Tere jälle kuulama laupäevast rahvateenrite saadet. Ja täna jõulueelsel nädalal on stuudios professor Rein Veidemann, kes on ka Postimehe kolumnist. Tere, tere. Tere päevast. Ja Eesti Raadiot esindab juhatuse liige Sulev Valner kes esineb siin ajakirjanikuna. Absoluutselt. See mõte tuli mul lihtsalt sellest meelde, et neljapäeval oli üks ajakirjandusalane seminar ja seal minister Raivo Palmaru palus kategooriliselt mitte nimetada teda ministriks, vaid filosoofiadoktoriks. Ja saatejuht Mart Ummelas, niisugune on siis meie sissejuhatus tänasele päevale. Ma meenutaksin ühte tähtpäeva või mälestuspäeva, kui kuidas seda nüüd öelda, mida kindlasti paljud meie heast ei tea ega ei. Ei kuulega tänase päeva jooksul, aga täna nimelt järjekordne Valgevene solidaarsuspäev, mil kogu maailmas avaldatakse toetust Valgevene demokraatlikele jõududele mälestatakse president Lukašenka režiimi ohvreid. Sel päeval kell kaheksa õhtul kustutavad Valgevene demokraatia toetajad 15-ks minutiks tubadest tuled ja süütavad akendel küünlad. Nii mälestatakse Lukašenka tinktuuri diktatuuri ajal kadunud ja hukkunud demokraatia ning seistakse vabaduse eest. Ja ka Eestis on avatud Eesti fondi toel toetusgrupp. Kes siis korraldab neid üritusi, miks ma sellest tahtsin rääkida, sest meil on üks niisugune suurepärane võimalus tänapäeval kaabeltelevisiooni kaudu näha ka Valgevene televisiooni, seda, mida nad just pritsivad välja. POLE VEEL arus tee veel ja mul see nädal ma päris algusest peale ei näinud, oli väga südamlik saade sellest, kes olid need ja kuidas nad meie armsa Nõukogude Liidu ära lõhkusid ja muidugi Balti riigid said seal nisukesi vabadusi, kui vähegi veel võimalik kohal oli arvamusi avaldamast, seltsimees algsnis, kes rääkis, kuidas ka Lätis ei olnud samamoodi kui Leedus ja Eestis 91. aasta putšipäevadel Lätis tollal ei tuldud meeleavaldustele selle vastu, et umbes andis mõista, et Läti oli nagu nõus selle putšiga ja muidugi peasüüdlased siis määratleti Gorbatšovi näol, aga eelkõige Boriss Jeltsini näol, kes siis oli pealegi nii-öelda lääne toel siis muuta sära meie sõbraliku ja ühtse Nõukogude Liidu ja seal esines ka endine valgevene kompartei peasekretär Malafeeee ja, ja, ja siis seesama Markov, kellest on juttu muide ka tänastes lehtedes, kes õnneks Venemaa propagandakanali juht. Nii et noh, selles mõttes tõesti oli üsna lõbus ühest küljest siit Eestist seda vaadata, aga ma kujutan ette, kui, kui kole on seal samas kohapeal mõelda, eks ju, et niimoodi suhtutakse sellesse Nõukogude Liitu, kui me teame, kuidas valgevenelased ise ju täpselt sama, et ju ennast vabaks võitlesid ja kuulutasid välja oma iseseisva vabariigi. Nii et elu näitab, et et ajaloos on väga kummalisi pöördeid, aga ma arvan, et Eestit varsti veel esialgu ei ähvarda või kuidas te arvate? No kui tänaseid lehti lugeda ja oma kodulehte, siis jääb mul küll mulje, et. Me valmistume sõjaks, et see need kuvand, mida muidugi Venemaast loodakse Valgevenest loodakse, see on ehitatud üles niimoodi, et sealt ei ole mitte midagi muud tulemas kui lähenevat sõda, konflikte igal juhul ja, ja samasugust kuvandit nii Venemaa kui Valgevene suhtes ehitame ju meie massimeedia ehitab ise üles. Et noh, peamegi kogu aeg värisema, tähendab ausalt õudne hakkab tegelikult niimoodi noh, ma olen jällegi samal ajal loen Soome ajalehti paralleelselt nende kanaleid, siis sealt ma küll midagi niisugust hüsteeriat tegelikult vastastikku hüsteeriat, et kus 11 võimendatakse, ma ei, ei loe, ma saan aru, et see minu praegu sissejuhatus või avaldus võib-olla isegi siin paneb teid imestada, kallid kolleegid, aga aga, ja tõepoolest, ma hiljaaegu esinesin ühe ettekandega Tartus semiootika seltsi aastakoosolekul. Eesti piir kui semiootiline trauma ja tegelikult, et noh, kui nii rahulikult analüüsida kõike seda, mis toimub tõepoolest propagandavahendites Valgevene propagandatase vahenditest siis ja, ja paraku ka meie endi nii-öelda siis ametliku propagandasfääris, siis on see ikkagi väga tugevalt just nimelt selle tähendusväljade lahutuste konfliktidega seotud. Mis omakorda on jällegi tuletada meie tohutust identiteedivaegusest identiteedi konfliktist ja ja mind kurvastab see, et me ei ole leidnud nagu seda õiget võtit. Ma küll tean, milles üks põhjus on, põhjus on selles, et tegelikult üks osa eestlastest või need põlvkonnad, kes oskasid venelastega ja Venemaaga suhelda, need on kas jäänud endasse tõmbunud, ära surnud, loobunud või nendel ei ole lihtsalt võimalust nii-öelda tasakaalustavat tooni, sellesse dialoogi või sellesse esitada. Et praegu domineerib ikkagi niimoodi, et et meile tullakse kallale meile, valmistu sõjaks ja paraku ka mitmed kõrged ametiisikud lähevad selle kaasa. Ehmatas ikka tõepoolest kaitseväe ülemjuhataja värske ülemjuhataja teade selle kohta, et suurim oht on idas, kus, mis avastus, see on minu jaoks mingi avastus, ma tean ühte. Me niisugust väga kirbet vanasõna, et ühte võib, võib praadida, kas see võis, tema jääb ikka selleks samaks, aga no ma ei hakka nimetama siis, mida nad silmas peavad, aga nad seda ei reklaami, vaid nad ehitavad kogu oma käitumise üles sellele, et nad teavad, et nendel on 1300 kilomeetrit piiri ja seesama ja see on geograafiline argument, mille vastu ei saa ja see see nimelt dikteerib ikkagi väga paindliku nii-öelda poliitika kogu propaganda tegemise, nii et selles mõttes see uudis, mis sa siin Valgevene kohtasime. Tilga juhi jumala pärast, ega ma ei, ma küsin endalt, et mida ma peaksin teen, kas ma peaksin käima siin ringil laamendama laiapea ei tahtnudki midagi öelda maale Valgevene uudisega kirjutama teie seal piiril Norra meistri seal ja me jõuame selleni, millise hinnangu ma eesti käitumisele annab, ma kuuleksin enne ära Sulevi. No ma arvan nüüd, et kindlasti mõelnud mingiks paanikaks põhjust ei ole aga samas mõistlik ohutunne on ka täiesti omal kohal ja mõistlik ja mina ei ütleks, et see ka see kaitseväe juhataja moka otsast pillatud lause et, et, et meie ohuhinnangul ilmselt ei tuleoht läti ega Rootsi poolt, et noh, on lihtsalt reaalsuse nii-öelda taaskord kirjeldamine, mis võib-olla tema suust oli, noh siis, eks ole, tõesti noh, laps kõlas jah ütleme liiga otse kohesena diplomaatilistest avades. Aga, aga ega seal ju midagi