Möödunud kuul alustasime mõtetega vahetus džässmuusika mitmesuguste arengutendentside üle, millest on võtnud osa selle žanri viljelejaid ja kuulajaid nii hästi vahetult siin stuudios kui ka kirja teel. Tänagi on meil baas seda teemat lahata ja selleks on meile külla tulnud Rein Marvet Tartust või võiks ka öelda Moskvast kus ta on viibinud kolm viimast aastat aspirantuuris, kui noor teadlane, kellel praegu seisab ees kandidaadiväitekirja kaitsmine. Moskvas veedetud aja jooksul on ta saanud põhjaliku ülevaate sealsest džässielust. 1966. aastal aga viibis ta kuulajana Praha džässifestivalil ja tutvus nii-öelda näost näkku mitmesuguste vooludega kaasaegses džässmuusikas. Enne mõtete vahetust aga tulgem siiski vastu neile kuulajatele, kes käesolevast saatest ootavad eeskätt muusikat ja kuulakem, siis Joachim küüni pala altkäemaks, mida esitavad autor klaveril Of küün, klarnetil Klaus Koch kontrabassil ja Reinhard Schwartz trummidel. Pala on helilindistatud poolteist aastat tagasi Saksa demokraatlikus vabariigis Amyga heliplaadi stuudios ja on oma üldilmelt üsnagi kaasaegne. Eriti mis puutub klaveri-klarneti improsatsiooniliste soolade metoodikasse Järvitmikasse. See oli siis Rolf Joachim küüni kvartett, Joachim küüni palaga altkäemaks. Nüüd aga võtab jutujärje üle Rein Marvet. On väga tore, et alanud mõttevahetus, džäss ja kriitika on saanud kohe algusest peale tõeliselt asjaliku tooni paranud arutatavate probleemide ringi just nimelt need, mis seisavadki kaasaegse džässiarenguga seotud probleemide keskpunktis. Tõepoolest pole vist enam mõtet hakata piike murdma nendega, keda lihtsalt häirib džässiolemasolu, kes seda ei taha tunnustada ning hakata neile selgitama, et kaks korda kaks on neli. Kaasaegses džässmuusikas on palju huvitavaid ja ka vastuolulisi probleeme mis jaotavad ka džässmuusikud ise sageli kahte vastasleeri ning kus ei ole veel kaugeltki saavutatud üksmeelt. Kahtlemata keskseks nende hulgas avangardistlike suundadega seotud probleemid ning sellega seotud nähtused. Tundub, et niinimetatud friitšassi ja teiste sarnaste katsetuste puhul On džässi teoreetilistesse probleemidesse siginenud üsna palju segadust rohkem kui ühegi varem toimunud suunamuutuse puhul. Miks siis nimelt tundub, et siin on seekord tegemist millegi keerukam, aga millegi sellisega, mida kuidagi ei saa suruda džässiajaloo vältel kindlaks kujunenud raamidesse sellistesse raamidesse, mis on piiritlenud seda žanri varem? Tulekski vist katsuda esialgu kas või niigi kaudselt ratada. Missis teeb džässi Tšassiks, siin võib nimetada üsna mitmesuguseid faktoreid. Nagu Tšassile iseloomuliku rütmiliste pulssi, svingi improvisatsioonilist loomust, spetsiifilisi jooni, harmoonias rütmikas ja nii edasi. Mis on siis neist peamine, ilma milleta lakkaks olemast džäss? Tundub, et eriti midagi ära võtta, ilma et see märgatavalt tunda ei annaks. Või siis ehk hakata teisest otsast peale. On rütmi. Kas see on seas suure hulga niinimetatud kriitikute arvamuses? See ongi ainuke, millest koosneb džäss. On harmoonia, on improvisatsioon. Mis on täpselt maha kirjutatud näiteks Oscar Petersoni või mõne teise tuntud džässmuusiku sisse mängitud plaadilt on isegi konservatooriumi