma suutsin sellesse meie saatesse meelitada hea kolleegi ja, ja toreda inimese, nagu ta armastab rõhutada endise laulja Anu Kaalu, tere päevast. Anu. Ja sinu külaline Tõnis. Minu külaline on inimene, kes ma arvan, teab, kuidas maailmas asjad õigesti peaksid olema või kuidas need asjad maailmas on ja kellel on kindel selline teadmine sellest, mismoodi kõige ideaalsem ja parem maailm võiks välja näha. Külaliseks on Toomas Alatalu, tere. Tere päevast. Aga külalistele ütlen ka, kui nad veel ei tea, et, et mis lugu see oli siis selleks looks, oli Putšiini ooperis Janis kiki Renutchivaaria ja seda laulis fon Diego Flores üks üks noor tõusev tenori täht või mis tõuseb ta ongi juba nagu tõusnud, ta esineb kõikidel maailma lavadel tähtsamatel lavadel, siis? Jaa, jaa, ilmselt noh, teda on ka peetud lausa korraga siis nii Domingo kui Pavarotti mantlipärijaks, kas ta elu ja saatus niimoodi läheb, eks siis seda siis nagu kuuleb. Aga see oli lugu, mis osutus siis soosikuks meie meie eelmisest saatest. Anu jonniks kiki on sulle tuttav lugu. Seniks kõike on mulle tuttav lugu paraku küll minu poolt ooperis lollina tegemata jäänud aga Lauri ei ole laulnud siin olnud, ma olin just ära Milanos, sel ajal, kui Estonias lavastati, tulin tagasi, kui tükk oli juba välja tulla. Et selle tenori kohta, oled sa üldse seda lauljat noort lauljat enne kuulnud? Ma olen korra juhtunud kuulma ja ütlen, niisugust raadiosaadet jällegi plaati mitte kahjuks ja tunda on, eks, et tegemist on noore inimesega, et see kõik on väga ehe ja väga ehe ja ehtne, ütleme niimoodi mõlemad sõnad siia kohe lausa, et vaat just noor inimene suudab seda teha niisuguse kirega. Aga tooma sellest tahaks niimoodi küsida siia vahele millegipärast neemega veel mõlemal tuli mingi assotsiatsioon, et Lõuna-Ameerika, see peaks olema Toomase teema, kuuleks natuke muigele, ju ta siis on ja siiani noorte noor just on pärit sellisest riigist nagu Peruu. Kuidas Lõuna-Ameerika, kas see on riik, kus ooper ja selline õige taimelaval olemas või kas me üldse küsime õige mehe käest selle Ameerika kohta? Indiaanlased jooper ei ma jälle küsida õige mehe käest, aga ma võib-olla alustaks sellest, et kui mind saatesse kutsuti, see oli mulle muidugi üllatus, aga kui mulle anti edasi, kuningas kutsub saa nagu kuningale öelda ja samas ma julgen tähelepanu juhtida sellele, et kuningas teeb ju täielikult poliitilisi avaldusi, kui sa räägid väljasõiduistungist, minu teada teatrid teevad väljasõiduetendusi. Aga see selleks tähendabki, kuulasin seda harjati, olles enne saanud teada, et see noor laulja on pärit Peruust. Noh, kui muusikat kuulates ikka, lased natukene kergelt silmad kinni ja kujutad seda asja ette ja mul tuli silmad ette. Ma ei tea, paljud siinkohalolijatest on käinud Peruus, aga see on see kõrk, kiltmaa, kus asub kadunud linn matsu, vitsu, mis asus tegelikult kõrgel mäe otsas, tänu sellele teda lihtsalt seal sajandeid ei ja nähtud ja siis, kui hakati juba lennukilt pilte tegema, siis toimus selle linna omastamine ja kuulates seda viimast moodi, vot seesama moment, et kui see tõuseb niimoodi kõrgele õhku, lähed mäe otsa ja siis paned oma häälepaelad valla, sellepärast et me kõik häält seal ka proovisime, seal on hõre õhk ja siis on juba endal lihtsalt niisugune huvitav tunne, et mismoodi seal välja tuleb ja kõlab ja ma olen kohe kindel, et see noor laulja noh, nii kaua, kuni ta Peruus oli ka treenis näiteks seal kõrgemal mägedes, sest see on minu arvates harjutamiseks kõige kõige parem koht. Aga mis puutub Lõuna-Ameerika lauljatesse, siis me oleme tegelikult Eestis ka nendega kokku puutunud, mul tuli kohe meelde viima summak. Eks ole, nende esimene täht, kelle nad üldse kõigepealt Ameerikas ta lõi läbi ja seejärel toodi ta Euroopasse ja mul tuleb meelde ka Estonias. Ta tulid ju meil lehtedes isegi pildid, kus ta Georg Otsaga pildistatud ja ta andis Estonias isegi vist kaks kontserti, mitte mitte ühe, nii et. Mu häälekool on ikkagi juba nii-öelda traditsioonidega