Vikerraadio Reporteritund. 30. novembril ilmus Venemaaga seotud uudisteportaali lugu, mille sisuks Läti, Leedu ja Eesti riigipeade. Ühinen telefonikõne USA presidendile Donald Trumpile mille käigus ajasid kolm presidenti väidetavalt supisedavõrd vihale, et ta käskis balti riikide presidentide vait jääda ning viskas toru hargile. Uudise algallikana viidatakse kanalile CNN. Info pärinevad Gillian Kalavoy Trumpi juhtiva nõustaja intervjuust CNNi juhtivale kirjanikule Christian oman Puurile uudises viidatud link CNNi algloole avab aga hoopis uudistekanali avalehe ning ka CNNi otsingumootor ei leia keskkonnast ühtegi selleteemalist uudist. Mõne tunniga avaldas selle testi aga juba ligikaudu 10 uudistekeskkonda ning edasi hakkab uudis liikuma juba mööda twitteri ja teisi sotsiaalvõrgustikke kanaleid. Uskumatult jabura sisuga lugu on tegelikult väljamõeldis, ilmselge vale. Eesti presidendi kantselei lükkas selle täielikult ümber ja tänases reporteritunnis arutamegi, kuidas sellised uudised, et võivad siis meie uudisteruumi jõuda ning millest nende leviku seesugune kasv maailmas praegu räägitakse libauudistest praktiliselt iga päev maailma suurtes väljaannetes ja siin stuudiolaua ümber istuvad küberkaitse keskuse kommunikatsiooniekspert Liisa Past Eesti Päevalehele välisuudistetoimetuse juht Raimo Poom ja ERR-i meediauuringute osakonna juht ja Tallinna Ülikooli õppejõud Andres Jõesaar. Tere kõigile. Tere. Tere. Mina olen saatejuht Neeme raud. Viimastel kuudel on paljud maailma suured meediaväljaanded kirjutanud libauudistest, mis netiavarusi täidavad. New York Times pühendas sellele lausa artikliteseeria ning eile vaatasin CNN-i, kus teema pikemalt ainet andis ja kanali meedia korrespondent märkis, et uudisteturul nagu teistelgi turgudel on pakkumine ja nõudlus ning praegu ületab nõudlus selliste libauudiste kaugelt pakkumised. Teatud inimeste grupid, kui vaadata näiteks USAd, soovivad just selliseid uudiseid lugeda, mis näiteks kinnitavad nende veendumust, et Donald Trump on hea ja Hillary Clinton on täielikult halb. Aga miks see teema korraga on tõusnud, kus libauudisteplahvatus? Mis te arvate, eks osa sellest on selline alati olemas olnud osa meediakultuurist, kas see on siis satiir ja sarkasm? On ju ka eesti meedias juhtunud seda, et tuntud satiirivälja anda tonni on uudis, sest tehakse Eestis tõsine, teised meist lugu. Osa sellest on sügavalt politiseeritud meedia tõlgenduste küsimus. Et nende presidendivalimiste pealt saabki raporteerida, et võitis Hillary Clinton sest ta võitis hääled ja võitis Donald Trump, sest ta võitis valijameeste hulgas enamuse ja ilmselt saab temast president õige pea. Aga osa sellest on kahtlemata ka vaenulikud või vähemalt eksperimentaalsed infooperatsioonid ehk katse läbi inforuumi mõjutamise läbi sinna küsitava informatsiooni küsitavat uudistepaiskamise mõjutada. Inimeste nagu öeldakse, klassikalises käsitluses südameid ja mõistust. Uudised kui neid lugeda ja kuulata, nad on ju täiesti jaburad, neid on raske uskuda. Kelle jaoks jaburat, kelle jaoks mitte, kui sa elad selles infomullis, kus sa usud, et Reptiilid valitsevad maailma, siis sinu jaoks käsitlus sellest, et Hillary Clinton on reaktiiv, on täiesti loogiline, sest miks ta muidu on see tohutult suur föönisoeng, eks ole. Ja teiselt poolt ei olegi sellist infooperatsioonide vaenulikke poliitilisel meelestatud mõjutatud või inspireeritud infooperatsioonide eesmärk tingimata oma tõde või seda siis nagu võltsitud tõde kehtestada vaid selle eesmärk on külvata Ta kahtlust ja segadust. Piisab sellest, et on teelegitiniseeritud poliitikas osaleja Teadet on tekitatud piisavalt kahtlus nende tegevuse osas. Selleks et justkui oleks kõigil tekiks selline Ta sõimab katelt keskkond ja sellest täiesti piisab. Eesmärk ei olegi kehtestada seda uskumust, et Bill Clintonile on mingisugune sohipoeg kuskil, vaid tekitada küsimusi, et totakaid Clintoni ja nende tead, seal see pereelu on kahtlasevõitu ikka. Sellest täiesti piisab. Emmis lisa mainis ehk siis need poliitiliselt nii-öelda kallutatud ja, ja siis see nii-öelda infooperatsioonide inimeste mõistuse mõjutamine see on suhteliselt, see on niisugune vana vana, mida ma olen näinud ja nii edasi. Ma tooks teise tahu juurde, mis on nagu tekkinud tegelikult just viimasel ajal, et seostasime seda ja seda, mis me enne rääkisime propaga vabanda, aga võib-olla eelkõige niisuguse vene Venemaa tegevusega sellel kõigel on niisugune nii-öelda maikude keeramine natukene või seal on, seal on natukene mingisuguseid muljete jätmist mis iganes, eks ju, aga noh, lõppkokkuvõttes balansseeritud kuskil nii-öelda natuke tõeluse ääre peal niimoodi. Aga mida veel olen ma näinud ja eriti eriti sel aastal on nisukesed tööstusliku täiesti nii-öelda valeuudise tekkimine. Ja seal on hoopis teine eesmärk, millest on nüüd ka kirjutati, sellel ei ole enam seost mingisuguse otseselt Venemaaga ega midagi niisugust, vaid sõnal on seos raha teenimisega. Ehk siis kus inimesed, kellel ei olegi mitte mingisugust niisugust veendumustega muud nende ainukene töö on produtseerida hulganisti allkirju, mingisuguseid uusi, nii-öelda jutumärkides uudisteuudiste veebi lehekesi, mis on võivad olla elavad võib-olla kuu-poolteist kaks-kolm, siis nad kolivad mujale. Nende. Neid võimendatakse läbi sotsiaal, meedia ja kogu selle asja nii-öelda see, see, see kasu inimene ei mõõda, see, kes sellega tegeleb, ei mõõda seda, mitte selles, et on