Tere tänases rahvamuusikas saates räägin veidi tantsu ja pillimehe seosest eesti rahvatraditsioonis. Mõni kuulaja võib muidugi õlgu kehitada ja öelda, et mis sellest siis nii iseäralist on? Tantsitakse ju ikka pilli saatel. Tantsitakse küll võib vastata, kuid põhimõtteliselt saab tantsida ka laulu saatel ning Eestis on seda küll üsna sageli tehtud. Võtame kas või paljudele tuntud vahetantsuga laulumängud. Mõned soome folkloristid on koguni väitnud, et läänemeresoomlased ongi vanasti põhiliselt laulu saatel tantsinud. See kehtib ka eestlaste kohta. Kihnu rataslaulmised ja setude tantsulise liikumisega laulud on selle vana tantsukultuuri otsesed esindajad. Kui vaadelda tantsija seisukohast meie vanu rahvapille, siis nende hulgas on tantsusaateks sobivaid muusikariistu üsna vähe ning needki enamasti suhteliselt hilja naaberrahvastelt laenatud. Võtame kasvõi torupilli või parmupilli riiulist ja lõõtspillist rääkimata. Vanem kannel tantsu pillina on üsna küsitav pilli vaikse kõla tõttu. Kuid võimatu see siiski polnud. Seda tõendab setu ja vene kuuekeelse kandle kasutamine kargustaja Plaska saateks. Huvitav on ka sõna pillimees. Tähendus. Rahva seas on ka pillimeheks, tavaliselt nimetati ikka sellist mängijat, kes mängib tantsuks või tavandi muusikat. Näiteks pulmas pasunal signaale mängiv karjus pole veel pillimees selle sõna otseses tähenduses. Sõna pillimees ise on aga laenuline ja vihjab kontaktidele läänepoolsete rahvamuusikute spiilmannitega. Ka soome Pelimanni on sama algupära ning tähendas algselt tantsuks viiulit mängivat meest. Kiriku organist pole näiteks Belimanni ei Soomes ega Eestis. Praeguses lavalises rahvatantsuharrastuses on pillimehe ja tantsijate suhted risti vastupidiselt kui vanasti mil näiteks tantsutempo ja kestvuse määras pillimees, mitte aga tantsijad. Muidugi, pillimehed pidid alati arvestama olukorda, kuid niisugust allutamist tantsujuhi tahtele nagu nüüd sageli esineb, vaevalt küll oli. Pillimees on paljudes tantsimise kirjeldustes, see A ja O, kes Ta otsustas, kas tantsida üldse saab või mitte. Vastseliina kandis hilinenud üks lõõtsamees korra talgupeole ning õnnetu perenaine lubanud mina panen või põrsa aia vahele, aga häält peab olema. Vahelduseks kuulame siis üht talgupolkat armeida sadama esituses. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna naljandite kartoteegi leidub naljand, mis samuti osutab pillimehe tähtsusele tantsu tegemisel. Naljand pärineb Pärnu lähedalt Saugast. Ühes mõisas hakanud ühel päeval teolised põllul tantsima. Opmann näinud, laupäeval palka makstes ei tahtnud Opmann seda päeva arvestada ja üks teoline siis ütlema. Ega ma ei tantsinud, vaid mängisin. Ma peaks ikka palga saama, selle peale maksnud härra teistele palga ära ainult tollele jätnud kogu nädala palga maksmata, ise ütelnud. Ilma pillita poleks keegi tantsinud. Nüüd kõlab vana deodo all Villemi lugu Alfred Nurmiku esituses. Eespool kuuldud mõisahärra kokkuvõtte, et ilma pillita poleks keegi tantsinud oli ka otseses mõttes täiesti õige. Eks proovige ise lauldes polkat või labajalga pikemat aega tantsida. Pilli saatel võib aga nõrkemiseni tantsu vihtuda. Vanemaid voortants on siiski mõnikord ka laulu saatel tantsitud ning aeglase liikumise juures on üheaegne laulmine tantsimine täiesti võimalik. Kuulame näitena üht Mustjalakandi Torupilli viisil lauldavat tantsulaulukest tsüklit leegahjuse esituses. Vanemates voor või sõõr tantsudes, mis tantsiti kõnnisammudega võis torupillimees ka ise tantsuosaline olla. Üheks selliseks tantsuks oli näiteks Kuusalu rannakülades tantsitud sabatants, mida juhtis kolonni ees liikuv pillimees. Sellest tantsust on ka 1906.