kool. Nojah, rääkimata sellest, et Argentina pealinnas Buenos Aireses asub ka ju üks tegelikult üks maailma kaunimaid ja noh, võiks öelda ka tähtsamaid oopereid operette koloonias. Ja, ja ma ei saa ütlemata jätta siia et selles päris mängis Paul Keres, nimelt organiseeriti seal see suur super Mats Nõukogude Liidu ja Argentiina vahel, siis sealsamas ooperimajas toimus mängimine, kus valge res oli malemeeskonna kapten ja mängis hästi. Mägedes oli juttu praegu, aga ma anun, sinu käest tahaks täitsa niimoodi küsida, ma tean, et reisiinimene ja käinud inimene ja mägedes armastanud olla inimene kas kõrges kohas, kus on vähem õhku õhkkond seal hõredam, kuidas seal alu hääl tegelikult tuleb? Toomas räägib pikalt-laialt sellest, et see on kasulik ja proovis isegi häält, aga sa oled ka proovinud kindlasti mägedes laulda. Olen proovinud küll, aga muidugi mägedes juba päris kõrgel niukses ekstreemolukorras ei soovita, ei ole väga mõnus, aga niisuguses noh, kuskil alpiaasade või natuke kõrgemal, sellest on, on päris mõnus laulda, jah, tõesti see õhkkond nagu kosutab, tore on laulda. Tundub, et on olemas üks niisugune mõnus kõrgus laul, meil tuleb hästi välja. Vot spetsialistid, saime leemega targemaks. Laulge terve terve saate rääkida ooperi ja Lõuna-Ameerika ja mägede seostest. New Yorkiks siiski ühe killu veel vahele tuli mul lihtsalt praegu, et ei, see ei olnud esimene rattalist, aga balletis asi, mida ma alati olen igal pool rääkinud ja noh, mis on mulle siiani naudingut endale pakkunud, ma töötades Kuubal käisin ka valla ooperiteatris, aga jutt tuleb nüüd balletis, seal mängiti siis seda Luikede järve ja kõik oli tip-top, aga ma istun. Ta on täpselt sama lugu, mis ma tahtsin öelda, et sealne koloriit on ikkagi teine ja siis mul läks see täiesti, ma käisin vahe, jalutasin Ale ja vot siis teise vaatuse ajal tuli mulle järsku ette, et milles on probleem. Luiged on tõesti mustad, sest nad on mulatitarid. Nii et mõtlen ka, kindlasti see Peruu laulja on, ta on ikkagi näeb natukene teistmoodi välja kui meie eurooplane, aga tallu näen. Ma pole muretaniga, teeb imet. Aga lähme oma saatega edasi. Tahtsingi just öelda, et me oleme ju võistlussaates tegelikult edasi pääsenud. Lugu võttis nii pikka juttu, jub üles, vaatame, kas või tunniga üldse valmis, saame täna. Aga lähme siis jah, tõepoolest edasi ja üks üks ooperimaailma vaieldamatut titaani Richardit Wagner on ka helilooja võib-olla, kes meie saates teenimatult vähe kõlab, aga, aga sellel on ka oma põhjus, tema tema lood on väga pikad alati ja meie formaat ei luba täies pikkuses kõike esitada, aga leidsime ühe väga toreda sellise killu tema ooperist Valküürid, kus Vass Joosep Kelbart laulab koos Bayrati festivaliorkestriga folküüridest siis ühe sellise lõigu Vootani partiist, et katsume teise palana siis panna oma võistlustabelisse Wagneri ja valk küürid. Maakler ma hakkasin praegu mõtlema selle peale, et kui me mõtleme, et Saksamaa on Mercedese Lufthansa nii on ka Richard vaagnale tegelikult täiesti Saksamaa sümbol ja ta on olnud nii palju, tegi saksa riigijuhtide lemmikhelilooja Eestimaal me võtame Richard Wagneri kui maaklerit, ta on suure ooperilooja, selles ooperis peab olema asjatundjad, seda nautida. Ega maakler loomingus ei anna kergelt inimesele nagu naudingut sellesse sisse minema. Ja väga tore on see, et meil on tõesti täna külas kaks inimest, kes on käinud päris sügaval ooperis sees Anu Meris mittemaania rismite, aga oleme ikkagi ooperis, selles mõttes Wagneri ooper. Magneriga seostub, eks ole mütoloogia, filosoofia, suursugusus, nii mastaapseks kõik, isegi kõik võt need sõnad ütleks, eks ole, jutt, kindlasti väga vajalik süvenemine. Jah, aga kas kuidagi Saksamaa ja Wagneri seos, kas Saksamaal tahetigi kõiki asju suuri ja võimsaid ja süvenenud ja kas sellepärast äkki saida oma tähel elus sealt ja teda nii palju kiidetud ja teda nii palju nauditud on olemas ju tema hallklubid ja kokkusaamised. Iga aasta kogunevad Vaaveri armastajad