Mu jalad jõnksatavad nagu siis, kui juba pooleldi magan ja näen unes, et kukun ning prantsatan kohe vastu maad. Ma ärkan külma higiga kaetuna ning ühe sujuva liigutusega tõusen istukile. Heidan teki pealt ja sirutan käe Lili järele. Kaheksajalg raputab voodit. Tema kombitsad on ellu ärganud, kõik kaheksa gene tunglevad Lili ümber hellalt, aga sihikindlalt. Ja ma tean, et tema suike aeg hakkab lõpule jõudma. Asetan käed rinnale, ei midagi. Vajutan kõvemini, sellal kui mu oma süda seisma jääb. Ja siis on see tunda tema lihase ise. Kere tuttav kerkimine ja langemine on endiselt siin. Temaga on kõik korras. Kaheksajalad kombitsad, aeglustuvad ja peatuvad siis hoopis ning õudus kaugeneb. Ja asjad on jälle enam-vähem nii nagu on olnud sellest ajast peale. Kui neljapäeval kaheksajalga esimest korda märkasin. Püüan meenutada, kas ma nägin just äsja enne ärkamist und keep paadist seismisest ja võib-olla oli liiga seal. Võib-olla oli ta korraga seal ja ei olnud ja nii nagu asjad võivad unenägudes mitmel tasandil toimuda. Mul on tunne, nagu oleksin ma kedagi taga ajanud, mitte mitte taga ajanud, vaid jahtinud. Ma ei saa kindel olla, kas mingit paati või unenägu üldse oligi. See ei tundu niivõrd unenäo, kuivõrd mälestuse moodi. Ehkki see mälestus jääb tabamatuks. Lili rind tõuseb ja langeb taas. Ta hingab sügavalt kõlavalt. Esimesed kolm kuud, kui ta minu oma oli, ei võtnud ma teda enda juurde voodisse. Ta magas minu kõrval kastis. Alguses oli kast toa teises servas. Aga esimestel öödel ta nii uudsus ja vigises suutmata pesakaaslaste soojusest eemal viibides uinuda. Igal ööl olles üha enam mõjutatud omaenda suutmatusest magama jääda, nihutasime kasti natuke lähemale, kuni sain lamada sõrm ukse luugi võre vahelt sisse pistetud. Nii me magasimegi kõrvuti, mina voodis, tema oma kastis vahel mu sõrm ja tema käpp kokku puutumas kuni saabus aeg ta steriliseerida. Pärast emaka eemalduseks tehtud operatsiooni keeldus ta kandmast seda koonust, mis ei lasknud tal õmblusi nakitseda. See on kõige tobedam asi, mida ma olen iial näinud ja ma ei kavatse seda kanda. Ilma boonuseta pääses ta oma haava lakkuma kogu aeg, kui ma polnud juures, et teda takistada. Nii ma siis võtsin ta päevasel ajal endaga igale poole kaasa ning öösel tõstsin oma voodisse ja magasin üks käsi üle tema sirutatud. Ma ei tea, et ma oleksin füüsiliselt takistanud teda niitasikutamast aga see pakkus emotsionaalselt lohutust. Vähemalt nii palju, et ta sai öö läbi magada laskmata end skalpelli haavade ebamugavusest häirida. Edaspidi magas kiht alati voodis välja arvatud neil puhkudel, kui olime lahus. Kui niidid välja võeti ja ta haav oli paranenud, ei pannud ma enam magades kätt üle tema. Saanud vabaduse madratsil ringi, uidata kaebus ta otsekohe voodi jalutsis teki alla, et magada mu jalgade kõrval. Sõdisin temaga kaks ööd, olles veendunud, et kui ta kangekaelselt nii sissekaevunud magada tahab, ootab Ta ees kiire lämbumine. Tema puges voodi jalutsis ja mina tirisin ta jälle välja õhu