Ma näen seda esimest korda neljapäeval. Tean, et see on neljapäev, sest neljapäeva õhtud on need õhtud, mil mu koer Lilliamina pühendame jutuajamistel poistest, kes on meie meelest nunnud. Lillian, 12 aastane, mis teeb koera aastates 84. Mina olen 42, mis teeb koera aastates 294, aga nagu hästi noor, 294, sest ma olen päris heas vormis ja paljud ütlevad, et mulle võiks pakkuda 238 mis teeb tegelikult 34. Ma räägin meie vanustest nii sellepärast, et me oleme mõlemad pisut ebaküpsed ja meile kipuvad meeldima nooremat tüübid. Me peame maha pikad vaidlused Rayanite teemal. Mina olen kos lingi pooldaja, sellal kui Lily on Reynoldsi tüdruk. Kuigi ta ei oska nimetada ainsatki selle mehe filmi, mida ta oleks nõus kaks korda vaatama siis on veel Mäkide Tommid. Me vaidleme meri ja Treimani ning präädia haardi teemadel. Ja lõpuks Velbradlid Cooperi Milton, kellest viimane on rangelt võttes palju vanem ja ammuilma surnud ning ma pole üldse kindel, miks mu koer teda ühtelugu jutuks võtab. Kui välja arvata see, et talle meeldivad lauamängud, mida me mängime harilikult reedeti. Igatahes kõnealusel neljapäeval. Me arutame kulisside üle, Hempsvad iilensse pain. Just siis, kui Lily nagu muuseas soovitab Edgaagress prätti arvesse võtaksime, märkan ma kaheksajalga. Seda, et sa näed kaheksa jalga ei juhtu just tihti, rääkimata siis veel oma elutoas. Rääkimata siis veel sellest, et oma koera peas nagu sünnipäeva torbit, mütsi ja seetõttu olengi maa hetkega pahviks löödud. Mul avaneb kaheksajalale hea vaade, sest mina ja Lily oleme kumbki diivani eri otsas, kummalgi oma padi. Mina istun india stiilis, tema on end rohkem Metro-Golden Mayeri Lõvi poosi sättinud. Lily. Meie pea Kriskreti arvesse võtma, ma lihtsalt pakkusin, ütleb ta. Ei, mis asi see sul seal peas on? Küsin ma. Kaks kaheksajala kombitsad ripuvad mööda nägu alla nagu mütsi paelad. Kus, mis mõttes kuss? Seal paremal pool meelekoha juures. Lili vaikib hetke. Ta vaatab mulle korraks otsa ja meie pilgud kohtuvad. Ta pöörab pilgu ära vaid selleks, et üles kaheksajala poole kiigata. Ah see jah, see kalluta end otsekohe tema poole ja haaran tal koonust kinni nagu siis, kui ta oli veel kutsikas ja kippus liiga palju haukuma, olles iga uue asja olemasolust, millega ta kokku puutus, nii elevil, et pidi esitama teravate katkendlik nootidega vaimustus laulu vaatas seda sealt kõige imelisem asi, mida ma eales näinud olen. Milline suurepärane aeg elamiseks. Ükskord, kui me olime alles koos elama hakanud, suutis ta selle ajaga, kui ma duši all käisin, kõik mu number 47 jalanõud, kolm tuba edasi trepi juurde tarida. Kui küsisin, miks ta seda tegi. Vastaste puhtas veendumuses. Need asjad, mida sa jalgade otsa paned, peaksid trepile lähemal olema. Nii pulbitsev ja ideedest pakatav. Tõmban ta endale lähemale ja pööran ta pea küljele, nii et saan paremini ja pikalt vaadata. Lily heidab mulle kõige pahasema pilgu, mida ta oskab näole manada olles nördinud nii sellisest peale tükkivusest kui ka soovimatust tähelepanust. Ja minu kui suure ja juhmi mees inimese taktitlusest. Kaheksajalahaare on tugev ja ta klammerdub kõvasti Lili silma kohale. Kulub hetk aega. Aga siis võtan end kokku ja tonksan seda. Kaheksajalg on kõvem, kui oleksin arvanud, mitte