16. oktoobril saanuks 90 aastaseks Adolf Pedro, helilooja, koorijuht, pedagoog, muusikakirjanikke teoreetik Pedro oli rahutu natuur tema otsingute hulgas, mis on jätnud jälje kogu tema loomingule, on eriline tähtsus eesti keele omapära, selle vältus ja rütmika edasiandmisel muusikas. Varem jätsid heliloojad selle probleemi kahe silma vahele ja seetõttu kukkusid lauldes nii mõnedki laulutekstid ebaloomulikud välja. Tsiteerime vedru endas elu. Kuulaja peab kaaluma, kas laulus taheti öelda, voolavad kevadveed, voolavad keevad veed kas norus, maa või noorusmaa. Üheski keeles pole nii kardetav ebasobivalt rütmi andmine kui eesti keeles sest näiteks sõnakujud pojad, propoojad ei ole kusagil nii sarnased kui meil. Nii palju vedru. Ka meie runolaulud on otseselt seotud sõna- ja keele rütmiga. Sellist Runulikust on vedro püüdnud edasi anda ka instrumentaalmuusikas. Praegu kuulemegi Bruno Luki esituses Bruno number kahte klaverile. Tänase saate külalisteks on Adolf Pedro, tütar Õie Kurg ja kunagine vedru õpilane professor Hugo Lepnurme. Mõned küsimused neile. Kas olete muusika, rütmi ja sõnarõhu ühtsuse teemal Adolf vedruga kunagi vestelnud? Talunud Hugo Lepnurme. Otse vesteldud ei ole, aga ta hakkas sellest üsna varakult kõnelema, kui mäletan, 32. aastal juba tundidest. Ta tõi näiteks ikka laulu, kus see sõnarõhk ei olnud helipikkustega kooskõlas täitma. Tervitan Eesti Mattoojad seda mitu korda armastas toonitada ja kui ta kirjutas oma oratooriumi jaani tulemini, see sai valmis minu meelest, 37. aastal ma võitsin tekkida. Aga ta selle kallal töötas aega ja siis ta sellest nendest küsimustest kõneles ja kirjutas ka ajalehtedest ja tema eriti esimene, kes eesti keele sõna väldete ja muusikaliste helide pikkuste küsimus ka nii tõsiselt tegeles, teised tulid nagu hiljem särgid. Ja praegu on see muidugi endastmõistetav. Ja kui tõepoolest seda oratooriumi vaadelda, siis see on väga suure järjekindlusega läbi viidud eriti eesti keele esimese välte sõnad on kõik ehitatud nii nagu nad tegelikult kõnes kõlavat mitega kaks võrdset lühikest silpi, vaid esimene lühike ja teine pikk kilt. Sel ajal tundus see mõnele pisut võõrastav ana. Praegu ta tundub väga õige, kuigi me heliloojad ehk niiviisi nüüd just ei kirjuta. See terve küsimuste ring on omad suured jäljed jätnud. Nonii sellises küsimuses küllaltki julges, ei kartnud, et tal vaenlasi tekib ja ta mõningal määral jäi ka nagu üksinda, aga hiljem hakati selle küsimuse vastu suurt huvi tundma. Ma mäletan, et meil käisid seal eesti keeleuurijad ja ja nad olid väga huvitavad tema sellest ülestõstetud probleemist. Intonatsiooni peenust taotles vedruga oma vokaalloomingus, sealhulgas soololauludes. Ilmekalt tuleb see esile retsitatiivi iseloomuga looduspildis hõbedane öö, milles meloodilisusel ja deklamatsioonilisusel on mõlemal samavõrdne osa. Kuulame seda laulu Aino külvandi esituses. Adolf Pedro mõtteviis ja tõekspidamised väljendusid mitmetest tema sulest ilmunud artiklites leiame sealt arvamusi muusika rahvuslikkuse kohta, rütmiprobleemide ja ooperi, aga ka üldse meie muusikakultuuri üle. Kindlasti avanesid vedru iseloomujooned ka suhtlemises kolleegide õpilastega. Nii palju, kui ma mäletan, Adolf vedru ei ollut suur kõnemees ja isegi tundides ta teinekord ei osanud vahest niiskusel ladususega ja täpsusega asju valgustada, nagu seda nüüd me kirjas oleme harjunud lugema. Aga tal oli kõigis küsimustes siiski oma arvamine ja väga iseseisev arvamine, nii nagu õievedru õieti ütles, et tema ei kartnud vaenlasi endale soetada. Kui tõe huvides oleks vajalik olnud. 