Täna avame oma pika saatesarja lõpuleheküljed milles juttu tuleb helilooja Sergei Prokofjevi elu viimasest aasta tosinast. Need viimased 12 aastat Pole, eriti rikad välistest sündmustest. Helilooja ei reisi enam kaugetele maadele, ta loobub kontserttegevusest ka dirigendipuldist, näed teda õige harva. Seda jäägitumalt pühendab ta end loomingule, mis saab nii rikkalik, mitmepalgeline ja sisukes, et paneb kogu maailma kummardumas surematu geeniuse ees. Ränk haigus murrab väsimatu loovagi kandi ta 62. eluaastal Ajal, mil ta on täis loomingulist põlemist, kui ta mõtteis kerkivad üha uued plaanid ja kavatsused. Surm paneb ootamatult punkti ning palju töid jääb pooleli. Meie peame seepärast, kuigi helilooja ise nii ei mõelnud ajavahemikku 1941 kuni 1953. Nimetama kokkuvõtete tegemise ajajärguks sest pea igas autorite veedelnud žanris, olgu siis ooperi, balleti, sümfooniliseks või klaverimuusikas suudab ta luua midagi niisugust, mida tahaks nimetada täiuslikuks. Sergei Prokofjevi viimase perioodi looming ei mahu muidugi ühe või paari saate raamidesse ja selle põhjalikku tutvustamist meedaotlegi. Tahan ainult tähelepanu juhtida mõningatele helitöödele, mis väärivad, et neid armastama õpitaks. Kõigepealt suure isamaasõja-aastad murerikas ränkraske kujuteldamatult ohvreid nõudev aeg. Prokofjevi, nagu kõik Nõukogude kunstnikud näitab end tõelise patrioodina ja pühendab kogu oma talendi ning loova jõu Isamaa kaitsmise ühisele üritusele. Kõrvale jäävad pooleliolevad teosed tallet Tuhkatriinu ja ooper kihlus kloostris sest elu esitab täiesti uusi nõudeid. On vaja hoopis teistsuguseid freesid ja teemasid. Prokofjevi alustab laulude ja marsside kirjutamisega Nõukogude armeele. Kuid samas tekivad ka suuremad plaanid. Kuus pärastise ustava elukaaslase Milan. Nendes tsooniga hakkavad nad kavandama ooperit Lev Tolstoi romaani sõda ja rahu aineil. Helilooja arvestab õigesti, et suure isamaasõja päevil on Tolstoi epopöa leheküljed nõukogude inimesele eriti kallid kuna seal jutustatakse vene rahvavõitlusest Napoleoni vägedega ja vaenlase väljaajamisest Venemaalt. Muidugi on ülesanne kõike seda ooperis kajastada äärmiselt keerukas. Siiski kulgeb töö kiiresti ja juba 1942. aasta märtsiks on valmis sõja ja rahu klaviir. Vahepeal evakueerub helilooja Nalczyki linna. Kui aga sõda jõuab kaukaasia väravateni, siis edasi pilisi. Seal kirjutab Prokofjevi kolmeosalise programmilise sümfoonilise süüdi 1941. aasta, mis peab kajastama rahva raske võitluse ja läheneva võidu meeleolusid. Teos siiski ei õnnestu, autor ei suuda tabada olulist süüdi muusika jääb pealiskaudseks ega oma edu. Sellega. Nädalaga näitab prokufie Friend jälle parimast küljest. Kahes järgnevas teoses, teises keelpillikvartetis ja seitsmendas klaveri sonaadis. Viimasest pisut lähemalt. Seitsmendas klaveri sonaadis rohkem kui üheski teises domineerivad äärmiselt teravad kooskõlad ja närlikult erutatud meeleolud. Sonaat koosneb kolmest osast. Esimene areneb kiires liikumises ja kujutab endast mingit õudset deemonliku. Scertsat. Teine osa seevastu on lüüriline kaunite laulvate meloodiatega luues eelmise osaga meeldiva kontrasti. Kolmas osa aga on ehk venelik Tokaata ega tavalises seitse kaheksandiku taktimõõdus. Meenutades kuidagi Dorotiini vägilasekujusid. Finaal jätabki kogu sonaadis kõige tugevama mulje. Massiivsed akordid, raskelt tammuvat ostinaatset bassid. Katkematu rütmiline voolamine loovad pildi mingite muinasjutulist hiiglaste sõjakäigust. Gruusiasse ei jää Prokofjevi kauaks. Kino režissöör Eisen Steini kutsel siirdub ta 1942. aasta juunis Kasahstani pealinna