ju kogu maailmast kokku ja kuulavad ja istuvad tunde tunde, sest Wagneri ooperitervikus on ju legendaarselt tuntud kõigile. No see on kindlasti üks põhjus, aga teine põhjus on demonse sügavus, tema professionaalsus, arvan maad. Miks miks ta ei ole kirjutanud kõrgetele ja kõrgetele häältele nagu sina oled? No ju tal ei ole meeldinud siis need hääled tõesti see see noh, ühesõnaga tema võimsus ja hoid, tema, tema temaatika ütleme, nõuab suuremat häält vägevamat naisterahvast. No ma söandaksin sekkuda, ma ootasin, enne kui sa ütlesid, et saates on kaks külalist, kes on käinud, et pärast seda sa ütled mägedes, sellepärast et ma tean, et Anu on ja kõva mägedes. Meie ja me ise ka olen ja, ja vot mul on nüüd järsku mägede niisugune mõte, kogu aeg silmadega mees, eks ole, Peruu poiss laulab üleval mäe otsas, aga Wagn kirjutanud nagu siis sinna alla seal, kus sul kuristikud ja kus ta niiskusel koopad all olla. Mul tekib niisugune assotsiatsioon seda mägede alumist osa käsitlenud ja ma ütleks ka niimoodi, et võib-olla on, siin on küsimus selles, et lõunamaa mehed silmas pidada ka heliloojad, keda me kuuleme, et nemad nagu ihkavad rohkem kõrgusi ja samas Wagner, kuna ta põhja poolt pärit kus on mäed, aga natukene teistsugused mäed, siis tema peab nagu seda tasandite rohkem silmas, et võib-olla ka siit niisugune rõhk sellele mägedele, aga teiselt poolt muidugi tuleb silmast ütelda aega, millal tema oma muusikat lõi kogu see niisugused suured ja kardinaalseid muutusi, mis Euroopas ikkagi sellel perioodil toimusid, noh, võib-olla see ei soosinud, et ta oleks siis säravamat muusikat juste kõrguste suhtes kirjutanud, ta ikkagi kajastas nagu seda aega ja enda üleelamisi sellest on ka tema niisugune tõsisem muusikas. Aga ma küsiks seda, et on ju teada, et selline väärastunud režiim nagu natsirežiim pidas vaagnerit ja tema muusikat nagu kuskil ka mingiks teatud ikooniks, mina olen seda alati pidanud natukene üle kohtuseks. Et kuidas, kuidas teile tundub ja see oli ka nagu tegelikult ju põhjus, miks ta siin ka Nõukogude liidus ja sotsialistliku ideoloogiaga maailmas Laagna läbi selle ju tegelikult nagu põlatud ja tõrjutud. Ei, see on õiglane. Ma tean kindlasti, et ta ei olnud õiglane, sest noh, ütleme me teame ju tegelikult väga palju saatoreid kelledel kõigil on olnud mingi oma lemmikheliloojaga, noh, sellest ei saa ju teha mitte mingeid järeldusi, selle helilooja ju ei teadnud, et aga loomulikult noh, vot see on niisugune valdkond, kus ikkagi tuleb teha selget vahet muusika on muusika ja siis diktaatorite muusikalised maitsed siin absoluutselt midagi muud. Nojaa, aga siiski minu meelest see see filosoofia intellekt on Wagneri puhul, eks ole mu meelest olulisem isegi kui emotsioon mida ma ei välista. Muidugi, see on teistmoodi. Siin on küsimus ikkagi ka helilooja enda käekirjas oma nurga alt me võime hakata hindama ka Beethovenit erineva erinevad teoseid. No aga lähme oma muusikaga edasi ja nüüd mul oleks hea meel teile pakkuda nüüd täiesti kontrastina sellele meie oma eestimaise helilooja ühe eesti legendi, Gustav Ernesaksa ooperist Tormide rand ühte kõrtsistseeni, nii et tuleme maa peale tagasi mägedest ja võib-olla sealt ka maa alt, eks ole, siia meie samasse kodusesse Eestimaale. Ja, ja see on üks selline tore võte arhiivivõte, kus laulavad Sis Aaro Pärn ja Karl Ots. On ma olen ju vanane. Rääkida. Taevaoint ütles Arnis Siin ma. Soela väina tahaks. Tahaks, ei lase. Ja. On sati uppu kaks hiidlast kaks. Ei no mis siis ikka tantsija. Kuidas see asi tarvis hiljaks, Vorti ila Me olime aktsenti aga. Puudub. Iga käske. Erateeveod, värviskeem, peksa up. Ka Eesti Aero A abis ühe päeva õõva Saaremaa. Aitäh, Neeme, see oli kuidagi kergendav, kohe peale Pikavenerit pärast laagrit ei taha öelda, pääsesime laagrist tulema, aga ikkagi oma õue peal päris mõnus olla. Kusjuures millegipärast tuleb mulle meelde veel üks sihuke pisike faktikele, mis väga vähetähtis nimelt Gustav Ernesaksa sünnipäev ja päris selle kuu