kellelegi nii öelda juhtmed sassi ajanud ja ta teeb seda väga paljude inimestega mõõdab seda sellega, et on tellinud 8000 10000 20000 dollarit reklaami raha ehk siis sedasama reklaami raha, mis liigub Google'is Facebookis, Twitteris kõikides nendes sotsiaal meediaasjades. Ehk siis noh, see on sisuline, tühja interneti, ma ütleks käibelugejate klikkide tekitamine endale mille eesmärk on lihtsalt taskud täita ja sellest on ka usas kirjutatud. Seda on näha, et seda nüüd kopeeritakse ka ka nii-öelda võimsalt Euroopa suunal, et et panen inflatsioonilise pealkirja ja müün oma seda peale ja, ja eesmärk selles mõttes, et kannatajaks on inimesed, kellele see nii-öelda tundub nagu mingisugune uudis, järjekordne mingisugune huvitav uudislehte, eks ju, reaalsusega mitte mingisugust pistmist on täiesti väljamõeldud muinasjutt. Aga selle nii-öelda eesmärk, teine aspekt on see, et need inimesed, kes sellega tegelevad, panevad, Mõnusalt raha tasku, Andres kas on ikkagi kannatajaks need lugejad, nagu CNNi kommentaator märkis? Nõudlus selliste libateadete järgi, mis nagu kinnitavad teatud gruppide veendumusi, on üha kasvanud. Ma läheks ajaloos tagasi, et libauudised ei ole sugugi mitte selle sajandi või selle kümnendi või selle aasta leiutised. Uudiseid on juba teaduslikult uuritud 19. sajandi lõpust. Läheme ajas päris kaugele tagasi ja neid põhjuseid sa juba ära mainitud, et miskit ei ole uut, et on poliitilised mõjutamise eesmärgid ja on ka majanduslikud mõjutamise eesmärgid. Nad on kogu aeg olnud ka nõukogude ajal, tegelikult toodeti ka meil ka eestimaal libauudiseid, näiteks noorte hääl, viimne veerg, mis oli osaliselt meelelahutuslik, tean mitut ajakirjanikku, kes kirjutasid päevatööna sinna sisse lugusid, osad poliitilise laenguga osad lihtsalt humoristlikud eesmärgiks oli, teenid oma igapäevast leiba. Kas nad kellelegi kahju sellega tegid vastandid, et mingil määral võib-olla toetasid ideoloogilist masinavärk ja ka mingit suuremat õnnetust sellest ei juhtunud. Ja nüüd kui sellesse ajajärku või siis tõepõhjata ajastu algusesse jõuda, mida nüüd defineeritakse kuskil siin selle kümnendi algusaastatesse, kui propagandamasin Venemaalt tõesti suuresti tööle läks, et ka Ukraina sündmuste puhul nooli uudistemassiivi tulek ju meile kõigile teadeks, kellele see kahju tegi, kõige rohkem on see kahju teinud loomulikult kahele ühiskonnale, eks ehk siis lääne ühiskonnale ida, ühiskonnale mõlemas suunas ja mõlemad on arvamusel, et tegelikult Ta on vastane, see, kes on kahju tekitanud. Stopp, veid portaal on ju, kui ma ei eksi, siis aastast 2014 juba libauudiseid üles toonud läänemaailm suhtus sellesse. Ma ei ütleks, et noh, tähelepanuta, aga ka mitte väga suuresti muigega ei, mitte kerge muige ja ma võtsin seda asja siiski tõsiselt, aga see läänemaailma ei häirinud, kuna tegemist oli kuskil kaugel oleva probleemiga. Nii et jah, venelased teevad oma propagandamasinaga Ukrainale liiga ilm, selgesti on kasutatud ära puhast valet võetud action-filmidest kaadreid ja fotosid ja tuues Ida-Ukrainasse või Krimm ja näidates risti löödud poissi, eks kõik sellised lood olid šokeerivad andumist kaugemal olnud. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et oleks pidanud reageerima tõsisemalt, sest nüüd on see viirus levinud praktiliselt üle kogu läänemaailma. Ja need elemendid, mis on seotud nüüd Itaalia poliitilise süsteemi kõigutamisega Saksamaa poliitilise süsteemi stabiliseerimisega Prantsusmaal on oht see, et Paremäärmuslus äärmuslaste parteid hakkavad võimule jõudma presidendikandidaatideks on mõlemad moskvameelsed, et inimesed tänasel hetkel, et nüüd on see saabunud sellise suure šokina ja küsimusele, et kellele ta halba on teinud, siis võib julgelt öelda, et kõigile ja kes halba teevad. Natuke tegi Liisa ka kuri ja ausalt öeldes, kui sa ütled, et inimesed mõtlevad, et Hillary Clinton, Reptiil need on väga äärmuslikud inimesed aga väga paljud inimesed, kes selles keskkonnas. Ma pean silmas näiteks sotsiaalmeediat, kus toimetuslik kontroll on puudu või, või on väga-väga nõrk ja allikakriitilisus on tagasihoidlik, pehmelt öeldes, eks tunnevad ennast solvatuna. Teie arvate, et meie usume sisalikke? Tegelikult nad usuvad midagi muud, nad usuvad näiteks lahjemat sorti vandenõuteooriat või siis polariseeritud maailma, kus kus mingisugune käputäis inimesi majandusliku hüvede saamise eesmärgil kontrollib poliitilisi protsessi ja juhatab meid põrgusse või, või sõdadesse ja nii edasi, eks, et selliste inimeste märgistamine loob taas sellist keskkonda, kus inimesed tulevad. Ahah, kuramus, mind peetakse lolliks, aga tegelikult jaa, mis on ohtlik kogu selle asja juures on see majanduslik aspekt, mitte inimese tasemel, kes seda uudist loob ja loe, ehk tekitab siis kas siis sotsiaalmeediale rahavoogusid läbi reklaami või siis ajakirjandusväljaannetele vaid minu meelest on üks väga suur peitub sellest, millest räägitakse, vähem on see algoritmid, mis meid ümbritsevad. Ehk meie infoväljad, tänase hetkekujundajad on suuresti Google Facebook Youtube sellised keskkonnad, kes üritavad meid ja meie jaoks ära kasutades pakkuda välja kõige paremaid asju. Et kui ma loen rektiilidest ehk siis mulle pakutakse järgmisena ette ka Reptiilidest ja me satume sellisesse kaja kaevu, kus inimestel puudub võimalus või isegi tahe liikuda teise infovälja. Ja seda me näeme järjest rohkem, et ka asja läbi viidud uuring Eesti paremradikaalsete Facebooki gruppides näitab