Tänast rahvamuusikasaadet, mis tutvustab Pihkva venelaste rahvamuusikat alustasin piduliku pulmamarsiga, mida mängiti igale pulmakülalisele eraldi. Pihkva rahvamuusikast rääkisin ka möödunud kuul toimunud saates ning teen seda veel järgmiseski sest Pihkva venelaste folklooripärand on üpris rikas ja mitmekesine. Kuna oleme naabrid, siis mõlema naaberrahva, eriti just kagueestlaste ja Pihkva venelaste ning isegi ida, lätlaste rahvamuusikas leiavad teadlased üht-teist ühist mille päritolu ulatub väga kaugesse aega tagasi. Kui praeguse Pihkva oblasti alal elasid veel vaid läänemeresoome ja balti hõimud ning idaslaavlaste asustuse laienemine alles algas. Eelmises saates mainisin, et isegi Pihkva enda nimetus pärineb mingist läänemeresoome võib-olla juudi hõimukeelest. Vene keeleteadlased väidavad, et vene keele Pihkva murde tekkimise üheks oluliseks teguriks oli Läänemeres loomeline substraat mis tulevaste Pihkva venelaste keelepruuki mõjutama hakkas. Vene ajaloolased on juhtinud tähelepanu ka sellele asjaolule, et juudi päritolu sõdalased ja ülikud moodustasid endale 11. sajandil üsna mõjuka seltskonna Kiievi suurvürstide õukonnas. Kõik sellised faktid on muidugi põnevad, kuid ei mahu hästi. Rahvamuusikasaatesse. Üldtaustatundmiseks on nad muidugi vajalikud. Paraku peab siiski toonitama, et ühisjoonte tabamine kagueestlaste võrokeste ja setude ning Pihkva venelaste rahvamuusikas vajab eriteadlase kõrva ja teadmisi. Neiu külvas põllule oma mure. Sellest kasvasid ilusad punaseõielised lilled. Muidugi leidus selline noormees, kes kohe õige lille üles leidis ning kelle suudlus kõige magusam oli. Nõnda võiks kuuldud mängu laulu sisu kokku võtta. Ühtlasi kuulsite ka Pihkva oblasti edelaosa usvate ümbruse. Murdekeelt. Laulis 55 aastane Olga sirgeeva tserkowsiina külast. Laulis eelmises saates mitmeid vanu vastlaning jaanilaule, mis esitati vanadel kohalikel tavandiviisidel. Tänases kuulama ka mõnda lüürilist vene rahvalaulu. Võrreldes Tomandile lauludega, mille juurde me veel tagasi tulen esindavad Olga Sergei lüürilised laulud niiviisi kui sisu poolest. Rahvalaulu uuemad kihistut. Laulmisel kasutab ta võtet, mis on iseloomulik eeskätt vene lüürilistele lauludele. Nimelt lauldakse teksti kahe värsikaupa, kusjuures iga järgneva värsi paariku esimeseks lauseks on eelmise värsi paariku teine lause. Eesti rahvale. Laulule on selline võte võõras, venelaste laulule aga tüüpiline. Ja nüüd kuulame üht taadi Olgasel keeva esituses. Kaua sõjaväljal olnud soldat naaseb koju tagasi ning kuuleb tee peal vastu tulnud isalt, et ta naine on vahepeal sohilapse sünnitanud. Kodulävel tulevad talle ema ja truudusetu naine vastu oma palub poega andestada neid, kuid poeg annab vaid emale andeks, naisel raiub aga vihahoos pea mõõgaga maha. Veretööga hakkama saanud, kahetseb ta südamest oma tegu, sest ta oma lapsed Johnid orvudeks jätnud. Ise peab ta raudades vangi minema. Pikkade tekstidega lüürilised laulud nagu just äsja kuuldudki on vene folkloristide ütluse järgi tänapäeval üsna suur