Vikerraadio Reporteritund. Head kuulajad taas tervitame neid Prantsusmaal Strasbourgis, Euroopa Parlamendis asuvast raadio stuudiost. Siin parlamendi akendanud Strasbourgi kanalites on vihmade tulemusel veetase vaid veidi tavapärasest kõrgem, aga igatahes mitte oluliselt. Vesi siia parlamendihoonesse sisse ei kipu. Aga tõsi küll, näiteks hotellis pidin täna hommikul Käima külma duši all, sest eilne paduvihm oli üle ujutanud ja rikkunud hotelli keldris asunud küttesüsteemi. Aga igatahes sellist olukorda nagu nagu Pariisis või mõnes teises prantsuse piirkonnas kus jõed siin mõne päeva päeva eest olid lausa üle kallaste ja inimesed sõitsid tänavatel paatidega. Midagi sellist siin Strasbourgis ei ole ja, ja elu on täies esialgu normaalsetes rõivastes. Meie stuudios. Et rääkida euro asjadest, on täna ja toom Kaja Kallas ja Urmas Paet liberaalide fraktsioonist, Marju Lauristin sotsiaaldemokraatide fraktsioonist ning Tunne Kelam Euroopa Rahvapartei fraktsioonist. Tere tulemast kõigile. Tere. Tere. Tervist. Toon kõigepealt esile väikese valikuteemadest, mida sel nädalal siin Euroopa Parlamendis on käsitletud. Eile räägiti siin taas immigratsioonikriisist. Euroopa komisjon esitles uut seaduslikku rändepaketi ja samuti ettepanekut anda abi Aafrika riikidele, et vähendada inimeste Aafrikast Euroopasse liikumist. Täna pärastlõunal on teemaks taas Türgi demokraatia kriis. Sel puhul. Täna on siis ajendiks 138-lt Türgi parlamendiliikmelt saadikupuutumatuse ära võtmine. Eile arutleti Euroopa Komisjoni direktiivi üle, mis peaks suurfirmadele muutma keerulisemaks maksudest kõrvalehoidmise ja selle üle tuleb hääletus. Täna. Täna hommikul kuulati Euroopa Komisjoni ülevaadet niinimetatud Junckeri investeerimisplaani käivitumisest. Ja veel üks teema komme. Neljapäeval hääletavad saadikud uusi reegleid, mis peaksid aitama lihtsamalt piiri selt tunnustada sünni ja, ja abielutunnistusi, mis peaks siis lihtsustama kodanike vaba liikumist Euroopa liidu sees. Aga loomulikult saate jooksul selgub, kas me sellest kõigest ka rääkida jõuame. Ahjaa, olgu veel öeldud, et mina olen saatejuht Arp Müller. Aga alustuseks ma läheksin tagasi eelmise parlamendisessiooni juurde Brüsselis mai lõpus käsitlesid digitaalse ühisturu paketi ja Eesti ajakirjanduses on peamiselt esile toodud just nimelt neid positiivseid muudatusi, mida Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip sellesse paketi sisse suutis saada. On räägitud audiovisuaalteenuste kaasas, kontavusest on räägitud geoblokeeringu kadumisest füüsiliste kaupade e-kaubanduses aga palju vähem on räägitud sellest, mis siis ikkagi välja jäi. Head saadikud, oskate teie seletada, miks ei suutnud Ansip geoblokeeringud vabastada autorikaitse alla käivaid teoseid nagu muusika, filmid ja arvutimängud? Alguses oli ju ka see plaanis. Tõepoolest, see on nii-öelda üks suur osa siis, mille üle arutelu käib, et autoriõigused või autoriõiguste reform, mis väga palju siis tähendab just seda geoblokeeringute kaotamist või seda võimaldamist, aga jah, et miks komisjon ei ole nagu sellega tulnud, et iseenesest mulle tundub, et Andrus Ansip on valinud siin väga targa strateegia, et kuivõrd selle kogu paketi suhtes on väga palju vastasseisu, siis siis et need asjad nagu üldse liiguksid, see on võib-olla mõistlik tulla nii-öelda väikeste ampsudega väikeste tükkidega, mis saavad nagu tehtud ja liikuda siis edasi, kui, kui sellel võib olla nii suurt vastasseisu ei ole, samas kui tulla nagu kogu sellega, kui, kui on suur vastasseis, siis siis lihtsalt mitte midagi ei saa teha. Euroteemadel kätt pulsil hoida ajakirjandus nagu näiteks hiiu obshööver on seda esitanud justkui nõnda, et Ansip jäi lihtsalt justkui talle alluva, aga suurelt riigilt Saksamaalt pärit voliniku Günter üttingeri vahendatud lobile olla või kuidas teile tundub, kas Ettinger sõitis siis Ansipist üle? Ei, see ei ole küsimus tingerist. Küsimus on sellest, et kogu see autorikaitse temaatika on erakordselt keeruline temaatika. Sellepärast. Ühelt poolt peab saavutama tõesti selle, et tarbijal oleks paremini kättesaadav reaalne sisu, olgu see siis nagu nimetatud muusika või, või muud nii-öelda autorite teosed, ka mängud ja nii edasi, aga teiselt poolt praegune kogu autorikaitsesüsteem ju kannab hoolt selle eest, et autorid saaksid kah vastavat tasu. Ja see, kuidas need kaks asja koos hoida. Tegelikult see tasakaal selle üle rääkimine on väga keerukas selle tõttu, et tingimused on erinevates riikides, selleks aga erinevad. Inglisekeelse toote autorid võivad olla kindlad, et geoblokeeringu kadumine suurendab veelgi nende võimalust hõivata kõik torud. Samas kui näiteks eestikeelsed autorid ei ole selles sugugi huvitatud, sellepärast et nende jaoks ei avane mingit suuremat turgu, kui eesti keel võimaldab. Ja see kogu see temaatika on tegelikult selles mõttes ka kultuuriliselt väga tundlik. Räägite oma inimestega, kas meie oma ringhäälingu inimestega, meie autoritega, siis te kohe kuulete, et küsimus pole mingisuguses maffia lobis või saksa komisjonärist, vaid küsimus on väga reaalsetes muredes ja need mured peavad olema rahulikult läbi arutatud, sest muidu kõik kõige kergem on just nimelt see, kui suured sõidavad üle. Ja ma arvan, et siin just väiksed väiksed kultuurid kui ka muide väikesed ette võtta, et on väga mures, sest väikeste ettevõtete jaoks jällegi see võib kaasa tuua ootamatuid ohtusid, nii et ma arvan, et siin on Ansipi ettevaatlikku saga õigustada nii. Kas kõike saadikud on nõus sellega, et tegelikult Ansip tegi kõik, mis võimalik ja, ja need on vandenõuteooriad, et tuleb suurest riigist komisjonäri taan, tähtsam. Ma olen nõus nii saatejuhiga kui Marju Lauristiniga imelikul kombel ma olen kultuurikomisjoni liige, Jalde kultuurikoordinaator, meil on väga tugev saksa lubi. Meil on kolme suure grupi koordinaatorid sakslased ja vahest kui nad ajavad asja, siis ei ole üldse mingit vahet, mis gruppi nad kuuluvad, on väga selge, see on Saksamaa huvid. Nii et selles mõttes ma olen sellega nõus, et seal on teatud geograafilised huvid ja nii edasi. Aga samas see, mida rääkis kajad. No muud nagu valiku tantsipile jää, kui liikuda niimoodi ampsudega võttes, aga praegu mida me arutame sedasama porte Pireti, mis ta siis on? Tegelikult tulin aga mõistlik asi, et noh, lühikeseks ajaks