valet ei ole ja ja kõige selle Valgevenes ja Venemaal toimuva noh, et praegu tõesti tänastes lehtedes on hästi palju juttu ikkagi just nimelt sellest, kuidas sealtpoolt nagu meile suunatav selline propagandarünnak oleks justkui jälle ägedamas, kuigi siin on ka väga raske ilmselt tuvastada, et kas see on need parasjagu ägenemas või on see pidevalt umbes samas staadiumis. Sest noh, eks me teame, et see on aastatepikkune niisugune propagandistlik võitlus, mis, mis ju ikkagi võib öelda, et meie ja nende vahel käib ja, ja, ja see käib ja, ja ilmselt ka jääb käima. Võib-olla lihtsalt tänavune aasta on ka meie suhtes ikkagi eriline, et et paanlasin sõnastas neil päevil just ühe väga minu meelest tähelepanuväärse tõdemuse. Et tahame me või ei taha. Aga pärast selle aasta üheksandat maid ei ole ma enam samas olukorras, kui me olime enne seda. Ja kahjuks on see nii, ilmselt me peame ka täna seda tunnistama. Kahjuks miski noh, on muutunud, mille tõttu me ei saa noh, ütleme mõnedesse asjadesse suhtuda võib olla sama rahulikult, kui me vahepeal suutsime. Aga ma isegi ütleks, et see tegelikult võib selle juba kui lähiajaloost vaadata tagasi viia isegi eelmise aasta üheksandale maile. Kui oli see suur Moskvas võidu tähistamine ja mille ümber kõik need kired kuhjusid. Et kahtlemata tänase Venemaa nii-öelda kogu olemuse Putini poliitika üheks aluseks on võetud uhkustunne suure isamaasõja võidu üle uhkustunne selle üle, et tänase nii-öelda Venemaa noh, nii-öelda sünnihetk peaaegu või niisugune põhialus on uhkustunne selle kuulsusrikka ajaloo üle, mis algab suurest isamaasõjast sõja veteranidest, võitlusest fašismi vastu. Kõik see märgisüsteem on, on võetud, et selle propaganda aluseks ja ja sellest tulenevad tegelikult teatud loogilised järeldused, mille üle ei olegi isegi mõtet igapäevaselt imestada. Ma lihtsalt ainult täiendaksin Sulev sind sellega, et et tõepoolest, see on meie vaatepunktilt vaadatuna me väga harva suudame vaadata asju sealpoolselt vaatepunktide, miks Putin on niisukese poliitika valinud, siis me teame väga hästi, see on selleks, et Venemaad koos hoida ja eriti üleminekuetapil Jah, mehhanismile me loodame, et see on temapoolne taktika, et tegelikult on ta hinges kindlasti, eks ole, võib-olla võib-olla eks ole midagi paremat, aga lihtsalt ta taktikaliselt, et koos hoida, pead tegema seda, aga tegelikult me ei tea, mis seal taktika ja mis on. Poliitikas ei tehta hingega midagi, poliitika on julm arvestus ja ilmselt tema leiab, et sel kombel ta suudab Venemaad hoida teataval määral kaane all. Aga ma annan kohe nüüd Reinule sõna ja siis ma ütle, mis mina asjast aru. Mis, mis siis muutunud on, mis 80. aasta lõpust selles mõttes muutunud oli? Gorbatšov samuti ehitas üles mingisugused taktikat, mille alusel ta lootis hoida koos tegelikult seda imperiaalsete struktuuri ehk siis selle suure suur vene niisugusena šovinistlike või, või selle ekspansionistliku elutunnetusele rajatud millele omakorda religioosne põhi on süsteemi püsimist, eks ole? Mitmed minu kolleegid, kelle välispoliitilise haridus pole mul mitte mingisugust kahtlust ja põhjust kahelda, on öelnud seda, et missis naaber kõige kõige rohkem huvitab neid huvitab see, et nende suures naaberriigis, mis jääb igavesti suureks naaberriigiks sest et igasugune separatism, nende sisene separatism viibi otsemaid kaosesse, et neid huvitab ikkagi kord ja see, et oleksid mingisugused noh, normaalsed naabrussuhted, mis on minu meelest eluliselt ju Eestile samamoodi olulised. Ma tahan lihtsalt tähelepanu juhtida kolleeg, sule sellele, et 80.-te aastate lõpul ei olnud Venemaa nendes ametlikke propagandakanalites olukord sugugi teistsugune ja ma loen imestus, et kui öeldakse põhjus, miks Eesti ei saa näiteks ennast Venemaal nähtavaks teha, on selles, et seal ei ole demokraatiat. Ajakirjanduses on minu jaoks ei piisa mulle sellest põhjendusest, minu meelest me ei ole lihtsalt leidnud õigeid kanaleid, tähendab, me oleme kas loobunud nendest kontaktidest nendest sidemetest nendes kanalites, mis oli näiteks Eesti siis demokraatidel olemas 80 aasta lõpul üheksanda aastavahetusel Venemaal ja, ja suurepäraselt, suutsime nii-öelda ennast kehtestada seal. No olgem ausad, me isegi ei ole sellesse panustanud, endiselt ei ole Eesti ajakirjandusel ju Moskvas mitte mingeid korrespondenti. Sest eks Venemaal ikkagi opositsioon eksisteerib edasi võib-olla erinevalt Valgevenes. Nüüd jälgin ka teatud põhjustel ka väga sageli just nimelt vene kanaleid. Ei ole seal olukord nii lootusetu ühti, seal ikka käib kõva andmine tegelikult ka nende endi nii-öelda võimusuhetes, ainult et see, mida meie näeme seda. No vaat selle juurde ma tahtsingi tulla, et, et jah see acinga Sulev ütlesid, et jaa, sina, Rein, et sellel nädalal on nagu hästi palju olnud tõepoolest, et mulle tundub, et meil käimegi see lainetena Eesti ajakirjanduses, et et ja, ja mis on siin minu meelest kõige suurem puudus, et me nägu ikkagi ei suuda ennast näha Euroopa riigina veel ja me ei suuda näha näiteks Euroopa silmadega seda, mis toimub meie ja Venemaa vahel ja kas seda sealpool nähakse nii dramaatiliselt, kas seda nähakse dramaatiliselt ainult Venemaa käitumise tõttu. Et kui sealtpoolt vaadata selle pilguga, siis võib-olla pigem tehakse etteheiteid meile, et me nii üle pingutame? Me keerame kruvi üle asjade puhul, millele võiks reageerida märksa rahulikumalt. Ja kui siin rääkida näiteks sellest samast kurikuulsast lipu põletamisest Moskvas, eks ju siis see jõudnud ju kuskile välisajakirjanduse. Küll aga jõudsid tõesti meie kaitseväe juhataja sõnad üle maailma kõikidesse väljaannetesse, ma isegi mäletatavasti lugesin mingist aafrika lehest seda. Nii et tegelikkuses ongi ju asi nii et ega siis maailma ei huvita konfliktide eskaleerimine, maailma huvitab konfliktide rahustamine, maailmas on niigi piisavalt konflikte ja veel konflikti väikese Eesti ja suure Venemaa vahel ei vaata mitte keegi, ka mitte ookeani taga hea meelega. Nii et küsimus on pigem selles, et kas me suudame neid konflikte vältida, selle asemel, et neid tekitada, tekitada. No mis seda lipu põletamist puudutab, siis ma usun, et selle tegijad kindlasti väga konkreetselt tahtsid eskaleerida ja nende huvi ei olnudki ilmselt mitte nii-öelda