haruldus. Lüürilised rahvalaulud maandusid tasapisi uuema süntementaalsema linna laulu, sealhulgas ka romansi ees. Seest päris hästi ka Pihkva oblastis mäletatakse pulma- ja kalendrilaule. Aga kuulame veidikese veel Olga Sergei Evat, kes laulab katkendi pikemast lüürilisest sõduri laulust. Pange tähele, kuidas Polikvarieerib ja kaunistab lauluviisi, mis on üsna laia heliulatusega. Laulu lõpus kindral ütleb sõdurile, et olgu tal kodus kasvõi vanemad, haiged ja naine surnud, koju ta minna ei saa. Sõduri kohus on kroonud teenida. Vene rahvalaul on reeglina mitmehäälne, kuigi nagu äsja kuulsite, võib seda edukalt ka ühehäälselt. Pihkva mitmehäälsus kuulub Lääne-Vene mitme häälsuse maali ning on üldiselt lihtsam kui Lõuna-Vene mitmehäälsus. Kuid samas ikkagi üsna omapärane muidugi eriti eestlase kõrvale. Kuulame nüüd üht lüürilist laulu. Varahommikul soe päike tõusis Peterburi konservatooriumi folklooriansambli esituses panges kusjuures tähele, kuidas eeslaulja haakub ettehaaravalt veel kõlava kooripartiiga. Seda võtet peetakse vene rahvalaulus üsna arhailiseks. Ja muide, see on kasutatav ka meie regilaulud laulmisel. Üheks paremini säilinud rahvalaulu žanrikson Pihkvamaal pulmalaul mis siin-seal pulmades tänapäevalgi lauldav, olnd unustuse hõlma vajumas, aga pruudi itkud, mis vanasti olid pulmarituaali vältimatuks osaks. Naiste roll on tänapäeval ühiskonnas kõvasti muutunud ning pruudi tseremoniaalses itkemist peetakse roheliseks ja pruuti lausa alandavaks. Toiminguks. Seevastu lauldakse meeleldi humoorika sisuga pulmalaule. Pihkva venelaste pulmad kuuluvad kombestiku poolest nõndanimetatud ikku pulma suurde areaali, mis hõlmab peale põhja venelaste ka meie setusid karjalasi, vepslasi ja mitmeid teisi Ida-Euroopa rahvaid. Pihkva oblasti lõunaosa pulmakombestiku eripäraks on aga suurem kui mujal Venemaal instrumentaalmuusika osatähtsus. See asjaolu lähendab Pihkva venelasi läänepoolsete naabritega Baltikumis ja ka Valgevenes ning Poolas, kus pilli on mängitud suhteliselt rohkem. Pulmarituaali mitu momenti oli seotud pruudi ja teda saatvate neidude niinimetatud vōi Arcade, see tähendab paaritaride itkemisega. Pihkva muusikalises folklooris esineb mitmesuguseid Hitkemise vorme, sealhulgas ka omapäraseid vokalisatsioone, mida peetakse üsna arhailiseks nähtuseks. Pruut itkeb ja samal ajal teda saatvad Jarkad veavad häälega, nagu pihkvalased ütlevad. Kuulame nüüd pruudi itkemist koos Jarkadega Peterburi konservatooriumi folklooriansambli esituses. IKT on õpitud Ossisse külas. Järgnevana kõlab minu arvates midagi lausa vapustavat kus vete rajooni ragoosi küla laulu naiste esituses kuulete itku, mille pruut, kuidas isa koduga hüvasti jättes itkevad pruut ja pruudi ema. Nende traagilise alatooniga dialoog toimub aga Helge isegi pidulikku lõõtspillipartii taustal. Vanasti tehti seda ka viiuli ja Tsimbly saata. Sellise koosmusitseerimise psühholoogiline taust annab ainet mõtisklusteks. Nõnda tehtiga praeguse Kirde-Valgevene alal elavate Pihkva venelaste juures kummardades kodustele