seda, et need suhtluskanalite arv, kust inimesed informatsiooni saavad, jääb iga päevaga väiksemaks. Nad räägivad üksteisele neidsamu lugusid. Nad on kaotanud allikakriitilisuse, nad võimendavad seda üle ja mitte ainult Eestis, kasvõi see rootsi viimane näide, kus sotsiaalmeediast levis väga tugevalt protestilaine. Tänu muslimite tulekule on jõuluvalgustused Rootsi tänavatel ära keelatud, eks mis ei olnud üldse tõe põhjane uudis, aga aga omavahel seda võimendades levitades jõuti praegu selleni, et oldi valmis tulema kaigastega tänavale ja asja korda lööma, tuled põlema panema. Ma olen isegi selle, see plahvatus seal plahvatuse Isise algpunkt on teada, see oli kevadsuvel, kui USA siis presidendikampaania ajal üks ühtäkki tekkis väga häälekas nii-öelda siis parem siis vabariiklaste poole hoidev ideoloogiline koolkond, kes hakkas Facebook'i kallal norima, et mis mõttes teie uudiste nii-öelda selles voos on ainult nende meelest siis liberaalsed, sellised neile vastanduvad ajakirjandusväljaanded, mis mõttes seal on ainult New York Times, mida sa siin tsiteeris Mismõttes, seal on ainult Washington Post, kes on ja Trumpi juba nagu hukka mõistnud, et miks ei ole siin meie väljaandeid ja siis vaene Facebookis ja mitte selle asemel. Et seletada oma süsteemi, andis alla, eemaldas ja inimtoimetajad ja kõikidest nendest uudisvoogu Pigem majanduslikel põhjustel kui, kui riikliku kreeklastele oli see neile palgad. Ja seega kasulik, aga peale seda on näha, lausa oli näha see plahvatus, kuidas noh, USA valimiste lõpustaadiumis oli nii-öelda juba kõige populaarne varasemad täielikult väljamõeldis, uudised olid, tänu algoritmid ei lähe siis noh, inimtoimetaja selle filtri puudumisele muutunud populaarsemakski kui juba siis nii-öelda ajakirjanduslikult läbitöötatud uuritud faktipõhised, uudised. Kui ma eksi tahad, tõid selle filtri siiski tagasi, aga see suur laviin oli liikuma läinud. Nad on, neil oli üks piinlik nädalavahetus, kui tõesti järjest ilmus. Kui reedel olid lahti lastud nii-öelda need kuraatorid, kes tegelesid Facebook'i uudisvooga nii-öelda soovitatud uudised, kui see ühele asjale klikkides sul ilmuks sinna soovitatud uudiseid, terve rida, on tõsi, et Facebook, mis ei tooda ise Ühtegi rida uudist, ühtegi pealkirja on maailmas number üks, uudisteinimesteni tooja. Ja Facebook nagu ka teised sotsiaalmeediakanalit kureerivad oma seda, seda, mida nad sulle soovida, mida sa näed. Ja see on palju laiem kui Ameerikat siseselt, poliitiline kallutatus me täpselt ei tea, minnes algoritm on, sest see on väga dünaamiliselt muutuv, igapäevaselt selle kallal töötatakse, on öelnud küll see sotsiaalvõrgustik ise, et neil on nimekiri maailma 1000-st kõige mõjukamast onlain-väljaandest, mis ei ole nende enda tehtud, vaid mis on meediakompaniidega. Ja selleks, et lugu saaks nende kureeritud uudistesse peata neis kolmes olema ilmunud. Ja see ei ole ainult liberaalne versus konservatiivne läänemaailmas samamoodi kogu sellest 1000 välja anda. Nimekirjas on täpselt üks Aafrika väljane, mis on üks Põhja-Aafrika moeblogi mis tähendab seda, et see osa maailmast on seal samamoodi täiesti täiesti esindamata ja kokku kombineerupse. Ükskõik, kas me räägime siis nendest majanduslikult motiveeritud uudistest. Me räägime poliitilisest satiirist, võime räägime, otseselt poliitiliselt võltsitud uudistest. Kombineerub sellega, et järjest rohkem sotsiaalmeedias on käitumine jagada, vaatamata jagada lugemata. Mis tähendab ka seda presidendivalimistest USA'st meenunud lugu, kuidas New Yorker väga-väga mainekas ja väga tunnustatud selliseid ja analüüsi olemas lugusid ja ka teinekord väga kirjandusliku väärtusega lugusid ilmutab väljaanne talla, neil on satiiri, kolum, porovitš, report, mis ennast ise identifitseerib, kui poliitiline satiir. Seal ilmus enne seda, kui Donald Trump oma asepresidendikandidaadi välja kuulutanud. Lugu sellest, kuidas valib asepresidendikandidaadiks seirab Heleni kus oli selgelt võltsitud, aga stiilipuhtalt võltsitud senised sõiva preilinikud ohked, Jahked mida jagati tõe pähe väga palju, et see ei ole ühe, ühe või teise äärmuse, vaid see on ka sellise keskmise inimese probleeme. Ja vaatamata Jah, ja see on seesama, ütleme ka Eestis on juhtunud, et Expressi granaadist on läinud midagi liikvele, natukene inimesi. Nõnda üllatanud. Viimastel päevadel annab palju Ameerikas lainet lugu sellest, kuidas Washingtoni ühes pitsarestoranis on restorani all kanalid või, või siis tunnelid, kus Hillary Clinton ja tema kampaaniajuht John Bodezda hoidsid ja hoiavad praegugi veel seksorje. Ja kus Andres ütlesid, et Rootsis tõise moslemite lugu inimesed tänavatele siis või peaaegu tänavatele, siis Washingtonis, pühapäeval saabuski sinna pitsabaari üks lõuna osariikidest pärit mees, tal oli relv kaasas, asja uurima ning ta oli ähvardanud juba siis ka selle restorani omanikku, keda seostatakse siis selle seksringiga nii-öelda kui inglise keelest otse tõlkida. Ja kohale saabus politsei, nii et tänu sellele libauudisele mis on levinud juba kuid, tuli see Messis juba relvastatult tänavatele. Need oht, et need libateemad tegelikult muutuvad eluohtlikeks, on samuti olemas. Jah, ma arvan, et neid näiteid, kus asi on läinud ilmselgelt üle piiri, ei ole mitte ainult üks, vaid neid on rohkem, sest ka päris mitmed radikaalsed meele avaldused on innustunud teatud libauudistest, loomulikult seal on ka laiem taust, aga tänavale tuleku põhjused. On leitud just