maailmale midagi näidata, vaid nende huvi oli saavutada seda, et meie siin närvi Läheksime, mida, mis, mida nad täpselt saavutasid, Eesti avalikkus, eks ole, saigi noh, ütleme nii-öelda tuletas jälle meelde eelmise aasta üheksandat maid, et jälle eesti lipuga käituti halvasti ja, ja noh, see ilmselt oligi selle, et selle aktsiooni hästi läbimõeldud eesmärk, et et nii-öelda teema jälle aktiviseerida. Aga muidugi, mis puutub meie nii-öelda natuke valulisse suhtumisse Venemaaga, siis ma tooks jälle sel nädalal räägitud ühe teise näite, et kas noh, meile võib tunduda, et mida need Küprose kreeklased põevad seal türklaste suhtes. Aga ega me tegelikult meil siin on hea öelda, et kuulge, et pole need türklased nii hullud midagi. Aga no neil on oma ajaloolised traumad. Ja nii on, eks ole, meil on jälle oma naabrit Nojah veidi erinev on muidugi see ala, mille ümber käib vaidlus, eks ju, et pool Küprost on türklastel okupeeritud, noh, meil võiks Petserimaa, meil on Petserimaa, eks ju, kui me hakkame neid alasid võrdlema. Ja ilma naljata, muidugi, ega me siis ju meie peame oma põhiseadus tunnistama ja seal on selgelt öeldud, kus piir kulgeb. Aga ikkagi, tulles nüüd tagasi selle juurde, miks sellel nädalal on taas nii elavnenud, on ju siis see kurikuulus või kodakondsusjuhtum? Need katkendid, mis ma olen sellest filmist ainult noh, kahtlemata on tüüpiline propaganda, eks ju, aga ma ei ole tervet filmi näinud ja nagu selgub, eks ju keegi Aga seda ei ole näinud seda tervikuna kusagil need riskifaktorid nii, no ma ei tea, kus niisugused filmid välja ujuvad ja miks neid kellelegi näidatakse ja kellelegi ei näidata. Aga, aga muidugi vaata kõige selle asja juures, mis on ju iseenesest ju väga õige ja me peame kaitsma oma rahvuslikke huve ja noh, iseasi muidugi kodakondsuse andmine, kas see on nüüd mingi prii ja see on ka kohustus, inimene peab täitma siis Eesti seadus ja võib-olla ta sel juhul on nagu öeldakse, paremini meie roll kontrolli all, kui ta on Eesti vabariigi kodanik, ma ei tea muidugi kas Jon preemia, vot, kuigi öeldakse eriliste teenete eest, no siis see on nagu on mingid erilised teened. Aga, aga küsimus on ikkagi selles, et noh, tegelikult ju ei toodud seda filaatorit jälle välja mitte Eesti ja Vene suhete kontekstis, vaid sisepoliitilises Kont teksti selleks, et niimoodi jälle niimoodi majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaarel, kes parajasti just viibis, nagu oli teada neli päeva Moskvas nagu ollakse anda selline obadus ja nüüd siis ta selle obaduse sai ja nüüd ta peab selle vabadusega edasi elama. Et noh, minu jaoks on see kõige naeruväärsem, et seda kasutatakse sisepoliitilises võitluses, kuigi on küsimus noh tõesti Eesti rahvuslikest huvidest vaevalt nüüd tõesti majandusminister isiklikult seda ettepanekut tegijat filaatorile kodakondsust anda, see ettepanek tuli nii nagu kord ette näeb, teatud organisatsioonidelt ta jõudis majandusministeeriumisse ja majandusministeerium võib nüüd kas toetada või tagasi lükata. Antud juhul ta toetas Nonii, nüüd anti siis asi uuride KAPO-le, noh, nii nagu me tänastest lehtedest lugeda võime, ilmselt KAPO ei leia põhjust tagasi lükata. Nüüd saab tagasilükkamine olla ainult poliitilise alatooniga sisepoliitilise alatooniga, siis tekibki küsimus, et tegelikult on siis hülaatorist tehtud sisepoliitilise valimisvõitluse mängukann. Jah, aga selgub Ekspressi lugedes, et et selle filaator nii-öelda kodakondsuse eriteeneteandmisega seoses on huvid olnud ka Neinar Seli ja kaudselt ka Andrus Ansipi, kes väidetavalt olevat siis andnud või Neinar Seli olevat andnud märku. Väidetavalt ma räägin nii palju spekulatsioone, tähendab on juba kinnistunud, et Savisaar tahtis anda filaatorile. Aga huvitav asi jah, et kuidas alati ja Keskerakond rataste vahele, kui nad isegi kui valitsus seda koos teeb, eks ole? No ma ei räägi suusatajate skandaalist, eks pildi seal on. Kell Savisaar, aga samahästi võiks seal ka savi olla. Nii et ja, ja, ja siis pärast kommentaarides öeldakse jah, et see pauk nüüd läks natukene mööda savisaarest kavatseti küll, aga selgus, et suusaliit oli kirjaliku loa andnud ja ja noh, ühesõnaga kuigi ma pean tunnistama, et mina ei pea ka seda heaks, toon Einasse, mina ei pea seda. Kuule, aga mida sa üldse heaks Doniks saab pidada niisugust sellisest noh, odavad valimiskampaaniad nagu Eestis on juba aastaid. Ja kui ma tahan üht, muide kui me räägime siin taas. Mul lihtsalt tuli meelde ja räägime sellest, et kuskil lehes jälle ironiseeritaksegi laialt, et Savisaar on lehtedes päkapiku müts peas. Eile saabusid mulle, mis see on? Linnauudised lihtsalt Reformierakonna väljaanne, kus kõik koguneme, Tallinna seltskond on päkapikumütsidest, no milles siis erinevus on, Ma ei, ma ei, ma võin öelda, et see kuulub valimiste juurde, kuna valimised on juba aega. Ja toode Manime seda meediatoode ja seetõttu väga palju reklaami nende kontoritega seotud ja siin ei ole midagi imestamisväärset, lihtsalt inimestele tuleb soovida. Sa tahad ikka, tuleb meil Kunivalitsiaaline ja vahel ka meile. Säilita külma närvi. Selles asjas tõepoolest kui minul oleks võimalust midagi öelda, sest mina tahtsin öelda, kulla härrased, igav hakkab ikka needsamad vanad ära kulunud kaardid, ehk siis selle Eesti vene-poliitika mängimine sisepoliitiliseks võitlus Areeniks aitab ükskord ometi sellest, et ühe ühte süüdistatakse kokkumängus Venemaaga. Aga mis me tegema peame, me ei tohiks üldse ühtegi sõna öelda ei Venemaa suunal mitu kuskil sellepärast et keegi on monopoliseerinud selle selle, selle, selle poliitika, nii et. Vot vot hakkab nagu ängi selles natuke jälle need vaikiva ajastu märk, et me kogu aeg nagu peaksime nagu kõik olema väga ühte meelt teatud asjades ei pea olema kõikides asjades demokraatlikus ühiskonnas ühte meelt ka mitte välispoliitikas ei pea olema ühte meelt. Sellepärast et välispoliitika on palju keerulisem, kui ta meie ajalehtedest välja paistab. Ja kahtlemata ma ütlen veel kord, et Eesti kui väikese Euroopa Liidu liikmesriigi ja NATO noh, nii-öelda eesliini riigi huvides ei ole kahtlemata eskaleerida mingeid konflikte oma naabritega. Ja, ja ma ei näe seda põhjust, miks me seda peaks tegema ka sisepoliitilistes huvides. Jah, aga kui nüüd kodanik, filotovi või seltsimees filotovi juurde tulla? Härra härra. 