ma lähen teise riigi, ma saan, kasutad need teenused ja nii edasi. Elemer oli vanni raportöörid, kokkusaamine, kus me istusime, ma ei tea, paar tundi arutasime, kuidas ennast verifitseerida oli väga selge ettepanek, et on kolm asja, pangakonto, ID-kaart ja see koht, kuhu ma saan oma arveid nii-öelda. Sakslased tekitasid nimekirja, kus on 14 asja sees ja nad on väga sellised imelikud. Nii et mida ma tahan öelda, et sammude strateegia on tegelikult juba länni hammustad hammustatud, kõik saavad asi, kuhu ansip nagu sihib, nii et nii lihtne see asi küll olema ei saa. Eks väljendubki tegelikult mitte seda, et sul on üks või teine poliitik, kes just küsis mingist, jonnistab oma asja vaid, vaid see olukord ikkagi jah, nagu siin ka eelnevalt öeldud, peegeldab laiemat nii traditsiooni kui mõtteviisi, kui ka väga praktilisi muretsesid autoriõiguste osas ja see ei ole ka tegelikult ju ainult Saksamaa vaid see on kindlasti ka Prantsusmaa, see on ka ka veel teised suuremad nii-öelda keeled ja kultuurid Euroopas, sest Ma nii-öelda euroopa keeltel põhineva kultuuri kaitse seda me oleme filminduses näiteks näinud ikka juba väga pikka aega, et seesama Euroopa siis kultuuritööstus versus Ameerika oma ja, ja eks, seesama autoriõiguste vaidlus on jätk nendele klassikalistele juba aastaid või aastakümneid kestnud vaidlust. Ja minu meelest Euroopa Liit on tunduvalt suurem kui üksikud isikud, meil on vaja muidugi isikuid õigel kohal ja minu meelest Ansip teeb, on täiesti õige suuna võtnud ja liigu realistlikud ja mõistlikult edasi. Sest loota, et Euroopa liidus üks probleem lahendatakse 100 protsenti ja väga lühikese ajaga. See on muidugi enesepetmine, see on hiiglaslik laev. Ja näiteks autorikaitse probleemid on ju äärmiselt emotsionaalne, vastuoluline valdkond. Minu meelest on täiesti lootustandev, et esimesed sammud on tehtud ja on õiges suunas edasi liigutud. Ja minu mulje üttingerist näiteks on see, et Ta üllatas mind positiivselt eelmise parlamendi koosseisu ajal, kui ta vastutas energiaküsimuste eest. Ta oli üllatavalt mitte saksa-keskne, vaid ta ajas väga jõuliselt energiasolidaarsuse ja, ja energiasõltumatuse asju. Ja siin on letting häälega muidugi seotud. Ma ei tea, kas kultuurikomisjonis nähtav, aga ma olen kuulnud meie kultuuriliikmete poolt, kas siis on ka sakslased tegelikult ka kriitikat Ettingeri suhteliselt Tättingel, pigem just nimelt ei ole niivõrd palju sellest samast, nende kultuuridest keelelisest küljest, kuivõrd esindab seda nii-öelda kultuuri vastanduvat majandusliku kommertshuvi. Nii et siin see, sakslased mitte sakslane ei mängi alati. Tõmbame sellele teemale lühidalt nüüd joone alla selle teema lõpetuseks, mis siis Euroopa Parlamendis vaadates on järgmised suured väljakutsed digituru liberaliseerimisega, mis peaksid olema järgmised sammud. Meil on arutluse all juba väga palju neid pakette, mis meil on tulnud ja ma arvan, et suur väljakutse Euroopa parlamendil on nüüd neid menetleda niimoodi, et nad liiguksid ikkagi mõistlikus tempos edasi ja me saaksime niimoodi demokraatlikult kõik läbi arutada ja mingitele otsustele jõuda. See puudutab eelkõige siis e-kaubanduse geoblokeeringute kaotamist. See puudutab ka pakkide kohaletoimetamise reegleid. See puudutab siis sedasama kaasas kantavust, mis digitaalset sisu ja tarbijakaitsereegleid, nii et neid asju on ikkagi väga palju. Meil praegu arutusel. Võtame nüüd järgmise teema, mis praktiliselt puudutab väga paljusid, et inimesi ja mida homme siis hakkab parlament hääletama, see on siis Parlamendi ja Nõukogu määrus mis lihtsustaks reegleid mitmete dokumentide nagu sünnitunnistused ja abielutunnistused esitamisel ja eesmärgiks on edendada kodanike vaba liikumist Euroopa liidu sees. Ja et vältida dokumentide tõlkimise ja apos tillimise vabadust lisatakse edaspidi dokumentidele ka mitmekeelsed standardvormid. Ja see teema on oluline. Väidetavalt seletuskirja põhjal puudutab see kaht teist miljonit inimest Euroopas, kes elavad, õpivad või töötavad mujal kui oma kodumaal. Aga kui ma nüüd lugesin seda regulatsiooni, mis ta, mida te hakkate hääletama, siis mul tekkis hoopis küsimus, et miks te tahate taas vastu võtta ühe eelmisesse sajandisse kuuluva lahenduse. Te räägite sellest, kuidas peab ühte või teist erite vormistama, miks me ei lähe 21. sajandil 21. sajandi lahendusi, miks ei ole nii, et kui, kui inimene läheb Eestist Londonisse või Ateenasse mõne ametniku juurde? Mul on vaja inimese, tema lapse sünnitunnistust või, või abielutunnistust, miks ta peab mingit paberit sinna kaasa vedama, võib-olla sa vajadused, tunnistust on vaja esitada, kui see vajadus tekib ka olles seal riigis kohapeal ja paber ei ole kaasavõetud. Miks ei võiks nii olla, et Briti või Kreeka ametnik saab vajadusel Eestis asuvatele inimese sünnitunnistusele andmetele, abieluandmetele ligi oma oma laua peal asuvast tööarvutist Paberi purgisknegi paberi vormistamise korda kehtestama? Ma ütleks niiviisi, et tark on küll väga vale adressaat siin laua taga ütelda, miks teie ei taha meie siin laual, aga kõik tahaksime, et see oleks nii nagu Eestis, aga lihtsalt väga paljudes Euroopa riikides ei ole veel aru saada ja ei ole ka väga usaldusväärne see võimalus. Meil Eestis on kõik läbi interneti tõendada, kätte saada ja alates ka sellest, et enamuses riikides ei ole ei elektrooniliste isikutunnistustega ka digiallkirja võimalust ja kui neid ei ole selline siukseid asju eurooplaseks teha kahjuks ei saa. Ja, ja see on tegelikult põhiküsimus, muide kogu sellesama digitaalarengu põhiküsimus on ju see, et me jõuaksime nii kaugele, et oleks kõikides Euroopa liidu paikades sedasama põhiline põhiline alus juba paigas. Ja puutume sellega kokku praegu väga paljudes muudes asjades ka põgenike registreerimise puhul ja, ja ettevõtete registreerimise puhul ja igal pool. Nii et see töö, mida praegu teevad meie inimesed, vaata meie majandusministeeriumi inimesed, kes käivad ringi ja tutvustavad meie kogemust ja meie kõik siin teeme sedasama ja mõnusana rohkem ja rohkem teha. Tegelikult seisneb ka selles, et tuleb nii-öelda puust ette teha ja näidata, tõendada nende maade inimestele, kus niisugune võiks öelda. Oleme selle, selle digitaalse asjaga, selles on väga suur, kasvõi näiteks sama Saksamaa, et see on turvaline, see on inimeste jaoks