-st aastast pärit foto olemas. 1936. aastal mängis sabatantsu heliplaadile Jaagub Gilstrem Leesi külast. Mängu ajal andis pillimees märku eriliste kiirete nootidega. Tantsutegevuse muutumise kohta. Kuu Tillu tuleb, siis hakatakse käed lööma, öeldi selle kohta. Et pillimees just oma mänguga tantsijatele märku andis, selgub ühest teisestki märkusest. Kuusalu rannas pidas peal elanud Jüri torupillimängu on iseloomustatud nii torupill, nagu rääkis tantsu juures. Alguses oli nagu paigal, siis hakkas jälle, et läbi, siis läks kohe võlksti, soli regitants. 1948. aastal jutustas 80 aastane Jaan Rebane Kuusalus, et tema lapsepõlves olnud talgutel peamiseks pilliks torupill pillimees, tantsinud siis ise pilliga seltsis. Juhan maaker ehk torupilli juss tuntud Hiiumaa Torupillimees tantsinud oma tantsulugudele agaralt kaasa, kui ta muusikamuuseumi ringreisidel esines. Laseme nüüd kõlada ühel Torupilli Jussi valsil Hiiumaa viimase Torupillimehe Aleksander maakeri esituses. 1955. aastal. Jussi valts. Pillimees osales aktiivselt veel ühes Saare- ja Muhumaatantsus, mida küll ükski rahvatantsurühm pole veel esitanud. See oli pulmanaljana tuntud tõrre tants. Selleks tantsuks asetati keset tuba suur tühi õlletõrs, mille sisse astus alasti pillimees. Tantsumehed võtsid end alasti või jäid vaid särgi väele ning ühtial jalga. Tõrjeserval hoides alustasid tantsu, mille ajaks viisakamad naised olevat toast välja läinud. Õige pillimees on ikka tantsijate keskmes olnud ega pole vist kuidagi häbelikult nii-öelda lavakardinate taha pugenud, nagu tänapäeval tantsurühmade esinemiste juures tihtilugu juhtub. Vastupidi. Samme püüti sättida pillimehe järgi, ükskõik mis pillid aga ei mänginud. Kihnu viiulimees kodurja Teodor Saar rääkis mulle kunagi, et ühes Kihnu pulmas polnud teist pillimeest kui parmupillimängija. Kihnus on see konnapill. Parmupill on aga üsna vaikse kõlaga pill ja suurel rahvasummal on selle järgi raske tantsida, sest teda lihtsalt ei kuule. Kihnu konnapillimängija seisnud aga ahju ääres nii, et rahvas tema jalga nägi, millega ta takti oma mängule kaasa lõi. Kui pilli ei kuuldud, siis nähti vähemalt taktilöömist ja tants läks lahti. Muide, elav taktilöömine kuulus kaheksa pillimängu juurde alati mõnel Torupillimehel kulunud ühe õhtuga. Pastel läks. Muhu saarel olid omal ajal väga moes nõndanimetatud ringtantsud milledest võttis mõnikord osa nii palju rahvast, et tuli moodustada mitu sõõri. Muhu pillimehe Jaan Väärtnõu mälestuste järgi asunud pillimees siis keskmise sõõri keskel, et kõik mängu kuuleks. Muhu ringtants kõlabki nüüd Jaan Väärtnõu esituses 1938. aastal. Vajaduse korral võis muidugi tantsida igasuguste juhuslikumate pillide saatel, kui just neid õigeid tantsu Pille Torupilli viiulit, uuemat kannelt või lõõtsa käepärast polnud. Mõisa teolised olevat Kolga-Jaanis näiteks rehal labajalga tantsinud puupulkade krõbina saatel. Üllatavalt sageli mainitakse tantsu pillinaga sikusarve. Viiuldajat vahendusel on muuseumi kogudesse jõudnud mitmedd labajalavalsi vormilised sarvelood. Suvel, kui sarvemäng