algul, mis praegu jookseb, ehk siis 12. detsembril need kohe mõne päeva pärast peale meie saadet, nii et õigel päeval õige mees. No nii nagu me kohvikus siin praegu seda saadet teeme ja tegemist oli, oli kõrtsistseeni, nii et oli ka üsna üsna, ma loodan, kohane valik. Anu, sina, Ernesaks, ooperid kunagi aastaid tagasi, kui ma veel on in Estonia ooperikooris, siis ma tegin kaasa Tormide rannas. Aga Ernesaksa ooperites Tjahma Ma ei olegi laulnud midagi niisugust, see jällegi nagu sa rääkisid siin Wagneri pool, eks sellega Ernesaksa naised on hoopiski niisugused. Noh, kuidas öelda, tõsisemad, rohkem maalähedasemad ütleks niimoodi, noh, mitte ainult, aga, aga just eks ole, just niuksed tugevalt nii ihu kui hinge poolest. Roman Simon laulnud küll jah, jah, need, mis, mis vähegi mulle sobinud, ma olen püüdnud, lähevad näiteks prae kohal, Toomeki on tal üks ilusti sihuke kõrge ja kerge ja imetilluke lühike laul Ernesaksa, kellele laulan ma, kellele laulan ma kallile umbes niimoodi, et sealt seal palju rohkem ei olnudki sõnu. Eks need kontrastid siin, et ühelt poolt siin Wagner äsja kõlanud ja nüüd Ernesaks näitabki tegelikult seda, et mida, mida kõike tegelikult ooper on võimeline käsitlema alates astetatiivsetest sellistest süvafilosoofilistes teemadest ja ütleme sellele meie enda kodustele asjadele siin Saaremaa ja Hiiumaa omavahelisele aasimisele. Et, et usun, et, et see on nii-öelda eestlasele nagu omane olla, olla olla mõnusalt selline eneseirooniline ja see valatuna sellisesse ooperi ja muusikavorme on ju on ju omamoodi elegantne Ki. No ma ütleks ka, et noh, see on niisugune klassikaline näide sellest, mis tegelikult igav päris peab olema, niisugune hästi lõbus teen kus on mitu siis solisti samas niisugune meloodia, mis jääb kõigile meelde ja tõesti lihtsalt nägu läheb naerule ja silm tõmbab ka natukene kui seda kena muusikat ja teksti kuulajaid, aga noh, ma poliitikuna ma julgeks siiski osundada veel ühte asja, eks ole, lauldakse, millest lauldakse jumalast. Ja tuletame nüüd meelde, et millal ooper kirjutatud see oli siis, kui sulle jumalat ei olnud olemas. Aga näete, oli võimalik ja ma julgen arvata, et see läks nagu rahulikult ka tsensuurist tol perioodil läbi ja ütleme niimoodi, et jumal tänatud õnnelik oleks, seda sõna kärbitakse. Osakaal oli mõeldud sellises suhteliselt siiski iroonilises võtmes humoorikas, rohkem isegi jahironises ka muidugi. Aga noh, et sõna poliitika siin juba lendas siis noh, mina paneksin ka siis nagu küsiksin nagu vastu, et et kas siin võiks ka Ühes stseenis näiteks ka mingisuguseid teatud allegooriat leida eestlasele ja Eestile omasele asjale nagu üksteise aasimine ja, ja selline noh, ära teha tahtmine, ärapanemine et Saaremaa ja Hiiumaa ja erinevad erakonnad meil siin ja et, et kas tuleb tuttav ette. No, ma ütleksin niimoodi, et ütleme siis niimoodi, et meil saartel õnneks on natukene teistsugune rahvas ja tõesti me võime öelda, et nad siin nii paraja huumoriga tegelikult ajasid teineteist, nii et ütleme, see on see suur Eesti erand ja annaks jumal, et ta säiluks seal muhedalt, see on niisugune noh, vastastikune andmine käib lubatud raames. Lugupidav ja ülejäänud Eestile eeskujuks. Et siis nagu muidu poliitikas ei ole lugu elulugupidamismuidugi, aga selline. Aasimine ei oleks see, mis ta seal poliitikas teete või noh, ta tihti kipub ületama piiri baasimise piirid ja noh, kõik peab olema viisakas ja ma ütleks ka, et kõik on tegelikult võimalik teha elegantselt, elegantselt ja kenasti, aga no ilmselt selle elegantsi saavutamiseks, ütleme siis niimoodi, Mandri-Eestil läheb veel mõni aeg aega, äkki mandri tahab võita selles mõttes, et poliitikas ju keegi peab lõpuks võitma Saaremaa Hiiumaa lahingus ma väidan küll, lähema 300 aasta jooksul võitjat välja ei selgitata. Nüüd ma vastan natukene peenemalt, ütleme siis niimoodi, et mandril liigub suurem raha. Ja lähme ära. Kogus on oma ooperikoor olemas ja. Palju seal teie kolleegide hulgas üldse mina mõningaid