niivõrd veega täidetud õhupalli, kuivõrd luumoodi. Ta tundub olevat nahaalune. Aga ometi on ta siin kõigile selgesti näha. Loen kokku, tema kombitsad, pööran Lili pead ringi ja otse loomulikult on neid kaheksa. Kaheksajalg näib ühteaegu tige ja kohatu. Võib-olla oleks õigem öelda agressiivne just nagu kuulutaks ta oma siinviibimist ja nõuaks tähelepanu. Ma ei hakka valetama. Ta tekitab minus hirmu ja segadust. Nägin kunagi üht videot sellest, kuidas kaheksajalg end ookeani põhjas nii osavalt maskeeris, et jäi täiesti märkamatuks, kuni mõni õnnetu tõri kodalane, krabi või tigu lähedale juhtus. Ja siis kaheksajalgne näitasinud ründas surmava täpsusega. Mäletan, kuidas ma vaatasin seda videot mitu korda algusest peale. Püüdsin end peitva kaheksale asukohta kindlaks teha. Pärast lugematuid kordi tajusin ma tema olemasolu. Tunnetasin ta energiat ja varitsust kavatsust saagile kallale hüpata kuigi ei suutnud tema piirjooni ikkagi täielikult üles leida. Kui oled seda korra näinud, On see unustamatu vaatepilt. Ehkki eluka võime end nii silmnähtavas kohas varjata, avaldab suli jätkuvalt muljet. Praegu on samamoodi. Nüüd, kui olen kaheksajalga näinud, ei saa ma seda unustada. Ja kaheksajalg moonutab kogu Lili näo näo, mis mulle on alati nii kena tundunud. Üllas ja klassikaline koera profiil, mida taksikoera naeruväärne keha ainult õige pisut reedab. Aga ikkagi. Oma sümmeetries nii täiuslik, kui ta kõrvad tahapoole siluda on see nagu kõige pehmema kastanivärvi karvaga kaetud keegli kurikas. Praegu aga ei meenuta see sugugi nii väga korralikku keegli kurikat, vaid hoopis sellist, mis on kasutuse käigus kõvasti räsida saanud. Koera peas uhkeldab muhk, mis jätab mulje, nagu oleks tegu kümnese keegli, kurikate komplekti, kõige eesmise kurikaga. Lili Tultsata puhevil sõrmetega kaks korda. Ja ma märkan, et hoian teda ikka veel koon pidi. Lasen lahti, teades, et niisugune häbista kohtlemine ajab ta vihast keema. Ma ei taha sellest rääkida, ütleb ta ja painutab pea kõhu alla, et sügelevad kohta nakitseda. Vaatan, mina tahan sellest rääkida. Peamiselt tahan ma rääkida sellest, kuidas on võimalik, et ma pole seda kordagi varem tähele pannud. Kuidas ma saan vastutada Lily igapäevaelu ja heaolu kõigi tahkude eest, toidu, vee, liikumise, mänguasjade, närimisasjade, koosoleku, õues käimise, ravimite, asjal, käimiste, meelelahutuse, kallistuste, kiindumuse ja armastuse eest ja mitte märgata, et tema ühel pea poolel ilutseb kaheksajalg, mis sele ehmatavalt suuremaks muudab. Kaheksajalg on maskeerimismeister, tuletan ma endale meelde, tema eesmärk ongi varju jääda. Aga isegi seda hääletult oma peas lausudes mõtlen miks ma end nii kergesti süüst puhtaks pesen. Kas see teeb haiget ka? Kuule lohet, väljahingamist. Nooremast peast tegeli liimagades sarnast häält harilikult täpselt enne seda, kui ta jalad sibama hakkasid. Sissejuhatus ilusale unenäole oravate või lindude tagaajamisest või lõputul kuldsel rannaliival lidumisest. Ma ei tea miks, aga mulle meenub, kuidas Yitonhock vastas pöörnarpi voost inspireeritud standard küsimustikule, millega lõppes saate näitlemise meistriklass iga osa. Mis on sinu lemmikhääl või heli. Kutsikate ohkamine, vastase iidson? Jah, selline imeline kõrvutamine, ohkavad