38. aasta sügisel, kui ma Pariisis õpin, kirjutasin ma sealt oma sõbrale Johannes Iiopile kirja, millest ma ka Pariisi ja Tallinna konservatooriumi õppemeetodeid võrdlesin ja kirja läks, niisugune lause, et meil järjekindel meetod mõnel alal õppetöös peaaegu puudub. Kuna see oli erakiri, siis ma pidasin seda endastmõistetavaks. Ja mu sõber aga ootamatult avaldas selle kirja täielikult ajalehest. Ja see tekitas paksu pahandust. Konservatooriumi juhtkonnas ja mõne õppejõu juures, mida tuli kaua aega õiendada ja korraldada muidugi taandus, lõppes varsti. Aga kui ma siis 39. suvel olin tagasi ja Adolf Pedro esimene kord nägin, siis ta ütles, et meil on ikka siinses konservatoorium majas ja muidu muusikaelus palju asju. Tõepoolest, pilt, tubli poisid, kirjutasid. Ulatuslikumaid teoseid rahvuslikus plaanis on ministeerium jaanitulemine. Helilooja enda sõnade järgi on see ta esimene töö, kus ta püüdis muusikat eesti keelega nii sobitada, nagu seda tegi rahvastki. Jaanitulemine, mille aluseks olid jaaniõhtuga seotud traditsioonid on kirjutatud suurele koosseisule mitmele koorile, solistidele ja sümfooniaorkestrile. Teos oli mõeldud esitamiseks vabaõhulaval koos liikumise ja tantsuga. On kasutatud autentseid. Rahvaviise libreto põhineb nii eesti rahvalauludel kui ka algupärastel värssidele. Müsteeriumi neljast mängulaulust on praeguseni kõige tuntum ja sagedamini esitatav Nowst koorilaul. Medri linnumäng. Hiljem on Adolf Pedro kirjutanud partituuri ka rahvalikule tantsuetendusele, leedee palub volbripidu. Selle libreto on koostatud rahvaluule arhiivist hangitud vanade rahvamängude materjalide põhjal milles tasulistes stseenides kujutatakse vabas looduses toimuva öise kevadpeo käiku volbri ja see on esimese mai. Adolf Pedro kirjutas libreto le vanadel rahvaviisidel baseeruva muusika. Algselt oli see mõeldud Moskva kunstidekaadi jaoks, millele sõja puhkemine tookord kriipsu peale tõmbas. Näitena sellest, kuidas vedropani kõlama rahvalikke tantsulugusid võiks olla viru valss. Vedru mängis mitmeid erinevaid pill, nooruses lõi ta kaasa oma sünnilinna Narva balalaika orkestris. Peterburi konservatooriumis õppis ta erialana kontrabassi. 1920.-st aastast oli ta kontrabassimängijaks Estonia orkestris. Paralleelselt õpetas ta seda pilliga kõrgemas muusikakoolis hilisemas konservatooriumis. Vedru koostas ka meie esimese instrumendi õpiku, mida kasutati aastakümneid. Muide, kui vedru mängis teatri orkestris kontrabassi, siis samal ajal Evald Aav laulis teatri kooris tenorit. Nende ooperitki näivad nende vastava tegevuse pitsatit kandvad haava. Vikerlased on valdavalt vokaalne ooper ja vedru hilisem ooper. Kaupo on olulisel määral instrumentaalne teos. Kas Adolf Hydro musitseeris koduski mitmetel pillidel. Pillide tundis tõesti hästi, Storkistratsioonides võib seda kõike järeldada, kuidas ta võttis teinekord küll kontrabassi, Jahkateet saad Meie ühiseid musitseerimisega, teinekord pani mind ja minu täditütar Heljo Talmetit siis neljal käel klaveri saatma, vend mängib tšellot, hõre oma võimete, kohasel viiulit ja mäletandis. Kord oli saatjaks ka üritangi. Tarmo pilliga isegi saatis seda, musitseerib vist. Ja siis tema õed väga hästi laulsid, nii et olid toredad elamused. Kas