lõpetanud pianist, bassimees trummar. Kas neist komponentidest kõige parema tahtmise hoole juures saaks kokku panna seda, mida me nimetame Tšassiks? Kindlasti mitte. Nii kaua, kui meil pole Tšassile omast pulssi, statunglevust, mida ei saa ühegi noodikirjavõttega kirja panna tema tunnetuslikku külge. Siiski ei saa, kõike seda veel nimeta Tšassiks, see vahest on ka üks ühine niit, mis ühendab kõike seda, mis on tehtud seni džässiajaloo jooksul. Ja siit tekib tõepoolest küsimus. Kas nõndanimetatud Friidžas on ikka Chas. Võib-olla on siin tegemist hoopiski millegi muuga. Võib-olla tuleks lahata friitšassi probleeme hoopis teistest aspektidest? Tundub, et kui kõik džässiehituskivid lahti, lõhkuda, teadlikult purustada siis vaevalt enam saab rääkida Tšassist selles mõttes, nagu me oleme harjunud. Aga millest siis siiski on tingitud küllalt suur huvi džässmuusikute hulgas seda liiki katsetuste vastu. Miks viimasena rahvusvahelistel džässifestivalidel kuuleme nii suurel hulgal friitšassi selle püüdsime vastust leida ka isiklikult selliste nähtustega kokku puutudes Praha 1965. aasta džässifestivalil. Kuna see küsimus on üks kõige kesksemaid kaasaegsel džässiprobleemide hulgas siis on loomulik, et püüdsime võimalikult palju sellest teada saada nii paraad poolelt kui ka nii-öelda köögipoolelt uurida pillimeeste endi käest nende suhtumist sellesse muusikasse, mida nemad ise sellest arvavad. Tollel korral oli festivali kõige Ahangardistlikumaks grupiks Don Cherry, rahvusvaheline kvintett. Kuna Don Tšerrid võib lugeda üheks üsna suure tunnustuse võitnud modernse suuna esindajaks siis arusaadavalt ootasime suure huviga esimest vahetut kokkupuudet friitšassiga. Võib-olla annab vahetu kontakt seda, mida plaadilt muusika kuulamisel jääb vajaka. Kui enamiku modernistide puhul ei saa ka siin mööda minna esimese muljena mitmesugustest veidrustest, mida ei kohta ühegi vähegi traditsioonilisemat džässivoolu esindajate juures. Alustame sellest, et festivali kavalehel haigutas Don Cherry programmi kohal tühjus. Nagu selge, kus ei pea Donservi ise seda vajalikuks. Kui ta siis festivalipäeval saabus ning organiseerijad püüdsid programmi täpsustada, oli tema ainuke vastus õieti küsimus. Kui kaua meil aega on ette nähtud. Saades teada, et talle on reserveeritud 20 kuni 30 minutit esinemiseks vastas ta lühidalt. Hästi, mängime 25 minutit ja kõik. Kui jõudis kätte tema esinemise aeg, siis ilmus lavale neli ülejäänud ansambli liiget küllaltki ekstsentrilise välimuse käitumisega muusikud ning alustasid. Ja siis äkki kuuldus laua tagant trompetihääl ning kohe kargas lavale sõna tõsises mõttes kargas Don Cherry ise riietatud kints pükstesse valgetesse sukkadesse peas nahkmüts vägeva sulega. Kogu tema olemine jättis sellise mulje, nagu oleks meil tegelikult tegemist täieliku looduslapsega, kes on mingil kummalisel moel sattunud Aafrika džunglites keskelt otse lutsernisaali ning nüüd uudistab esialgu, kuhu ta on sattunud, kes on need meheta ümber ja mis nad teevad. Mis muusikasse puutub, siis ei saaks öelda, et seal ei oleks olnud huvitavaid momente eriti kui jätta tähele panemata kogu asja väline külg, mis kippus vägisi tsirkuse muljet jätma. Ning kuigi oli ilmne, et