turvaline, et kui sa oma isikuandmed ootad nii-öelda interneti ja ajada asju ainult interneti teel, et see on sama turvaline paberi teel või isegi turvalisem, aga seda ei ole veel olnud võimalust, aga tehke raadiokuulajale selgeks, mis praktiliselt siis nendel 12-l miljonil inimesel lihtsamaks muutub. Ma kujutan ette teiega, kes te elate Brüsselis, olete kohaliku Belgia olete ka pidanud kokku puutuma, mis siis kergemaks muutub, mis tunnistusele ei pea siis enam hapos tilli või, või mis tunnistuse puhul enam ei hakkame kusagil notaris käima. Ma arvan, et selles mõttes see määrus ise muidugi on praktiliselt ikkagi väga suur väärtusega, kui vaadata seda, mis kahjuks täna siiamaani-Euroopas paljudes riikides toimub, kus on sul vaja notariaalselt kinnitatud tõlkeid või apostile nendele samadele sünnitunnistusele või abielu tunnistustele või muudele dokumentidele, nii et kui nüüd see otsus vastu võetakse, rakendatakse siis see lisa aeg ja lisakulu nendel inimestel kaob ära, et tõepoolest aktsepteeritakse ka siis nii-öelda kinnitatud ütelda Kesk-Euroopas üldarusaadavates keeltes versioone, on see siis inglisekeelne või prantsuse keelne näiteks ja, ja neid ei ole vaja siis minna kuskile veel täiendavalt, näiteks tõlkeid, kinnitama notari juurde, mis on täpselt seesama raha- ja ajakulu, nii et see on võrreldes tänase olukorraga Euroopas praktiliselt ikkagi väga oluline samm edasi. Nii et kui me räägime sellest digitaalsest ühtlustamisest, mille osas saatejuht nurises, siis noh, midagi ei ole teha, see on tänane reaalsus. Et pikemat sammu, kui see pole võimalik teha, kuigi mina pigem imestan seda, et me oleme, eks ole, 16 aastat elanud juba 20 esimeses sajandis. Aga just see opostillide ja, ja notarite juures käimine Euroopa liidu sees nende dokumentide tõendamisel, noh ta on tõepoolest pigem 19. sajand, aga see on senine olukord. Jah, see on selline olukord, aga selles mõttes see saatejuhi küsimuse püstitus minu meelest on väga õige, sest ma räägin lihtsalt praktilisest kogemusest. Kui ma pidin oma lapse registreerima, siis lasta, näete, siis küsiti ka sünnitunnistust ja noh, loomulikult kuna Eestis antakse registri väljavõte, mis on lihtsalt registri väljavõte see ole mingi selline on lihtsalt nii-öelda prinditud välja templi võid sinna peale võtta, siis, siis see ei olnud nende jaoks dokument, aga muud ei ole. Ja siis ainuke asi, mida nad siis aktsepteerisid, mis ei ole absoluutselt mingi dokument, vaid on lihtsalt selline ilupaber, mis annab Tallinna linnavalitsus, kui sa lapse sünnitad, kuldsete tähtedega on peale kirjutatud ilusate kaantega. Vahel ja, ja ega Savisaar jagab, linnavalitsuses on hoida ja, ja see oli see asi, mis ei olnud absoluutselt dokument, mille nad vastu võtsid nagu junnid õnnistuse pähe, et see oli kõik kuldsete tähtedega ja kaante vahel, ma räägin 19. sajand, paber peab olema, oleks tõsine, peab olema ilusti kitsenahal, kuldsete, Ma loen seletuskirjast, tee tegelikult see paber või, või ettepanek muutus menetluse käigus ka palju lahjemaks. Parlament oleks soovinud, et et ka diplomeid, koolitunnistusi, puude tõendeid ja ettevõtlusega seotud dokumente tunnustatakse üle Euroopa ühtse vormi alusel. Aga see ei läinud läbi. See oleks olnud väga paljudele šokk, kui korraga ikka nii palju pabereid saab vabalt ringeldavaks tuleb ikka teha. Majandusharu vaata juuksed kohe nagu liiva, selles mõttes, et inimesed teenivad sellega raha igal pool, igas riigis on need Walden Yolgid ja asjad muutuvad. Ma arvan, et siin on ka hirm tegelikult jällegi, mis, mis väljendub hirm siis nende inimeste vaba liikumise ees tegelikult, et et kuigi nagu printsiibis, Me räägime inimeste vabast liikumisest, siis siis tegelikkus on ju see, et väga paljud liikmesriigid püüavad sellele teha takistusi ja noh, sellised asjad on ka ju viisid, kuidas seda saab. Siin on muidugi kogu see haridusdokumentide teema palju laiem teema, sellepärast et küsimus pole mitte selles, et kas seda dokumenti paberit tunnistatakse, küsimus on selles, kas seda ühe või teise riigi nii-öelda antud kvalifikatsiooni tunnistatakse ja see on praegu jällegi väga terav küsimus. Nii seoses kogu Euroopa liidus sellesama ühisturuga nüüd uuesti seoses kõigi nende rändeprobleemidega. Aga igatahes kuulajatele ka ei saa suurt rõõmu pakkuda, et kuulajad saaksid need kohe homme oma dokumentidega Euroopa ametiasutuses, kas tormata, ma loen, et see muutus jõustub järk-järgult ja täies ulatuses, alates aastast 2019, aga, aga vahetama teemat teemasid on palju. Räägime täna hommikul arutatud niinimetatud Junckeri plaani ehk siis 315 miljardi euro investeerimisprogrammi käivitumisest. Tegemist on siis programmiga. Eesmärk oli anda tõuge Euroopa Liidu kiduvale majandusele, majandus kidub endiselt, siin, tõus on aastatagusega võrreldes 1,7 1,8 protsenti. Euroopa Komisjoni asepresident Jyrki Katainen nimetas seda investeerimisprogrammi edulooks, kuna see on aidanud finantseerida paljusid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid. Aga head saadikud doge meie kuulajatele Eestis ehk palun mõni näide või ka teistest riikidest, kui, kui neid näiteid Eestis ei ole, mis siis on, on tõukunud või mis on hoogu saanud sellest eelmisel aastal ellu viidud või alustatud Junckeri investeerimisplaanist. Kadanen esines eile Euroopa Rahvaparteigrupis ka sellel teemal. Aga ja üks näide on Soomes näiteks on Lääne kuski Bio Bio tooted, et tehas, mis on saanud investeeringud täiendavalt, aga nagu majanduses on asi selles, et me luua vastav usaldus, õhkkond, mis on kaduma läinud suurest majanduskriisist aastast midagi kaheksa aastat tagasi, eks ole. Ja nagu siin öeldi, majandus on jäänud kiduma. Ja minu meelest Junckeri üks kõige originaalsem mad algatusi, mis ta tegi kohe pärast, kui ta kinnitati ametisse, oli see, et ta suutis nagu mitte millestki püüda luua, midagi tähendab taastada tegelikult seda usaldust euroop investeeringupanga kaasabil ja, ja, ja garand Kananteerimisel. Aga noh, praegu on sellest programmist midagi kolmandik. Väidetavasti teostatud. Õrn optimism on olemas, midagi 100 miljardit võiks võiks olla või laeka laekuvate investeeringutesse, ma saan aru, et päriselt veel ei ole, aga eesmärk on tagada siis või saavutada 315 miljardit täiendavat investeeringut. Aastaks 2018 tähendab kahe aasta pärast, mida