lubatud oli, võis Nende saatel ka tantsida kui pillil mängumeest taga oli, sest sarve puhumine on küllaltki raske. Leegaiuse pillimehe Siim sarve esituses kõlab nüüd Mulgimaa lõunaosa õitsiliste teiba tants. Tantsuloo juurde kuulusid tihtilugu ka sõnad, mis aitasid pillilugu meeles pidada. Neid võis pillimees oma mängule kaasa laulda või hoopis omaetteloona esitada, kuid pilli käepärast polnud. Üle Eesti on näiteks tuntud mitmesugused vanadel Torupilliviisidel lauldavad tantsulaulukesed. Iseloomulik on näiteks Tori mehe Jakob Pärna 30 aastat tagasi helilindile lauldud vaatlupsad Ilus angadi. Vaat seal oli kõik lõplikult pingaliseereli läbi veeradinaak, naela riba paelad puu poolt, Bombudena Volkari pom, Velladeraatori tippu ja Eedeeturnoonere jõul kingaga tule tuhk, patuid küngatult küngaja loetingatuledu patanti mattantima Valtima hülgeriided üle piiri ja pillitants on väga ahi leinata Verina taaka väravast välja. Mõnikord võisid need laulukesed moodustada terve tsükli, milles võis jutustada külaelusündmustest, armastusest ja paljust muustki. Nii et tantsupilli mees võis esineda ka külaelu kroonikuna. Näitena singli polka katkenud helme kanti pillimeestelt. Heal loomingulise natuuriga küla pillimehel võis tantsulugu näiteks jalgvalsi või polka esineda mitmesugusel kujul. Tantsu saateks mängitud kindla rütmiline pillilugu võis muutuda vabamalt mängitud meeleolu muusikaks, mis oli mõeldud eeskätt kuulamiseks. Hoopis vähetuntud on tänapäeval niinimetatud programmilised lood, mida saatis tavaliselt pillimehe enda kommentaar, kas enne loo mängimist või lausa pillim loo eri osade vahel. Need on sagedamini tantsuviisid, nendesse Tal võis tantsida, aga neid võis ka ainult kuulata. Ühe niisuguse Vigalast pärit loovatijõgi põleb õlgedega kustutatakse, esitab nüüd Toivo. Tubli. Kes soovib, võib labajalavalssi tantsida. Kord talvel olnud mõisamehed õlgi vedamas, et küll liiga kange oli, käskinud kubjas jõe peal hobused kinni pidada, koormast veidi õlgivate põlema panna. Õletuli aga kustunud ruttu ära. Mehed polegi sooja saanud. Siis kutsutud hoopis pillimees välja ja tantsitud samas jõe peal lugu labajalga ära näe, kõigil soe. Kindlasti muutub palju põnevamaks järgmine hallistest pärit karjaväravapolka, mille mängib ja seletab samuti Toivo tubli. Jaan Värk, kes seda lugu mänginud, tegi karbist riiuli, pani niidist keeled peale ja meeldis seda polkat loomadele, aga et riiuliniidist keeled olid siis tekitanud nad sellist häält nagu kiilid ja parmud ning loomad hakkasid kõik kiini jooksma. Et sellise programmilise muusika loomine veel mingi mineviku pärand pole, tõendab tuntud lõõtspillimehe Richard Reino omaloominguline pillilugu veski polka, mis leidub Eesti Raadio fonoteegis. Kahjuks pole selle juures pillimehe enda tõsi. Õnneks kirjutas Richard treino selle loo kommentaari 1977. aastal ühe ülevaatuse tarvis. Lugu on viieosaline ning seletus järgmine. Richard Reino kirjutas. Olen taani tüüpi tuuleveskikohas üles kasvanud ja seepärast tekkinud polka, mis räägiks tuuleveski möldri tööst tegemistest. Niisiis tuulevaiksel ajal veskis seisab. Mölder puhkab ja ootab pikisilmi tuuletulekut, millest oleneb tema töö- ja teenistustuul, tulgu öösel või päeval. Mölder peab alati töövalmis olema. Esimene osa öösel, mölder ärkab üles, väljas tugev tuul, grips kraps, riidesse võtab tööriistad ja teine osa