220. kohal. Hoolsam, kui meie. Aga siis peaks sellega teistpidi võiks nagu küsida, et kui me ikkagi räägime kodakondsuse andmisest eriliste teenete eest, et mis need erilised teened ikkagi on, mina tunnistan, et ei ole aru saanud, raha ei ole enamikus puhas. Ja minu meelest siin ongi küsimus, et kui, et Eestis oleks võimalus kodakondsuse andmiseks lisaks sellisele normaalsele kodakondsuse saamisele, eks ole, et, et on tõesti erilised teened ja Sisto ütleme, et antakse ka kodakondsustaotluse korral inimestele, keda lihtsalt Eesti, kes on Eestile kasulikud. Eks, kui oleks selline põhjendus, siis võiks öelda nii-öelda külma rahuga nii nagu kunagi anti, eks ole, kodakondsus siin teistelegi on ärimeestele antud Preatoni näiteks, eks ole, selline meile kõigile nii-öelda meeldejääv näide. Kes küll pärast, kui tal asi restor Afganistanis haitari juhil jäi saamata, tal jäi saamata napilt saamata, jah, tal oli tooni muidugi loobus siis, kui tal eriti hulluks läks, asi. Aga aga noh, et et aga ikkagi noh, ütleme, et siis me võiks öelda, et tõesti jah otsustatakse näiteks, et inimene, kellel on x summa raha ja kes siis potentsiaalselt on Eesti riigile kasulik, tema võtmine kodanikkonda Öeldakse, hea küll, see on kodakondsuse andmine Eesti riigile kasulikele inimestele aga minu jaoks kuidagi semantiliselt arusaamatu on ka see, et, et mis, mis need erilised teened selle juures on, aga noh, kuna kuna jälle samas meie seadused rannateisi võimalusi siis peab nagu mahtuma see kõik, eks ole valdkonda erilised teened, kuigi me oleme siin juba nimetatud härrasmeeste puhul ilmselt kõigi puhul ja Filatav ilmselt noh, üks neid vähemasti keegi ei ole suutnud väljendada, mis need erilised teened on peale, et inimesel on tõesti väga palju raha ja ta on väga mõjukas ärimees. Et, et siin nagu ma siiski ütleks ka, et võib-olla selle taotluse esitaja ehk ehk Edgar Savisaar ilma igasuguse norimata võlgneb võib-olla avalikkusele siiski ka mõningase selgelt. Et üks asi on teda tõesti nii-öelda apriori rünnata selle eest. Fuchet, mis kohutavat vene asja, sa jälle ajad. Aga teistpidi, jälle inimlikult siiski võiks küsida, et härra minister et äkki ta siiski avalikkusele selgitate natuke paremini neid erilisi teeneid, et milles asi on, et me kõik saaks selgeks ja. Ma arvan, et ta peab seda vähemasti valitsuse istungil seletama, sest valitsus alles hakkab seda otsustama küll, aga natukene muidugi räägivad need organisatsioonid, kes on esitanud selle siis. Tegelase Eesti kodakondsust, aga see on siis transiidi assotsiatsioon ja Tallinna sadam. Transiidituludest testiks. Väga huvitav, missugune mõtleksin, peitub sisemine konfliktolukord, eks ju, kui need erilised teened on inimene, toob raha, investeerib sinna siia samal ajal säilitab oma iseseisvuse, see tähendab, et nende investeeringute taga on tegelikult väliskapital, et et samal ajal tuleb ju nende tehnikate inimeste kaudu ka meile Eestisse väliskapital ehk siis meie oma majandus satub tegelikult sõltuvusse just nimelt sellest noh, nõndanimetatud näiliselt rahvuseta kapitalist, kuid mis tegelikult on siiski rahvuslik kapital, nagu mitmed teoreetikud on siiski püüdnud seletada seda, et see on ainult Sildseedeed. Kapitalil ei ole rahvust. On küll, vaata, lugesin alles äsja fakti, et meie põllumajanduspiimateost tööstus, eks ole, on ju Soome kapitali käes juba 80 90 protsenti läinud, kas need on erilised teened? Mõnes mõttes on, helistan, et võib-olla sellepärast tõepoolest, et meie siis põllumajandust tootmisharu üks tootmisharu on saavutanud sellise standardi, et et soomlased on selle vastu huvi tundnud, üles ostnud selle. No päris nii palju ei tohiks olla veel. No ütleme, lugesin aga ikkagi väga mõjuka, väga mõjukas osa, ütleme need erilised teened sel puhul, kas neid saab üle kanda isikule, seda on ju teinud mingid aktsiaseltsikontsern, hobusessevelts, trand, mis ta nimi oli järeliseverst transsiis, järelikult me peaksime kõikidele aktsionäridele hakkama juba mõtlema. On õigus, see on täiesti selgelt konfliktolukord tuleb siis, sellest on olukord, milles asi, sest ma tean, et maailmas on maid, kes niimoodi otseselt rahaga annavad kodakondsus- ja seal mooni 10 miljonit, eks ju. Ja see on põhimõtteliselt, kui oled miljonär, siis ei ole probleem. Oled vaene inimene. Aga meil on nagu see asi, kui ma olen, ma saan aru, kui keegi vene neiu või noormees on toonud kellel seal olümpiamedali või maailmameistritiitli selleks, et kinnistada teda meie riigi külge, sest sportlane võib ju minna kuhu tahes ja väga-väga levinud praktika. Ja kui mõni kunstimeister, eks see on, on selline või noh, perekondlikel põhjustel seotud Eestiga, aga samal ajal väljapaistev oma alal, aga see nihukese majandussfääris nende andmine on alati minu meelest olnud väga libe tee, sest et noh, tõepoolest on väga raske määratleda nüüd kas seeder stall transtulles siia Eestisse selle härra kaudu, kas ta nüüd teenib siis, nagu öeldakse oma huve või Eesti huve, ma arvan, et eelkõige teenib ta ikka enda huve, sest Igaari struktuur Ütleme, et isegi kui me jätame kõrvale selle, et, et seal võivad need Vene huvid on, eks ole, nii-öelda, et siis igal juhul ta teenib enda huve ehk ta tuleb siia raha teenima. Ja minu meelest see kõik omandab veel sellise huvitava nagu tausta ikkagi just nimelt selle hetkel käimasoleva Eesti raudtee tagasiostmisega mis nagu noh justkui justkui räägib teise suunalisest mõtteviisist. Ja siis järsku noh, enam-vähem isegi samas sektoris toimuv mingisuguse ärimeeste kõrvaletõrjumine ja teiste ärimeeste toomine, ühed on nagu areneda, sai seda ainet nendele vandenõuteooriatele, eks keskerakonda ja ühesõnaga süüdistatakse, ütleme, et väga tugevat järjekindlust ei paista selles mõtteviisis. Ja, ja samal ajal noh, ma ütlen veel kord, et see annab võimaluse rünnata, aga noh, ilmselt mõned mehed ei õpielus või õpivad alles siis, kui on järjekordselt vastu nina saanud haige, kusjuures. Sest noh, täiesti rahulikult võiks arutada teemal, et võib-olla on tõesti, eks ole, ärimehi veel, kellele noh, et kui nad, et kui nad tahavad, eks ole, no ütleme, ma ei tea, mistahes vene selline Roman Abramovitš tahab Eesti kodakondsus saada, eks