ta on jõudnud. Üldiselt Eestis Eestis on tegelikult loodud siis fondifond, et tegelikult seal on nagu kaks eesmärki, et üks on tegelikult võimendada seda, seda rahastust ja lahendada seda probleemi, mis on põhilistel nii-öelda alustavatel väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis on see pääse kapitalile ligi, mida pangad pakuvad ja tegelikult see fondifond nagu annaks siis selle võimaluse tegelikult, et siis erinevad fondid nii-öelda saaksid sealt raha, et siis omakorda finantseerida. Ma uurisin, et, et see tähtaeg tegelikult nagu avalduste esitamiseks on alles 2016. aasta teine pool, nii et see põhimõtteliselt on alles käivitunud ja sealt pole sellist. Mis puudutab neid suuri projekte tõepoolest, siis sääni koskimis missi Tunne Kelam ka mainis sellistele projektidele, Eesti pole taodelnud raha. Võib-olla tulekski nagu vaadata, et miks, miks see siis ei ole, ei ole, meil häid ideid, ei ole, meile oskasin seda raha küsida. Ei ole noh, mis iganes seal võib olla, aga noh, igal juhul mis on, ma arvan, Eesti suhtes oluline on see, et need väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes on tegelikult Eesti majanduse mootorid, saaksid sealt siis Et raha vedeleb maas, aga Eesti Eesti ei oska kasutada, aga Marju Lauristini asi on tõepoolest niiviisi, seepärast Ta on, kui me seda kõigepealt arutasime, kogu seda plaani ja, ja see välja kuulutati ja nii edasi. Ja siis me sellest Eestis ka rääkisime, siis esimene reaktsioon oli meie toonastelt rahandusministrit, et meil pole ja, ja Eesti pole sellest huvitatud. Ja ma kardan, et niisugune hoiak, see võib-olla on ka üks põhjus, mispärast meilt neid avaldusi vähe on. Ma siiski vaatasin läbi kõik need projektid seal on nimekirjani olemas, muide ei maksa püsida sõltumatult kast, mida tuleb koduleht lahti võtta komisjonis. Seal on kõik projektis kirjas, on kirjas, kus maalt, mille kohta ja nii edasi ja need on küllalt palju, aga mis täna oli ka praegu saalis käib arutelu kõige üks teravam, kui naine oli see, et komisjonile Endal sellist võiks öelda teatud mõttes strateegilist valikuprintsiipi. Mis rohkem tagaks seda, et oleks erinevatest maadest, eriti väiksematest poolaga regioonidest, mis on kehvemini arenenud, oleks rohkem projekte ikka need, kes on paremad, on paremad projektid. Aga see ei ole ju raha, mis antakse, vaid see on laenuraha. Jaa, seda küll, aga selleks, et seda raha saada, selleks on vaja täita need kõik needsamad projekti kirjutamise ja kõik muud asjad ja öeldi ka seda, et komisjon siin peaks olema, proaktiivselt peaks olema rohkem ka abis rohkem tehnilist abi just nimelt nendele väikefirmadele nendele regioonidele, kes ei ole nii harjunud seda tegema, näiteks Kreekast on ainult üks projekt, kuigi algselt räägite, sellest oli see just üks teema oli, et kuidas investeeringuid Kreekasse tuua ja Kreeka enda ettevõtjad ergutada, aga ainult üks projekte segi Grethe alt. Nii et tegelikult asi on ikka selles, et meie inimesed, meie ettevõtjad ja Eesti riik võiks palju rohkem sellest võita, kui oleks ka siin meie ise aktiivsemad. Ma tuleks korra üldpildi juurde tagasi, et, et tuleb meenutada, milleks see asi üldse ellu kutsuti, eks ole, et seal oli väga ambitsioonikas eesmärk, et nüüd siis nii-öelda elavdada tukuvad Euroopa majandust. Ja noh, kui vaadata ka seda nimekirja, mis siis komisjoni nii-öelda kokkuvõttes on ja kuhu see asi siiani on jõudnud? Noh, kindlasti on positiivne nende ühe või teise Konkreetse siis firma või, või objekti jaoks, kes seal seda rahastust siis kas saab või, või on saamas. Aga samas selline üldine üldine mõju kogu Euroopa majandusele enam võib-olla ma olen liiga skeptiline, aga noh, minu meelest see nüüd ei saa olema ülemäära suur. Et kui me räägime ikkagi seda, kus täna Euroopa oma suhteliselt tukkuvas majanduses on, et noh, siis minu meelest tuleks nagu selle äratamisel vaadata hoopis täiesti teise kohta ja see teine koht on jätkuvalt, ma räägin, on Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vabakaubandusleping mida järjest rohkem ettevõtteid Euroopas ja ka riike pelgab, kuna konkurents läheb ühes või teises kohas tihedamaks. Aga kui vaadata seda kaks maailma kõige suuremat jõukamat turgu nii-öelda saaksid kokku siis kui millestki üldse nii-öelda välisabi korras Euroopa majandusele tõuge tuleb, siis on see see, et, et see, et siin nii-öelda natukene laenurahaga mängida nende projektidega, ma ütlen, tore on nendele konkreetsetele ettevõtetele või objektidele, aga noh, ma olen päris selles osas olen skeptiline, et see suur mõju Euroopa majandusele jääb pigem tagasihoidlik. Minu meelest sa praegu natukene selle strateegiliselt tellingute projekti sihti ehitasid külgselt tegelikult ka see, mida täna arutatakse, on just see, et selle siht on mitte ainult majanduse turgutamise vaid selle siht on ka majanduse, teatud nende valdkondade turgutamine mis on seotud suuremate riskidega, samasugune sotsiaalselt ja tuleviku mõttes väga olulised. Ühelt poolt näiteks roheline majandusega teie poolt andeka sotsiaalsed ettevõtted näiteks töökohtadel siin see on kõik õige. Tähendab, Fondi eesmärk ainuüksi majandust turgutada oleks olnud tõepoolest. Aga kui sa, kui sa räägid ka sellest eesmärgist, on ka kena, aga noh, just siin kaks minutit tagasi me rääkisime, et noh, reaalne seisund, midagi muud, seesama Kreeka näide, kus seda turgutust tuleks ikkagi vaja nii-öelda kõrvalt ka rahaga ja ka siin on etenduse kaudu tulemus on see, et on see üks projekt, nii et, et selles mõttes kõik need kaunid eesmärgid täna ei ole veel nii-öelda kõik lõplikult selles mõttes untsus. Aga aga seda ikkagi väga tähelepanelikult peaks nii-öelda hellalt suutma tagasi õigel igale suunatest, vastasel korral see raha lihtsalt hägustub ära nende määritakse laiali sinna ja tänna, eks ole, ja, ja see suur mõju jääb olemata, kes oskavad taanlased Kopenhaageni linna kommunaalmajanduseks tohutu suur raha, kusjuures Kopenhaageni majanduslik edu kidu eriti kes oskavad, nad saavad ja need, kes ei oska, neid tuleks pigem aidata, et ka nemad saaksid, aga siin läheb asi nagu ikka, kes ees, see mees, nii et ma arvan, et just seda õige täna kuulda see kriitika, et komisjonil ei ole endal sellist aktiivset rolli, et seda võimalust kasutada just nimelt seal, kus on nõrgemad seal järeleaitamiskõik