Saade, mida te kohe kuulete, kannab pealkirja, on Janksom pikk, õnnelik elu. Tuleb end Lausas elav noor naine, tontiibetlane ja tiibetlaste nimi pole kunagi pelgalt nimi, seal on ka tähendus. See Munile esimene osa tähendab tõlkes pikka elu. Jiang tähendab õnne, head õnne. Ja see on koos, selgitab see on pikk elu, õnnega koos või pikk, õnnelik elu on ta nimi. See on eesnimi. Perekonnanime Tiibet. Lastel ei ole ja küsimus, kuidas nad oma nimed dokumentides märgivad deebeetsejaanile nalja. Kindlasti Temneni in kiimin nii era- või lihtsalt see on väga praktiline küsimus. Me täidame vaid perekonnanime, koha ja eesnime lahtrisse. Teine, risti lääne inimese ajab see alati segadusse, kui ütlen, et tegelikult pole mul perekonnanime. Ametnik peab ju nime arvutisse kandma. Naerab tiibetlane, kes välismaailmaametnikega on kokku puutunud Austraalias elades. Sema, oli talle kodus kaks aastat. Nüüd on ta tagasi Laasas Tiibetis. Nii kõlab Tiibeti rituaalne muusikamaailmaga katuseks on Tiibet nimetatud keelatud maaks kuhu senini väga palju õhtumaalasi pole sattunud. Ning põhjusi selleks on rohkem kui üks. Kõigest 50 aastat tagasi kestis teekond sinna, kuid ja isoleeritust olid tiibeti juhid teadlikult. Ma võiksin öelda niimoodi, et tegelikult isegi meeldis isolatsioon, neile tundus, et see säilitab ja hoiab nende kultuuri palju paremini kui miski muu ja nad ei soovinudki tegelikult välismaailmaga suhelda. See tegelikult ilmselt oli üks peamine põhjus, miks ka 20. sajandil Tiibet üldse nii-öelda Hiina ebaalla langes Tiibeti ehitanud ülesse modernset riiki ei suhelnud, välismaailmaga ei olnud tuttav praktiliselt mitte mingisuguste uute ideedega. Puks nendega tuttavaks sai, siis oli juba liiga hilja puudus modern, armee puudus üldse kuulumine maailma rahvaste perre, tal ei olnud reaalseid toetajaid. Nii arvab Tallinna Ülikooli lektor Tibetoloog Martti Kalda. Ometigi võis Tiibet end sajandeid iseseisvana tunda. Looduslik isoleerituse aitas sellele kaasa. Kuid teine maailmasõda sai läbi ja Hiina kommunistlik juhtkond ei tahtnud tiibeti eraldatusega leppida. 1951. aastal vormistati muutused kirjalikult. Dalai-laama ja Hiina võimude vahel saudid kokkulepe, seda nimetatakse seitsmeteistkümne punkti lepinguks ja ei ole sugugi vähetähtis, et selles lepingus oli 17 punkti. Meenutame tagasi Tiibeti ajalugu, siis Tiibeti esimesel kuningal soomutsen Campool olid seadused, milles oli olemas 16 punkti. Ehk siis Soovis siis Hiina just nagu üle mängida, selle panna ühe punkti juurde punktid olid väga sarnased, need olid säilitada Tiibeti kultuuri Tiibeti sellist autonoomiat, mida Hiina rahvavabariik kõik nimeliselt tunnustas, aga järgnevate aastate jooksul sisuliselt eiras oma reaalsest käitumisest seda lepingut shoussasse ja üldse kogu Tiibetisse toodi Hiina väed, Laasasse rajati väga kiiresti tee, ehk siis tee ühendus paranes varasema kaheksa kuu asemel sai nüüd siis Pekingis Laaslasse. Kui kiiresti sõita, siis kahe nädalaga. Nii et kindlasti sõjaväele väga oluline konfiskeeriti. Aadlike kloostrite maad asustati alguses Tiibeti idaaladele, aga hiljem ka Kesk-Tiibetisse ümber hiinlasi suleti väga kiiresti piir, elimineeriti ka ka igasugused muud vastased ehk siis lepingutega Venemaa ja India vahel suudeti siis saavutada see, et kõik tunnistasid Hiina rahvavabariigi ülemvõimuõigust sellele ülemvõimule Tiibetis. Ja kuigi Dalai Lamal on ette heidetud, et ta tegi hiinlastega koostööd, seda tõesti ta tegi 51.