almaatasse et kirjutada muusika uuele kavandatavale filmile. Ivan Groznõi. Filmimine ei taha kuidagi edeneda ja lükatakse lõpuks määramata ajaks edasi. Heliloojad taga, kes vahepeal on loonud muusikapaarile teisele filmile kutsutakse nüüd Sverlovskisse, kuhu evakueerunud Leningradi Kirovi nimeline teater. Viimane kavatseb nimelt lavale tuua balletti Tuhkatriinu. Seegi plaan esialgu ei õnnestu, sest balletipartituur on alles lõpetamata. Mõnda aega elab Prokofjevi permis ning pärast kaheaastast eemalolekut saabub ta lõpuks koos naisega 1943. aasta sügisel tagasi Moskvasse. 1943. aasta on Prokofjevi õnnelik. Koos mitme teise heliloojaga autasustatakse teda tööpunalipu ordeniga ja antakse Vene NFSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Peale selle omistatakse talle riiklik preemia Seitsmenda klaverisonaadi eest. Ka edasi läheb kõik kasvava edu ja õnnestumiste tähe all. Prokofjevi teoseid mängitakse sagedasti ja kõikjal Nõukogude liidus. Heliloojate liidu orgkomitee pleenumil, kus arutatakse sõjaaegset Nõukogude heliloomingut, antakse Prokofjevi tööle kõrge hinnang. Innustatud edusammudest sukeldub helilooja uue energiaga töösse. 1944. aasta suvel lõpetab ta Tuhkatriinu partituuri, kirjutab valmis muusika filmile Ivan Groznõi alustab viiendat ja kuuendat sümfooniat, loob kaheksanda klaverisonaadi ja õige peatselt hakkab kogu see muusika kõlama ja leiad tee rahva südamesse. Peatuksin põgusalt kahel teosel kaheksandal klaveri sonaadil ja viiendat sümfooniat. Kaheksas sonaat on kidest Prokofjevi klaveriteostest, mis tehniliselt kõige raskem ja nõuab esitajalt suurt meisterlikkust. Sealjuures on see väga sisukas teos, kajastades haaravalt kõiki sõjapäevade meeleolusid. Võitluste raskus, kaotuste kibedust ja kindlat usku võiks. Viies sümfoonia on üks neid Prokofjevi hiliseid teoseid milles peamiseks mõjud jõuks on ammendamatu meloodiline andlikus. Pea kõik sümfoonia meloodiad haaravad oma mehise ja veenva alatooniga. Helilooja on siin täielikult vältinud närvilisi meeleolusid, mida nii sageli võis kohata paljudes varasemates teostes. Sümfooniamuusikas valitseb armastus elu vastu ja usk inimesse. Teose Tägilassic laad avaldub kõige eredamalt sümfoonia esimeses osas mis on paljus sarnane Borodiini ja glasu Novi muusika eetilistele lehekülgedele. Olgu märgitud, et sümfoonia esiettekanne toimus vahetult enne sõja lõppu, kui raadio iga päev tõi rõõmustavaid teateid Nõukogude armee hiilgalatest võitudest. Kontserdipäeval olid meie väed forsseerinud Visla jõe ja sümfoonia algas koos saluudi kahuripaukudega. Pärast kontserti ilmunud arvustuses kirjutas kavalekski, et sümfoonia son kehastatud inimese mehisus, energia ja hingerikkused kuuleme nüüd katkendit Prokofjevi viienda sümfoonia esimesest osast. Varsti pärast viienda sümfoonia esiettekannet tabas Prokofjerit raske õnnetus, mis osutus hiljem ta elule saatuslikuks. Juhuslik kukkumine põhjustas tugeva ajupõrutuse, milles helilooja enam täielikult ei paranenud. Esialgu langes ta rivist välja küll ainult mõneks kuuks, kuid hiljem hakkasid korduma verevalumid ja takid, mis lõpuks viisidki suure helimeistri hauda. Prokofjevi kuulsus aga kasvas vahepeal pidevalt nii kodu- kui ka välismaal. Näiteks ainuüksi ühe aasta vältel nägid Moskva ja Leningradi teatrites rambivalgust viis uut lavastust Prokofjevi muusikaga Tuhkatriinu ning Roomeo ja Juulia suures teatris. Esimene osa päris sõda ja rahu Leningradi väikeses ooperiteatris kihlus kloostris ja Tuhkatriinu Kirovi-nimelises teatris. Esimesele kolmele lavastusele anti riiklik preemia. Välismaal prantsuse