ta oma teoseid ka kodustele ette mängib? Mängis küll, aga. Ta üldiselt ei tahtnud, et teda segatakse. Väga vähe mängis neid üldse klaveri taga, ta istus rohkem laua taga ja kirjutas kana sisemise nagu kuulamise ajal neid. Ja siis tutvustas meile küll ja noh, meile need omamoodi meeldisid siis lõpuks ikka isa tehtud. Aga Tal oli väga palju probleeme, ta ei olnud ise ka alati rahul ja mul on tunne, et kui ta oleks saanud veel elada need peale nõukogude korra taastamist, siis need nii mõndagi head oleks võib-olla kuulda olnud, sest Al plaane selleks siiski oli. Instrumentaalmuusika harrastajana on Pedro kirjutanud palju sümfoonilisi helindeid nende hulgas kas süütel avamuusikast nii ooperis Kaupo kui ka viimasest lavamuusikast Kitzbergi näidendile Kaval-Ants ja Vanapagan. Tal on ka balletisiit eesti tantsuviisidest. Tema kammerloomingust kuuleme praegu pala šanssontrist viiulile ja klaverile, Ines Rannapi ja Helju Taugi esituses. Vanaisa armastas väga palju musitseerida kodus. Eriti meeldejäävad olid sellised õhtud, kui tulid näiteks meile külla tema õed, laulsid ja siis see mitmehäälne improviseeritud laul, millele lisandus isa ade. Teinekord oli ka külas meil näiteks Artur, üritan või mõni tema õpilastest, kes siis ka aitasid seda kõike ilmastada, need olid väga meeldejäävad õhtud. Ja ta väga tihti istus klaveri taha ja panime kuulama näiteks kovski, parasid ta siis seletas meile väga palju ka, nagu kahetses, et ta üldse ei saanud meile nii palju seda muusikat tutvustada kui ta oleks tahtnud, sest see suur perekond ja majapidamine ja muud huvitaval ümber võtsid kõik nagu aja ära. Ja tihtipeale ta jah, ütles, et kahju, et ma ikka nii vähese teiega muusikast rääkida. Missugune on isa kõige armsam teos teie jaoks? Neid teoseid minu jaoks on muidugi palju. Üks, millega me ise hakkama sain, sain ära mängitud, oli tema lüüriline pala ja Eesti veerem. Samuti on praegu muuseumis nohu teemadele loodud üks, kas ta on siis klaveripala kasutada Avery balansis, seda kasutas ta Jaani tulemuse, siis igal juhul need niuksed kuidagi lähedased. Eks romanss on, mida võib ka öelda natukene romantilise, võib-olla talaguga. Eriti pianistliku need palad võib-olla ei ole, aga, aga nad on siiski huvitavalt minu jaoks kirjutatud. Kuuleme lüürilist pala Bruno Luki esituses. Vedruõpingud on olnud katkendlikud kontrabassistuudium Peterburis jäi pooleli. Üpris ainulaadne on fakt, et vedru lõpetas Tallinna konservatooriumi 1936. aastal. See on peale seda, kui ta oli seal juba 16 aastat õpetanud. 1937. aastal, aga see on juba järgmisel aastal. Pärast diplomi saamist nimetati ta professoriks. Hugo Lep nur, mis on meelde jäänud Adolf vedrost. Kui pedagoogilist. Adolf vedru õpetas Tallinna konservatooriumis teoreetilisi aineid. Muidugi ta tuli kõigepealt kontrabassiga õpetajana ja õpetas vist seda niikaua, kuni 40-ni aasta oli. Aga mul oli kokku puutus tema muusika teoreetilises asjades harmoonias, pillide tundmisest ja muusikavormiõpetus. Ma mäletan niipalju, et tema tundi oli alati mingipärast ka hea linn. Ei ole meeles küll tema erilisi ütlemisi või õpetamist ehk seletusi ja tal oli alati mingisugune rõõmus meeleolu, see kuidagiviisi köiti. Mis need tundidesse puutub, siis andekatel õpilastel läks tema juures töö endastmõistetavalt, aga kes kohe esimesel pilgul ei taibanud, selles olite seletustest vahest päris raske aru saada ja oli üsna tavaline