-st kuni 59. aastani istus ka tema selles nõukogus Kus, mis siis valmistas ette Tiibeti üleminekut sotsialistliku Hiina osaks. Ta isegi külastas Pekingi kohtus moodse tungiga. Ja tal elama väidab, et paljud outsiderid, ideed meeldisid talle välja arvatud siis üks, et religioon on mürk. See kõik on minevik ja ajalugu teatavasti tagasi pöörata ei saa. Aastaks 2006 on dalai-laama ligi pool sajandit elanud paguluses ja Tiibeti ajalooline pealinn lausa on kõigest Hiina rahvavabariigi Tiibeti autonoomse regiooni keskus. Päris keelatud. Tud maas enam ei ole, aastas õnnestub piirkonda külastada umbes 100-l 1000-l välismaalasele. Võrdluseks aastal 2005 ööbis Eestis 1,9 miljonit väliskülalist, lisaks veel ühe päevaturistid. Aga need numbrid on vaid võrdluseks. Hiina ametlikel andmetel elab. Tiibeti autonoomses regioonis 2,7 miljonit inimest ja rohkem kui 92 protsenti neist on tiibetlased. OLEN sündinud Tiibetis ja põhikooli lõpetasin Laasasid Studies hoog poliitilised ja Kremlis kooki kutsuda. Hiina keskvalitsus kehtestanud sellise korra, et pärast põhikooli saavad õpilased minna näiteks Pekingisse, Shanghaisse, Siguani või mujale edasi õppima. Tingimus on see, et eksamid peavad olema tehtud. Sel ajal see oli 1985. aastal olin 11 aastane, teinud kõik eksamid ja läksin neljaks aastaks saansii provintsi pealinna seani. Koos minuga läks Laasast sinna veel umbes 100 õpilast. Kaasas olid ka kolm tiibetlastest õpetajat, kelle ülesanne polnud meile koolitarkusi jagada, vaid pigem olid nad hooldajateks just nagu perekonna eest. Kõiki õppeaineid andsid seani kohalikud õpetajad. Pärast sealse nelja-aastase kursuse lõpetamist jätkasin veel kolm aastat õpinguid kõrgemas astmes ja siis läksin ülikooli. Õppisin inglise keelt ja kirjandust ning pärast lõpetamist tulin tagasi Tiibetisse. Töödeldud enduse aine ookeani. Kõik, kes teistesse hiina piirkondadesse õppima läksid, tulid tagasi Tiibetisse, käes asja hauda. Mu pere on siin. Mu kodu on siin. Et elu Tiibetis on eriline, seda tajus ka Austria alpinist Heinrich Harre, kes elas Tiibetis. Seitse aastat hiljem koondas ta oma muljetraamatusse seitse aastat Tiibetis. Mida küll inimesed terves maailmas tähtsaks peavad? Nagu näiteks seda, kas mõni uus masin toodab rohkem kui eelmise seeria oma õigas ookean ületati kaks minutit kiiremini kui kuu aega tagasi. Kui tühine see siin ometi tundus? Asjadesse suhtumine oleneb täielikult vaatleja asukohast. Siin on kiiruse mõõdupuuks jakki, astamise kiirus. Ja oli seda juba 1000 aastat tagasi. Variandi omamine on perekonna jõukuse märk. Tiibetis on peresid, kellel on 100 jakki. Ühel perel. Isegi üle 100. Jakk oli omal ajal kõige olulisem, need on Tiibetis palju muutunud ka söömist avades. Tänapäeval söövad noored üha enam sealiha, kuid vanemad tiibetlased näiteks minu vanemate põlvkond, nemad sealiha ja eriti kanaliha ei armasta. Ega meil väga kindlat keeldu näiteks kala või lambaliha süüa ei olegi. Tavaliselt söödi ainult jakiliha, see oli peamine peale jakiliha, muud liha ei söödud. Nüüd on see muutumas, sest teistest Hiina piirkondadest tuuakse üha enam muud toitu ja noored söövad üha enam mereande. Kuid vanema põlvkonna jaoks on meretoidu söömine mõeldamatu ka sealiha, lambaliha, kitseliha nad ei taha ainult jakiliha. Ometigi on ka noorte hulgas traditsioonid au sees. Talvel eelkõige enne tiibeti uut aastat ostab iga perejaki