tean, kes ka nagu ooperiooperit hindavad jaa, jaa, ja ma arvan, et need inimesed on ta natukene peenemad ja nad enne seda võib-olla ka oma väljenduses natukene peenemate ütlemisega ja see Tügamine või aasimine, et ka see, selles on elegantsi rohkem. Et kas võib, ütleme sellise meelevaldse seose siiani teha, egoistlik. No ma ütleks niimoodi, et vähemalt minul on jäänud niisugune mulje, et see inimene on parem, kes jagab muusikat. Sest noh, kui tekib ka niisugunegi kriitiline moment, noh, mina näiteks ma hakkan tihti laulma ma sellega see häälega, ma loodan jah, kuidas välja tuleb, parasjagu. Aga see on üks niisugune pinge mahavõtmine või, või siis hakkad tantsima või? Noh, seal ka siis näiteks öösel 24 tundi, vot siis on alati ka säärane probleem, et kõik lähevad nagu närvi ja siis sa pead seda pinget maha võtma ja keegi peab seda tegema ja siis viskab lihtsalt mõne hea nalja või killu ja siis vaatad, kuidas teised selle peale reageerivad, kui on vähe teise. Aga alati peab seltskonnas avam inimesi, kes muudab selle asja, nagu öeldakse, muusikat. Kaks kaunist muusikat siin ka meie saates kuuleb täna ka ja Tõnis, sinu valik on järgmine ja ma näen, et see siilia kvartali kordub saatest saatesse. Ma arvan, et mitte kindlasti lisatud, sest et tegemist on suurepärase lauljaga, kes on ka hakanud, ütleme, selliseid Mozartit, Rosiinit ja kavivaldid tõlgendama tegelikult hoopis teistmoodi, natukene jõulisemalt kui, kui me oleme harjunud sinu valiksite. Jah, valikust peaks isegi mõne sõna veel juurde rääkima, sest et minu jaoks küll ma ei tea, kuidas teistel oli üllatus, seid Vivaldi jal ooperit kirjutanud ja üllatus oli üllatus, läks aina suuremaks, kui ma olin mitu päeva internetti mööda ringi tuulanud ja leidnud, et on 46 ooperit kirjutanud, mida tituleeritaks ooperiteks. Et noh, seal võib tõesti olla see küsimärk, et mis nüüd onu Oper, mis ei ole ooper Vivaldi sellest barokkajastust, et kas need laulumäng oli või ei olnud, aga 46 on tõesti ooperi nime külge saanud endale. Ja, ja tänaseks siia sai kaasa toodud selline ooperilõiguke, mille ooperinimeks pajaset Räägibki, ja samamoodi sellisest mitoloogilisest võitlusest nagu ikkagi kooperid, aga huvitav oli see, et selle ooperi puhul on olemas täiesti korralikult kolm vaata Dust pildid, need talle nagu klassikaline ooper, mis minu jaoks oli täiesti üllatav Vivaldi puhul. Ja kui me räägime, et Sitsiilia partoli on meil nagu väga tihe külaline, siis mina ütlen ise vähemalt seda, et oma viimase aastaga olen hakanud teda lausa armastama. Ma ei teadnudki varem, et ta nii heal, aga kui kui ikkagi iga õhtuni mitte iga õhtu õhtuti saateks ette valmistada ja lugusid läbi kuulata siit ja sealt, siis aina rohkem hakkab mulle meeldima. Anna andeks, ta tõesti on täna jälle siil ja ma ei saa sulle lubada, et ta on täna viimast korda. Aga veel üks asi, miks see lugu sai, see vahel valitud? Ma julgen väita, et see on päris huvitav kuulata ja kuulata just tehnilise sellise üllatuse poole pealt, et mida üks inimhääl võib teha nii et siis Vivaldi ja Sitsiilia partooli. No ma tänan sind, Tõnis suutsid jälle üllatada oma kalli siili, aga meid siin selles Labochimi kohvikus Tallinna kesklinnas, kus me teeme seda ooperigurmaanide saadeti, kus meie külalisteks on Anugaalia Toomas Alatalu ja noh, ma arvan, et Anu, nüüd sina peaksid nüüd seda küll kommenteerima, mida me äsja kuulsime. Nonii, see on muidugi kõrgem pilotaaž, midagi ei saa öelda, see on ka üks minu vaieldavalt lemmikuid. Seda aariat ma olen kuulnud paar korda, aga mulle meeldib ausalt öeldes isegi rohkem veel, noh, kuidas ma ütleksin tema lüüriline pool, kui me kas või seda harjunud praegu võtame siis kaheksale Aabeeaa vormis kirjutatud alati mulle meelde, millegipärast mulle üldse alati meeldivad natuke rohkem aeglased osad ja niisugused, milles on vähem see asi ei ole, sellest oleks tehnika vastu jumalata pärast. Ma hindan seda ja mulle see meeldib, aga mulle meeldib alati, kui see tehnika on ühendatud