kätte. Siis puges tema uuesti voodi jalutsis ja mina tirisin ta jälle välja õhu kätte. Tegime seda tundide kaupa ja tülgastuseni ning teisel hilisööl jõudis kätte minu murdumispunkt. Hästi, sa tahad seal all magada, siis sa lämbud ära. Sa ei saa enam hingata. Ja viimane mõte, mis sul selles elus peast läbi käib, on see, et mul oli õigus ja sina eksisid. Ja hauda minnes sa kahetsed, et su aju pole suurem kui kreeka pähkel. Kergitasin tekki, vahtisin talle otsa ja nägin pimeduses vaevu, kuidas ta vastu vahtis. Selle aja peale olin loobunud taksikoeraga vägikaikavedamisest maailma kõige asjatu üritus üldse. Teadsin vaid, et olen väsinud ja vajan und. Külma ta laiba hommikul voodist välja kaevan. Loomulikult oli temaga hommiku saabudes kõik kõige paremas korras Daci past teki servale hommikut tervitama sirutas oma esialgu mingis keerulises joogapoosis ja haigutas une minema. Täna olen mina see, kes tahab voodi jalutsis kaevuda. Leida tekial kõige turvalisema paiga, kus veinina tunda väikese kaitstu ja soojana. Koht, mis jääb eemale. Luupainaja elikust kaheksajalast eemale tema võbisevalt kombitsate ulatusest eemale sellest, mis meid järgmisena ees ootab. Pühapäeviti mesene pitsat. Rituaal, mis Melli liiga pärineb otse mu lapsepõlvest. Kui olin veel väike, oli pühapäeva õhtu alati pitsaõhtu. Mina ja mu õde meredit tegime kordamööda koos isaga pitsasid ja see oli ainus õhtu nädalas, kui me tohtisime limpsi juua. See oli asi, mida mõtlesime, isegi kui nädalavahetus sellega lõppema hakkas. Ema tundis sellest rõõmu, sest see oli ainus puhkehetk, mil ta ei pidanud meie lõputute toidukordade eest hoolitsema. Asi, mida me kunagi päriselt hinnata ei osanud. Emal polnud aga kombeks jalgu seinale visata ja nii kulutas ta selle aja teiste tänamatute ülesannete peale, nagu näiteks voodilinade triikimine või külmkapialuse puhastamine veidramat laadi tolmuimeja otsikute abil. Mina ja mu õde tundsime sellest rõõmu, sest seda saime teha isa seltsis. Pitsade valmistamine oli vaid pool lõbust ja pidime köögikalendris pühapäevadele märkima, et oleks selge, kelle kordan pitsale kate peale panna. Sündmuse krooniks olid jalkamängude otsustavad hetked põhise tuttav tiksumine, millega algab saade 60 minutit. Jätkame seda traditsiooni liiga. Kuigi tavaliselt tellime meie pitsa koju Etlyliisaks kulleri peale klahvide nagu hullumeelne linnakodanikes süüdistab Elizabeth praktorit nõiakunsti harrastamises. Mul on tunne, et ka Lily ootab seda hetke, ehkki see on nädalavahetusele. Selle kontsentreeritud koos veedetud aja lõpp enne uue hullumeelsel nädalal. Küsin lilt, kas ta tahab seda teha, kas ta tahab pitsat tellida, kuid kaheksajalg korraga oma jõledat haaret tugevdab ja algab esimene krambihoog. Saan peaaegu silmapilkselt aru, et midagi on valesti sest Lily näol peegeldub segadus ja ta hakkab taanduma. Ja siis ilma vähimagi hoiatuseta ta komistab ja kukub külili, lihtsalt vajub pikali, suutmata ainult koguda. Jalad tõmbuvad kangeks ja näib, et ta lõpetab hingamise