kõik olemas, läheb ikkagi tegijatest, ega see vabakaubandusleping Ameerikaga ka ei too iseendast kasvu, kui ei ole neid, kes oskavad seda ära kasutada, kes julgevad täpselt samuti nagu omab just tingimused vabamaks konkurentsi üle, kui konkurss ja, ja meie, meie inimesed on järjest rohkem harjunud euroopatoetustega. See ei ole vaba konkurents, nii väga see Junckeri programm praegu poole peal täna siis tehti vahekokkuvõte peale esimest, kas praegu nüüd on võimalik veel midagi teha, kas on võimalik sihti, sihti muuta? Me võime selle Kreekasse või sinna, kus on vaja, see kohale jõuab praegu sõbrajast, arutatud ollakse saalis ja kõne all on rajuga selle pikendamine nõndaks puudutame nüüd järgmist teemat, läheme edasi, võitlus maksudest kõrvalehoidmise vastu, ma arvan, et see huvitab paljusid raadiokuulajaid, selline üldtuntud arusaam ju inimestest on see, et et väikesed inimesed, tööinimesed ja väikesed firmad, need peavad makse maksma. Nii et hambad ristis ja, ja, ja ei jõua neid maksja ära maksta, aga, aga suured firmad tihti pääsevad skeemitamisega maksude maksmisest ja just täna, kui te siit stuudiost lahkute, te lähete hääletama resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Komisjoni direktiivi, mis peaks tõhustama võitlust maksudest kõrvalehoidmise vastu. Euroopa liidus. Ja seletuskirjast loen, et OECD uuringu kohaselt jääb hargmaiste ette võitjate agressiivse maksude optimeerimise tõttu riikidel üle kogu maailma igal aastal eelarvesse laekumata 100 kuni 240 miljardit dollarit ja see on siis raha, mis jääb seetõttu riikidel investeerimata tööhõives vaesusega, võitlemisse ja, ja tervishoidu. Ja siis selle regulatsiooniga soovitakse tagada, et ülemaailmset suurettevõtted maksaksid makse seal, kus tekib kasum, väärtus, mitte mõnes madala maksumääraga riigis või pooleldi maksuparadiisis. Kirjeldage, kas see on lihtsalt deklaratsioon, mida te vastu võtate ja mida ka Euroopa komisjon plaanib või siis on midagi reaalselt muutumas, et kasvõi Google või Facebook ei maksa koguma makse näiteks kusagil Iirimaal mitte mitte ka näiteks Eestis, kus, kus ettevõtted küll ostavad sinna Facebooki reklaami, aga Eesti eelarvesse ühtegi senti maksudena elako kahtlemata maksualune direktiiv on kaugel sellest, et olla ainult retoorika, siin võetakse ka seadused vastu ja kui seadus on vastu võetud, siis tuleb seda ka täita. Maksuseadused siiski on need, mida suudetakse täitma sundida ja alguses isegi, aga mitte Euroopa liidus alguses tegelikult OECD-s, sest OECD on juba vastu võtnud maailma rikkamate riikide kogu on juba vastu võetud põhimõtteliselt selle nii-öelda raamdokumendi, need alused ja kogu see siht tõesti ei ole mitte lihtsalt suurettevõtted, vaid nagu siin kõlas hargmaised või siis noh, ütleme need rahvusvahelised suured kontsernid, mille tegevus on ülemaailmne ja kas ta alalt sätivad asju niiviisi, et nad maksavad maksud kogu selle üle majandustegevuse eest sellesse riiki, kus nende jaoks on kas siis maksumajadega soodsamad või kus on need näiteks Luksemburgi tavaliselt, mis olid need Luclek luksliigiga võimalused sättida teha selliseid spetsiifilisi kokkuleppeid ja peale veel on mitmed muud võimalused, näiteks noh, sellesama maha maksudest mahaarvamist, reegleid ütleme intresside mahaarvamise reeglid, kõik muud asjad. Terve rida on neid võimalusi, mis täiesti legaalselt seaduspäraselt on võimaldanud seda teha, et need riigid, kus tegelik tulu luuakse, jäävad kõigest ilma ja mõned riigid, kus on soodsad tingimused, korjavad enda kätte selle ja maksu tegelik määr. Takso sellelt maksukomitees, kus kuulasime Käina tule ja kuulasime Mac Donaldsi ja ja Google'i ja, ja suured pangad ja kõik ja, ja seal on need arvutused tehtud, see tegelik maksumäär, võib-olla seal ka üks, kaks protsenti. Ja see on nüüd see summa, mis kokku tuleb sellest maksmata maksud, see, see mõeldav summa. Ameeriklased arvutasid välja, et näiteks, kui need maksud oleksid kõik normaalselt makstud, siis võiks olla nii, et see nii-öelda miinimumtasu igale ühele lihtsalt nii-öelda selle miinimum võib, kuidas sisaldub toetusena. Et seal võiks olla väga kõrge, isegi Ameerikasse rahameest kaotsi läheb tegelikult eelarvetest on ikka väga-väga suur, aga kas Eesti jaoks midagi muutuks selle direktiivi jõustumisel? Tule all? Muutus küll, kui me suudaksime tõesti, vaatame seda, kui parimana Facebooki kasutajaid Google'i kasutajaid, kui palju on kõike neid kui suudetakse õuele reeglid? Vaat siin ma usun, et Kaja täiendab mind ka, kuidas seda kätte saada? Arvutuslik külg on praegu veel ebaselge. Moody seda kasumit siis arvestada, kuidasmoodi tekib see valem, mis ütleb, et näiteks Google'i kasumist nisugune protsent null koma, kui palju on Eestis teenitud ja teine protsent on Lätis ja kolmas protsent on näiteks, noh, ma ei tea, saksa. Aga no mis on, mis on, oluline on kindlasti see, et tegelikult see direktiiv ei keele nii-öelda meie tulumaksuvabastust siis ettevõtetele, sest põhimõtteliselt nii nagu meil see reegel on, et juhuks, kui sa ei reinvesteeri seda kasumit, siis see kasum läheb maksustamise alla. Lihtsalt küsimus selle direktiivi järgi on selles, et, et kui nende erinevate riikide vahel on siis härrad mängitud niimoodi, et tegelikult see tulumaks, mis sa maksad, jääb alla 15 protsendi, et siis sa nagu peaksid nagu maksma juurde, et noh, et tekib seal see vahe sisse, et, et noh, igal juhul, aga noh, kui sa selle reinvesteerid, siis see reegel, nagu igal juhul jääb, alles on iseenesest kogu see ettepanek on üsna keeruliselt sõnastatud ja tegelikult probleemi ju, mis ka nende laks Leakside ja noh, nende näidete puhul on on see, et, et riikide seadusandlused võimaldasid erandeid anda erandeid ja erandeid anti suurtele ettevõtetele, sellepärast et nendel on võime ja seda läbi rääkida, neil on võimalik ka palgata maksu advokaate, neil on võimalik optimeerida ja vot see tegelikult tuleks nagu ära lõpetada, et, et ikkagi on reegleid nagu kõigile, sul on võimalikult vähe erandeid, sest nende erandite taha sa peidad tegelikult asju, et need suured saavad nii-öelda konksu otsast minema. Ma küsin siia vahele, kas kõik saate osalised ka teistest erakondadest on nõus, et Eesti reinvesteeritud tulu erand siis ei lähe vastuollu erinevalt ette võtnudki, kes oleks nii suur rahvusvaheline