ole, et, et miks mitte, võiks öelda kindlasti. See rikaste edetabelit, seal on ju sees klinkad, lõksud olid ja kas need on Eesti kodanikud, nemad on, nemad on siinsed inimesed. Nad on siinsed inimesed. Aga ongi mulle jäänud ebaselgeks, kas siis see härra filaatov ise taotles seda kodakondsust või tema teda keegi esitles. Või talle määritakse pähe seda liini ei tahagi seda, aga talle määritakse pähe seda. Naise kehal siin aval. Haldus tähendab selles suhtes, et ta saab aru, et see film solvab eestlasi tema poisirahast. Oi, see on monument, mina ka, püüdsin tena tulutult otsida mingeid jälgiv fondi kohta monument, mina ei leidnud. Ei ole teda, ei, Eesti, ei ole ta Venemaa meedias kusagil läbi käinud, ma ei oska öelda, mis monument see niisugune on. Aga noh, ühesõnaga veel kord filmi ei ole näinud, me oleme näinud seal valitud katkendeid mis kindlasti on tüüpiline vene propa randa, kuid see ei erine millegi poolest tema senisest. Pagan, ja tõenäoliselt ka Äraphilotovi puhul on tegemist, ütleme tüüpilise vene inimesega meil ei ole mõtet teha endale illusioone, et tegu on kohutav eesti patrioodiga, aga ta kindlasti ei ole ka nii-öelda mingisugune halvim võimalik variant sellest, kuidas Vene inimesed mõtlevad. Aga ta on lihtsalt üks selline. Ma esmane huvi on saada Euroopa liidu liikmesriigi pass, mis võimaldab tal lihtsalt lihtsalt Põhimõtteliselt tuleb ta siia business'it tegema. See on loomulikult muidugi, kui ei ole selle tagamõte tõepoolest, nagu sa siin vihjasid, et Eesti raudtee tuleviku suhtes aga see paratamatult tekki. Me võime, kui hästi arvata kellestki inimesest või, või, või, või struktuurist või erakonnast. Aga selline mõte kahtlemata tekib ja me seda päriselt kõrvale lükata, kui sellised protsessid käivad. Iseasi muidugi jah, et kui need protsessid nii väga selgelt avalikusse tuuakse ja väga rõhutakse, sellele aspektile ei saa alati tekib minul küsimus, et kas siin taga ei ole ikkagi teatav nisugune manipulatsiooni oht? Kindlasti. Muidugi, selles, kuidas nagu teised on selle teema üles võtnud, on ka noh, kõva võimendust, ega siin ei ole ju mõtet, noh, see, millest meil jutt algaski, eks ole, et loomulikult on see nüüd ka kujunenud, eks ole, majandusministrile ärategemiseks ja noh, täie mõnuga ja loomulikult Ja selles olukorras kaitsepolitsei ärakasutamine on jällegi minu meelest noh, väga ebameeldiv asi on selles, et kaitsepolitsei hinnang sellele filmile on ju tegelikult lahtisest uksest sissemurdmine ja üldse mõttetu jõu kulutamine niisuguse struktuuri poolt, kes tegelikult peaks tegelema, palju tõsisemalt asjadega minna, kogu aeg huvitab seda, missugused on Eesti välisluure võidude Venemaa suunal näiteks kui samal ajal, mil öeldakse seda, kuidas lugesin paar päeva tagasi, kuidas on sadu vene agente, liigub siin ringi jällegi, mis siis, mis siis sellest imelikum pane seda, et piiririikides kettides piirriikides on imbunud kõikvõimalikke residentuure ja nii edasi tähendab kriitiliselt mõtlevale inimesele tundub mulle, et mängitakse mingisugust liivakasti mängu, selles, et tõepoolest tegeleda tõsiste probleemidega. Ja võiks siis Eesti inimesed ka valgustada selle selle suunas, et kui ta, mida meie teinud selleks, et puhastada mõningaid kanaleid, kus meie saame teha endale kasulikku propagandat endas või teistes riikides ma ei loe seda mitte kuskilt, ma võiks ju küsida, miks, miks ja miks meie eri eri struktuuride ei on niivõrd kehvad töötavad. Ei, sina, Rein lihtsalt ei tea, kuidas meie fondid seal Tšeljabinskis oma asja ajavad, eks ole, et, et ja, ja seda ei tohigi teada saada, see jääbki igavesti nii-öelda luurajate Valhallasse, nagu öelda seda kella, aga tõepoolest mina ka. Teadnud, et meil kaitsepolitseis on siis selline osakond, kes tegeleb kultuurinähtuste analüüsiga. Ei, ma võiks samas hinnanguid anda, ei mäleta, on tihti, võiks teha mulle. Mis töö ja makstakse hästi ja ma esiteks selle eksperthinnangu kahe nädala pärast ei tarvitse kaitsepolitsei poole pöörduda. Sest ütleme, kui niivõrd igasugune film on eelkõige looming ja olles teisejärguliselt propaganda tõpsena vabadusega, no ja sõnavabaduse küsimus tõepoolest, et kas me nüüd olles Euroopa liidu liikmesriik, mis ma tahan, mida ma taas rõhutan, kas me siin nüüd saame selgelt hakata tõmbama seda ideoloogilist piiri, mis maani on lubatud kritiseerida Eesti poliitikat ja, ja ütleme näiteks Eesti võimustruktuure. Ma saan aru, et kui oleks tegemist eesti riigi ohustamisega otseses mõttes, siis on see nagu tegevusareen, aga kui on küsimus sõnavabaduse realiseerimisest või, või näiteks jällegi taas Arnold Mere nime kasutamisest, kes on ikkagi endiselt ju alles uurimise all, keda ei ole süüdi mõistetud inimsusevastastes kuritegudes nagu mulle tundub, nagu see niisugune vanaaegse on umbes nii nagu seal sinu nimetatud seminaril, kus Rebane rääkis, esines just sellest, et me ikkagi elame suuresti oma mõttemaailmas ikka selles totalitaarses maailmas, kus on väga selged jaotused, mustvalge vaenlane, sõber, et võib-olla oleks aeg nagu sellest saada ja püüda läheneda nendele asjadele natukene analüütilisemalt. Et selle. Aga ma ikkagi jälle teistpidi ütleks seda, et, et kui ma siin meil ei ole mõtet päris nagu sõnavabaduse kategooriatega läheneda asjadele, mille taga ilmselgelt on otsene nii-öelda riiklik propaganda ja seda, seda, et Venemaa poolelt tehtavatest sellistes asjades ja mille hulka ilmselt ka see film kuulub, et see, et sellel on väga selge noh, nii-öelda propagandistlik iseloom, millel millel ei ole nagu noh nagu samas minu meelest skaalas sellise normaalsemaid ja sõnavabaduse skaalaga kui selles osas, et nüüd, et keegi looja nüüd ütleme otsustas välja öelda, et tema arvates kõik eestlased on fašistid vaid no päris nii ei olnud, sule olla. Mul on positiivne ettepanek Eesti valitsusele. Nimelt PÖFFi avafilmiks oli siis noh, väidetavalt Eesti päritolu ameeriklaste film, laulev revolutsioon, ma kirjutasin selle filmi kohta arvustuse son, väga hea film. See on hiilgav film ja see ei ole tehtud, ütleme meie nii-öelda meie seesolijate poolt vaid inimesed, kes on tõepoolest väljastpoolt seda näinud. Mis oleks, kui Eesti valitsus nüüd Kultuuriministeeriumi kaudu eraldaks nii-öelda teatud summa raha, et seda filmi