sellest kaevu mentaliteediga toituvast infoväljast küll ja küll, et võtame kasvõi või meie enda pagulaste juures toimunud sündmused, eks kus on kus liikus uudis, et pagulaskeskuse, käesolev üks inimene on vägistanud kedagi kuskil, millele järgnes ju väga suur protestiliikumine, kuigi lõpuks selgus, et sellel ei ole tõepõhja all, kasutasid ka meie poolt poliitikat, poliitikuutse, seda retoorika sära ja tõid seda kui ühe näitena pagulaste ohtlikkusest, nii et karm mäng. Nagu te ütlesite, ei ole see USA fenomen, see on jõudnud ka mujale maailma. Itaalias räägiti just enne nädalavahetuse pühapäeva põhiseaduslikku referendumit sellest, kuidas just nimelt Vene häkkereid ja Vene libauudiste levitajad püüdsid Renzi vastast kampaaniat teha. Seal oli üks näide, mis mulle meelde tuleb. New York Times kirjutas sellest pikemalt videole, kus olid tuhanded inimesed siis Sitsiilias, isoli, Napolis tänavatel protesti avaldamas. Pärast tuli välja, et nad olid kohtumas paavstiga. Nii et täiesti vale video. No ütleme, vene käitumisest Ukraina sõja ajal. Vaadates Vene meediakanaleid, selliseid võlts videosid on ilmunud väga palju, nii et nii et see on muutunud globaalseks ikkagi fenomeniks. Ma ma eeldan, et, et väga paljudele eestlastele ja vikerraadiokuulajatele on nii-öelda vene propaganda fenomen tuttav ja mis on ja mis kindlasti Itaalias mängib rolli ja mujal, eks ju, et aga, aga noh tähelepanuväärne on ka see, et, et selle juurde lisandub praegu väga võimsalt see nii-öelda lääne ühiskondades endast tulnud samasugune põhimõtteliselt võltsuudiste tootmine, et noh, selles mõttes USA valimiste juurest nüüd Euroopas sarnides USA president valitud president Donald Trumpi on seostatud selle vaipa siin uudis, uudis asjaga, mis on niisugune, ma ütleks, see on tema juhtiv poliitikanõustaja, kes esindab Tarmo parempoolsel, lausa fašistlike uudistekanaleid just ja määratud tema strateegia juhiks, eks ju. Noh, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt on nagu peaaegu nagu seal ametlik side loodud siis nii-öelda võimu enda ja siis oli see sellise uudistekäsitluse järgi. Lisame siia veel Donald Trumpi enda lembuse saata uudiseid välja tviitidega siis valge maja, mis 20. jaanuaril ametisse astub, see saab päris huvitav olema. See saab olema huvitav ja, ja noh, seesama Braipaatson on rääkinud sellest, kuidas nad soovivad eriti järgmise aasta Euroopas toimub kahe olulise sündmuse jäljeks prantsuse presidendivalimiste saksa valimiste eel laieneda, nii, nii Pariisi kui Berliinini, Londonis on nad juba kohal ja Londonis on nende mõju olnud päris päris tugev ja, ja selles suhtes seal on, seal on kui nüüd vaadata tagasi veel natuke selle aasta ettepoole, siis Brexit'i kaasust siis sealjuures võib näha ka seda, kuidas seniajani nii-öelda tavapeavoolumeediaks olnud kanalid on muutunud ka osaliselt ja käituvad samamoodi nagu, nagu siin nii-öelda andes uudistele väga kahtlaseid toone ja, ja, ja üritas seda ma eriti eriti eriti hea näide sellest on teile, meil oli ütleme, väga siukene, sõjakas, sõjakas tabloid, ehk selline kollane ajaleht. Aga noh, nüüd on ta üsna üsna ideoloogiline, üsna lähedane sellele, et teeme Võltsuudis mulle tuleb meelde üks lugu Venemaalt paar aastat tagasi, kui enam kui 100 ajalehte ja ka suured väljaanded avaldasid oma läänevaenulikkuse kampaanias esikülgedel uudise sellest, kuidas Belgias toimus pensionäride seksorgia kus kümneid naisi vägistati ja kui see selgus, et see oli lihtsalt välja mõeldud tekstis punastasid, aga mida sa teed, nad olid juba selle kõik avaldanud. Minemata ütleme siis väga otseselt piinlikke teemade juurde asetaks korraks selle laiemas siis poliitilise kultuuri ja poliitilise identiteedikeskkonda. Kui eelmise sajandi lõpp nägi selgelt võidujooksu poliitilise skaala keskele, 96. aasta briti valmised, Raimo rääkisin just Briti meediapildist, olid selgelt sellised. See, mis tõi Tony Blairi võimul, oli kolmas tee, kuldse kesktee, parem- ja vasakpoolsuse hääl, justkui pakkumine. See paljuski, mida president Bill Clinton oma retoorikas ja oma poliitikas tõi, oli selline keskel oliva valijate enamuse vaatamine. Kuldne reegel oligi see, et poliitika lõpuks jõuab ikka keskele välja. Aga sellele paljuski reaktsioonina on poliitika läinud armustesse, mida, mis omavahel mitu asja võimendavad. Üks on see poliitika pingline äärmustesse minemine, kus täna tehaksegi olles liikunud nii keskele, et sa unustad ära oma põhi toetajad, olles ükskõik, kas siis liberaalne või konservatiivne, paremal või vasakul pool on reaktsiooni läinud pendel nendesse põhitoetajat, ütleme siis sina äärmisesse poolte tagasi. Esiteks mille tõttu on tekkinud tõlgendus kogukonnad sellise, et grupid, kes kelle jaoks ongi asjad, on nii, mida võimendab omakorda seesama juba kirjeldatud algoritmiline meediamajandus ehk majandus, mis pakub sulle selliseid uudiseid, milliseid sa oled rohkem tahtnud mis kokku toobki digitaalse hõimustumise, see, kus iga hõim elab oma infoväljas, kus iga hõim tunneb ennast oma infoväljas mugavalt ja küsimus on see, kas meil ühiskonnana, kas see meile sobib ja kui ei sobi, siis mis saaks teha? Digitaalhõimude juurde tahtsingi edasi jõuda. Andres. See on küll selline üks üks huvitav meedia uurimise valdkonda, et kas Eestis on ka tekkinud sellised hõimud, on muidugi hea juba mainitud nad paremäärmuslaste grupid või sellised alternatiivmaailma pool teada on väga tugev peavad võimud ja nende hõimude tunnuseks võib