kutsikad, just nagu tunneksid soojad ja magavad kutsikad, midagi kahetsusväärset. Või oleks neis väsimust või kurnatust, mille pärast ohata. Ja ometi oskavad nad kogu aeg armsad süütud välja hingamised. Aga see ohe on teistsugune. Vaevumärgatavalt treenimata kõrv ei pruugiks seda tähelegi panna. Kuid ma tunnen Liliid enam-vähem nii hästi, kui minu arvates on üldse võimalik teist elusolendit tunda. Ja nii ma panen seda tähele. Selles uhkes on raskust Robedust. Tema maailmas on muresid. Tema õlgu rõhub raske koorem. Küsin uuesti. Kas see teeb haiget ka? Vastus tuleb aeglaselt pärast pikka vaikust ja vaagimist. Mõnikord. Parim asi koerte juures on see, mismoodi nad teavad, millal sa neid kõige rohkem vajad. Ja nad jätavad kõik muud tegemised sinnapaika, et mõnda aega sinu juures istuda. May peali, liilia rohkem peale käima. Võin teha tema heaks seda, mida tema on teinud minu heaks lugematuid kordi südamevaluhaiguste masenduse ja üleüldise rahutuse ja vaevapäevil. Võin istuda koos temaga vaikselt meie kehad nii paljuke teineteise vastu puutumas et tekitada sooja, et jagada seda kõigile elusolenditele omast võbelevam energiat, kuni meie hingamine aeglustub ja omandad paralleelse rütmi, mis käib alati meie kõige vaiksemat teistumis kordadega kaasas. Näpistan ta kukla nahka, nagu kujutlen tema ema tegevat. Kui liit kutsikapõlvest tassis. Tuul tõuseb, ütlen ma talle. Vahin kaheksa jalga niipalju kui söandan ja kardan, et nendes sõnades on rohkem tõde, kui mulle meeldib. Peamiselt annan malli Liile võimaluse tulla lagedale oma lemmiktsitaadiga filmist Elizabeth kuldajastu. Kumbki meist pole seda filmi tegelikult näinud. Aga siis, kui see kinodes jooksis, näidati seda kohta reklaamides lõputult. Ja Me mõlemad vajusime naerust kägarasse, kuuldes geid. Plandschetin Neitsikuningannana möire kamas. Mu koer on parim Keit plantsijate järele aimaja. Lili elavneb pisut ja kannab märguande peale ette oma rea. Kan, mina võin tuult käsutada, mu härra, minu sees on kaan, mis pühib Hispaania lagedaks. Kuid tahate mind proovile panna? Tulgu nad pealegi oma põrguarmeega. Nad ei pääse läbi. See on tubli pingutus, mille ta minu heaks teeb, aga ausalt öeldes pole seda parim. Ilmselt teab ta vaistlikult seda, mis hakkab mulle kiiresti selgeks saama. Tema on tõri kodalane. Tema on krabi. Tema on tigu. Kaheksajalg on näljane. Ja pistab ta nahka. Mu terapeudi kabinet on võõbatud soolata või värvi. Istudes selles kabinetis diivanil, mille ühe katkise vedru tõttu on see mugavustundest hullumeelselt kaugel. Olen sageli mõelnud, et pistan kogu selle ruumi koos pruuni suhkrut, Cru jahu, vanilli ja šokolaadilaastudega segamisnõusse. Ärritushetkedel ja siis, kui tunnen end ümbritsevatest inimestest targemana tekib mul tohutu isu küpsiste järele. Väljast krõbedad seest nätsked, ahjusoojad värskelt küpsetatud šokolaaditükkidega, küpsised, šokolaad pehme, aga mitte sulanud. Ma ei tea, kust see lohutus küpsiste isu pärit on. Kuid mul mõlgub alati, mõtles üks küpsisekolli tsitaat. Täna minu elab hetkes, välja arvatud juhul, kui see hetk on ebameeldiv ja sel juhul sööb mina küpsist. Kuigi kõik mu elu mantrad ei pärine sinistelt, punn silmsetelt, kaheldava grammatikaoskustega kollidelt, on see mulle pähe pidama