levitada, näiteks osta kasvõi aed Vene Venemaa enda telekanalitesse, seal on ka kommertskanalid palju, ehk siis ostku, see on kallis, see on väga kallis lõbu, sest Venemaa on väga kallis riik just nimelt sellel tasemel, aga Oskem siis ja näidake seda filmi seal. Minu meelest oleks esimene tõeline positiivse hõlvamise. No katsu, alustaks võib-olla PBK-st pida. Tähelased vaator. Alustaks Eesti televisioonist. Arvan, isegi mina ei sattunud seda filmi sellel ainsal linastusel nägema ja, ja kõigi selle ja selle järgi, mis on räägitud, on kahju, et oleks ka tahtnud näha. Tahavad meid, siitkaudu jõuamegi selle riikliku propaganda küsimuseni, et me oleme siiamaani nagu Eestis väga sellesse suhtunud, nii et jumala pärast, eksju nagu riik ei tohiks üldse sekkuda sellistesse asjadesse struktuurid ja nähtamatu käsi ja suunab ise sellele pooled meie kunstimeistrid loovad vastavaid teoseid, eks ju. Aga me näeme, eks ju, et kui teisel pool kasutatakse küllalt jõhkralt seda kunstirelva nii-öelda propaganda eesmärgil, et me võiksime siis natukene ka jõudu kokku koguda ja midagi püüda ära teha isegi noh, niisuguseid täiesti kõrvalisi asjas ma tänagi hommikul keeran lahti BBC kanali, eks ju, seal tuleb reklaam, kus reklaamitakse Poolat kui Euroopa ütleme kõige perspektiivsemaks keerimis keskkond, Marimat, toru, mahia ja umbes seda, aga millal me oleme näinud, et Eesti reklaamiks ennast CNN-is või, või veebis siis EuroNews, siis eks ju, et me nagu oleme väga tagasihoidlikult iseenda esitlemisel muule maailmale ja siis pole ime, eks ju, kõlama jäävad mingisugused kummalised arvamused meie meie siinses rõhumisest. Samuti on mul idee tähendab näidata Eesti enda siis vene intellektuaalne siin tegevuses, kes on ju väga arvestatavad tegijad ka Venemaa enda kontekstis samuti näiteks oleks huvitav ju näha niisuguseid filme, mis räägivad Peterburi inimeste liikumisest Põhja-Eesti suunas, muide siin on jällegi kahe otsaga asi, eks ole, nad ostavad sinna kinnisvara omale suvi, suvilaid, nad tulevad ju tagasi ja miks nad tulevad siia siis, mis neid huvitab siin järelikult teatud võiks ju neid intervjueerida. Niisuguseid filme ja niisuguse projekte on võimalus teha kui palju tahes, selleks et näidata, et tegelikult Eesti on on üks imekena maa ja mitte ainult eestlastele endile, vaid ka temale oodatud külalistele. No mina muidugi ei arva, et Rein, sa oled natuke naiivne, kui sa arvad, et, et üldse on võimalik seda raha, et, et see küsimus on rahas, näiteks, et laulva revolutsiooni filmi PBK-s näidata. Ma arvan, et nad ei näita seda ja ka Eesti võib. See oleks huvitav dilemma, aga ma ma julgeks pigem kihla vedada, et nad lihtsalt ei näita seda, ükskõik kui palju eesti riik ütleks, et ollakse valmis selle eest maksma, nad lihtsalt ei näita. Nende toimetuspoliitika ei ole seal just nad kasutavad sõnavabaduse mõistet, et nad ei saa näidata. Ta sellist filmi, mis ilmselt ei vasta nende vaatajaskonna Aga muidugi sellise filmi näitamine näiteks Euroopa kanalites tõesti ei ole, jälle on teistpidi ilmselt libe tee, sellepärast et sel juhul kohe küsitakse, et kui palju miljoneid meie maksumaksjale ilmaasjata maksma läheb. Luuakse welcome to Estonia kohe välja. Olen 13 miljonit kunagi, eks ole, kuigi me täna just lugesime lehest, et kampaania Eesti toit on sel aastal kulutanud 20 miljonit ja ma küsiks, et kas see on olnud edukam kui Welcome to Estonia? Ma arvan, et eriti ei ole Aito mito inglastel. Meie verevorsti maitsnud aga ei, ma aiman, meie kolleegid sind kolmekesi siin vestleme, et meil on nagu õhus üks väikene idee, et ega meil ei oleks selle vastu midagi, kui meil Eesti vabariigis oleks propagandaministeerium või, või kultuuriministeeriumi teatud amet, ametitaseme varsti võib-olla sünnib kui ringhäälingu seadus. Nojaa, aga see oli need väiksed nagu öeldakse, iroonia, eneseiroonia või nõelas. Ja pigem olema propagandaministeerium on kindlasti ma arvan nagu vale vorm, pigem võiks selle asjale asja niisugune mõistlik vorm olla, näiteks selles, et kultuurkapital näiteks otsustab teatud projekte toetada mida ta ka ju täna teeb tegelikult Kultuurkapital toetabki paljude asjade sündi, eks ole, et sünniks selline või noh, ka täna eks ole, need filmid, mis Eestis sünnivad, ütleme a'la nimed marmortahvlil noh, nad ju saavad ikkagi teatud fondidest toetust. Et eks see on, see on ka tegelikult riikliku sellise teatud ideoloogia võimalik, kui, kui on olemas kõigepealt selge visioon kellelgi. Et umbes sellist asja on vaja. Sellega kaasneb mingi idee, mida tihtipeale on ka oht, et pannakse kõvad miljonit sisse ja, ja tulemust nagu põlegi õieti. Ja, ja selge on see, et Eesti imago tähendab Eesti kuvand, see on üks erakordselt problemaatiline, väga tõsine küsimus ja siin tuleb ikka ühendada ikka nii ressursid kui ka ajud mis, mismoodi mitte ainult siis lahendada seda ainult welcome to Estonia projekti kaudu, vaid see on ikka märksa tõsisem. Ma ma tõepoolest eeldaks, loodaks, et et haridus teadusministeeriumi kaudu mõistetaks seda, et siia tuleb kaasata tegelikult ka meie noh näiteks semiootikud, eks ole, siis kulturoloogid, ajaloolased mitmeid on meil ometi on ju inimesi päid on küll, et me võiksime pead kokku panna, et et aidata mingisugust murrangut sellest kuvandi loomisse mehhanismis luua. Ei no absoluutselt ja ma olen ka täiesti veendunud, kui siin Mart viitas rahvusringhäälingule, siis ma olen ka täiesti veendunud, et see ongi üks rahvusringhäälingufunktsioone, et tegeleda Eesti kuvandiga. See on noh, näiteks see, eks ole, mille minu meelest heaks näiteks oli Ilmar Raagi tehtud film august 91. Et selliseid asju peabki rahvusringhääling tegema, aga nii, ütleme selle nii selles kontekstis organisatsioonis kui ka ütleme näiteks sinu poolt välja pakutud sellises riiklikus kuvandi loomisorganisatsioonis. Ma julgen arvata, et, et pigem on mõistlik, et see ei ole mitte riiklik propagandaministeerium, vaid pigem on mõistlik, et sinna kutsutakse just nimelt, et asjatundjaid ja, ja parimaid ajusid kokku ja seda püütakse võimalikult, et noh, kas öelda vähem, et, et keegi partei ajab seal oma asja, seda, seda kehvem on tõenäoliselt tule. No küsimus on tegelikult ka sihtgrupis, eks ju, et me nüüd natukene suhtume vaevalt sellesse Welcome to Estonia