lilli. Tema jalad tõmblevad, ta keha vappub ja ta vahib kuskile kaugusse ning ma pillan pitsa menüü käest ja jooksen tema juurde. Lily ja ma veel kord, kui ta mind kuuledki ei saada, vastata. Põlvita, silikon ta kaela, püüan toetada pead. Nii, et ta seda vastu linoleumi taoks. Mõne hetke möödudes hakkavad ta jalad sibama kangelt ja paindumatu ning ta suu tõmbub natuke vahuseks. Kogu see asi kestab ainult 30 või 40 sekundit, aga see tundub terve igavik, kuna. Ja kui sa mööda saab, leemendab higist kus, kus, kus, kus, kas tolma läbi häda kuuldavale muretsedes, et ta püüab end liiga kiiresti koguda? Silitan teda hellalt nagu siis, kui ta on öösiti rahutu. Ja ma tahan teda Unile Suigutada. Lõpuks suudab ta minule keskenduda ja ma teen kõik, et naeratada nii et ta ei satuks ülemäära ärevusse. Aga ma pingutan üle ja mu näoilme on rohkem kui pisut hirmutav. Sa näed imelik väljamärgita. Aitan ta jalule, aga ei lase lahti juhuks, kui ta peaks jälle kukkuma. Ta püüab astuda mõne sammu ja ma tunnen end nagu ärevil isa, kes õpetab oma last ilma abiratasteta jalgrattaga sõitma ja hoiab istmest kinni. Sellal kui laps kohmakalt tasakaalu otsides kõigub. Lili teeb kolm sammu seina poole ja langeb siis kükakil istesse. Ta raputab pead ja ta kõrvad Loperdavad. See oli teistmoodi. Ja jah, oli küll. Ära rohkem nii tee, tahan lisada. Aga tean, et seda ei teinud tema. Seda tegi see kaheksajalg. Raske on öelda, kumb meist on vahejuhtumist rohkem vapustatud. Liivimina. Kloppin käpajälgedega tekkide asemel kohevaks ja panen ta pessa. Sügan ta kaela nii nagu talle meeldib. Ja paluneta püüaks magada haga pitsa. Ta paistab kurnatud, justkui poksija, kes on pidanud vastu 12 ringi selle asemel, et lasta end juba esimeses oimetuks lüüa. Tee sina, väike uinak ja mina tellin pitsat ning kui sa üles ärkad, tunned juba selle lõhna ja pitsa ongi kohal. Ta haigutab ja lõug kiuksatab nagu roostes ukse hing. Ning ainus protestol meeldetuletus mulle, et talle meeldib vorst. Nagu ma saaksin seda iial unustada. Ma tean, sa oled vorstikoer. Lili uinub kiiresti ja sügavalt. Tema rind ja pehme kõht kerkivad ja langevad iga vaikse hingetõmbe juures. Istun tema kõrval põrandal, jalad enda ligi, käed põlvede ümber. Ja teen seda silmavihma, mis meeldib, aga mitte liiga palju. Ma ei tea, kus raev esimesena kanda, kinnitab mu südames mu sisemuses mu ajus, mu hinges. Aga see on minu sees levinud juba neli päeva sestsaadik, kui kaheksajalg end esimest korda ilmutas. Vaatan talle otse silma. Sina. Mind ennastki üllatab, kui kurguhäälselt see kõlab. Vastust ei tule. Sina seekord lörisen ma meelega. Kaheksajalg liigutab end tema kombitsad vihisevad ümber Lili magava pea nagu eile öösel Ki ja ta avab venitades ühe silma. Õudusest haaratuna tunnen, kuidas ma pressin end vastu linoleumi, mitte taganeda. Hussar risk. Mis elukas see selline on? Kaheksajalg pilgutab uniselt silmi, kui talle aeglaselt lähenen. Nii lähedale kui julgen. Ja kumbki meist ei tee ühtegi äkilist liigutust. Ta hakkab