asi, et nende andekamate õpilaste ümber kogunes tundide lõpul terve, terve hulgakesi, kes siis ühte teist küsisid. Et tunni sisu tuli sagedasti niiviisi paigale panna. Tema tööpraktikast on üks. Ta õpetas mulle meelde jäänud, mis ma ise olen kasutanud siiamaale eksamitel. Ta armastas küsimusi esitada üldse võrdlemisi Keljeefel kujul ja momentidest, mis pidid nagu tingimata selgeks saanud, sealjuures ta ütles, eksam on viimane tund, on tõsi, et, et niisuguses olukorras selgeks tehtud küsimus ka tõepoolest eluks ajaks on meelde jäänud. Muusikavormiõpetuse tunnid olid võib-olla kõige huvitavamad seal ta laskus väga laiadesse arutlustesse, teinekord rääkis filosoofia objest ja ajaloost kirjandusse. Vahest põikas mul meeles ühest tunnist kuidas ta laskis end mängida. Mul oli see klaveritunnis parajasti õppimisel Beethoveni parteetilise sonaadi. Ja kuidas ta seletas selle sisu ja õpetas seda mängima, nii nagu ma klaveri õpetatiski harva olen kuulnud. Nagu ikka õpetati juures oli ka vedru muusika mingil määral nõnda öelda pedagoogiline ekskarunad klaverile olid mõeldud Runulikkuse omaseks tegemiseks nii kuulajatele kui ka interpreetidele. Lauluga tuli vedrol tegeleda nii solfedžo õpetamisel, koori juhtimisel kui ka muidugi komponeerimisel. Pedro soololaulud on õige mitmepalgelised. Nendes leidub nii eetikat kui lüürikat, aga kas sügavad dramatismi nagu kogesime juba hõbedast tööd kuulates on endas deklamatsioone ronilisustki? Kuuleme seda. Nende ehedas laulus Ämblik vedru oma sõnadele. Pinge tõus saavutab siin dramaatilise kõrgpunkti juba keskmises osas. Suurt tähelepanu on helilooja pööranud saatepartii väljatöötamisele psühholoogiliselt väljapeetud tausta. Muide ämblikule on ta kirjutanud ka orkestri saatel. Kuuleme sedagi ainukülvandi esituses. Adolf vedru on kolm korda ette võtnud ooperi kirjutamisel. Lavale on jõudnud ainult kaupa. Nii nagu teisedki. 1939. aasta ooperivõistluses osalenud kopterid ei jõudnud lavale Kawedro muistne mõõk. 1941. aastal alustas ta tööd libahundiga, aga see jäi surma tõttu lõpetamata. Kuuleme libahundist, dinaariat. 1928.-st aastast peale tuli Estonias lavale lähestikud mitu algupärast ooperit. Neist esimene oli evalt Avicerlased, siis kolm Artur Lemba ooperit ja nende vahel 1932. aastal vedru ooper kaupu. Paljud kirjanikud on tundnud huvi Kaupo isiksuse vastu. Sellele on lähenetud erinevalt. Teda on vaadelda lihtsalt kui rahva reetiat Elton püütud nupud ka mõista, et tema teguviisi analüüsida. Ikka ja jälle kerkib Kaupo teema esile. Pärnu teatris mängitakse praegu Lätti autorigeersi legendi Kaupost, milles Kaupo isikut on näidatud kogu selle komplitseerituses. TÖÖ kaupuga kestis umbes kaks aastat, esiettekanne toimus veebruaris 1932. aastal. Kaupo kirjutamine toimusid paralleelselt teise tähtsa ettevõtmisega maja ehitamisega. Sellestki ajajärgust on Hugo Lepnurmel nii mõndagi meenutada. Palun, Hugo Lepnurme. See maja ehitamine tõepoolest ulatus konservatooriumisse. Pedro mõnikord ise meenutas seda ja, ja vahest ta tuli nagu töö juurest kiiruga. Tal riietus mõnikord üsna korratu, juuksed sassis ja ükskord ma mäletan isegi, ta isegi kaebasid, sõrmed olid veidi turvaseksi, ant ei jõudnud küllalt puhtaks pesta. Muidugi teatab niisugune kiirustamine, jaapaniimlik olek oli Petrole alati omane. Aga selle juures on ikka jäänud meelde muhe naeratus kõige juures ja hea tuju, nii et isegi mõningaid