ettevõte, kelle suhtes üldse kogu see otsas käiks, nii et see käib ikka praegu nende gigantidega ja ka aga just nimelt see Google'i ja Facebooki näide see küsimus kaunis Mariel tekkis, kajab või kas keegi oskab kirjeldada, kuidas seda igal juhul saab olema? Väga-väga komplitseeritud kogu selle asja jälle praktikasse rakendamine, sest noh, põhimõtteliselt me saame ju kõik enam-vähem aru, eks ole, et õiglust peaks maksude tasumisel olema rohkem, eriti siin Euroopa Liidu siseses kontekstis konkurentsi küsimus küsima. Kuidas saab mõjutada liikmesriike näiteks nende poliitilist tahet ja otsuseid? Luksemburg on siin näide, eks ole, et kohandada oma oma reeglistik Euroopa Liidu omadega või õige õigluse omadega või saada lisakasu. Kreemid on ju iga liikmesriigi enda asi, jätkab maksumäärad erandite, õigus ja kõik kasutavad seda nii et nüüd kui hakatakse otsast ütleme, et seda seni valitsenud olukorda kuidagi raamidesse suruma, noh siis ma ennustan, et see saab olema igal juhul väga-väga keerukas või see on keeruline. Kindlasti ma ikkagi tulen selle juurde tagasi, et kuna algatus ei tulnud mitte Euroopast algatas OSCD-st siis noh, kogu see sihiseades on ka ikkagi globaalne tähendab, mitte et euroopade maale mingisuguse oma saarekese, vaid pigem ikkagi see, et on see hetk, et ülemaailmset ettevõtetega õlemajanduse regulatsiooni küsimus. Ma saan aru, et ma võib-olla lähen liiga kaugele igal oma mõtetes, aga tegelikult olgem ausad, kui meil on ühine valuuta ei ole ühist maksusüsteemi, siis on jama ruudus. Et tegelikult nii on ja see on nagu see samm õiges suunas, ainuke asi, et ma olen paraku nõus Urmasega, kes ennustab, et see saab olema ka väga, väga vastuoluline arutelu ja ei teagi, kas me üldse kunagi jõuame sinna, et meil oleks ikka enam-vähem midagi sarnast erinevas liikmesriigis. No üldse maksusüsteemini seletas kõike ta ühte mõtet, meie jõua niigi pea aga selleni, et ühised reeglid kehtestatakse selleni, ma arvan, et on võimalik jõuda. Praegu on igatahes noh, võiks öelda jää murdunud, sellepärast seda räägite nüüd selle seoses selle otsusega ka eile ja seda on räägitud meie selles maksukomitees. Et kui me näiteks ütleme, viis aastat tagasi oleks olnud üldse mõeldav tulla siia saali selliste ettepanekutega siis nüüd on olukord täiesti teistsugune ja näiteks maksukomitees, kus ma olen, oli ka soibla, eks ole, saksa minister, kellest seni arvatud just, et tema nagu suur suur pidu, tema ütles vastupidi, et noh, Saksamaa kaamed, eks ole, selle poolt, nii et ühesõnaga praeguse jää murdunud maksudebatt on muutunud ülemaailmseks. Meie selline noh, retoorikat maksudest räägite, makstud ei mängita, see tundub hirmus ajast maha jäänuna praegu selle taustal vastavalt sellele on oluliselt kaasa aidanud või tagant lükanud ka need nii-öelda panama. Paberikindluses loomulikult, vaid see on ju klassika, et selleks, et miski liiguks, on vaja kuskil mingi skandaali, eks ole, nii et nüüd on olnud nii luks Leaks kui nüüd vanaema. Kuid see on seda minu masti missiona, ütles, et ei ole tingimata vastuolus, eks ole, meil on õigus omaenda maksusüsteemidele liikmesriikides ja samal ajal me võitleme ühiselt maksupettuste vastu. Ja noh, tegelikult kõiki maksureegleid, olgu need ükskõik millises liikmesriik ja ka see, mille üle arutelu käib, on ju tegelikult need definitsioonid ühtlaste, mis läheb näiteks tulu alla. Kuidas saaksid üldse, olgu, määrad võivad olla erinevad, aga see, kuidas sa midagi käsitled Nõndaks vahetame taas kord teemat, nimelt rände teema, mida nüüd iga kord, et kui europarlament kokku tuleb, arvatakse, et nimelt te saate lõppu, sest kui me oleksime sellest alustanud, siis me läksimegi 55 minutit sellest rääkinud. Aga alustan statistilise ülevaatega. ÜRO pagulasagentuuri andmeil on käesoleval aastal üle Vahemere Euroopasse saabunud 206000 inimest ja meres on hukkunud 2814 inimest. Samas võrreldes käesoleva aasta aprilli ja mai rändestatistikat aastatagusega, siis selgelt on näha, et Türgi rändetee sulgemine on mõjunud. Inimeste tulek on vähenenud samas märksa ohtlikum. Pikema mere teiega ränne Itaaliasse, Aafrikast, Itaaliasse. Sealse tulejate tase ja nad eelmise aastaga samasse suurusjärku. Ja eile Euroopa Komisjoni asepresident ja prantslased majandus- ja samuti välisasjade kõrge esindaja Federica Mogherini olid siin parlamendi ees ja esitasid tegevuskava, mille kohaselt siis tuleks Lähis-Ida ja ja Põhja-Aafrika riikidega sõlmida kokkulepped, et just nimelt ära hoida neid surmasid Vahemerel et suurendada tagasipöördujate arvu. Ja samuti peaksid need kokkulepped Sis võimendama rändajatele ja pagulastel jääda oma kodu lähedale. Ja samuti rõhutas Euroopa Komisjon, et pikemas perspektiivis tuleb toetada just kolmandaid riike rände algpõhjustega tegelemisel. Esile toodi ka, et lähemal ajal sõlmitakse kokkulepped ja Jordaania ja Liibanoniga ja ettevalmistamisel on kokkulepped Nigeri, Nigeeria, Senegali, Mali ja Etioopiaga. Suurendatakse koostööd ka Tuneesia ja Liibüaga. Head saadikud, kuidas komisjoni ettepanek, kus meie ettepanekutesse suhtuda? No see on mõistlik ettepanek selles suhtes. Et nagu 10 aastat tagasi Hispaania suutis lahendada Toomasele sisserännulaine Kanaari saartele Lääne-Aafrika riikidest ta sõlmis vastavat lepingut asjaosaliste riikidega ja praegu see on, ütleme, ainuke realistlik skeem, mida, mida tuleb läbi viia, kas on mõeldav, sest need riigid on väga ebaühtlase tasemega nad on erinevate valitsus teemidega, nende usaldusväärsus on kõikuv. Liibüa on just nagu vaevu taastumas Liibüa võtmeriik siin. Aga see on ainuke lahend, sõlmida ulatuslik suhete süsteem, mis tagab vastastikused kohustused ja muidugi ka Edud. Kas see on, on ka kriitikat küsinud? Mina olin käes sellepärast et jälle hea kõnemees. Liberaalide juhtimine, Europarlamendi kiiver, kopstate tema oli Euroopa Komisjoni ettepaneku suhtes väga kriitiline. Verhostate Hiningu hinnangul toimib see põhimõttel, meie anname teile raha, teie hoidke põgenikud meist eemal ja see tähendaks, et me sõlmime autokraatlike Aafrika riikidega samasugused ebaõiglased lepped nagu Türgiga, mis jätaks tavalised inimesed põgenikud endiselt hätta. Nõnda siis kritiseeris Verhostata, aga mida eesti liberaalid arvavad, kriitikal on igal juhul paljugi põhjus, sest noh, see värske näide seesama Euroopa