käesoleval juhul pole tegemist aferistidega, nagu see võib sageli olla vaid võimekate muusikameestega tundus, et kogu selle kaasneva peaaegu et tsirkuse või Klonaudiga püüti kompenseerida seda, mis muusikas vajaka jääb. Tundus kuidagi nii, et muusikud ise nagu ei usaldanud hästi seda, mis nad teevad, ei usaldanud, et see üksi võib publikut kaasa tõmmata. See oli nii-öelda friitšassi paraad külg. Kohtusime pärast veel mitmel korral samade muusikutega seamsessonitel peale Don Cherry olid ülejäänud liikmed pärit mitmetest Euroopa riikidest ning samuti oli koos seiliseks argentiinlased. Tenorsaksofonist mängiti koos teiste pillimeestega ning selgus, et oli tegemist lihtsalt heade muusikameestega, kes mängisid samuti nagu nende vähema Wongardistlikud ametivennad. Ainuke, kes ümber kehastunud, oli küll tontšerrise selle eest, tema kaaslased tunnistasid puhtsüdamlikult, et teisiti ei saa lihtsalt Lääne-Euroopast trassist ära elada. Eriti Euroopas on olukord selline, et noored muusikud saavad sageli ainult ekstravagantsuse endale tähelepanu tõmmata. Vastasel juhul ei plaadistaneid naljalt ükski firma, ei huvitu neist ükski Impressaariu. Sellest on küllalt tuntud muusikamehi, eriti ameeriklasi, kes võivad tulla ja mängida seda, millega nad džässi tulnud millega nad oma tunnustuse saavutanud. Kuid noor muusikamees tahab esile kerkida, siis peab ta paratamatult midagi uut andma. No ja kui siis muusika enda valdkonnas midagi väga originaalselt välja ei tule, siis ilmselt tuleb midagi muud otsida nii-öelda kas või käte peal käia laual. Nii et siin on tegemist eksisteerimise probleemiga nii-öelda olelusvõitlusega. No tõenäoliselt on samad probleemid ka Ameerika noorte muusikute ees. Kas siis sellist laadi otsingud mõtte muidugi ainult muusikalist külge on täiesti viljatud? Kas ei ole enam džäss? Mina arvan isiklikult, et mitmesugused avangardistlikud katsetused jätavad kahtlemata oma jälje džässi edaspidisele arengule. Võib-olla võib neid kõige ennem asetada sellesse kategooriasse, kus on tegemist nii-öelda sünteesiga džässi ja kaasaegse tõsise muusika vahel kuid kahtlemata, lõhkudes maha täiesti džässi, ehitades selle asemel midagi täiesti erinevat. Oleks küll liigne püüda seda vägivaldselt suruda džässi raamidesse. Prahas viibides püüdsime teiselt poolt saada teada ka mõningate maailma väga tunnustatud džässikriitikute arvamust. Sel festivalil viibisid sellised džässimaailmas tuntud nimed nagu õilis kanover John Hammond. Vaatamata sellele, et kanoverlesaini mitmest kandist sedalaadi küsimusi võib-olla provokatsioonilisi küsimusi esitatud kanover näitas ennast suurepärase dialektikuna ja tuli kõigist neist asjadest puhtalt välja umbes selliselt, et oleks hundid söönud ja lambad terved. Toonud välja palju tuntud muusikuid, aidanud neid kiiremini esile kerkida. No tuletame meelde, kasvõi kaundveisid. John Hammond eelistas selliste vestluste ajal hoopiski vaikida. Kuidas siis on olukord meil, kas nõukogude džässis ilmneb analoogseid tendentse? Tundub, et vaevalt sellised nähtused meil erilist kõlapinda saaksid leida. Meil ei eksisteeri küll selliseid tingimusi, mis sunnivad paljusid läänemaailma noori muusikuid otsima võimalusi läbilöömiseks