progressiivsed muusikud korraldasid 1945. aasta sügisel festivali Prokofjevi helitöödest. Inglise Kuninglik filharmoonia ühing annetas talle kuldmedali kõrgeima autasu märgi, mida on antud ainult maailma suurimatele muusikutele. Pärast ooperite kihlus kloostris ja sõda ja rahu esimese osa lavale tulekut hakkas Prokofjevi kohe otsima ainet uueks ooperiks kuna kihlus kloostris Sheridani komöödia ja seltsidaam ainel kujutab endast moderniseeritud Opera puhvat koomilist ooperit, mille tegevus toimub kauges minevikus Hispaanias. Sõda ja rahu on aga ajalooline draama 1812. aasta isamaasõjast. Siis tundis Prokofjevi vajadust kirjutada midagi kaasaegsel teemal. Peagi leidis ta sobiva süvey pole või suurepärase teose jutustus tõelisest inimesest. Talle omase kirglikkusega asus ta tööle ja 1948. aasta suveks oli partituur valmis. Ooperi kinnine etendus toimus Kiirovi teatris sama aasta detsembris kuid sellele järgneval arutlusel sai autor tugeva kriitika osaliseks. Leiti, et libreto on koormatud üleliigsete detailidega. Muusikas puudub suure isamaasõjaajale omane heroism. Suur teema on nagu tükeldatud naturalistlikeks olukirjeldus seenideks. Ja teos ei pääsenudki seekord lavale. Sergei Prokofjevi viimased viis eluaastat 1948 kuni 1953 on tulvil uusi viljakaid loomingulisi otsinguid. Ta püüab oma teostes saavutada üha suuremat lihtsust ja stiili, selgust sealjuures individuaalsust kaotamata. Ta tunnetab sügavamalt Nõukogude kunstniku õilsaid eesmärke oma kunstiga võidelda inimkonna parima tuleviku eest. Kasvanud sihikindluse eridaks väljenduseks Prokofjevi loomingus on ta oratoorium rahu, valvel kümneosaline suurteos solistile, kooridele ja orkestrile, mis kõlab kui kirglik üleskutse rahu ja rahvaste õnne kaitseks. Balletis Kivilill ülistab ta loova töö ilu kusjuures muusika on kirjutatud omapärases veni rahvuslikus muinasjutu stiilis laiemalt kui eelmistel aastatel kõlata loomingus lapsepõlveteema liigutavalt naiivne, rõõmus, elumuredest tumistamata. Rõõmus laste maailm avaneb kuulajaile ja paelub eriti sümfoonilise süüdis. Talvine lõke nooruse poeesiat, õhkubkaa, tšellosonaadi ja seitsmenda sümfoonia autori viimase partituuri lehekülgedelt. Paiguti saavutata siin lausa klassikalise selguse ja ääretu meloodia rikkuse. Tavaliselt öeldakse niisugusel puhul, et helilooja on oma võimete tipul. Õigem oleks siin täheldada uue, senisest täiuslikuma epohhi algust, mis lubab oodata veelgi suuremaid saavutusi. Kuid pole antud enam aastaid. See Prokofjevi elu viimane periood On äärmiselt sündmustevaene. Helilooja elab vaikselt Kasnik kuulini mäel Moskva külje all oma majas või siis linnakorteris. Ei elata enam üle kärarikkaid, innovatsioone ega teravaid kokkupõrkeid. Haigus on ta võimalusi äärmiselt piiranud, ta ei käi enam heliloojate liidus, ei külasta kontserte, ei dirigeeri ja peaaegu ei mängi klaverit. Isegi telefoni juurde ei tule. Kõik viimased energiajäägid on allutatud loomingule. Ja sedagi ei taha arstid talle lubada. Pärast ühte ägedat haigushoogu 1949. aastal, millest ta vaevu eluga pääseb lubatakse tal töötada ainult üks tund päevas. Õnnetu helilooja hoiaks siis padja alla peidetuna märkmikku, kuhu ta salaja kirjutab uusi pähe tulnud motiive. 