pruut idges pillimees mängis samal ajal aga erilist lugu odgwanya ehk siis kummardamist. Nagu oli eestlastel kitavaks lauldika vene pulmades kõik laulud kindlatel pulmaviisidel. Kuulame nüüd paari laulu Racoose küla laulu naiste esituses. Peigmees valmistub sõitma pruudile järele ning enne teele asumist lauldakse järgmist laulu. Pulmapeol peiukodus lauldi noorpaarile laulu kahest Tubikesest. Pulmalaulude esitamistavad olid mõnikord üsna omapärased. Martinkova külas lauldi hommikul pruudi kodus just enne peiu pulmarongi saabumist erilist laulu õnnista meid jumal. Kusjuures laulu alustas vanem Boyarca, kes hoidis käes kahte pirukat ning lõin neid lauldes aeg-ajalt kokku. Kui peigmees oli pruudi välja lunastanud, siis mindi külatänavale, tõsteti pruuti sümboliseeriv kaunistustega sõel nii kõrgele kui võimalik ja lasti pulmarahval sinna kingitusi sisse panna, mis polnud sugugi kerge teha. Seejuures lauldi laulu, tuulepööris keerles jõe kohal. Laulavad kolm õde Gizlovo külast. Pihkvamaa lõunaosas paiknev kaarja küla on kuulsa vene helilooja modest mussakski sünnipaik kus ta elas isa mõisas oma elu esimesed 10 aastat. Kuulsa ooperi Howanssina ühe koori teema aluseks oli üks pulmaviis, mida tänapäevani kasutatakse mussarkski sünnikoha ümbruse pulmades. Pruudi kiitust lauldes. Sealsete pulmapidude eripäraks on eriliste rituaalsete pulma marsside mängimine igale pulmakülalisele. Ühte sellist lugu kuulsite juba saate alguses. Igas maakohas oli oma soositud marsilugu, milles oli tihtilugu sügavaid intonatsioonilistest sidemeid kogu kohaliku pulmamuusikaga. Rituaalse tervitusmarsi eest tuli pillimehele muidugi tasuda. Kuulame nüüd nõndanimetatud Palminomarssi Nikolai Danilovi esituses. Pihkva oblasti lõunaosani, kust on pärit tänase saate laulud ja pillilood, on eesti piirist umbes 200 250 kilomeetrit. Paljudele kuulajatele on ehk ootamatut teada saada, et ka sealkandis elas omal ajal eestlasi, kes laulsid regilaule ja pikapeale venestudes omandasid ka vene folklooritraditsiooni. Võib-olla needsamad laulud, mida tänagi kuulsite Need on praeguse Krasnogorski rajooni maa-alal elanud niinimetatud Kraas eestlased. Nad olid Kagu-Eesti päritolu ja kõnelesid võru murret. Sajandivahetusel oli neid 2000 ringis. Oskar Kallas, kes neid tookord külastas, leidis paraku vaid mõnikümmend inimest, kes maa keelt veel mingil määral oskasid. Ekraasna eestlastelt pärit laule ja paar viisi oli juba Kreitzwaltilgi olemas. Ka Oskar Kallas leidis üht-teist ühe tema üles kirjutatud lihavõtteaegse kiigelaulu. Algus oli umbes selline. Li kallist Q-d ja kogu mome Hoodi igav, aga ei. Ja armasta haigu kallist ei tee ja mis tõi tuule, Ani tee ja ka jääma veerev moona. Ja ka oma sõira seega toogi tee Hei aga kogu oma piiragoogid, see töö. Ja. Järgmises saates tutvustan lähemalt Pihkva venelaste rahvapillimuusikat mis on samuti üsna rikas ja mitmekesine ning säilitanud väga vanu vene rahvamuusikatraditsioone. Räägin ka eesti kandle kasutamisest Pihkva vene pillimeeste poolt, mida sealmail kusliks nimetati.