kintsu. Kunagi ei tapaaega tükeldanad looma ise. See kints pannakse kuivama sellisesse ruumi, kus õhk hästi läbi käib seal kuivate kaks-kolm kuud ning uueks aastaks võetakse välja. Siis saab seda kuu või kaks süüa, sest talvel pole lihtne toitu hankida. Mille eest ei tule valitsusele maksu maksta. Nad võivad maad näiteks köögiviljakasvatuseks edasi rentida, ise otra kasvatada või loomi karjatada. Sealt saavad nad oma sissetuleku. Teel lennujaamast Laasasse on kariloomi pähe näha. Häid karjamatki pole märgata. Mägedest ümbritsetud tasandik on hall ja vesine. Ka vesi on hall ja sogane. Selge. Mäestikuvesi see küll ei ole. Ehk on see tingitud mudast, mida vesi mägedest kaason kandnud. Mäekülgedel on sügavad uhtorud. Vee lahmakate vahel söövad mõned veised ja kitsad. Märkan ka vilja või heinamis hakkidesse kuhjatud ja hiiglaslikke maa-alasid suurte kasvuhoonetega. Päike kõrvetab siin palju kuumemalt kui Eestis. Asume ju ikkagi ligi 4000 meetri võrra päikesele lähemal. Laasas kasvavad restorani õuel otselaudade kõrval viinamarjad ja virsikud, mida kaubatänavatel müüakse, on eestlase silmale harjumatult suured. Kiosk on kioskis kinni ja kellel pole äri, ruumise, äritseb otse täna. Meie mõistes vaateaknad puuduvad ning igava aus seinas on ühtlase sissepääs uude ärisse. Olgu ta kasvõi kitsas pilu. Tõelised pudupoed, kus leidub kõike alates õmblusnõelte, kuninga lussideni nende kõrval elegantsed angaja siidipoed ning toiduainete eri müügikohad, kus pakutakse kodumaise kauba kõrval ka Ameerika lihakonserve Austraalia võid ja inglise viskit. Midagi, mida siin poleks võimalik osta või vähemalt tellida. Elizabeth Aderi tooted, bonsai kreem, huulepulgad, puuder, põsepuna, kõik on olemas. Ja neid ka ostetakse usinalt. Viimase sõja Ameerika kaupade ülejäägid laiali laotatud jakki, kintsude ja või hunnikute vahele. Tellida saab õmblusmasinaid, raadioaparaate ja grammofon. Ning uue peo jaoks võib leida siit Bing Crosby vastvalminud plaadi. Aga kõigest käib üle kireva rahvahulga. Kauplemine, naer, kisa kaubitsemine on mõnu, mida püütakse võimalikult pikale venitada. Nii oli see 1900 neljakümnendatel aastatel ja nii on ka täna. Muutunud on vaid hüüded ja helid. Luka Lucca on hüüd, millega agarad kaubitsejad võõramaalasi kutsuvad ja seda hüüdu kuuleb küll igal sammul. Kitsal tänaval püüavad kaubitsejate vahelt läbi pääseda autod ja mootorrattad. Lõhnab autorivingu, tolmu, viiruki ja toidujärele. Liha võid, juustu pakutakse otse letiks olevat kastilt köögiviljamüüja, ent mahutanud remondijärgus rõivapoe ette. Tema selja taga poseerivad alasti plastmannekeenid. Mehed segavad mörti veidi, esmalt õmbleb naine rahvusliku mustriga teke. Veel paar sammu kaugemal on koht, mille laest ripub alla mingi nöör. Seintel on lõualuupildid. Siin saab lasta hambaid välja tõmmata. Samas kõrval on söögikoht, ka klooster on siinsamas. Elu ja kultuur on tihedalt seotud budismiga. Inimestel, teistes hiina osades ei ole nii sügavat usku, kui on tiibeti budism. Sean Hanide ja tiibetlaste peamine kultuuriline erinevus. Budism on kahtlemata kõige alus ja tuleb öelda seda, et ilma budismita ilmselt Me Tiibetist võib-olla midagi teaks, sest Tiibeti ajalugu algab seal, kus, kus tuleb Tiibetisse budism ja ajalugu on lahutamatult seotud budismiga. Suur noh näiteks praktiliselt väljaspool budismi ei ole olemas, vabandust, mehed on seda väga vähe, mis ei ole budismiga seotud ka q kultuur, kogu