öelda see, et nad on omavahel üsnagi homogeenselt, nad on samadel väärtushinnangutel põhinevat. Nende maailmavaade põhineb samadel väärtushinnangutel ja NATO on suhteliselt kinnised, ehk see tähendab seda, et nendega ei ole võimalik läbi rääkida, et ei ole võimalik pidada dialoogi, et kui Habermas kujutas ühiskonda sellise konstruktiivse dialoogi, kus siis jõutakse ratsionaalsetele argumentidele tuginedes parimale Ma otsuseni, ehk siis see absoluutselt ei toimi, sest lihtsalt räägitakse erinevates keeltes ja ei kuulata, mida teine räägib ja ei taha kuulata, ei tahetagi kuulata ja siin tulebki see nõudlus ja pakkumine meediaturul, ka seal ongi see nõudlus just nende uudiste järgi, mida nad tahavad saada ja selle majanduslikust aspektist korra mainiks. Aga just Liisa poolt mainitud hõimude käitumise vahel on näha sellist vaenulikkust, nende polariseeritud hõimude ja keskel oleva arvamuse vahel on selline vaenulikkus, aga küll aga on Need polariseerunud hõimud omavahel suhteliselt tugevalt koos ühinenud, nud keskvõimu või siis sellise peaideoloogia vastu võitlemisele, ehk oled sa paremal või vasakul radikaalne, sa ründad igal juhul keskel olevat ehk seda tavainimest. Et nende hõimude liikumised ühest küljest on vaenulikud keskmise suhtes aganad ühinevad hoolimata sellest, kas oled vasakul või paremal selleks, et kellelegi midagi ära teha, aga mitte selle jaoks, et kedagi kuulata. Majanduslikust asjast või taustast rääkides on, võib-olla on selles süüd või, või põhjust otsida võib-olla vale natukene kapitalistlikus maailmasüsteemis, aga liberaalsus või siis tehnokraatlik maailmavaade, ükskõik kuidas need kokku panna, on viinud sellele, et auto automatiseerimine meie eluvaldkondades on jõudnud ka meediasse väga tugevalt. Kui me räägime iseliikuvatest autodest, kus enam inimest vaja ei ole. Me räägime algoritmidest, kes loeb meie teid ja meie käitumise järgi pakub meile midagi välja, siis selle taga on majanduslik hoob ehk meedia puhul siis reklaamiandja käitumine ehk ükski nendest meediakeskkondadest ei toimuks ilma selleta, kui nad ei saaks kuskilt tulusid. Suurema osa tuludest tuleb reklaamiandjat, reklaamiandjatele ei lähe absoluutselt korda, millise teksti juures nende reklaami ilmub, tähtis on see, et see reklaam müüb. Seda on meil Eestis arutatud siis, kui Venemaa kriis teravaks läks, et kas siis Eesti ettevõtjad võib, võivad oma reklaame PBK-s avaldada või mitte, eks, et kas kuidas seda nüüd vaadelda, kas nad siis toetavad oma panusega propaganda levitamist meie territooriumil või mitte ja üldiselt ja ühiskond suhteliselt tolerantseteks domineerivaks osutus majanduslik argument. Nii kaua kui see on Eesti majanduslikule kasulik, nii kaua me seda teeme, olgu see uudiste sisu seal Vremjas missugune tahes, eks, aga me paneme oma reklaami sinna ja business is business stiivsusestsiivsus business is business, eks. Ja, ja nüüd me näeme ka selle tagajärgi. Reklaamiandjad tänasel hetkel ei haaku selle tõepõhjata ajastuga üldse. Järjest ostetakse ka meie reklaamiagentuurid järjest suuremas koguses viivad raha Facebook'i Google'isse, sellepärast et reklaam mõjub. Ja ta mõjub kõigile nendele inimestele, olgu ta siis paremäärmuslane või tsentrist või kes iganes, eks ta näeb seda bännereid, ta klikib ja asi toimub. Inimene ei sekku. Ma ma siiski täpsustaks, et, et, et sellel on ka teine pool. Meil on ka see pool, et osad reklaamiandjad ja, ja on on väga teadlikud sellest, et, et kus nende tahavad oma siis seda asja näidata või mitte ja kas seal tekib omade algoritmide ja muude asjadega niisugune seos, mis, mis tuli jälle välja. Jõuame selle Facebooki, nii et ja USA valimiste ajal näiteks Facebook võimaldas reklaamiandjatel ja kannad nendel linkide võltsuudiste jagajatel noh, näiteks isegi eristada rassi järgi siis neid nägijaid ja mittenägijaid, ehk siis noh, paljud absoluutselt võtad välja, eks ju, näiteks näiteks kõik mustad mustanahalised võtta välja mis tähendab seda, et noh võtke niisugust, ütleme kuuklux klanni valget sihukest rassismi väga kenasti turustada, nii uudiseid kui ka selle juures oleva reklaami. Aga, sest, et teised ei näeks seda, nad ei saagi nagu isegi nadi saabuda saanud pahameelt väljendada. Need hõimud nagu Andres käsitlesin, absoluutselt olemas, aga ma ei ole päris nõus sellega, et need hõimud on justkui kuskilt merealadel hõimud versus keskmine, vaid me kõik kuulume ka vikerraadio kuulajad, kes tal on seda saadet kuulavad, on üks sõim, mis jagab selle praeguses hetkes ühte inforuumi. Kes teeb seda mingitel põhjustel, kas on sellepärast, et on harjutud nii? Sellepärast et saate teema huvitab või sellepärast, et kontoris või autos taustal raadio mängib, ei ole oluline. Me jagame hetkel ühte inforuumi ja selle tõttu see. Me kõik kuulume mingisse hõimu ja sageli mitmesse. Absoluutselt, meil on, sellest tuleb teatud identiteet, mõtlemine, millised inimesed me oleme, milliseid uudiseid me tarbime, millesse usume ja üldistus, et ühiskonnas suurem osa on nagu meie kuid, ja et see ei pea olema see, mis on RayPort, veoklippai, Democrats. Mis on sellised parem ja vasak pool siis suhteliselt äärmustes USA-s vaid see võib olla ka seto. Me oleme keskmine, haritud inimene, kellele meeldib pidada intellektuaalseid vestlusi. Aga mis on see hõimude mõju? Kahtlemata on see, et kui sa näed ainult ühte sorti uudiseid, ühte sort, tee sulle eelvalitud sisu siis sa muutud, Sul tekib võltsturvatunne sellest, et maailm