kampaanias, mis, mille eesmärk ei olnud ju midagi tõestada Venemaale või, või ütleme sinnapoole, see oli Euroopale suunatud, see oli meie ettevalmistamine liitumiseks Euroopa Liiduga ja nii edasi ja selles plaanis võib-olla ta isegi ei olnudki õige. Mina tahan siiamaani, et näiteks särgid kirjaga welcome to Estonia minu meelest ei olnud kuidagi, läbikukkumine. Kantakse siiamaani. Kümneid tuhandeid, eks äriliselt vähemasti küllalt edukas, eks ju, kindlasti rohkem kantakse kui kommarid ahju särke, mis korjati kohe härra müügilt juhaldava mehe sõbrad, tahtsin neid osta siis ust seal selles kohas, kas neid pidi müüdav nagu ta ütles, seal oli juba kapo töötaja seal käinud. Et selles mõttes asi läks, asi läks teise äärmusse, aga tõepoolest, see sihtgrupile peab mõtlema, kellele seda teha ja noh, ütleme skulptuur, kapital või rahvaring. Rahvusringhääling on piisavalt sellised struktuurid, kelle kaudu see asi võiks toimuda ilma, noh, ütleme niisuguse liialt riikliku. Noh, see on avalik-õiguslik asi. Millest tuleb tõepoolest ühiskondlikult kokku leppida, see on tegelikult asi, milles Eesti nagu eliit, nii poliitiline kui selline kultuuriline kui ka majanduslik ilmselt peaks nii-öelda kokku istuma ja, ja põhimõtteliselt nii-öelda püüdma kokku leppida, et noh, vot mingid need väärtused on need, milles me siiski. Millest me siiski oleme nii ühte meelt küll, et, et, et selle sellel pinnal võiks ka, et sellest võiks areneda samm, see, see ja see, mida me praktiliselt teeme. Ja ma arvan, et see institutsioon on isegi olemas. Ma olen ka kuulnud, et niisugune ühiskondliku leppe osas see on ka olemas. Ka on tegelikult president Lennart Meri loodud Eesti Instituut ja täiesti noh, nad nende nende ressursside ja võimaluste piires nemad teevad trükiseid. Siis mingisugused üksik. Tõsi, võib-olla, et peaks näiteks kasutamise taganedes leppe sihtasutus hetkel vist ei saa kasutada, sest nagu teada, järgmisel nädalal nõukogu arutab selle, aga kus see tegevjuhi seotust, seltsimees filaatoriga? Vaat see oli väike vahelepõige. Aga kui te rääkisin siin ressurssi, peaks olema siis tõesti ressurssi, Eesti riigis on sellel nädalal positiivne sündmus ka, et me ainult negatiivsest ei räägi. Plaksutame, võeti vastu rekordiliselt suur riigieelarve üle 70 miljardi, meie riigieelarve kasvab nagu pärmi peal ja kui kõrgele ta tõuseb, me ei tea ja me ei tea, kas seal all on õhk või mishappegaas mille arvelt ta tõuseb, ma lihtsalt võtsin välja statistikaametist sellise näitaja, et maksebilansi defitsiit on, kasvab meil kvartal talis juba nüüd üle kuue miljardi, et kui eelmisel aastal kasvas aasta lõikes 18 miljardit ja see oli isegi veidi vähem kui 2004. aastal, siis sellel aastal on maksebilansi defitsiidi kasv taas kiirenenud, mis näitab seda, et meile voolab ikkagi märksa rohkem raha sisse, kui meie suudame siitpoolt vastu anda ehk eksportida. Noh, siin on kindlasti väga palju muid probleeme ja see on meie, see nii-öelda valuutasüsteem ja kõik, kõik nii edasi ja nii edasi. Aga ikkagi laenamise tempo on kujunenud ikka meeletuks ja kui nüüd vaadata seda, mis toimub meie kauplustes taas jõulude eel, siis noh, ma arvan, et väikene, hoiate Ta või või ettevaatusele kutsuv sõna, oleksin asjakohane. No oleks küll ilmselt jah, et, et kõik see praegu, mida, mis toimub ja mida püütakse ka inimestele sisendada, noh kasvõi loosungitega, et kuidas me kohe-kohe jõuame kuhugi Euroopa kõige rikkamate hulka, no mitte päris kohe, aga noh ütleme nii, et, et mille, mille aluseks on tegelikult ju näiteks Reformierakonna loosungi eelduseks on põhimõte, et nii nagu majandus on kasvanud aastal 2006 lähemaks 15-ks aastaks, põhimõtteliselt lähtuda sellest prognoosist. Ja ega see Keskerakonna jutt ülikõrgetest palkadest mõne aasta pärast lähtub ka sellest prognoosist, et vähemalt lähematel aastatel Eesti majandusel lähebki nii nagu aastal 2006. Tegelikult et noh, siin on muidugi targemaid majandusinimesi seda ütlema, aga, aga ilmselt ka lihtsa talupoja mõistusega me igaüks teame, et maailmas selliseid riike, kellel majandus kasvaks niiviisi nagu Eesti noh, on üldse väga vähe. Ja, ja selliseid riike, kelle majandus kasvaks niimoodi näiteks 15 aastat järjest noh, võib-olla ma maailma ajaloost leiab, paar näidet leiab vähe, aga, aga üldiselt ei ole tõenäosuses teooria väga seda ei toeta. Ja muide, me nagu oleks väga mõistlik igaühel ikkagi väga tõsiselt mõelda, et et võib-olla jah, ei ole mõtet võtta endale täna näiteks kohustusi mõttega, et et võttes täna kohustus, et pole, pole probleemi nelja aasta pärast, minu palk on tänasega võrreldes neljakordne. Võib-olla on, aga pigem võib-olla ka ei ole. Ja minu jaoks ka need valimisloosungid kahel valitsuserakonnal on üllatavalt lähedased, kuigi noh, Keskerakonna loosungi rikas riik kõrge palk, eks ju, nagu rohkem nii kena kui laiali jagamise peale mõeldud, eks ju. Et rikas siis nüüd ka sina saad midagi rohkem juurde, siis Reformierakond nagu ei ütle, ei olnud ka selle kohta midagi, mis mina saan. Kui riik kuulub viie rikkama riigi hulka maailmas, ei tähenda seda, et Euroopas või vabandust, Euroopas ilmtingimata mina midagi sellest kasu saan seal nagu väga kauge minu jaoks, noh, me võime siin muidugi võrrelda näiteks Kuveidi iga, eksju, kus tõesti magmarikkamaid riike, kus kõik kodanikud ka elavad rikkalt, aga samal ajal sinna sisse toodud tööjõud, eks elab sama vaeselt nagu nagu kusagil mujal Aasia riikides, et noh, see on nüüd niisugune noh, natukene minu jaoks niisugune veidikene arusaamatu loosungi, et mis minule isiklikult tähendab, kui kahe suurema ära. Kuna need valimisloosungid on, see on ju, rajaneb üsna niisugusel lihtsal stereotüübid, et ülemängimise stereotüüp, kes lööb suurima trumbi lauda ja see on positiivne trump, sest sellega teatakse, et et just nimelt positiivse sõnumi ümber on võimalik valida kõige rohkem koondada, sellele vastandub negatiivne loosung JOKK jätta, mis, mis, mis on, mis on praegu sotsidele, tähendab ja mis on orienteeritud siis noh, selle niisuguse väidetava mitte ainult väidetava, vaid, vaid ka teatud määral eksisteeriva korruptsiooni ja, ja sundparteistamise ideoloogia vastu. Et siin on selge see, et valimistel püüavad iga erakond püüab erineda teisest sest vastasel, et