Kunagi tuli aeg-ajalt Moskvasse sõita ja seda mitte lennuki, vaid rongiga. 50.-te alguses käis sõit Narva rong väljus õhtul, jõudis hommikul Leningradi, kuid hakkas Moskva poole. Tossutame alles järgmisel õhtul. Nii tuli veeta päev selles linnas ja õigupoolest polnud selle vastu midagi, sest veeta terve päev Ermitaaži kunsti nautides oli päris meeldiv ja harilgi. Samas saju süüagi. Hiljem hakkan rong käima üle Pihkva, jõudis hommikuks Moskvasse, aga kui juhus andis huvitavaid reisikaaslasi, polnud selgi marsruudil vigane midagi. Harva õnnestus saada koht niinimetatud rahvusvahelisse kahelisse kupeesse. Ükskord tuli reisikaaslaseks vene seltsimees, kelle pagasis oli mitu ümariku plekk-karpi. Nagu neis hoitakse filmirulle. Tellisime Teed kaaslane korkis lahti konjakipudeli ja palus viisakalt seda jooki koos temaga maitsta. Nimepidi tuttavaks, ent kuuldes nime Vladimir Vazov, ei öelnud see mulle esialgu midagi. Alles siis, kui kuulsin, et mu kaaslane oli olnud saare Maal filmivõtetel ja sõitis asjus paariks päevaks Moskvasse taipasin, et mu kupeekaaslane oli kuulus režissöör, kelle film, kilp ja mõõk oli äratanud suurt kodumaist ja rahvusvahelist tähelepanu. Kuuldes, et olen elukutselt muusik ja tean üht-teist ka eesti filmielust, hakkas ta huviga pärima, kas tunnen Ahto levit, kelle raamatust Halli hundi päevik ta oligi parasjagu väntamas filmi tagasipöördumine ellu. Olin sellest vangilaagris kirjutatud raamatust kuulnud kuid autoritma polnud kohanud. Siis tundis Pasov huvi filmi kaasatud eesti näitlejate Ita Everi meelsuseni vastu. Kiitis väga esimese annet, aga kaebas, et viimane kipub üle arunapsutama. Ta küsis ka, kas tunnen Benjamin partnerid tema filmide muusika autorit. Olime juhuslikult Moskvas kohtunud ja mainisin, et Vasner oli sõja ajal mänginud viiulit Eesti riiklike kunstiansamblite sümfooniaorkestris, mida juhatas Roman matsu. Ja muidugi laulsin tema laule Georg Ots. Edasi läks jutt aga teemale, mis passowit väga huvitas, nimelt metsavendadele. Jutustasin, kuidas see juhtus, et eesti mehed sattusid vastamisi sõdima ja kuidas paljud olid sunnitud end pärast metsas varjama. Et kätte jõudis uneaeg, ent juttu veel jätkus, andis Vazov oma telefoninumbri ja palus end hommepäev külastada. Olen kahetsenud, et ma seda lahket küllakutset ei kasutanud. Nüüd seda enam teha ei saa, sest Vladimir Vlassov suri 19 aastat tagasi. Tema kilp, Pia mõõka meenutab aga järgmine laul, millest algab kodumaa. Lisan veel, et laulusõnade idee sai luuletaja Mihhail mattushowski Louis Allani tekstist ööl Robinsoni laulule Maja, kus elan, see on mulle Ameerika, laulis Frank Sinatra samanimelises lühifilmis aastal 1945. Maailmas pole midagi uut, aga nüüd mark bernes. Moorsed Messina. Vart. Roodi pressoo. Ta too räimi. Mäkin roodine.