Liidu, Türgi leppe, noh, mis võib küll raporteerida, et Kreekasse on tulnud nüüd selle tulemusel inimesi vähem, kuna türklased ei lase lihtsalt rohkem kedagi välja, aga tegelikult oleks aus vaadata ka selle nii-öelda kokkulepp tulemuste sisse ja see on see, millised näiteks nende kolme miljoni Süüria sõjapõgeniku tingimused sealsamas Türgis ja need tingimused on väga halvad, et vastasel korral need inimesed ei tahaks iga hinna eest üritada sealt Euroopasse edasi tulla ja vastasel korral Türgi praegu ei saaks Euroopat santažeerida sellega, et viisavabadust ei tule, et siis kõik need kolm miljonit me lükkame teile Euroopasse. See tegelikult räägib sellest, milline on nende inimeste, nende põgenike reaalne olukord seal, nii et lihtsalt, et rääkida sellest, et mingisugust riikide kahepoolsed kokkulepped lahendavad kõik maailma hädad. Noh, see kindlasti nii ei ole, sest ka põgenike sees kõigepealt muidugi seal on palju spetsiifikat, aga ka laias laastus on ühed need, kes põgenevad sõja või konflikti eest ja teised on siis majandusimmigrandid või majanduspõgenikud, et see on ikkagi kaks väga erinevat seltskonda. Nii et noh, näiteks täna rääkida kokkuleppest Liibüaga noh, väga tore, aga Liibüa valitsus ei kontrolli suurt midagi peale omaenda nii-öelda valitsuskvartali kogu selles riigis et ja paljude teiste riikidega on lood samamoodi, nii et reaalne sõjapõgenike puhul ka selle konkreetse süüria näite puhul on ikkagi ainult see, kui adekvaatsest koostöös ÜRO põgenikeorganisatsiooniga, jah, ka nende riikidega ikkagi väga selge rahastusega tagatakse nendele põgenikele nendes riikides elementaarsed tingimused, et nende motivatsioon ei oleks nii-öelda häda, vajadus ellujäämiseks Euroopasse edasi pürgida, nii kaua kuni seda ei tehta. Ja Euroopa Liit kahjuks ei ole ka seda teinud, ei ole siiani täitnud lubadust siis nende summade osas, mis on lubatud näiteks ÜRO põgenike organisatsioonile eraldada noh, nii kaua ka mitte midagi olemuslikult Eimu saan ma aru, et siin jookseb tehtud veelahe siis Euroopa Rahvapartei ja liberaalide vahel vahel ka Eestis. Rahvapartei peab seda Türgiga sõlmitud lepingut heaks ja leiab selle sugugi täpselt nii, Rahvapartei on väga skeptiline Türgiga sõlmitud lepingu sisu üle. Aga tuleb tunnistada, et see oli ainuõige samm, ainuvõimalik samm, kuna Euroopa liit oli paanikas möödunud aasta sügisel põgenikevoolu suhtes ja seda tuli kuidagi takistada. Ja teine küsimus on muidugi me võime arutada, et need part, riigid on väga-väga ebaõiglase süsteemiga ja ei täida neid neid kohustusi. Aga samal ajal, kuidas me siis põgenikke seal hoiame või neid potentsiaalselt immigrante kui, kui me nendega suhtled ja arendame, kuni arendama nendega majandussuhteid. Tõsi, me peame olema nõudlikud ja, ja üks meie nõue seda Euroopa rahvaparteil on need inimõigusi ja pehmeid väärtusi süsteemselt käsitleda alati majandussuhete osana, mis tahes kolmandate partneritega jamada. Et olles Keskerakonna esindajad, oleks patt mitte meenutada, mitte tuletada meelde, et kes kiitis kõva häälega türgi lepet, oli peaminister rõivas minu mäletamist mööda võib-olla oleks mõistlik saate, seda ma ei tea, ALDE fraktsiooni praktikale. Aga see selleks, et tegelikult siin on väga selline silmakirjalik lähenemine, et me saame väga hästi aru tegelikult, mis seal toimub. Aga pigistame, silmad kinni, andame nende, anname nendele riikidele mingit raha, kasutame sellest piitsa-prääniku nagu poliitikute Tuneesia puhul näiteks laseme teed oma turule, juhul kui teie seal ja kedagi nagu ei huvita, mis seal tegelikult toimub. Et kui me niimoodi käitume, siis pole nagu mõtet rääkida, et me siin arendama ma tea demokraatiat, mida iganes. Aga samas ma olen nõus ka nendega, kes räägivad, et praegu see on ainuke nagu reaalne lahendus, aga kui me vaatame seda Aafrika kontinenti, kus liigub noh, ma ei tea, sadu tuhandeid inimesi iga nädal iga nädal, et selles mõttes, et see on selline, noh see kaitsevalli, mida me üritame esitada, ta lihtsalt ei pea vastu. Mulle tundub, et nii keerulises traagilises olukorras ei saagi olla mingit ühte poliitikat, ühte vahendit, mis selle kõik lahendab. Ja Ma arvan, et siin tõesti liberaalid ja sotsiaaldemokraadid on, on selle poole peal ühe ühte meelt, et kõik see, mis puudutab neid inimesi kui, kui inimesi, tähendab kui, kui inimesi, kellel on oma saatus, oma omad ohud, omad hirmud ja peavad olema omad lootused, omad väljavaated, see on tähtis, et me ei unustaks, need on, tegemist on inimestega üksik inimestega, et seal on mingisugune mass. Ja siin see nii-öelda kahepoolne vaade paratamatult on vajalik, sest keegi ei ole õnnelik sellepärast et ta on põgenik, tähendab, kui me alustame põgenik, siis noh, ongi ainult see lühike tee, põgenik, laager ja mingi teine maa, aga see esimene pool, see, kuidas inimesed põgenik saab, on tegelikult ju asja alus ja siin kõik minu meelest kõik, mida saab teha selleks, et A omad sõjad seal noh, nagu vaibuksitud konfliktid vaibunud, p, et nendes maades, kus on autokraatlik režiim või kus on suur vaesus, oleks ka Euroopa paabu kohal, sest meil on neid palju arutatud, praegu neid arvusid. Näiteks kui võrrelda, palju Hiina panustab nendesse maadesse sellega, mis Euroopa panustab, siis Euroopa käitub nagu väike vaene pops ja Hiina käitub nagu suur, laiutab. Järgi, ja praegu me näeme, et seesama häda on sundi sauruse roopat hakata vaatama, et see maailma, eks ole noh, ikkagi rikkaim osa on tegelikult kogu selles aafrika saatuses seni olnud pigem see, kes noh, nii-öelda hoiad natuke jumala ja vaatab see, mis talle kasulik aafrika tegelikult hakkab muutuma kogu maailma arengus praegu üheks ka tuleviku suhtes kõige võiks öelda siis ühelt poolt ähvardava makse ühelt poolt ka lubavamaks, kotinendiks ja Euroopa on teinud väga vähese ja sina siin on üks asi veel meie, kui me räägime väärtustest ja, ja õiglasest kohtlemisest. Aafrika on ju väga rikas kontinent, seal on suurim rahvastiku plahvatus, põhisurve tuleb Aafrikast, lähemate aastate jooksul see ei vähene, vaid suureneb. Ja Meie ujutab Aafrika turu üle oma subsideeritud põllumajandussaadustega, mis oluliselt takistab Aafrika tootjatel iseennast ülal pidada, see on fakt, seal on palju kordi üles tõstetud, räägime siis ausalt ka sellest lase Aafrika tooteid muide oma turule