Räägime nüüd ühest muusikalisest pildist ja kuulame seda koos. Võib-olla tekib teil kohe küsimus, kuidas saab rääkida muusikalisest pildist? Pilte teevad maalikunstnikud, graafikud, nad kujutavad joonte ja värvide abil seda mis neid elus või looduses on köitnud, milles nad on näinud midagi huvitavat või omapärast. Ja mida nad tahavad tutvustada. Et ka teised saaksid osa sellest pidaja kunstniku silm on erilist ja huvitavat tabanud. Kunstnik teeb seda pliiatsi, pintsli ja värvide abil. Nii nagu teie oma vesivärvide värvipliiatsite või värvidega. Helilooja käsutuses aga on ainult helid. Nende abil ei saa ju maalida puud, põõsast, võililleinimest või linnavaadet. Ent järgnevat pala kuulates püüangi teile näidata, kuidas just helide abil saab anda helimaalingut pilt. Seda tehakse muidugi nootide abil viiside ja kooskõlade kaudu erinevaid orkestripille kasutades. Ja kõik muusikas on suunatud sellele, et kuulajat kaasa elama panna, äratada temas tundeid ja mõtteid. Esialgne elamus muusikast äratamis kujutluse. Meil tekivad järjest uued seosed mitmesuguste elu nähtustega. Niiviisi samm-sammult kujunebki pilt. Kui nüüd võrrelda maalikunstniku pilti ja muusikalist pilti, on vahe ilmne. Maal on valmis kujul, mille ees lõpetatud ja alati samasugune muusika, aga nagu öeldakse, areneb ajas. Ta algab otsekui eimillestki. Vaikusest. Kõlab esimene meloodia koosneda saatvate koos kõladega. Ja me jälgime seda, kuidas helilooja mõttes mõlkunud elamuspilt meie kujutluses järk-järgult kujuneb. Kuidas ikka midagi uut tuleb, midagi muutub või kordub aina uuel kujul. Selles ongi muusika üks suurimaid võlusid. Et kui me kuulame muusika iial nagu valmis otsekui sünnib iga kord uuesti. Kuulame nüüd ja katsume jälgida, millest kõneleb eesti helilooja Heino Elleri orkestripala Koit. Me ei tea sellest palast muud lähemat kui pealkirja. See ongi see alus, millest me peame lähtuma. Mis meie mõtetele suuna annab. Kas olete kunagi vara varahommikul üles tõusnud ja vaadanud, kuidas päike tõuseb? Kõige parem on seda teha kusagil kõrgemalt, kas mõnelt künkalt või mäekingul kus teie ees avaneb lai vaade kaugustesse ulatuva maastikuga. Kuulake, pala algab vaikselt ja tagasihoidlikult sumeda koni taustal sünnib ilus meloodia, mis on otsekui algava päeva eelaimus. Öine vaikus ja hämaras ei taha taganeda. Ikka uuesti, ikka uute puhangutena murrab valgus endale teed. Kõik läheb pilte mööda ikka heledamaks ja värskemaks. Nüüd aga kuulake hoolega. Esimesed päikesekiired langevad metsale. Poolhämaruses, mets veel salapärane. Aga ilu ärkab sind. Lauluhäält tõstavad esimesed. Koidulinnud ja eks ole need kastetilgad, mis päikesekiirtes äkki särama löövad. Pala, mida me praegu kuulame, on kirjutatud siis, kui teie vanaisad olid veel väikesed poisid. Tollal käisid karjased oma loomadega, lase niitudel Gazas viled ja karjasarved. Eks olegi see nüüd karjasarv, mis hõikab. Ja siis vastad kaugusest kaja. Esimeste päikesekiirte järel hakkab järjest jõudsamalt ka piiri tagant kerkima päikeseketas algui veeretavalt punane muutudes järjest heledamaks järjest säravamaks. Päike on tõusnud ja kogu loodus tahab uuele päevale uhtuda juubeldamisti hõiska, mis missugune ülev tunne valdab inimesi kogu loodust. Päev on alanud koiduga ühenduses sündinud elamus vaibub. Siinse all langeb lehtedelt kastepiisku. Lõpuks kordub otsekui meenutusena pala alguses kuuldud vaikne rahulik viis.