Avon kardismis? Kahtlemata muidugi modernismi sildi all püüab alati laineid lüüa veel suur hulk lihtsalt avantürist kuid nemad ei suuda tavaliselt kaua eksisteerida, nii et tundub tõepoolest freejazzi laiemaks levikuks. Meel ei ole vist suurt pinda, meie andekad muusikamehed saavad ennast avaldage ilma selliseid võtteid kasutamata. Mis aga puutub eksperimentides džässi raamides, siis need on kahtlemata vajalikud, need viivad edasi. Neid võib ka meil juba praegugi kohata. Siin võiks vist kõige edukama katsetajana kindlasti ära nimetada Moskva trumpetisting, Herman lukk Jaanovid. Kuigi paljud tema eksperdid kliendid paistavad silma oma uudsuse ja värskusega ei välju nad minu arvates kunagi džässiraamidest. Võib-olla tundub esialgsel kuulamisel, nagu oleks kadunud seesama rütmiline pulss kuid kui lähemalt kuulata, siis veenduma, et see on lihtsalt rohkem maskeeritud. Sageli eksperimenteerib Luciano selliste koosseisudega, kus on rütmigrupist välja jäetud üks põhilistest rütmipillidest, kontrabass või trummid. Aga nende funktsioonid on ära jagatud kõigi ülejäänud liikmete vahel. Kuulame näiteks Germann Yanovi pala talupoja pulmad. Siin on koosseisust välja jäänud selline tavaliselt hädavajalikuna tunduv instrument nagu kontrabass. Kuid kui me kuulame seda palas. Me ei tunne, nagu siin millestki puudus oleks. Sest kogu see kontrabassifunktsioon, mida ta tavaliselt kannab, see on nagu ära lahustunud kogu ülejäänud partiides. Nii et me vaatamata sellele saame niuksed täieliku tervikliku mulje. Samuti siin võib ära märkida veel selliseid rahva muusikalike intonatsioonide kasutamist. Nii et sellise muusikalise näitame võime tuua kui ühe väga positiivse Nõukogude džässis toimuvatest eksperimentidest. Lisaksin Rein Marveti kommentaarile Herman Lukjanovi kohta veel saksa kriitiku Joachim härrast Peeerrenti hinnangu mis kõlab nii. See on tõepoolest täiesti omapärane talent, kes oskab öelda oma mõtteid ja teeb seda väga lüüriliselt, poeetiliselt ja individuaalsel viisil. Arvates on Luciano praegu üks silmapaistvamaid trumpetiste Euroopas ja võib arvata, et tema osavõtt Meie eelseisvast džässifestivalist kujuneb meeldivaks elamuseks kõigile, kes teda seni vaid lintidel on kuulnud. Nüüd aga tahaksin teile tutvustada veel mõningate mõtetega, mis sedapuhku on läkitatud meile kirja teel. Seltsimees Mihkel loodus Tallinast kirjutab järgmist. On väga meeldiv, et saates džässmuusika sõpradele on hakatud vaatluse alla võtma mitmesuguseid üksikküsimusi. Huviga kuulatav oli kasvõi saade Tšassist ja selle kriitikast. Seda kuulates tekkis aga mõte, et kas ei tuleks siiski senisest pisut rohkem tähelepanu osutada varasemate aastakümnete nii-öelda juba klassikasse kuuluva muusika tutvustamisele. Tõsi, seda on ka tehtud, kuid ilmselt mitte küllaldaselt. Paljude inimestega vesteldes on nende ridade kokku seadel tekkinud mulje, et meie, Eesti džässipublik pole veel päriselt välja kujunenud. Taon alles kasvamis arenemisjärgus nagu tavaliselt igas muusikaliigis, nii käib ka džässmuusikas iga üksiku muusikasõbra individuaalne tee ikka lihtsama mõistmisest keerulisema suunas. Ja just seepärast peaks kõrvuti kaasaegse tihtipeale küllaltki komplitseeritud džässmuusikaga tutvustama pidevalt ka klassikat. Tundub, et seltsimees looduse soov on päris põhjendatud, kuna meie viimasel ajal aset leidnud vestlused on hõlmanud tõepoolest rohkem uudismaterjali kui minevikupärandit. Kuivõrd suure osa meie saadetest võiks tulevikus pühendada džässiklassikale selle kohta loodame kuulda ka teiste kuulajate arvamusi. Praegu aga laskem siis kõlada üht pala Chuck Wellingtoni orkestri varasemast repertuaarist 40.