võrdsetel alustel. Ma käisin eile ka Timmermann, see pressikonverentsil seal küsiti ka tema käest, et aga mis saab nendest aafrika riikidest, kes ütlevad, et ei, me ei ole sellisest lepingust huvitatud, ei ole nendest tingimustest huvitatud, et kas neid hakatakse kuidagi trahvima, kas nendelt näiteks praegused humanitaarabiprogrammid katkestatakse ära, Timmermann sellele ei vastanud, aga kui ma EPP tänast president lugesin, siis Weber küll viitas sellele võimalusele, et tuleks mõjutada seniste programmidega. Ma ütleks, et siinse nisugune karistamise teema on ju teiselt poolt olnud ka liikmesriikide suhtes ja nii edasi ja ja kahtlemata siin parlamendis on, on neid, neid saadikuid ja rütmi, kes leiavad, et karistamisega on kõige-kõige efektiivsem neid asju lahendada. Sellised naised töötab sellel eesmärgil ja see jääb varustus, mitte enamik nendest hädadest ja konfliktidest jätkuvalt põhineb vaesuselt hirmsa seda vaesust veelgi, nagu süvendab sellega, et sa selle elementaarse ära võtta, siis pakkuge, kas asi läheb paremaks või kehvem. Täpsuse huvides. Jah, Weberi EPP president ütles, et tuleks mõjutada kaubanduslikke meetmetega, selliseid täpne muidugi tahvlite karistamine. Aga investeerimisest räägiksin. Euroopa komisjon teatas ka, et on kavas suurendada rahalisi vahendeid mis siis aitaks tegeleda ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega. Ja ja abi andmisel seatakse suund rohkem investeerimisele. Siin oli juttu Aafrika usaldust Fondi veel üks miljard 500 miljonit Euroopa arengufondi reservist 500 miljonit liikmesriikidelt, kes ma saan aru ei taha eriti raha raha anda, aga siis ka ettepanek uue rahastu loomiseks siis rohkem investeeringuid viia Aafrikasse 31 miljardit, millest praegu räägitakse, on see mingi summa, mis midagi muudaks? Sõltub, mis ja kuidas sellega pihta hakata. Seni ju ikkagi suur osa Aafrikasse läinud abirahast on kahjuks läinud vasakule seetõttu, et tegemist on paljudes riikidest klassikalise halva valitsemise tohutu korruptsiooniga, nii et see otseselt mõjutab, kas tornidest investeerinud on seesama punkte, liikmesriikide kohustus investeerida või on antud, see on alati, kus, kus kõik venib ja liikmesriigid tüüpiliselt jätavad oma kohustused. Nojaa, aga nõrk koht on ikkagi täpselt see, mis Urmas mainis, et nõrk koht on see, et tegelikult ei tea, kas see raha jõuab ka selle eesmärgiga. Aga tegelikult on võimalusi siin erisuguseid ja noh, kuna ma olen kunagi elus olnud ÜRO arengukomisjoni ekspertnõukogu seal seal Aafrika aafriklaste Aafrika riikide muredega rohkem kokku puutunud siis nende poolt on alati olnud ka see etteheide, et tõepoolest Lääne inimesed on omale mingid võrgustikud juba välja töötanud nii-öelda mobiilis on teatud numbreid ja räägitakse nendega ka näiteks ülikoolide inimesed siis mitmesugused organisatsioonid, kes seal on ka noorte seal kõik need, kes püüavad ise ka seestpoolt Aafrikat edendada nendele on mõnikord üsna raske saada nendesamade fondide investeeringute juurde, sest et juba on teatud korruptiivsed Põrgut ühe lausele raha kohta ütleksin, et Euroopa Liit muidugi esmajärjekorras peaks praegu täitma oma lubadused, mis puudutavad Süüria põgenikekriisi ja siis hakata tegema tohutuid plaane kuhugi mujale, praegu seedki lubadused täitmata ja seetõttu see põgenikekriis ikkagi ei leevene, nii nagu ta peaks. Näed läkski nii, et Türgist pikemalt rääkida ei jõua, täna niisiis käsitlete seda, et 138-l Türgi parlamendiliikmelt võeti saadikupuutumatus ära kindlasti nii taunimis sõnavõtte on Türgi suunas palju, aga ma küsin kõige seda, et kas Euroopa Parlamendis on võimalik käesoleval aastal saada jah, Türgi viisavabadusele mõnest fraktsioonist, see sõltub sellest, kas suudab tingimused täita ikkagi täpselt. Kui ikkagi trendid jätkuvad, mida me praegu Türgis näeme sõnavabaduse ja opositsiooni õiguste ajakirjanduse õiguste ahistamisega, siis seda jah ei tule. Ta on tingimus on väga selgelt ju kehtestatud ja Türgi ei ole need tingimuse täitnud, see tähendab, et parlamendi enamus ei hakka mingil juhul nõustuma. Viisavabadusega köögisuhtlus. Kui te ütlesite stuudiost lahkute, siis üks üritus, kuhu balti riikide saadikud suunduvad. Täna meenutatakse siin Strasbourgis 1900-ni 41. aasta juuniküüditamise kurba aastapäeva. Kas ja kuivõrd meid mõistetakse, kas või näiteks, kui läheb sealt mööda mõni kommunistist saadik Itaaliast või Kreekast, kas ta saab aru, mis meiega juhtus? Ei tarvitse sugugi saada, see on vabade arvamuste parlament, aga täna on huvitav see, et möödub 10 aastat nüüd kui kolm balti delegatsiooni tookord aastal 2006 Euroopa Rahvaparteigrupis otsustasid kinkida parlamendile mälestustahvli, mis meenutab 41. aasta küüditamisi. See tahvel sellega oli oma pikk lugu, läks viisa, vastad deta üles, pandi kuskile, aga praegu väga heas kohas ja meil on tekkinud niisugune hea traditsioon, mis on parlamendis tähtis. Et iga aasta juunis täis istungi ajal me kutsume oma kolleege ja meenutame seda sündmust just selleks, et seda teadmist laiendada. Mis on ainuke tagatis, et niisugused tragöödiad kunagi ei korduks. Veel üks küsimus kõigile saadikutele, kes siin on. Mida te jaanilaupäeval 23. juunil teete, kas te olete Eestis lõkke ääres või olete Suurbritannias referendumit jälgimas või hoopis Brüsselis Euroopa Parlamendi istungil? Mina olen hoopis Mehhikos esindamas Euroopa Liitu, Ladina-Ameerika digitaalse ühtse turu üldkogul. Mina olen oma suvekodus laste, lastelaste ja lastelastelastega lõkke ääres. Ega meil nii plenaaristung Brüsselis mina olen samuti Brüsselis. Hommikul Brüsselis, õhtul Eestis, kuna eelmisel päeval minagi hommikul pressin, Nordica lendab, toimub esimene siis Euroopa kaitsekoostöö ehk nii-öelda Euroopa kaitseliiduteemaline konverents Brüsselis. Tahtsin sellega öelda, et Europarlament erinevalt Eesti riigikogus töötab ka suvi läbi ja töötab ka isegi jaanilaupäeval ja, ja istung on isegi sel päeval, kui britid teevad oma rahvahääletust ja europarlament tuleb ka näiteks juulikuus kokku. Kindlasti raadio hoiab Europarlamendi ja Euroopa teemadel kätt pulsil, aga siin päris suures koosseisus kohtume taas alles sügisel. Täna olid stuudios Yana Toom, Kaja Kallas, Urmas Paet, Marju Lauristin ning Tunne Kelam ja juttu juhtis Arp Müller. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.