haridussüsteem, isegi riigivõim on siis Tiibetis seotud budismiga. Me mõtleme sellele, et kuni kõige viimase ajani juhtis Tiibeti tegelikult religioosne juht, kelle käes oli ka siis ilmalik vaim. Nii et tiibeti regioonis on on alati selleks sõlmpunktiks selleks füüsiliseks sõlmpunktiks mingisuguses piirkonnas või mingisuguses orus olnud siis tiibeti budistlik klooster, misiganes Kolkonnale ta siis ka ei kuulu. Rühime lasa ühte pühamasse paika üle linna kõrguvasse botala paleesse. Sajab vihma, paduvihma, Lausas sajab vähe, enamik sademetest langeb kindla vihmaperioodi jooksul. Olen lugenud Henrik Harreri raamatust seitse aastat Tiibetis. Harrel külastas Buttavat siis, kui see veel dalai-laama koduksoni. Mida kõrgemale jõudsime, seda meeldejäävamaks muutus linnapilt allpool. Sest siit avanes vaade tõeliselt ilusatele aedadele ja viljalaadsetele majadele, kirjeldas harver oma muljeid paleesse ronimisest. Tänapäeval on kõik teisiti. Silm haarab korrusmajasid ning otse botala ees laiub suur väljak, mille teises servas kerkib kaasaegne monument. Botalaga pole seal mingit pistmist. Kas marsivad seal riigipühade ajal paraadrivis sõdurid ja kõlab hiina hümn? Osa kunagise valitseja elupaigast on praegu avatud kõigile huvilistele. Vana tiibeti naine viskub palee pühakuju ees pikali. Katust ei ole, kivipõrand on vihmast märg, loikuda viskubki. Omade matusepaigas kükitab munk, pomiseb vaikselt palveid möödujatele tähelepanu pööramata. Tema on oma mõtetes. Munkadele on tiibeti ajaloos tähtis roll olnud, kuid sõdade käigus on kloostri mungad alatiga kannatama pidanud. Ka Hiina rahvavabariigivõimu ajal on palju iidseid kloostreid rusuhunnikuks muudetud tehasteks karja lahutadeks, vilja aitadeks kohandatud osa neist, mida täielikult ei hävitatud. Nüüdseks taastatud mitte ainult varem neist üles ehitatud, vaid algse sisuga täidetud kuuland youghangi kloostris. Karmidel hävitusaegadel olevat inimestel õnnestunud osa kloostrite varast päästa. Kui klooster või tempel taastati, tõid nad neid esemed tagasi. Rohkem kui 1300 aasta vanune Changi klooster ei jäänud kultuurirevolutsioonist puutumata. Tänapäeval on ta taas miljonite palverändurite sihtpunkt. Budistlike kloostrite tähtsamad varadon, buda kujud, raamatud ja mungad, kes õpetust elus hoiavad ja raamatuid kirjutavad, kuulen räägitavat. Lausa kloostrites on kujud ja raamatud olemas. Mungad on aga kloostrite hooldamisega liiga hõivatud. Raamatute kirjutamiseks ei jää neil aega kuulanud samuti. Kas on see vihje munkade vähesusega? Summust mungaks saamine on muutunud enne 1900 kaheksakümnendaid aastaid sai enamik tiibeti poisse hariduse kloostrites. Klooster oli ainus tee ainus võimalus. Ainus koht, kust haridust saada. Paljud pered saatsid oma pojad kloostrisse mungaks, et nad õpiksid meditsiini, samuti budismi. Praegu on niisugune kord, et vanemad ei saa oma poega või tütart kloostrisse sundida. Kui laps on alla 18 aastat vana. Kui laps on kaheksateistaastane, saab ta otsustada, kas minna kloostrisse või tavalisse kooli. Palverändurit keskealine mees, eesnahkpõll ja peopesad kaetud puuklotsidega. Need kaitsevad käsi, kui mees end tänavatolmu pikali viskab sellisel püsti pikali viisil läbivat palverändurit, pikki vahemaid. Ja kuigi tiibetlased on vaesed, annetavad nad sellisele palveränduritele alati. Olen näinud paljusid lääne inimesi, neil on kõik olemas, autod, toit, kõik. Võib-olla ma eksin, kuid