veski tiibades. Vilistab, pigistab tuul. Mölder paneb tuule vidisedes purjed, veski tiibadele. Kõrged noodid. Kolmas osa käivitab veski, kontrollib seadmete tööd, need osutuvad korras, olevaiks, tuju hea. Neljas osa veski jahvatab rõõmsalt rahulikult. Puidust hammasrattad ja kederpulgad krõbisevad kokkupuute kohtades rõõmsalt. Viies osa. Töö on tehtud, Mölder rõõmsalt tantsu oma elukaaslasega. Kasupoja lõõtspillimängu saatel. Ja esimene osa kordub möldri pere, kõik uued töötsüklid algavad peaaegu täpselt samuti. Nii et püüdke siis kõik need osad ise ära arvata. Muhu pillimees Jaan Väärtnõu öelnud kunagi August polstile, kes teda kodusaarel külastas, et see maja oleks saapataldu täis, kui kõik siin oleks, mis selle pilliga kulutatud. Ühes oma eelmistest saadetest olen juba tsiteerinud Tori kuulsa viiuldaja Mihkel Toomi sõnu kuid tahaks neid veel kord meelde tuletada, sest nad annavad väga hästi edasi endast lugupidava küla pillimehe hoiakut. Ta ütles, pill pelu sisse, pill peab viima tantsima, kas oskad või ei oska, tahad või ei taha. Kui mina mängin, siis lähevad kõik tantsima, iga sanudki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole. Rutiinses ja sündmustevaeses endisaegses külaelus oli tants üheks peamiseks lõbustuseks, mis pillimehe tähtsust veelgi rõhutas. Eestlaste tantsimisest torupillide saatel räägib juba Balthasar Russo 16. sajandil. Kuid puht lõbustusliku tantsimise kõrval esines ka rituaalset tantsimist ning siis omandas pillimees oma muusikaga ka nyyd pillimehe tähenduse. Kahjuks me teame üht-teist vaid pulmatantsude kohta. Kuid milline oli tants ja pillimehe statuut, näiteks ohvrikivi ümber stantsimisel või sigivusmaagiaga seotud viljatute naiste tantsimise ümber mõne kabeli varemete? Võib vaid oletada. Kui just nüüd pillimeeste tantsuga seotud seiku meenutada, siis on näiteks teadet Varbla kandis pani nõid oma mõjutamisega torupilli pulma ajal kinni ning jättis pulmarahva oodatud lõbust ilma. Laialt tuntud vanasõna ütleb, et ega iga pilli järele saa tantsida. Seda võib mõista nii ülekantud kui otseses tähenduses. On öeldud ka, kuidas teie pill, nõnda meie tants ja nii või naa osutavad need ütlused pillimehe tähtsusele. Oma tantsukogemusest saavad vist paljud kinnitada, et ega iga mehe pillimängu järgi tantsida saagi, tal pole ei tantsutunnetust ega kindlat kätt. Niisuguse mehe kohta on vahel öeldud vedelmängija. Õige tantsu pillimees on ikka selline, kes üksinda ilma trummide või jauramit ta tantsumuusikat teeb. Pole sugugi juhuslik, et paljudes kirjeldustes rõhutatakse, et igasuguseid abipille, olgu see jauram, luuavars pudelid või midagi muud hakati peol mängima siis, kui juba kilk peas oli või tuju eriti kõrg. Kullake näiteks millise kindluse ja iseteadvusega mängib Karl Kikas? Või siis pange tähele, Ivo Kongoti kandlemängu. Kuni heliplaatide ja lintide ilmumiseni oli pillimees ainuke tantsumuusikategija. Ta tundis traditsiooni, mängis seda, mida rahvale tarvis oli. Oli väikest viisi helilooja. Ja üsna tihti erines ta teistest veidi boheemlaslik elulaadi poolest, kuid samas oli ta ka äärmiselt vajalik küla lõbustuste organisaatorina kiigeplatsil, simmanil, pulmas ja seltsimajas. Küla pillimehe tähenduse panid üsna täpselt ühte lausesse need vagaduse jüngrid Läänemaalt, kes õelutsedes ütlesid kunagi, et pillimees läheb eeli, põrgu ja tantsijat takkajärele.