jäänud. Viimasel ajal painab küpsiseisu mint tihti. Mu terapeudi nimi on Ženni. Ja see pole kindlasti selline nimi, mis võiks sobida ühele terapeudile mitte ilmaski. Võib-olla ilu võimlejale Forrest Campi naisele muidugi, teenindajale, mõnes neist külmutatud jogurtimüügikohtadest, kus pumpad ise jogurtit ja tema ainus ülesanne on see ära kaaluda ja ometi leiab ta, et ta teeb rasket tööd kuid mitte terapeudile. Minu meelest inimesed lihtsalt ei võta Tšennisid tõsiselt. Hea näide. Minu nimi on Edwards, lask, aga mind kutsutakse, tekiks asi, mida olen nõudnud pärast seda õnnetut, erilise Edi hüüdnime, mis mind terve põhikooli aja saatis. Sest oli nii häbelik. Näen oma nime Jenny süles lebava bloki ülemises servas, ainult et tee sellest. Edis on rasvasem ilmselgelt hiljem lisatud, kui naisele meenus, et keegi ei kutsu mind Ediks. Ja ma olen tema juures käinud juba mitu kuud. Aga Jennyle sobib mu tervisekindlustus ja tema kabinet asub üsna minu kodukandis vähemalt Los Angelese mõistes. Järeldused, milleni ta jõuab, on alati valed. Kuid ma olen õppinud Kema nürimeelseid soovitusi ära kuulama ning läbi kujuteldava palju targema terapeudi mõistluse filtreerima et saada aimu, mida ma oma elus vajan. See kõlab juba iseenesest disfunktsionaalselt aga minu puhul see juhtumisi toimib. Hakkasin teraapias käima pärast seda, kui poolteist aastat tagasi oma viimase kuus aastat kestnud suhte lõpetasin. Võib-olla kaks aastat hiljem, kui oleksin pidanud. Suhe, algas kindlana. Me kohtusime You Beverly kinos Pill Wilderi korteril linastusel ja vaidlesime selle väärtuste üle. Chefrioli tark, hirmutavalt tark ja kirglik. Sel ajal, kui mina materdasin korteri truudusetuse ja abielurikkumise teemasid, innustas Chefriminud rääkima teisest Halderi filmist, mida ma varjamatult armastan. Kohustuslikust abielukriisist. Algul olin ma tema sarmi tõttu chihvliga koosolemisest peaaegu sõltuvuses. Ajapikku sain aru, et see oli ainult fassaad. Et tema sees elas haavunud poisike. Ta oli kasvanud üles ilma isata ja oli üsna arusaadav, et ta otsis pidevalt heakskiitu. Mulle tundus armastusväärne. Kuni selle hetkeni, kui ta hakkas seda poisikest poputama ette, tuli jonnihooge vihapurskeid vajadust kontrollida asju, mille kontrollimine polnud üldse tema asi. Aga ta oli ikka seesama poisike ja ma armastasin teda ning jäin seetõttu tema juurde mõeldes, et asjad lähevad paremaks. Ja siis ärkasime ühel hommikul elu hoiatuskella peale. Maoliin enamat väärt. Ütlesin selsamal õhtul, et lähen ära. Rohkem kui aasta kohtingute maailmast eemal viibinud olen lõpuks jälle valmis sinna sisenema. Kastan varbad vanadesse tuttavatesse vetesse, mille puhul olin ammu enda arvates allavoolu seilanud. Cheni küsib minult selle kohta. Kuidas see siis edeneb. See jah, kohtingud. See on viimane asi, millest ma rääkida tahan. Kaheksajalg on mu pea peaaegu sama kindlalt oma haardesse kahmanud nagu Lili oma. Ja sellegipoolest ei suuda mu sundidentšennile meie soovimatust külalisest rääkima. Vähemalt mitte veel. Ma ei saa oma kaarte lagedale laduda, näidata välja hirmu, mida kaheksa Al kaasa toob ning kuulda, kuidas Cheni räägib kõiki neid valesid asju, nagu tal alati kombeks on. Jenny, ma ei saa tema tööd tema eest ära teha, selles asjas küll