Oli 1904. aasta suvi. Projekt etas läbi Peterburi suitsu sees linna, jõudis rõõmsalt vilet andes vabale avamaale. Glaslow seadis ennast aknale istuma. Jäljunda põhjamaa häbeliku ja nii armsa looduse rüpes. Kõik on siin vaikne, tagasihoidlikud värvid mõjuvad rahustavalt. Keedi hüüatas tema kõrval äkki kohkunult. Glasunud, pöördus ümber ja nägin täis üsna noort tüdrukut, kes ehmunud pilgul vaatas maha kukkunud pakki. Glasunud, kummardas kähku, tõstis paki üles. Aga ilmselt oli hilja. Pakist pudenes portselanikilde teatel. Ärge kurvastage, püüdis ta tüdrukut lohutada. Tüdruk vaatas talle otsa ja nägi enda ees heasüdamliku paksu vuntsidega meest, kes nii naljakalt hoidis ette sirutatud kätel portselanikilde. Tahtmatult pidi tüdruk naeratena. Alles nüüd märkas Klaazonov ette Makubee. Kaaslasel on sinised silmad. Väga õrn jume ja lapselikult peened randmed. Nad hakkasid juttu ajama. Selgus, et tüdruk sõidab sugulaste poole külla nende suvilasse. Ethan, 16 aastane ja seal suvilas on imetore olla. Pärastpoole seisis tüdruk avatud akna all jää glasunus silmitses tema peet profiili, pehmeid juuksekiharaid. Ja temas tärkas midagi ammust unustamatut ja nooruslikku. Rong aeglustas käiku ja lähenes jaama hoonele. Otse valuliselt oleks klaasunov tahtnud seda silmapilku kinni hoida. Ta hakkas otsima vajalike olukorrale sobivaid sõnu ent ei leidnud neid. Tüdruk jättis hüvasti ja lahkus. Ta läks sinna, kus teda armastati ja oodati. Kuna ka tüdrukule täiesti võõras, 39 aastane tüse mees seadis sammud oma suure ja tühja suvila poole. Kui üksildane ta tegelikult oli. Ei, mitte helilooja glasu Noff keda tundsid ja hindasid köik, mitte konservatooriumi professor klasenov, üliõpilaste ebajumal vaid lihtsalt Aleksander glasunov, tavaline inimene, pehme iseloomuga ja järeleandlik kõiges, mis ei puudutanud muusikat. Klasenast vastas oma töötuppa, istus laua taha ja võttis välja puhtalt noodipaberilehed. Soe ja siiras meloodia otsekui hinge pihtimus sündis ootamatult. Klasenov püüab seda võimalikult ruttu üles märkida. Sellest saab viiulikontserdi algus. Mitte kunagi ja mitte keegi ei tohi teada saada tema nukrast igatsusest ümbritsevate inimeste ees on ta endistviisi rahulik, vaoshoitud ja lahke. Niisugune on tema elureegel. Ja vaid muusika võib jutustada sellest puhangust, mis on haaranud tema südame. Nagu alati, kui ta midagi oli kirja pannud, täiustas suurt rahuldustunnet. Ta sulges klaveri, astus aeda vaikus, Niirastamated vaid kusagil väga kaugel. Otsekui loojangukumas sündis meloodia. See jõudis üha lähemale, jõudis lähemale ja kassas. Murede ja kahtluste juures tasakaalu ning rahu juurde. Niisugune oli kontserdi esimese osa mõtte. Ent mis saab edasi? Päevad möödusid, aga noodilehed jäid tühjaks. Mõnikord tundus talle, et viiulil pole siin nagu midagi mängida ja kõik, mis ta siiamaani on kirjutanud, on tühje mõttelennuvili. Ent jonnakas sõnakeppi, mis oli teda lapsepõlvest peale kõikjal saatnud, sundis teda ka nüüd iga päev jälle töö juurde asuma. Kell näitab, et südaöötund on ammu möödas ent uni on otsekui unustanud hiiglazzonovi majja. Helilooja pea rinnale langenud silmad pooleldi suletud sigareid käest panemata istub ta klaveri taga, mängib, mängib ja kuuletab. Vähehaaval hakkavad selginema tulevase teose kontuurid. Glasunov teab juba, et finaal peab olema, juubeldab ja võidutseb nagu hümn inimtahtele. Helge ja rõõmus meloodia on kusagil läheduses. Ent tema ei ole teda veel leidnud. Ja tänaseks aitab, aeg on magama minna. Clazonov ajab selja sirgu, tõuseb ja lükkab akna valla. Põhjatu augustiöötaevas on tihedasti täis tikitud tähti. Puhas jahe õhk värskendab kuumarat pead kummaline mõne päeva pärast saata 39 aastaseks, aga ta tunneb ennast täiesti noorene. Öösel nägi Klas on asunud Tallinna kui alles kuueteistkümneaastane ja just praegu kanti ette tema esimene sümfoonia. Ta seisab laval gümnaasiumi õpilase vormis. Palav erutusest. Tal on palav õnnest, kõik ümberseisjad aga õnnitlevakkida. Et mis see siis on? Tunne hääled muutuvad äkki muusikaks ja ja ta kuuleb täie selgusega meloodiat, see on pidulik ja julgelda. Muusika muutub üha kallimaks. Lasul avab silmad, kummalgi taina kaelal aga kuuleb ikka selgesti unes leitud meloodiat. Ja süda täitub mitte millegagi võrrelda alumis rooliga.