emotsiooniga sõnumiga, millega just mille pärast ma muusikat kuulan. Ja loomulikult mulle meeldib professionaalsus, oskus ükskõik mis asja puhul ja, ja tipp on alati nauditav. Aga ma tahtsin, nagu veel selles mõttes ka küsida, et mina olin, olete te üllatunud, et üldse häälega midagi sellist teha saab, siis minu üllatust võtsid symbol mitu kolleege maha, öeldes, et oi, see lihtsalt tehnika küsimus, õpid ära ja tuleb iga kell. Kas siin on tegu selles, et aga lihtsalt kasutab mingeid väga hästi omandatud tehnikat ja, ja päris asjatundmatule muidugi selline mulje, et mis ta ometi teeb, asjatundjad võtavad asju hoopis teise pilguga, nii nagu sinakas praegu rääkimata sulle, tegelikult meeldib palju rohkem see, kui ta annab mingeid aeglasi asju, sisulisi, kus on nagu hinge sees, et see on selline tehnikaga eputamine. Ei, ma ei ütleks, et see on eputamine, sugugi mitte, see on, see on virtuoosse on tõesti see nii nagu sa ütled, et eks ole, et, et igaüks võib ära õppida, ei ole, kes õpib, kes ei õpi ja tõesti niisugusel tasemel on ikka ikka kohutavalt vähe inimesi, kes, kes suudavad seda teha muidugi, et koloratuuron tehnikas selge värvid ja, ja püüa professionaalsust, see on selge. Aga, aga me ei saa rääkida Sitsiilia partneri puhul ainult sellest, eks ole, me tahaksime siiski rääkida temast palju rohkem kui muusikust, kui mitte ainult sellest, sellest sellest Virtoosist, ütleme nii, et minu meelest ma ei tea. Minu meelest on alati, see on mingisugune enesepiiramine, kui me räägime, et koloratuur näiteks võtta ükskõik missugused leksikonid praegu keegi ei ütle sulle, cootetestšenkoloratuur, seal öeldakse nokas sõpra metsosopran või, või niimoodi liigitatakse, eks ole, see on tema puhul täpselt, eks ole, et see on, see on üks, üks ja sellest, mida ta teeb, on koloratuur ja jube hästi või väga hästi. Nii jälle, Toomas noh, mina suudan ennast mõelda tihti seal, kus toimub suur poliitika sinna seltskonna kohale mul kõik kangastub nagu silmad ette. Ja praegu noh, see, et Vivaldi on ka ooperit kirjutanud mulle täielik uudis, aga kui sa ütlesid selle nime, siis mul tuli kähku meelde, et on türgi sultan olnud kaks parandusette üks oli kuskil aastal 1512. Ja ma kutsun praegu lihtsalt seda asja niimoodi, et sinusse kurisultan ja siis on see suur aare, ma ei tea, mis seal tegevustik on, aga siis kuskil nurgas seisab niisugune õbluke, nagu on meie Anu ja laulab siis oma kenad partiid, nii et ma kujutasin seda asja ette niimoodi ja ikka tõesti nagu öeldakse, müts maha. Kui suudad ikka niimoodi noote järjest välja. Aga eks see muusikas oli kajastu barokk, see oligi selline sädelev ja tehnikavirtuoos sus pidi olema selge, sest sa muidu ei suut lihtsalt oma seda kuulajaskond ennast kuulama panna, kui silod midagi säravat neile öelda. Tol ajal. Päris kindlasti, aga siia lisaks veel seda, eks ole, et millegipärast just selle koloratuur, tehnika ja Virtoostusega on ju seotud juhtunud see idamaine türgi temaatikaga, et kas me räägime röövimisesse, raid või türklasest Itaalias või midagi kuidagimoodi? Millegipärast vot just see on nagu see geograafia Aga siinkohal tahaks tegelikult kutsuda ka meie mõnusasse vestlusse või vähemalt oma arvamusi avaldama kõiki neid, kes met raadio kaudu praegu kuulavad. Ehk siis telefon kuus 410 150 tund aega peale saadet või siis välkpostinfo ät, ooper, allee ja nagu kui meil ja ta on, armastavad paljud inimesed lihtsalt postkaarte saata seal oma mõtteid nagu välja tuua, joonistada siis aadress Estonia puiesteel. Neli teater Estonia märksõnagurmaanid ootavad väga-väga teie kirju. Ja lähemegi siis oma oma saate sellise seltskondliku osaga informatiivse osa ka edasi, et tuletame kuulajale meelde, et me oleme kuulanud siis esimese pala Putšiini ooperis Janis Kiki Rinuitšuaariat Von Diego flooras esituses siis oli meil üks pisikene lõik Wagneri val küüridest kõlas kolmandana Gustav Ernesaksa kõrtsistseen. Neljas pala oli siis Vivaldi ooperist, pajasett Silja partali esituses üks virtuoos