ongi selline, nagu sa kujutad, inimesed on sellised nagu sina mis omakorda sind tegelikult päris maailmaga kohtumiseks vanistab halvemini ette, kui seal varem olnud. Guardian tegi väga huvitava eksperimendi, kus ta vahetas demokraatide ja vabariiklaste tugevate toetajate siis Facebooki omavahelise nii-öelda uudisvoo ära. Nii et farmer kuskilt keskläänest, kes on alati valinud vabariiklasi, sai järsku mitte isegi Hillary Clintoniga püünis händrossi toetaja uudised ja, ja vastupidi, tegi seda mitmete inimestega ja üks, kuigi see ei ole mitte teaduslik või ajakirjanduslik eksperiment. Üks järeldus sellest oli see, selline kohtumine ülejäänuga maailmast, kohtumine selle maailmaga, mida sa justkui ei ole näinud, mida sul ei ole näidatud ei teinud inimesi mitte õnnelikumaks seiga kuidagi rikastanud ega valgustanud neid, vaid kurna, dollareid ehmatas ja võõrandas ja peaaegu kõik selles eksperimendis osalenud ütlesid, et tead, et ma enam ei lähe valima. Ma ei taha valida sellepärast et mulle enam ma, ma ei tunne ennast mugavalt selle valikuga, mida ma olen siiani teinud. Aga teine pool on sama hull, et see on selline negatiivsete reklaamide mõju on pikalt uuritud negatiivsed reklaamid poliitilises kampaanias ei too valijaid juurde, vaid võõrandavad ja siis on küsimus, et kas see teise poole valijaid suudavad rohkem koju jätta ja seal hõimustunud meediapildi mõjuma julgen, argumenteerida on sama, et see hirmutab ja, ja selle tõttu võõrandab ja tekitab seda tundetust. See kõik on nii. Nii räpane, et ma ei tahagi seda teha enam, ma ei taha sellega enam tegeleda. Nii pool saadeta läbi, keerame nüüd mündile teise üle. Mida siis usaldada? Vikerraadiot? Kahtlemata, kui lisasina tegeled internetiga, internet meenutab üha enam sellist suurt solgitoru, mis tõesti toob meile kätte igasugust jama. Internetiplatvormi inimestena täidame seda jama, ei tekita kuskil bitid ja baidid, need bitid ja baidid inimeste korraldatud. Aga on ju väga lihtsad, sellised kriitilise mõtlemise või meediakriitika Tööriistad, mida tasuks meeles pidada igal ka raadiokuulajal igal lehelugejal, iga igal ajakirjand, Nikol üks on allikas see vaadatagi, kas kus kohas tekst ilmus? Balti presidentide uudis ilmus väidetavalt ju. Minnes algallika, kui sa loed, et mine ja uuri seda, kui sa loed, et on teadusuuring katsuse üles leida, ainult lähevad. Pealkirjad CNN siis juba usaldan kiirelt üle ja. See on ka ka võltsitakse, on IPC News, mis on Ameerika selline suhteliselt turu keskel asetsev pigem analüüsiga tegelev uudiskanal. Neile on tekkinud justkui nende veebileht, kus logo on sarnane. Aga mille lehekülg ei ole mitte IPC from Vaidoneebiscinius from punkt CO ehk Columbias asuv võltskoopia nende uudislehest. Mine ja vaata, kust tuli. Andres, kas sa oled uurinud? Ei, mina, aga teised teadlased on seda teinud küll ja küll ja eksallikakriitilisus või üldse meediakirjaoskus on väga terav teema. Ja see on selline idealistlik lähenemine, et me tõesti teadlasena üritaksime iga uudise puhul minna algallikani välja. Reaalses elus ei ole see võimalik, et ka ainult teadlasena, vaid ka tarbijatena. Ma jah, mu loomulikult jah, et kui vaadates kasvõi tänast meediatarbimist, siis loetakse ju pealkiri väga suuresti, et ükskõik millise onlain-portaali tegelikult teavad, et on uudised, mida loetakse tekste, mida loetakse lõpuni avaldatud bassist, ikkagi vähemus, mitte enamus. Et kui me võtame lehe, siis jõutakse sinna uudise, viimase reani või teksti viimase reani umbes 10-l protsendil isegi vähematel kordadel. Rääkimata sellest, et me siis selle uudist lugedes või teksti lugedes hakkasin, hakkaksime kontrollima, et kas on siiani komm CO ja sealt edasi viidates. Et selline käitumine on väga erandlik. Mina näiteks küll niimoodi ei tee, ma ei lähe, kui on teadusartikkel mõne koha peal, ma tõesti tahan vaadata sinna, et kas algallikas on, on selline, on ta niimoodi öelnud või, või mitte, aga kui vikerraadiost või ma ei tea päevalehest postimehest või Äripäev taevast ilmub mingi tekst siis ma arvan, et ma ei ole vist kordagi hakanud otsima, et kas, kas see niimoodi läheb küll, aga kui on mingisugune huvitav juhus olnud, siis hakkad vaatama, et kust see tulnud on, mis ma tahan öelda, väga suur vastutus langeb ikkagi meediaettevõtetele ja toimetaja vastutuse roll tänasel hetkel on väga-väga suur. Loomulikult sotsiaalmeediasse see asi ei puutu, et seal toimetajat ei ole ja selle ülepoliitiline debatt käib, et kas saab kohustada kuidagi määratlema tõe kriteeriumit mingi sulle tekstile Zuckerberg vastutusele või mitte, et see, kui ta valet või ebatõest informatsiooni levitab. Toimetajat saab vastutusele võtta sel juhul, kui kui ta vale factio näiteks Postimehes ära trükkinud, ehk siis on vastulause esitamise õigus. Aga kas keegi kunagi on proovinud esitada vastulauset sotsiaalmeedias ilmuvale laimule ehk kogu võtte ajakirjaniku rolli esilekerkimine selles turmtules või meedia turmtules on hästi oluline. Teine küsimus on, kas meediatööstus sellisena suudab ajakirjanikku toita, et meil oleks piisavalt palju, et oleks piisavalt hästi motiveeritud ja nende eesmärk ei oleks ainult klikkide saamine, mis on ellujäämiseks ülioluline, vaid et need klikkide taga oleks ka tõene informatsioon, et ei ole meediatööstuses nii-öelda meemeedia inimesed, kes lihtsalt copy pasteerivad mingisuguseid tekste ja päeva lõpuks on neid 400 tükki üles riputanud, vaid on korrektselt läbi töötatud algallikatega