Kallid, noored kuulajad, tahaksin teile järgnevalt tutvustada üht kõige armastatumaid orkestripala eesti muusikas. Seal Mihkel Lüdigi sümfooniline pilt, jaaniöö. Tõsi küll, mullusest jaanipäevast on möödas tükk aega ja tänavast annab veel oodata. Ometi on see meeleolukas looduspilt nii kaunis ja poeetiline, et seda mängitakse sageli Avele kontserditel. Ikka jälle soovitakse seda kuulda raadiokavas. Olen kuulnud sedagi, kuidas õpilastest koosnev sümfooniaorkester seda oma võimete kohaselt püüdlikult ja kenasti mängis. Nii et üldtuntud ja armastatud muusikateos katsumegi siis ühiselt kuulata ja arutada, mispärast see muusikapala on nii paljudele omaseks ja südamelähedaseks saanud. Teose mõistmiseks annab meile võtme pealkiri jaaniöö. Eks ole ju jaanipäev meie suve kõrgpunkt, kus suvi on täies jõus. Kevadine ärkamine, ärkamine on selja tagapuud, on täies leheehtes. Suures õitsemishoos on kõik suvelilled. Rohi ja hein on kasvanud lopsakaks. Ilmad on suviselt soojad ning päike tõuseb hommikul nii vara ja läheb õhtul nii hilja looja, et õiget ööd nagu polegi. Vaevalt jõuab õhtu üha lõplikult kustuda, kui juba mõne tunni pärast hakkab taevakaar lähenevaist koidukiirtest jälle õhetama. Jaanipäevaga see on 24. juuniga, nagu te teate, on meil seotud palju rahvapärimusi ja kombeid. Ammusest ajast on jaanipäev tähistanud suviste tööde algust kui hakkab peale heinatöö ja seejärel viljalõikus. Sellepärast on jaaniõhtut alati pühitsetud kuidagi eriliselt pidulikult. Jaanituld teevad praegu linnainimesed. Noh ja vist ei maksa ka teie käest küsida, kas olete Meie luurel käinud keemitlastiale, aitäh. Nüüd aga muusika juurde? Lubage, et ma ennekõike näitan teile tähtsamaid muusika lõike sellest teosest siis on meil pärast kergem ühiselt kuulata ja ka muusika jääb paremini meelde. Kõigepealt katkenud, mis kõlab üsna teose alguses, eks ole, see on nagu vaikne kaugusest kostev laul. Edasi kõlab tselluliiti, kandes laialt voolav viis. Küllap kujutab see neid tundeid, mida äratab sumilalt soe ja hämar suveöö kus nii tore on metsas kõndida ja otsida sõnajalaõit, mis kunagi ei taha puhkeda. Nüüd aga läheb päristantsupidu lahti. Siin on tantsuhimulised kokku tulnud, et üheskoos rõõmustada ja pidu pidada. Nii nüüd kuulsite kõiki tähtsamaid muusikalisi katkendeid. Ja ongi aeg hakata kuulama tervete muusikalugu. Mihkel Lüdigi Jaani algab vaikse sissejuhatusega. Kas ei teki teelgi tunne, et läheme kõndima suvisesse, öisesse, metsa? Oh neid lõhnu, salapäraseid varje, vöölindude häälitsusi ja suveöise leebe tuuleõhu otsekui paitavaid puhanguid. Ja nüüd kõlab kauge lauluviis. Mida kord kuulsime. Üllatusi ja ootamatuid seiku. On see särav jaaniuss sambla süles või on äkki tõesti sõnajalg õitsema? Küll on tore, niimoodi metsas ringi käin. Ja tuju läheb kohe nii heaks, et süda lausa Jälle tabas silm midagi põnevat põõsaste-puude varjus. Kas jälle jaanimardikas? Kas kõlama pilli viis ja algas ühine, rõõmustanud? Küllap on need teised jaani Turelised, kelle hääled eemalt kaugusest siia käiguvad. Nüüd aga ühinenud lauluga ka kõik teised. Jaanime pidu saab sisse täie hoo.