mitte. Teeksin tema tööd pigem ilma temata, mis tähendab, et praegu jätan ma selle asja kiivalt enda teada. Poleks tohtinud üldse tulla. Poleks tohtinud liit kaheksajalaga kahekesi etta aga päikesevalgustulvas köögi akendest sisse täpselt nii, nagu neile meeldib. Ja need pärastlõunased pikad kiired pakuvad talle lõunauinaku tegemiseks küllaga soojust. Sain loomaarsti juurde aja alles esmaspäevaks ja miski minus usub, et päike võib tervendavalt mõjuda. Et see võib meie külalise ära kiiritada. Teie veest väljas tõmmatud kala ära kuivatada. Kas kaheksa jalaga kalad? Küsin ma valjusti, ilma et seda teha tahaksin. Kas kaheksajalad on, mis asjad? Kalad, kas neid peetakse kaladeks? Ei, minu meelest on nad peajalgsed. Kujuta ette, seda Jenny teab. Ilmselt oli ta üks nendest tüdrukutest, kes tahtis suureks saades merebioloogiks hakata. Ent siis läks ülikooli ja armus mingisse suurte mehelike kätega psühholoogia tudengist, kelle nimi oli Chad. Nii et oleksin kerra tõmbunud Lily kõrval põrandal päikesel haigus. Soovin, et saaksin käe tema peale asetada nagu siis, kui ta veel kutsikas oli ja talle teada anda, et kuni ma tema juuresolek saab kõik korda, mis talle muret teeb. Minu koht on seal, mitte siin. Juunikuu on Los Angeleses hoopis teistsugune kui juunikuu igal pool mujal. Siin tähendab see ainult üht sündmust. Päike kaob pilvede udu, sudu ja hämu taha ega anna nädalaid näole. Harilikult see mulle meeldib. Harilikult pole mul midagi selle hinna vastu, mida me maksame, et jäänud aasta päikest näha. Aga täna õhtul pole päikeseloojangut ja see häirib mind. Trent helistab ja teeb ettepaneku minna õhtust sööma ning ma ütlen ära. Aga Trent ei lepi eitava vastusega ja nii jääma nõusse, et ei peaks kahteteistkümmet ringi vaidlema. Tunnen end pahasti, et Lily meil kasvõi tunnikeseks üksi jätan, aga tean ka, et pean kellegagi rääkima. Ning kui ma ei kavatse rääkida Tšenniga sobib selleks sama hästi. Katrient. Tema oskab minuga suhelda, on alati osanud juba meie esimesest kohtumispäevast bostoni ülikoolis. Tema oli lärmakas, pärit Texasest, mina vaikne meinist ja tema lõunaosariiklase sarm lummas mind hetkega, täpselt nagu teda lummas mu põhjalase jahedus. See oli sõprus, mis sai alguse hetkest, kui ta koputas mu ühikatoa uksele ja küsis, kas ma tahan jalutada poodi, sigarette ostma. Sellest ajast peale, kui me olime 20 kahesed ütles Trent mulle ühtelugu, et ma ei muretseks. Ta ütles, et see kõik juhtub meiega siis, kui oleme 29. Jube lahkuminek, keda huvitab nüri töö. See pole sugugi ajaraisk. Muud laadi pinged. Milleks kulutada, muretseme selle kasvõi üht hetke. See kõik juhtub siis, kui oleme 29. Algul esitasime küsimusi. Miks 29, miks mitte 28. Ja siis hakkasin pabistama, et mis siis, kui see juhtub alles siis, kui on 31? Ma õppisin vandesõnu õigesti kasutama alles seitsmendas klassis ja sain alles 1995. aastal teada, mis asi on internet. Muretsesin, et jään maha. Aga selle väite seakus ja enesekindlus, millega Trentsele esitas, panid mind uskuma. Ma ei vaevunud kordagi küsima, mis see see on siis see, mis meiega juhtuma pidi? Ma pole päris kindel, kas ta ka ise seda tegelikult teadis. Ja siis oma 29. eluaasta viimastel tundidel leidsin ma Lily. Päev enne oma kolmekümnendat sünnipäeva.