asju nagu seetõttu ei pannudki tähele. Ja ma ei mäleta kunagi, et vedru oleks tundides kurjustanud või pahas tujus olnud või kellegi peale arusaamatut meelepaha väljendanud. Ooperi kirjutamine toimus 32. aastal, igatahes ooper sai valmis ja 32. aasta alguses. Tundidest tegi sellest väga tihti juttu ja mõnikord isegi veerand tundi ja rohkemgi läks ooperi peale. Seda siis veidi vabandust teemast kõrvale, aga muusika tundmiseks on see ka kõik tarvilik. Küllap põiekurg mäletab neid aegu ka. Jah, need olid küllaltki rahutud ajad ka meile, sest me, lapsed, oleksime hea meelega niisama vabad olnud, aga neid rakendati kogu aeg tööle. Temale ei meeldinud üldse lapsed, nagu ütles, lägavad, ikka, teeks töö ära tehtud olema, siis selle peale saime kas kinno või peole või? Esme hirmuga tegime selle ära, et, et ei oleks midagi pahandust. Tema oli paljude tegevustega. Harrastus oli tal eriti. Ma mäletan, kuidas me pidime väga teda sel momendil hoidma, et mitte ei segaks teda, kui tema fotograafiaga tegeles. Tema tegeles värvilise Satoga, see oli alguskatsetus, oli mitme plaadiga pildistamine ja ja siis iga foto, mis siis lõpuks välja tuli, see tuli nagu mingi akvarell, mis meile alati ta oli nagu ikka uudis täiesti. Ja ta jah, selle nihukeste asjade peale väga palju aga veetis see oli tema nagu hobikord oli tal majas, tema armastas korda tema kemikaalid, tema tööriistad, tema töötuba, igavesele olema koht. Meie saame tõesti meenutama seda tänutundega, sest selle tõttu ka palju säilus, tema armastas oma puhkust veeta ja matkamist ega maal ringi sõitmist. Ega temal meeldis vaadelda inimesi, loodust, ta võttis meid lapsigi tihtipeale ja rattamatkad mulle meenuvad. Sõitsime valgejõele ratastega, siis ta võttis poisid kaasa, sõitis näiteks Saaremaale, nendega tihti looduse lähedasi. Vaatlused temas väga palju, väga meeldis tal näiteks mesilasi jälgida, ta muretses, ajada mesipuud. Muidugi kõiki tegi ta ikka teaduslikul alusel, uurides ennem väga palju raamatuid. Mesinduses tuli ta terve hulk kirjandus läbi loetud, enne kui ta üldse hakkas nendega tegelema ja ta tegeles nendega tõesti väga korralikult. Muidugi tal oli selleks ka tuttavad mesinikud, kes teda siis aitasid selles töös salati, kui ta hakkas seal aiandust rajama õunapuid ja muud siis oli tal ka selles kõik vastav kirjandus läbi loetud ja ikka midagi juhuslikku ei teinud. Selles mõttes. Hingega ja ega siis meie muidugi pidime seal lapsed ikka kogu aeg abiks olema. Kaupo peaproovi kohta loeme Helga Tõnissoni raamatust Adolf Pedro. Saabus peaproov kaasaegsete mälestuste järgi, sõitnud helilooja sellele jalgrattal ning vahe fotograafidest ümbritsetuna olnute õige mures. Mul vanad jalgrattasõiduriided seljas ja nüüd mine niisugustega ajalehte ka. Proovi ajal saatuta muusikat käe- ja pea liigutustega vahel löönud murelikult käega ning kui asi tema arvates üpris hulluks läinud, hüüdnud lavale, ärge venitage kiiremalt vaiksemalt, valjemini ja nii edasi. Ühesõnaga, elanud laval toimuvale ja kõlavale kogu hingest kaasa. Üldiselt jäänutaga siil oma iseloomule kindlaks. Polnud napisõnaline ja märkustega rohkem kui tagasihoidlik. Ooper võeti vastu väga hästi tormilistele kiiduavaldustele ei tahtnud lõppu tulla. Vedru kutsuti palju kordi lavale. 