-test aastatest, mis tänapäeval ka juba klassika valdkonda võiks kuuluda. See on Ellingtoni oma kuu udus, milles kuulete soleerimas Reinanci viiulil, Johni, Hodžessi, altsaksofon-il ja Huandisooli trumboonil. Nüüd aga lubage, et kasutan mõne hetke käesolevast saatest väikeseks õienduseks. Märkasin nimelt mõningase kohkumisega, et hiljuti müügile tulnud heliplaadikomplektis minu raamatu džässmuusika juurde ei ühtu. Kaks plaadil toodud pala ümbrikul trükitud nimetustega. Nii on pala number 22 mitte Ellingtoni siivsem pluus vaid Monki kesköö paiku ja mängib seda mitte Mihhail Tshumatshenko, vaid Roman kuunzmann. Viimane, 24. näide pole aga loomulikult mitte naissoo hästi tuntud improvisatsioon eesti teemale vaid sama autori pastoraal neljandast džässi süüdist, mida esitab ansambel stuudio kaheksa. Tahaksin siinkohal märkida ka paari häirivamat trükiviga oma raamatus. Nii on Kunsmani nimesse lipsanud ülearune teetäht tenorsaksofonist suubovi eesnimi peab õigesti olema Aleksei ja baritonsaksofonist popkordoni puhul, keda praegu kuulete, on jäänud ära surma-aasta 1955, millal ta hukkus autoõnnetuses. Tänase saate lõpuks olgu veel märgitud, et järgmisel pühapäeval, teisel aprillil toimub Tallinna džässiklubis Uno Naissoo vestlust jazzi festivali eelvoorust. Mis puutub festivali endasse, siis teatas äsja linna kultuuriosakonna juhataja Heinrich Schultz, kelle õlgadel on ettevalmistustööde lõviosa. Et ametlikke avaldusi osavõtuks on juba saabunud väga paljudest linnadest Moskvast, Leningradist, kuivuševist, Riiast, Tbilisist, Jerevanis ja mujalt. Väliskülalistest on oodata külla Zbigniefinamuslovski kvartetti Poolast Arne domineeruse ansamblit Rootsist. Eri klinstreni ansamblit Soomest, kus teevad kaasa lauljatar ridva Mustonen, kitarrist Heiki Laurila, tenorsaksofonist Penttilasanen ja trummar Erkki liiganen. Ning vahest teisigi veel märkigem, et aprilli lõpul leiavad džässifestivali taset ka Kiievis, Leningradis, mai lõpul Aga Moskvas. Nagu teatas raadioklubi metronoom kaastööline Aleksei patašov Moskvast on eeloleval reedel kell 23 15 eetrisse minev Juunosti programm pühendatud Tallinna eelolevale festivalile, mis oma haardelt kujuneb ilmselt kõige ulatuslikumalt käesoleva aasta džässiüritustest nõukogude liidus. Tänase saate lõpuks valisin muusikalise näite Poola altsaksofonist Zbignieff Lamuzlovskist ja tema ansamblist. Mõned aastad tagasi valmistatud helilindilt. See oli Spitnernamuslovski kvintett umbes nelja aasta eest. Kuidas mängib see silmapaistev Poola saksofonist käesoleval ajal? Seda kuuleme loodetavasti maikuus meie festivalil. Nüüd aga soovin kõigile lugupeetud kuulajale taas head jälle kuulamist. Kohtumiseni kahe nädala pärast, millal kõne all on traditsionaalne, džäss ja muidugi ka uudised.