Hoian käes raamatut, mis sisaldab 784 lehekülge. Pärnu kultuuriajalugu kannab pealkirja Pärnu ühisgümnaasium algusest aastani 1950 kas ja kaaluv kilo 300 grammi. Viide raamatu raskusele on täiesti omal kohal. Tegemist tohutu tööga, mille kuue aastaga on saanud kaante vahele vilistlane Elmar Joosep. Aasta enne lõpetamist küüditati ta Siberisse, tema elukäigu võib võtta kokku sõnadega, mis vilistlane Konstantin Päts kirjutas 1938. aastal pühenduseks kooli toonasesse albumisse. Peraspera Astra läbi raskuste tähtede poole. Niisuguseid elulugusid leiame selle raamatu lehekülgedel kahjuks liiga palju ja mitte kõigil ei ole õnnelik lõpp. See raamat hõlmab mitme põlvkonna kooli ja eluteed. Vilistlase Hugo Hiibuse leidlikult kujundatud kaanelt vaatab meile vastu sadakond postmargi suurust pilti. Juba enne raamatu avamist saame teada, kellele ja kuidas on aastate jooksul Pärnus haridust andnud. Siin on Eesti vabariigi loomisel kokku tulnud päästekomitee terves koosseisus. Konstantin Päts, Konstantin koni, Jüri Vilms, poliitikuid veel peaminister Jüri Uluots, kahekordne riigivanem Jaan Teemant, teisest küljest ka pool Eesti NSV esimest valitsust eesotsas Johannes Varese, Johannes Semperi, Neeme Roosi ja Maksim hundiga. Poliitikuid saaks kokku mitu valitsust, näitlejatest, terve teatri ja nii edasi. Iga nime taga on elu tehtud tööd, õnnestumised ja ebaõnnestumised, sest säärane on juba kord elu. Kohtame ka endisi õpetajaid heatahtlikku direktorit Oskar Mälku ehk vana ossi ja hea huumorisoonega inspektorit Reinold Jürgensoni ehkreisat. Mõnestki vilistlased on saanud omakorda õpetaja ja usun, et nende õpilastel Nemadki sama armsad meenutada, kui meile on olnud meie omad. Ja taevale tänu, et maha pole müüdud ja lammutamisele määratud vana punasest tellisest koolimaja mille ees on kuulsa vilistlase Paul Kerese kuju ja Jüri Vilmsi mälestuseks istutatud puu. Oh, mis võimsa klaas ja plekkmaja saaks sellele tohutule kesklinna krundile ehitada kooli õuele, kus poisid tegid riigikaitseõpetuse tundides rividrilli ja kus talvel laius liuvälivärvilisi tulede ja muusikaga. Et lootkem, et ajalugu maksab Pärnu linnas rohkem kui kroon või euro. Kirjutasin kunagi August Sanga sõnadele kooli laulu, mis on ka kõnealuses raamatus see lõpet nii kõike teada, kõike näha on nälg ja kui tund tuleb minna maailma, nii et meiegi tööst meie tegude jälg üle aegade paistaks Velzilma. Et ma ei söanda seda laulusid laulma hakata, lõpetan kunagise klassikaaslase Leo Normeti lauluga päikeseline Pärnu. Ma ei tahaks Toetaks.