1932. aastal ilmus ajalehes vedru artikkel ooper kaupu ja ta põhimõtted, milles ta muu hulgas kirjutab. Ooper on psühholoogiline muusika, seepärast võimalikult hoidusin andmast sõnadele mingit lauluviisi vaid katsusin psüühiliselt viisistatud teksti sisu. Olles nõnda öelda vabameelse vaatega muusikas ei katsunud hoida muusikat teatud vormides, kuid ka eitanud neid täielikult, katsudes kehastada vormi rohkem elulises voolus. Püüdsin väljendada rahvusliku muusikastiili kõigist neist püüetest sain aga endale ühe punkti. Katsu teha veel paremini, sest see on võimalik. Autori peamiseks sihiks oli luua meloodiliselt retsitatiivi põhinev ajaloolis psühholoogiline ooper. Lõpus langeb muusikalise arengu põhiraskusorkestrile nagu ikka retsitatiivselt tüüpi ooperites. Seetõttu leiame koopas ainult kolm ulatuslikumalt lõpp soolonumbrit Kaupo ja Lembitu aariat ja Ursula Harriet aga ka mõned kindla vormiga ansamblid ja koorid. Ooperi algab sümfoonilise avamänguga, mille programm on helilooja sõnade järgi järgmine. Vaprate isade vaimud. Olite kord, rahvas, oli teil oma usk oma vanem elasite eksimatult rahus. Siis aga äkki tundub rahutust, liiguvad kuuldused võõra rahvatulekust, tulevad ristijad. Vägev nüüd kõlab igasse Liivimaanurka ilmuvad vanemad nõu pidama võõrastes sissetungimise vastu. Muusikaliselt väga haarav on sissejuhatus teise vaatuse teise pildile. See on loodud kolmeosalises vormis leinamarsiga naturnofoneebre mis annab edasi raskete kaotuste traagikat. Turnofoneebre on esitatud eraldi numbrina ka mitmetel sümfoonia kontsertitel. Kaupo sisemist raamat annab edasi temaaria, kuuleme seda Vootele Leicate esituses. Emale oma kohustusi. Ma una selles asi. Nii? R o? O. Mis? Ja see ka, et arvas Ideaalne. A arva O. Allen. Heliloojate seas on neid, kellel on oma käekiri, mis aastakümnete jooksul jääb ikka samaks. Eesti muusikute hulgas toome näiteks Artur Lemba vedru, rahutud otsingud avaldusid, aga ka tema helikeeles. 1939. aastal kirjutatud klaverikontserdis kohtame vägagi uudset lähenemist sellele žanrile. Helilooja on püüdnud siin edasi anda rahvapillimeeste mängu, nende musitseeris, lusti ja meeleolu. Kontserdi esimene osa on üles ehitatud kolmele lihtsale runoviisilisele teemale ning on läbi viidud Torupillimängule ja kandlemuusikale iseloomulikku kõla ja faktuuriga. Teine osa on lüüriline igatsev. Helilooja on siia kirjutanud moto Juhan Liivi varjust kui seda metsa ees ei oleks. Mõlemad teemad pärinevad jällegi folkloorist. Ka kolmas osa põhineb rahvamuusikal. Vedro tahtis siin kujutada kolme rahvapilli kandle, torupilli ja vilepillimängu. Esiettekandekavalehelt võime lugeda. Algul häälestavat Pille proovivad, ei sobi häälestavat uuesti. Lõpuks läheb päris mäng lahti, mis sellest, et häälestamisest hoolimata oktav kõlagnoonina. Seetõttu see jaagu kõlabki ehk maalikult on tore rütmilt ja värvingult täis iseteadvust ja huumorit. Esiettekandel esitas selle kontserdi soolopartii Bruno lukk. Hiljuti oli meil võimalus kuulda seda kontserti juba Luki õpilasi. Ivo Sillamaa tõlgitsuses. Kuuleme klaverikontserti kolmandat osa Ivo Sillamäe esitluses. Adolf hüdrokuulub meie rahvusliku muusikakultuuri teerajajate hulka. Vahest ainult Rudolf Tobias oma hilisemas loomingus hakanud mõistma eesti keele omapära edasiandmise vajalikkust muusikas. Pedro juba teostas selle nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Seoses sellega panin ta Kaupoga alusel meloodiliselt retsitatiivile rajatud eesti ooperile, mis on meie tänapäevases ooperiloomingus nüüdžib oma kindla koha leidnud.