kõnelema. Kui sa temaga räägid, siis ta magab. Võtmatan eemale. Ootasin vastust. Ma ei tea. Olen ärevil ja rööpast väljas. Ja ometi üllata mind, et see härra siin oskab ennast väljendada. Härra, ma arvan, et ta on meessoost. Arvestades seda häält. Ma vist aimasin seda, et üks peatükk lõppeb ja teine algab. Et niivõrd kardetav vaenlane teeb end kuuldavaks. Ma räägin sinuga Kuna see on esimene kord, kui ma avalikult kaheksajala poole pöördun, oleksin pidanud põhjalikumalt läbi mõtlema, mida öelda. Aga see kõik tuleb sisetunde ja emotsioonide toel. Mis iganes minu seest välja tuleb, see tuleb. Millega saan abiks olla? Tema hääletoonis on tüdimust. Isegi pahameelt. Käi persse, vaat mis sa teha saad. Põrnitseb teda, ootan reageeringut. Kaheksajalg teeskleb nördimust. Ei maksa nii vulgaarne olla. Vaatan kaheksajalale ülevalt alla. Mine ära. Hetkeks näib, et kaheksajalg mõtleb mu korralduse üle. Tema pilk libiseb üleslaele, jääb sinna viivuks pidama ja langeb siis jälle minule. Ei tõusen. Ajan end oma täiemeeter 80 kaheksase pikkuse juures sirgu, sirutan käed laiali ja teen end nii suureks ja pelutavaks, kui vähegi võimalik. Nii tuleb teha karudega ja minu meelest ka teiste hirmutavate elukatega viimase füüsilise üleolekumärgina ajama rinna kummi. Mine ära. Nüüd kohe. Mul on kahju, aga ma ei sa nii nagu sa tulid. Mine ära. Mu hääles on sedavõrd palju jäist külmust, et tuba tõmbub 10 kraadi jahedamaks. Ma kardan, et see ei ole nii lihtne, ütleb ta. Ma vihkan tema rahulolevat hoiakut. Mul on kahju. Ma kardan. Just nagu tahaks ta lahkuda, aga ei saa. Ja põhjus, miks ta ei saa, ei allu tema kontrollile. Ma ei lase sul võita. Täpsemalt, mida võita. Sa ei pääse läbi? Kui ma vaid saaksin ta ära kägistada. Kui ma vaid saaksin suruda käeta kahekse haarme ümber ja ta Lili pea küljest lahti rebida, siis seda ma ka teeksin. Kisuksin tal sisikonna välja ja käristaksin ta ihu lõhki. Rebiks sind tükid veel väiksemateks tükkideks, seal laotaksin ta sisikonna laiali. Aga ma ei julge, teades, mismoodi taon end kinnitanud. Kas me mängime mingit mängu? Ma vihkan seda, et ei suuda teda endast välja viia. Tema rahulik hääletoon ajab mind järjest rohkem vihale. Mida sa minust tahad? Karjun ma. Ei midagi. Pööran ringi ja virutan rusikaga vastu kappi, kus hoian küpsetuspann. Need särisevad, kolisevad kapis. Mida sa temast tahad? Tiivuke vaikust. Ma pole vist veel otsustanud. Ma teen kõik, mis minu võimuses, et sind peatada. Ma oleksin pettunud, kui sa teeksid midagi vähemat. Ainsad sõnad, mis mulle on jäänud, on Keit plandscheti omad ja ma lausun need sama innukalt kui Elizabeth, esimene, kui too seisis sirgeselgselt pealetungiva Hispaania armaada ees. Minu sees on orkaan, mis pühib Hispaanial lagedaks Guides andate mind proovile panna. Kaheksajalg pilgutab jälle uniselt silmi. Kas sa kuuled mind? Kaheksajalg? Kiristan hambaid, Ulysen ja sülg on mu nägu, tulitab mu käed rusikasse surutud. Minu sees on orkaan. Kas ikka on? Kaheksajalg pole sugugi veendunud, mistõttu ma