aaria. Ja kasutades ära, et Anu Kaal ja Toomas Alatalu on täna meie külalised, teeme ka siis kohe ära ühe väikse loosimise nende inimeste vahel, kes on meile saatnud tagasisidet ja kes oma lemmikud oma soosikud esitanud ja loosimine käib meil niimoodi, et me palume Toomast, kes mitu nooti sa oskad öelda. Remy hektarite kaupa ja väga palju raha. Aga teeme täna elu lihtsamaks, et tegemist on poliitikuga, siis ei pea väga, siis ei tohi väga keerulisi küsimusi esitada, et. Paluks öelda, kas too vere ülemine või alumine vahet ei ole, kas siis ree juba reega ikka kõrgemale ja kõrgemale ja Anu, sina palun ütle sina, ütle nüüd. Heliredelist üks noot. No mina ütlen niukseid helistiku värvi järgi, mina ütlen, faa. Ahaa, see on siis 24. Ja meie tänase Sis preemia ja võitja on Linda tikkmann Põlva maakonnast kes valis küll Tuhkatriinu sexteti, aga teised valisid jälle siis seda Putšiini taga, mis on proua Lindale meil siis auhinnaks. Proua Lindale väga hea valiku eest, Tuhkatriinu on väga hea valik, siis ma toetan teda täiesti, on auhinnaks ooperikülastus 22. detsembril teater Estoniasse Carmelisse. Teiega võetakse ühendust ja te pääsete väga kenale jõulueelsele Karmeli etendusele. Aga läheme siis meie viimase muusikapala juurde ja see valik on ka sümboolne, et Vutšiinitan meie saates palju kõlanud, aga, aga, aga las ta kõlab, see on hea helilooja, tore muusika. Ja kui ma kuna Me oleme Laboeemi kohvikus, siis oleks patt mitte Laboveemist ühte ühte lõiku mängida ja, ja see olekski pühendusega ja tänuga siinsele pererahvale, aga tegelikult ka väike kummardus sulle, Anu, kes sa oled selles ooperis kaasa teinud ja laulnud just nimelt sedasama rolli, milles on ka peaosaline meie järgmises just nimelt see on siis kuulus misseti valts ja sellest jällegi võiks öelda kõrtsis stseenist või kohvikus stseenist, eks ole. Ja seal siis laulab messetina ritta talariikku, aga Atsisteerivate olla teiste solistidena veel Sis Mirella freeni, Luciano Pavarotti, Sestobruskantiini, Nikolai kiuselev ja Jeannie mofeeoo. Kõlas ma arvan, ma ei taha küll ette ennustaja olla, aga siin kohvikus istudes ja kõige sellega selles õhkkonnas olles äkki isegi tänase õhtu või päeva võidulugu. Toona nüüd vihje, tead sa oma viimased lood. Ma sellepärast just et kuna see on alati niimoodi läinud, mis me siis varjame, seda asja, ega me teeme ausalt saadet ja liidan, nii ta ju läheb. Ja no aga äkki siis mu mõttele tuleb tõesti kardinaalselt ümberhindamine. Toomas, kas oli võidulugu ei olnud? Mul on tunne küll, et ta võib olla ja ma ütleks, et see on nüüd niisugune stseen, mida nagu öeldakse, tuleb kuulata püsti seistes. Loomulikult keegi seisab püsti. Aga, aga seda, kas siis kuuled ise vahetult noh, mis võimalus on väga vähestel või siis sul peab olema niisugune hea miljööd, sa tõesti istud rahulikult diivanil, sul on küünal ees, noh, ikkagi detsembrikuu on praegu, sul on väike pokaal ja sa võtad seda asja, nagu öeldakse täiega. Ja tõesti kena lõpupunkt sellele saatele. Aga selline Pariisi kohviku atmosfäär sellega seoses, mis ette on ju teatavasti selline mingi reset või noh, natukene siuke noh, lõbusam naisterahvas, vähemalt selle selles stseenis kangastub ka selle muusikaga seoses või jääb ta ikkagi itaalia muusikaks püksiiniks? No vot, mul tuli praegu suurepärane seoses sel ajal, kui see saade läheb eetrisse. Ma istun Pariisis ja mul nüüd praegu kohe kargas pähe ideed. Ma tõesti kavatsen olla niisuguses kohas, kus oleks õige koht seda muusikat kuulata. Ja meie saadet saab kuulata ka internetti vahetusel vahendusel üle planeedi tuleb vaid lahti teha Eesti raadio kodulehekülg. Nii et loodetavasti õnnestub seal siis ka seda saadet kuulata. Seda võimalust mul ei ole, aga ma kindlasti vaatan kella, mõtlen sellele, mis ma praegu ütlesin. Nonii, aga Anu poeem Putšiini sina praegu siinse poeemi kohvik, et millised assotsiatsioonid tekivad ja, ja kuidas, kuidas see esitus tundus? No Toomas ütles väga ilusasti selle peenikese ja pariisi