mulle tundub, et nende vaim on väga tühi ja seetõttu tunneb üha enam austraallasi huvi Tiibeti budismi vastu. Sydneys ja Melbourne'is on tiibeti budismikeskused, kus õpetatakse oma vaimu tasakaalus hoidma. Dolly difionik House. Vedenhaudatud just hea, et lääne kultuur ja tiibeti kultuur on väga erinevad. Tiibeti kultuur seab isiku enda tahaplaanile ja esikohale teiste huvid. Need teised ei ole mitte ainult inimesed. Nende hulka kuuluvad puud, lilled, näed kõik. Sest inimesed peavad kõike elavaks. Ja paljud turistid on tähele pannud, et kuigi Tiibet on väga vaene, on inimesed tänavatel ometigi väga sõbralikud. Nad on rõõmsad, naeratavad ja väga õnnelikud. Paljude munkade arvates on see ilmselt tiibeti budismi mõju sest need inimesed teavad, kuidas hinnata omaenda elu, kuidas teenida oma jumalat. Kuid see on ainult minu arvamus. Vaatamata sellisele selgitusele arvab CN, et õige budist ta pole. Varem olin, kuid enam mitte. Mu vanaema on väga tõsiusklik. Ta õhutab mind alati kloostrisse. Kuid minu jaoks on kõik veidi muutunud. Siis ma arvan, et selle muutumise põhjus ei ole mu Hiina haridus vaid teadmised. Kui saad üha enam ja enam teada teistest inimestest, siis mõtled oma kultuurile ja sellele, miks tiibetlased nii väga budismi õpetust usuvad ja miks meil oli nii maha jäänud sotsiaalne süsteem. Vanim Sibo, Oxford leer loob enesel Augeldis äkilist puuduti, kus polegi. Paljud inimesed töötasid maaomanike heaks mõeldes, et buda annab neile parema elu kuid minu arvates kasutas maaomanik ära nende tööjõudu nende aega. Muidugi, usk ise on hea, kuid maaomanik kasutas usku ära ja see ei anna mulle rahu. Rahvapäevakava tobusust palveveskid pöörlevad lakkamatult usklikud pomisevat palvetekste allveelipud, lehvivad katustel ja mäegurude kohal vihm, tuul ja kõik loodusnähtused, jää ja lumega kaetud üksildased mäetipud annavad tunnistust jumalate kohalolekust. Rahetorm näitab nende raevu, kasvamine ja viljakus, aga rahulolu. Rahva elu on tervenisti jumalate tahte teenistuses ning laamad on nende vahendajad. Kartlikult püütakse lugeda märke. Igale algusele. Eelneb hea või halb, enne. Lakkamatult palvetatakse, tuuakse lepitusohvrit ja tänatakse. Maisel elul puudub Tiibetis eriline väärtus. Ja surma ei kardeta sest teatakse, et sünnitakse uuesti ning õilsate tegudega loodetakse tulevases elus saavutada kõrgem eluvorm. Tiibetlastest kiirgavale religioossele raske vastu seista. Kui pikniku ajal ronib kellelegi peale sipelgas, siis võetakse ta õrnalt kinni ja viiakse minema. Kui kärbes kukub teed asja, siis on see lausa katastroof. Ta päästetakse uppumisest. Sestap olla näiteks äsja surnud vanaema uuestisünd. Ikka ja igal pool ollakse valmis taoliseks hingeelu päästmiseks. Talvel purustatakse lõikudele tekkinud jääkiht päästa kalu ja uss külmamisest. Suvel aga tõstetakse nad välja, kui veelombid kuivama hakkavad. Lapsed ja kerjused ja aadlike teenrid sumpavad tihti tundide viisi vees ja tassivad veel viimases sogast kõik elusolendid välja. Need kogutakse ämbrites konservikarpidesse lastakse jões lahti. Ja nii on jälle üks tegu oma hingeõnnistuseks. Räägitakse, et tiibetlased on väga rahumeelsed ei vasta alati Tõele, kogu selle aja on toimunud Tiibetis sees selline vaikne iseseisvusvõitlus, eriti aktiivne muidugi 50.