kontrollitud, analüütiline või siis ka meelelahutuslik tekst, mis iganes, mis meieni jõuab. Kas ma tahan öelda, et kõik lõppkasutajad ehk siis lugejat, televaatajat, surfaja toon vastutusest vabad? Kindlasti mitte. Et kui me mingit teksti liiga tõsiselt võtame ja see tõene on ja me seda levitama hakkama, siis hoolimata sellest, et me ei tea seal algupärandit või selle valed, siis vastutus meil, kui me midagi lihtsalt edasi jagame, on siiski olemas, et kui me näeme, et mingi mingi uudis tundub kahtlasena, siis väike samm on see, et enne kui seda edasi jagada, siis korraks hinge tõmmata ja mõelda, et, et kas need asjad ikkagi niimoodi on. Raimo, kuidas te tagate näiteks Päevalehes, et mingisugune selline soppe jõuaks leheveergudele, või teie portaali, mis on muutunud ju meie kõigi väljaannete juures eriti oluliseks ja kuhu ülikiiresti püütakse uudised üles panna ja kommentaariumisse? No aga selleks ongi ajakirjanikud, et, et põhimõtteliselt tegeleda sellega, et sõeluda välja terad sõkaldest astet et teha endast parim, et esitada ikkagi nagu peegeldada reaalset maailma. Eks seal ongi see erisus sellesama nii öelda kontrollimatu vohava sotsiaalmeedia ja siis noh, päris ajakirjanduse vahel, et, et me tegeleme süstemaatiliselt sellesama kontrolliga, mida lugeja ei jaksa ega tavaline inimene ei jaksa mitte kunagi ise teha, mitte kunagi ei hakka ta jaksama seda, et minna, vaadata sedasama, et kas on dot com või dot, compunkt CO või midagi niisugust. Kyllaga jaksab tavaline luge vaadata seda, et kas sinu artiklis on rohkem kui üks allikas, kas ta on otse tsiteeritud küla belglase lugedes seda ta seda peab, luges siin ei tahaks lugeda, vastutusest vabastada. Ja ei, kindlasti aga ei, ma tahtsin jõuda selleni, et, et see lõplik erisus ongi täpselt selles samas vastutus, nagu Andres ütles, et et mis teha, aeg-ajalt juhtub. Aga meil ei juhtu sellepärast, et tahaksime nagu võib-olla Sputnikus või, või, või kellelegi kest, kes tahabki sulle müüa seda, seda, seda halba pealkirja. See on, peab olema väga palju nii-öelda kokkulangevusi ja, ja vigu ja mitme silmapaari alt läbi läbi jäi meil asi, et tõepoolest midagi valet juhtus, aga siis me vastutame selle eest selles mõttes, et siis me proovime seda parandada. Kas sa tahad öelda, et lugejad, kuulajad peaksidki siis oma inforuumi piirama nende kvaliteetkaubamärkidega nagu Päevaleht, Postimees, vikerraadio kindlasti r ja vältima seda ülejäänud meediaruumi? Nii, aga miks, miks peab, miks peab vältima, siis ma ei saa öelda, et inimesed kolige nüüd Facebookist ära või ärge vaadake Twitterisse või, või ei noh, mitte mingil juhul. Selles mõttes, et seal on ka, muuseas, on palju väärtuslikku seal sõbrad räägivad, mis nad teevad ja, ja saad teada, mis, mis kõik maailmas toimub, eksju. Aga ma soovitan ka lihtsalt usaldada neid tavalisi meediaväljaandeid, mis ikka on toonud uudiseid, et ega nad ei ole vähem relevantseks muutunud. Sellepärast et Facebookis on, on huvitav. Andres jah, tarbida tuleb tervisliku vaimutoitu, mitte ainult füüsilist toitu, et ja tuleb teada, milline toit sisaldab mingisuguseid keemilisi ühendeid ja milliseid mitte. Eelmisel aastal osalesin ühel konverentsil, kus arutati ajakirjaniku rolli ajakirjanduse väljavaated ja seal oli ka rajatud ei esindajad ja ja see väärtusmaailmade konflikt, mille nemad seal väga reljeefselt esile tõusid, oli šokiks väga paljudel lääne ajakirjanikuna. Nimelt asjatud ei esindaja kõigini Nende valefaktide levitamise peale tõusis lihtsalt püsti ja ütles. Kuulge, inimesed muidugi on need valefaktid, aga meie jaoks on tähtis lugu. Meie jaoks on tähtis narratiiv, see, millest me räägime, on ju selle asja sisu. Mis sest, et tegelikult poissi risti ei löödud, aga ta tegelikult ju tahaksite seda teha ehk lääne ajakirjanikud, kes peavad faktipõhist ajakirjandust, Aax jooks ja selle rikkumist piibli rüvetamiseks, eks ole täiesti šokeeritud, et nende hulgas on inimesed, kes tõusevad püsti, et me teeme seda meelega. Saate aru, meie jaoks ei ole see fakt tähtis, meie jaoks on tähtis, et te saaksite aru, milline maailmakord on vale ja milline on maailmakord. On õige, et ükskõik millist meetodit kasutades on nemad õilsamal teel kui lääne ajakirjanikud, kes hoiuvad kinnifaktiste jutustavad oma lugu sellel põhinedes. No mul on täpselt samasugune lugu oma Venemaa aastatest, kui MTV avaldas uudise loo sellest, et Eestis on avatud natsiväljaõppeakadeemia. Seal kasutati siis nii uudisajakirjaniku, Tallinnas tehtud reportaaži kui pikiti sinna vahele Eesti kui rikkuja sketši. Ja siis me püüdsime ETVs helistada, nad algul ei võtnud toru, lõpuks nad teadsid täpselt sama moodi, et see oli vähemalt huvitav lugu ja vabandama. Muidugi hakkan. Ei, absoluutselt, Nad tunnevad uhkust selle üle ja see on lääne ajakirjaniku väga ja lääne moemeelelahutusena reaalne ajakirjandus hakkab segunema. Ei, isegi see ei ole isegi, see ei ole tähtis, nende jaoks on tähtis see mõju, et see teema on üles tõstetud, seda on pikantselt lihtsalt pipart natuke juurde pandud. Võib-olla ta ei olnud retseptis ette nähtud, aga tänu sellele, et me pipra sinna juurde tõime, rahvas naudib. Ja loomulikult ajakirjanik soovib lõpuks rääkida parimat lugu, pakkuda meelelahutust, uut analüüsi, vaatenurka, kõike sellist ei olegi võib-olla nii oluline, kas ta teenib mingit laiemat eesmärki või nagu rošeksid. Ei paljud need Ameerika korrespondendid ja toimetajad on ühel hetkel ju väga efektselt