kohta, minul tekib isegi see natuke teistmoodi assotsiatsioon minu jaoks, mis ette, šampanja ja, ja immii on pehme ja, ja niisugune hõrk vein. Et alati räägitakse sellest, et sa ütlesid ka, et kas mees, et ei ole natuke terav, aga tahan kirjutatudki. Nii, ta peabki olema palju säravam, tema on dieesidega helistikus raudselt mallid. Seal seal karakter. Ja no mina tegelikult pidasin silmas seda, et mida need siis on avatud, avatud mikrofoni ees ei räägitud, rääkinud, aga me rääkisime selle loo ajale Öelda Domingo ja freeni, kes sellel salvestusel teevad kaasa, et, et noh, mulle tundus, et see müseti esitaja noh, lihtsalt lauljana ei olnud nagu samast klassist oli pisut võib-olla teravam ja kas. Et seda, mis Etti sama sama ümaraks ja, ja niisuguseks veetlevaks teha nagu nyyd kaotamata karakterid on väga raske teha. No selge, aga samal ajal kui meie sina, Anuga oleme oma asja arutanud, on juba vaatan Tõnis ja ja, ja Toomas on oma soosikud eelistused siin kokku pannud, aga siis Anu sinuga ka jätkame, et loodetavalt on meeles kõik need palad. Sinutšovaagner, Ernesaks, Vivaldi ja viimasena siis Putšiini poeemist. Mizetywaitsed. Milline nendest viiest palast oleks, oleks sinu eelistus, et me saaksime oma oma saate seltskonna nii-öelda edasipääseja välja kuulutada. Nberneli. Number neli, see on siis Vivaldi Vivaldi, no mina, minul on ka Vivaldi ja millise helikõrgusega sa hindad siis seda, kui rääkida toost kunitooni. Üheksa tootkursiooni jumala pärast seitse. See on siis see niisiis. Ja mina, mina panen ka seitse, see on kokku või kasi, et meie meie poolt on nüüd 14 punkti, Tõnis, mis te saite kokku? Vat saate lõpp läheb nii päris põnevaks. Toomasega me arutasime asja niipidi naapidi ja kas meils lõi välja viisakus või lõi välja poliitiku mõtlemine? Igal juhul see, et me istume kenas kohvikus. Kohviku nimi Labochi. Meil on mõnus olla, meil on tore tulevik, keegi läheb meist Pariisi varsti. Ja sellepärast meie poolt sai Putšiini oma kohvikuvalsiga kõige rohkem punkte. Ja kummaline on see, et need noodid, mis välja andsime, olid ülemine, too ja la aga see on ka kogunenud, mis annab ka kokku 14. Aga see on ju, selles mõttes on see tegelikult väga hea, et et nüüd jääbki nagu saate kuulajate otsustada, et, et kas siis ilmselt, et kumb Nendest lugudest, et kumb saab nagu rohkem selle juurde, see, siis pääseb edasi järgmisse saatesse. Olgu vahepeal veel öeldud, et me siin sooritasime ka väikese hääletuse selle publikuga, kes on täna meie avalikku salvestust kuulamas siin kohvikus Laboeemia, nemad eelistasid ka just number nelja, ehk siis seda Vivaldid soovisid kuulda seda järgmises meie järgmises saates. Aga Neeme, mul on sulle täiesti tagamõtteta ettepanek, kui teie meeskond-naiskond ja kõik kõnd, võistkond, võistkonda, nii vale sõna tegelikult pigem ütleks, et teie selline ekspertgrupp ja meditsiin, kuula, vanad inimesed valisid Vivaldi ja vaid meie Toomasega olime selle poeemi poolt siis äkki teeks niimoodi, et järgmises saates edasijõudmine on täiesti meie kuulajate teha, et siit saatest jääb võitjaks Vivaldi ja nüüd kuulajad, kas te lükkate selle ümber austuses kohviku vastu või mitte või austusest muusika vastu või tõesti meeldibki Vivaldi, see jääb teie teha igal juhul telefon kuus 410 150 on nüüd see otsustaja ja tund aega peale saadet, ootame teie kõnesid. No aga ma arvan, et ega poeeme ei kõla ka meie meie saates viimast korda ja leiame seal on kaunist muusikat kolme tunni jagu, nii et me leiame uusi huvitavaid esinejaid ja võib olla varasemad või võib-olla vähem tuntud lõike ja kindlasti oma saadetes laseme Laboeemi veel ja veel ja, ja miks mitte võib-olla ka, kui, kui pererahvas kutsub aasta teisel poolel meie hooaja nii-öelda teisel poolel äkki satume ka siia poeemi jälle uuesti tagasi. Head raadiokuulajad, kaunist detsembrikuud, jõuluvana ootust ja uute kohtumisteni ja saatekülalistele, Anu kaalule ning Toomas Alatalule, suur aitäh meie saatega liitumast ning kohtumiseni, kohtumiseni.