1951. aastal tähistatakse Moskvas pidulikult Prokofjevi kuuekümnendat sünnipäeva kuid seekord ilma juubilari osavõtuta. Haigushood sagenevad, kuid ta kirjutab siiski veel muusikat. Jõuab kätte viies märts 1953. Tööpäev nagu harilikult tuleb kontsertmeister, kellega koos viimistletakse balletikivilill. Lõuna ajal teeb helilooja lühikese jalutuskäigu kell kuus õhtul aga äkiline atakk. Ja kohale sõitnud arst leiab Prokofjevi juba surnuna. Matused on kaks päeva hiljem on sünge, niiske ilm. Sajab lume, lörtsi. Aeglaselt liigub leinarong heliloojate liidu keskmajast mööda Moskva tänavaid noovatlejevitši kalmistule. Sergei Prokofjevi jättis järeltulevatele põlvedele määratu suure ja ülimalt väärtusliku loomingulise pärandi. Kohveri helilooming koosneb 135-st lõpetatud ootusest millede hulgas on kaheksa ooperit, üheksa balleti, seitse sümfooniat, viis klaverikontserti, kaks viiuli ja kaks tšellokontserti, orkestri süüte kantaate üheksa klaverisonaati muusikat, instrumentaalansamblitele klaveripalu laule ja nii edasi ja nii edasi. Suur osa sellest muusikast on tuntud laiadele hulkadele. Kõlab iga päev kogu maailmateatrites, kontserdisaalides ja raadio kaudu. Teine võib olla sama suur osa on aga veel vähetuntud ja ootab uurimist ettekandmist, populariseerimist. Brukushinist on palju kirjutatud küll head, küll halda. Tema teoste ümber on peetud lõputuid vaidlusi. Viimast ja lõplikku sõnada loomingu kohta pole aga öelnud veel keegi. Üks on kindel, Sergei Prokofjevi looming jääb elama üle aegade. See on suur ja väärtuslik panus kogu maailma muusikakultuuri arengulukku. Tänase saate lõpuks tutvustame põgusalt taht, Prokofjevi viimase loominguperioodi suurteost, ooperit, sõda ja rahu ja seitsmendat sümfooniat. Sõda ja rahu on Prokofjevi paljude aastate otsingute vili. Ooperivaldkonnas helilooja loomingus, politseis teost, mille kallal ta nii kaua, nii visalt ja kirglikult oleks töötanud. Esimene redaktsioon valmis teatavasti 1942. aastal. Koosnes 13-st pildist ja oli määratud ettekandmiseks kahel õhtul. Hiljem töötas helilooja teose põhjalikult ümber, täiendas, kärpis, korrigeeris, kuni lõplik variant sai valmis 1952.-ks aastaks. Esietendust autor enam ei näinud. See toimus Leningradi väikeses ooperiteatris 1955. aastal. Ooperisõda ja rahužanr on originaalne ja ebatavaline. Selles on omapäraselt põimitud lüürilis psühholoogiline draama roilis eepilise jutustusega. Ooper jaguneb kaheks osaks. Esimeses kuues pildis on kesksel kohal lüürilised stseenid, milles kujutatakse Natasha Rostova ja Andrei Volkonski armastuse lugu. Alates seitsmendast pildist tõusevad aga esiplaanile 1812. aasta isamaasõjaepisoodid ja koguteos lõpeb piduliku epiloogiga, kus ülistatakse vene vägede võitu vaenlase üle. Teos on keerukas ja tema ümber on toimunud palju vaidlusi. Ometi on see kipp saavutus Prokofjevi ooperiloomingus ja kõrvutatav bene ooperiklassika parimate teostega. Kuulime järgnevad stseeni Borodinu all. Sergei Prokofjevi luigelaul seitsmes sümfoonia sai valmis 1952. aasta suvel. Teos on pühendatud noortele. Seda võib nimetada lüüriliseksümfooniaks, kus avaldub autori kogu hingemaailm. Ta mõtted ja elamused. Kuleskond võttis teose vastu üksmeelselt. Kõik olid võlutud muusika südamlikkusest ja emotsionaalsest soojusest. Seitsmes sümfoonia kuulub kunsti. Teoste hulka millistan väga raske rääkida, niivõrd on kõik selles teoses klassikaliselt selge läbipaistev Pein kuni detailideni. Sümfooniast on saavutatud selline kunstiline täiuslikkus kus meisterlikkus muutub märkamatuks. Võlud teoses eelkõige meloodiarikkus, meloodiad voolavad sundimatult ja vahetpidamatult hämmastamapaneva fantaasia sülitistena. Üha uued ja uued teemad ilmuvad nagu küllusesarvest. Ja kõik see kokku viib kuulajad imepärasesse muusika võluriiki kus, nagu ei tahakski lahti. Järgmisi skeemid ja rohkilisel. Praegu kõlab katkend Seitsmenda sümfoonia finaalist. See olgu ühtlasi lõpp ürituseks, saatke sarjale Prokofjevi muusikat kuulates.