otse-eetris ametist lahti olnud sest neil on tekkinud ka selle tõttu, et on Ameerika ka sõdurite kohta esitatud fakte, mis neile tunduvad valed või neil on tekkinud mingi selline valgustumine. Ja siis lisavool või planis kõige kuulsam ana nüüd tiirutanud mööda maailma, et rääkida sellest, kuidas, kuidas tema silmad avanesid, olles Roschettidei uudis, ankur otse-eetris. Huvitavate pöörame taas pilgu Venemaa poole kui sellisest, uuest nii-öelda meelelahutuslikus, ajakirjandusest, mis faktidele kaugeltki vastane. Aga siin tuleb vaadata laiemalt Venemaa suhtumist sellesse, kuidas Venemaa oma võimu kehtestab. Kui me vaatame nii-öelda Gerassimovi doktriini, seda, kuidas Venemaa vaatab infosõda siis Venemaa ükskõik mis ei ole otseselt sõda ehk see, mis toimub nii lääne suunas, Eesti suunas Armeenia suunas, see on mittesõda, aga see jälle rahu ja see ja seda valitseb selline soov ennast kõigi vahenditega kehtestada. Otseselt Vene tänases doktriinis on kirjas kõigi ja igasuguse vahendi kasutamine selleks, et kehtestada enda võimu enda ülemust. Ja siin segunevad Ki infooperatsioonid valemeid ja enda enda narratiivi kehtestamine, millest on juba juttu olnud. Aga samamoodi segunevad siin ka see, mida me nägime demokraatide rahvuskomitee serveritesse häkkimise puhul, mis ei ole enam ainult infosõda, vaid mis on ikkagi võõrastesse võrkudesse sissetungimine eesmärgiga mõjutada teise riigi valimisprotsessi kampaaniat. Ja nii venelastel kui ka hiinlaste jaoks. Poliitiliselt on see selline üks integreeritud mäng, kus tuleb kasutada kõiki relvi, mis sul on. Ja see on see, kuidas nad lähenevad enda ülemuslikkuse kehtestamisele. Ja mulle tundub, et kui venelased õppisid väga efektiivselt kasutama sotsiaalmeedia võimalusi ja, ja kõiki neid nippe, siis nöörid on osa läänest õppinud venelaste järgi ära kasutama valeinformatsiooni leviku tõhusust ehk need samas kampaanias ilmunud valeuudised on jätk mingisugustele tegevustele, mis on osutunud varem tõhusaks. Keegi poleks nendega neid kasutusele võtnud. Ei nüüd Brexiti puhul ega ka USA valimiskampaaniate puhul, kui nendel ei oleks olnud, et Venemaa käitumine infosõjas propagandasõjas, mis on nüüd viimased kolm-neli-viis aastat olnud, eks on olnud efektiivne okupeerides efektiivset käitumist saadate, üritatakse saada endale soodus tulemus, nii et tähtis on tulemus, mitte vahend. Ja lõpetuseks, kui hakkame jutu otsi kokku tõmbama, mis meid siis ees võib veel oodata, sest see sotsiaalmeedia plahvatus ei ole sugugi lõppenud. Demokraatide rahvuskomitee häki puhul küsiti, et kas nüüd me oleme astunud mingist viimasest punasest joonest üle, kus üks riik sekkub teise riigi poliitikasse nagu, nagu ma ütlesin. Ja mina arvan, neid jooni on palju veel. Kui me vaatame laiemalt kogu seda küberruumi ehk siis jälle see, mida teine pool vaatab kogu infooperatsiooni täna siis see kahtlemata seguneb siin spionaažiga välja pressimistega ja info leketega. Ja siin ma usun, et me oleme alles pika keerulise tee alguses, et kas see tähendab seda, et märgmisena näeme ründeid nii-öelda kriitilise infotaristule või see tähendab veel jõudsamaid võltsuudiseid ja sellise vale, aga hea loo paiskamist inforuumi oleneb sellest, mida peetakse parajasti taktikaliselt kõige nutikamaks, aga me kindlasti näeme sellise väga ebamugava, aga mitte tingimata igav päeva meie igapäevase elu ohtu panev agressiooni jätkumist. Nii et inimesed, olge valvsad sellega ma olen nõus, et me näeme seda Ta tõhusalt töötab, seda me näeme veel ja väga paljud alustavad sellega veel ja nii edasi. Aga teiselt poolt noh, ma ei tea, säilitades teatud usku nagu tulevikku, siis ma arvan, et et sellest nii-öelda mõju haripunktist võidakse olla aru saadud, et, et igale niisugusele tohutule nii-öelda löögile kuskilt järgnev vastulöök, ehk siis seesama asi, et et eks me mingil hetkel näemegi, aga kuidas seesama ütleme siis võib-olla selline järgneb seesama inimeste keskpõrandal olevate inimeste nagu vastuseis sellele, nende, nende vastutegevus, selle, sellele ehk siis kogu selle nii-öelda nende meetodite efektiivsuse vähenemine ja ma arvan, et ei süvenenud hõimud. Ei kindlasti On teil veel süveneda, aga noh, me näeme seda, et mingil hetkel toimubki koondumine selles nii-öelda keskpõrandas ehk siis selles nii-öelda kas inim inimhulgas, kes, kes näevad, et et see tänane olukord ei saa jätkuda ilma ilma väga traagiliste tagajärgedeta ja, ja noh, me näeme seda miskit Brexitit pealt ja mujalt ja, ja, ja ma arvan, et see on nii-öelda teisipidi alustav tendents on tulemas. No mina usun inimeste kaines mõistuses ehk võib-olla ühel hetkel oli kerge pralle ja, ja hommikul pohmell, aga see pendli liikumine sellesse samasse suunda, mida sa just ütlesid, on paratamatu, et me liigume edasi-tagasi meediaväljal ja, ja mingil hetkel ratsanik, reaalsus ikkagi võidab, et kui me kujutame ette seda maailmapilti, kus usku ümbritsevasse enam üheski inimeses ei ole, siis me oleme olukorras, kus inimene on teisele inimesele hunt ja selline ühiskond väga kaua ei kesta, et ma eeldan, et inimene Ta on teisele inimesele ikkagi mitte just lammas, aga palju sõbralikum olend kui hunt. Selle mõttega võiksimegi täna lõpetada, siin stuudiolaua ümber istusid küberkeskuse kommunikatsiooniekspert Liisa Past, Eesti Päevalehe välisuudistetoimetuse juht Raimo Poom ja ERR-i meediauuringute osakonna juht ning Tallinna Ülikooli õppejõud Andres Jõesaar. Mina olen Neeme raud, peatse jälle kuulmiseni.