-test aastatest alates kampadeaegne iseseisvusvõitlus, mida muuseas kuni 71. aastani toetas selline huvitav organisatsioon nagu CIA. Ehk siis USA salateenistus sõitmine esimesena, tõsi küll, see see abi lõpetati ja dalai-laama isegi saatis kampadele sellise lindi, mida neile ette mängiti. Et andke alla, selline relvastatud võitlusel on võidetud ja viimastele aastatel kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel ei ole praktiliselt aastat, kus ei oleks laos toimunud mingisuguseid rahumeelseid meeleavaldusi mis kõik on suhteliselt jõuga laiali saadetud, nii et kindlasti on probleeme ja maailma erinevad organisatsioonid tunnistavad seda, noh kõige tugevam tunnistus Tiibeti inimõiguste eest võitlemisel on kindlasti Nobeli rahupreemia dalai-laama-le. 1989. aastal. Aga võiks öelda, et maailma riigid on pigem huvitatud reaalpoliitikast suhtlemisest reaalse hiina võimuga, kui et võitlemisest mingisuguste ideaalide eest, mis kahtlemata Tiibeti iseseisvus. Seest ütlemine on. Kurb küll kuid paljudele külastajatele pole Tiibet nähtavasti midagi enamat. Kui eksootiline reisi sihtjärjekordne märge passis. Nad näevad küll kloostreid, et oma uudishimu Hooldada ja küllalt värvikates rõivastes palverändureid nendes kloostrites. Et vaigistada igasuguseid kahtlusi. Ent kui see käib paljude kohta ei käi ometi mitte kõigi kohta. Ja siin peitubki tõeline kasu. Turismist Tiibetis. Sel pole midagi pistmist majandusega statistikaga, vaid pigem väikese protsendiga külastaja ist. Kell on tõelist kujutlusvõimet. Nemad on need, kes kasutavad juhust, et lipsata oma valvurite silma alt minema. Piiluvad sinna, kuhu nad ei tohiks piirduda. Ja mis veelgi hullem, kuulevad uudiseid, mida nad ei tohiks kuulda. Nii kirjutab 14-st dalai-laama tentsinkijat, soo oma autobiograafias, vabadus paguluses. Kas tiibetlased üldse mäletavad teda? Muidugi naerab see on niisuguse küsimuse peale kuid usujuhiga seonduvast ei taha ta rääkida. Näete. See on väga tundlik poliitiline küsimus. Milline võiks olla Tiibeti tulevik? Kas valminud raudtee teeb keelatud maa veelgi kättesaadavamaks. Kas tiibetlastest saapaid, vaatamisväärsus turistidele mis on parem, kas eraldatus või areng? Kas see on naine, kelle nimi on pikk, õnnelik elu elab sünnimaal kaua ja õnnelikult. Õnneliku rahva keskel? Selliseid Tiibeti autonoomses regioonis ei kuule. See on tunnustamata Tiibeti riigihümni tänavam Tiibet, osa Hiinast. Hiina mõistmine sõltub Hiinas veedetud ajast, arvab suursaadik Mait Martinson. Sõltub inimesest sõltub sellest, kuidas Hiinas käia mis punktist siseneda, milliste inimestega siin suhelda, mis valdkonnas. Aga pigem võiks rääkida mingi targa inimese sõnadega kogenud inimeste sõnadega, kelle enam kui 50 aastane poole sajandiline kogemus Hiinas kokkuvõtlikult kõlab, nii, viibides Hiinas nädalat, jääb inimestele mulje, et ta võib vabalt kirjutada raamatu selle riigi rahvaste vägevusest viibides siin riigid kaks-kolm aastat, inimene mõtleb juba üsna tõsiselt, kas ja kuidas kirjutada artikkel kui palutakse selle riigi kohta. Ja viibides siin juba 10 aastat või enam on inimene dilemma ees, kas tal õnnestub ütelda kolmneli lauset sellisel moel, kus ei esineks vasturääkivusi, ehk see on nagu sibula koorimine, mida rohkem kihte sa eemaldad, seda rohkem vastuseid, seda rohkem küsimusi ja, ja ütleme, et see on peaaegu lõputu protsess, aga aga elu ongi protsess. Kuuldud saate valmimisele aitasid kaasa Külli tüli, Maian Kärmas ja Toomas Lõhmuste. Kasutatud on Martti Kalda intervjuud Eesti raadio arhiivist. Tiibetis käis Vallo kelmsaar.