selleks, et luua oma kindel elektoraat, võita teiste arvelt endale juurde Need on niisugused valimistehnoloogilised, valimisideoloogilised programmid, et, et ma tahaksin, et just avalik-õiguslik Eesti raadio, televisioon võiks valgustada eesti valijad kõikidest nendest nippidest, mida erakonnad kasutavad, et inimesed, lihtsure lihtsameelsed inimesed, ei läheks nende lihtsameelseks loosungite õnge. Sulev, mis, mis puudutab ka seda, et eks ole nagu meil nüüd see majanduskasv jätkuks inimesel loomuomane on uskuda, et ikkagi paremasse midagi jätkub, aga, aga eestlased on, ma loodan, et seal iseloomus on ka see, et see see või võileivapõhimõte, et võileib kukub laualt ikkagi võise poolega allapoole, et võib juhtuda ka niimoodi. Nii et, et kui me siin räägime seda, siis, siis ma olen tähele pannud, et kogu sisetarbimisele orienteeritud majanduskasv, mis on praegu, moodustab väga tugeva mootori sellest üldisest majanduskasvust. Et see tegelikult opereerib jällegi meie niisugusel ma ütleksin, meie sisemisel Jakute väärtushoiakute mingisuguse stereotüübi, millest üks on see, et me oleme kaua vaesuses elanud ja tegelikult me oleme ikka üksjagu pidanud sunnitud olema ikka erakordselt madalal, väga napid ja nüüd on see võimalus, no kuidas inimene saab jätta kasutamata ja teine stereotüüp on see, et et see tarbimismehhanism ju ju toetab tegelikult sellele, et eestlased on väga individualistlikud inimesed ikka kui läheb hästi, no mina ostan ikka mersu, kui sinul on seal audi, eks ole, või või kui minul on audis, mina ostan või Mersus, mina ostan, Lexuse, tähendab, on vaja kogu aeg ennast oma identiteeti kinnistada seal võrdluses teistega, nii et need on kaks stereotüüpi, mis muide erineval viisil seda kogu seda tarbimismehhanism toidab. No eks muidugi, see periood tulebki läbi elada, kus inimene oma esimese mersu või Lexuse üle elab, eks ole, noh kui ta on sellest eluaeg unistanud, et ta tõesti, kui ta sellest on eluaeg unistanud ja ta nüüd seda saab kasvõi kõige muu arvelt, noh siis ta võib seda endale lubada. Aga mulle tundub, et kui ma siin saate algul rääkisime sellest Venemaasuunalisest teatavast nagu liigsest hüsteeriast. Et siin on ka, et siin ei tohiks nüüd kumbagi pidi nagu ei olla liigselt sinisilmsed ega, ega ka liigselt pessimistlikud, sest ega ega ma iseenesest usun ka, et Eestil läheb edaspidi hästi. Et pigemini ikkagi majandusel läheb hästi, vähemasti noh miks ta ei peaks minema. Me oleme tublid inimesed, miks meil ei peaks minema hästi. Aga ma natuke kahtlen sellises lineaarses joones, mida sa lihtsalt aasta 2006 ülisuurt majanduskasvu arvestades on tõmmatud kuhugi üles. Et, et see võib-olla, et sellel ei ole nagu katet. Noh, see on, see on nagu niisugune, et see on nagu unistus, see on nagu noore poisi unistus, kes ütleme, ma ei tea. Kolmeteistaastaselt saavutas spordis mingi hea tulemuse ja siis tõmbab oma selle aasta arengust sellise lineaarse joone. Maailmarekordini ütleb, et olete 23 aastased, Ma hüppangi, ma ei tea, maailmarekordi kusjuures noh, see, see võib nii minna, eks ole, selliseid lugusid me oleme lugenud kangelaslugusid, aga enamiku inimeste puhul see siiski nii ei lähe. Tõingi näitusele bilansi puudu jäänud ja see on nüüd jooduse. Aga kui me vaatame kogu iseseisvusaja lõikes, siis kõige jämedamad, et öelda, et meil on see kogu bilansi puudujääk ületab 100 miljardit krooni, see ei kajastu riigivõlas kahtlemata, vaid kajastub eravõlgades nii-öelda meie võlgade, no meie kui sõnadega kui riigi, kui rahvavõlg võrdlemuses, eks ju, lõppude lõpuks ja kuna seda toidab üha rohkem Euroopa Liidu toetusrahad, siis ma lihtsalt mõtlen selle peale, et millalgi me peame hakkama gaasi maksma. Ma mõtlen selles mõttes ka Euroopa liidus. Me muutume saajast doonoriks, eks ju. Et noh, kas me oleme selleks valmis ja kas me midagi selle nimel teeme, aga samal ajal maksebilansi defitsiit ikka kasvab kogu aeg, siis ma nagu ei näe pääseda pööret õigesse suunda, et me peaks nagu selle pärast muret tundma mitte sellepärast, kui rikkasime väliselt, oleme vaid kui rikas mees sisemiselt oleme. Vaat siin ongi huvitav see, et et selle eelarve vastuvõtmisega seoses on kogu aeg reklaamitud seda, et see on ülejäägiga eelarve ja see on unikaalne nähtus Euroopa teiste riikide hulgas, kuid jäetakse just nimelt mainimata see maksebilansi defitsiit, mis, Kasvanud, mis riigis see ei puutu, nagu ei puutuks riigil reservid, kasvavad sellega, et öeldakse meile, pensionifondid ei jää tühjaks tulevikus. Aga noh, küsimus ei ole ju praegusel juhul mitte pensionifondides, vaid ikkagi riigi kui sellise konkurentsivõimelisust edaspidi, kas meil on neid potentsiaal, mida me suudaksime nagu tulevikus rakendada, kas me oleme midagi selle nimel teinud, et tulevikus muuta seda positiivseks, seda maksebilanss? Ma ma ei tea, noh, võib-olla ma olen liiga murelik ja võib-olla ma ei ole see õige majandusteadlane, sest meil on pall, majandusteadlasi, kes kogu aeg hõiskavad, kui hästi meil läheb ja aina paremaks läheb, aga aga samal ajal teised ütlevad, et heal headel aegadel tuleb mõelda just nimelt tuleviku peale ja pigem elada säästlikumalt. Majandada. Teadlast, ma kuulan küll tikkis kõrvus Hardo Pajula anda, tema prognoosid on olnud väga kainestavad ja, ja ma arvan, et ikka meil tuleks neid kuulda võtta. Jah, ja selline mõistlik ohutunne on teretulnud, aga ega see ei pea tähendama, et meil ei lähe hästi, meil läheb täna hästi ja, ja me ei pea maalima musta stsenaariumi, et aastal 2008 Eesti riigis on mingi kohutav olukord, ei pruugi olla, või ütleme nii, et ma ikka usun, et ei ole. Aga sa usud? Sa oled veendunud, et sa pead olema veendunud? Ei, ajagi pimedamaks enam minna ei saa, kohe on jõulud. Olime jõulude, Valmaria, isegi lumi tuleb ilmselt. Ükskord tuleb ta niikuinii ja enne jõule on veel üks saade siin Aarne Rannamäe juhtimisel, aga esmaspäeval on ka rahvusringhäälingu 80. aastapäev ja soovin kõigile meie kuulajatele sel puhul ja ka saates osalejatele õnne. Oleme nii kaua vastu pidanud ja võib-olla peame ka vastu, hoolimata sellest, milliseid otsuseid järgmine nädal langetatakse. Tänan siis kuulamast meid täna ja nagu öeldud, järgmisel laupäeval, siis järgmised rahva teenrid ja loodetavasti ka uuel aastal jätkame.