hakkan vihast vahutama. Ma räägin tõsiselt, pagana tõbras. Me läheme hommikul loomaarsti juurde ja ma teen kõik, mis vaja, et sind peatada. Panen mängu kõik mu käsutuses olevat krediitkaardid, Mackerbrion laenan ja varastan. Ma lasen teha kõik testid. Proovin ära kõik tabletid, kõiki meetmed, kõik ravivõtted. Kaheksajalg pilgutab silmi, aga ei tagane? Küsib kahtlevalt. Tõsi või? Ma võiksin selle maja seinad talle peale lükata, kui ta poleks kinnitunud mu kõige kallima, hapra pea külge. Ma pole kogu oma elu jooksul nii vihane olnud. Peamiselt sellepärast, et kaheksajalal on õigus. Kaheksajalg istub oma tavapärasel kohal, kui mina ja Lily loomaarsti juurde läheme. Teeme tiiru ümber maakonna kunstimuuseumi, sest Los Angeleses ei oska keegi ümber reastuda. Lee istub samamoodi nagu alati, kui ma sõidan minu süles lõugu küünlal ohku toetatud just sellega omasse, millega püüan asjatult rooli pöörata. Samal ajal, kui paremaga madalama käigu sisse lükkan. Liiv vaatab mulle pahaselt otsa iga kord, kui ma tõesti pöörama pean. Kaheksajalg pole täna hommikul sõnagi lausunud. Pole vajagi. Tema hääle kaja kumiseb painavat mu ajus. Ta kasvab iga tunniga järjest suuremaks. Ooteruum on väike, pime ja kitsas, pruun põrandal linoleum kaardub servadest lahti ja kogu hingamisruumi võtavad enda alla lemmikloomade dieet, toitusid ja toidulisandeid täis riiulid. Ma ei teagi, miks ma ikka veel siinse loomaarsti juures käinud peale selle, et see asub kodu lähedal. See on mu elu korrapära, mis vajab ümbermõtlemist. Terapeut, Ženni, siinne nigel loomaarsti vastuvõtt. Ütleksin küll, et siin on uusi tohtreid, kes on paremad kui see viimane punt, kes kadus ootamatult pärast veebilehel Jelp ilmunud mahategevaid arvustusi. Leian endale koha tühjalt puust ja sepistatud rauast valmistatud pingil. Mul on tunne, nagu ma ootaksin, rongiriiulit kõrguvad meie kohal ja maavärina korral tähendaksid meile hukatust. Aga samas pakuvad need tänuväärsel kombel ka vähemalt eraldatuse illusiooni. Loomaarsti vastuvõturuum on koht, kus emotsioonid võivad varieeruda seinast seina. Kassid on alati hirmunult oma transpordipuurides ja nende omanikud samaväärselt ettearvamatud. Leidub rõõmsaid koeri, kes on siin selliste lihtsate asjade pärast nagu tavaline tervisekontroll. Elevil maailma pääsemisest ja hilisemat küpsist tõotavad hõngu haistmisest. On närvilisi koeri, kes vihkavad loomaarsti igas olukorras. On murelikke omanikke haigeid ja viga saanud koeri, kes võivad haukuda, kallale tulla ja hammustada. On omanikke, kes lahkuvad ilma oma lemmikuta olles just kuulnud muserdavaid uudiseid. Ja siis oleme meie inimesed, kelle koertel on peas kaheksajalg. Paistab, et meie oleme sellest kambast need kõige hullemad. Kuna me oleme liiga jubedad ja moondunud, et end teistele näidata, käivad sisenejad meist kauge kaarega mööda. Mõne aja pärast juhatatakse meid kabineti arsti ootama. Panen Lyle'i lauale ja ta võpatas. Kui ta käpapadjakesed külmametalliga kokku puutuvad. Sülitan ta selga, ikka rahulikuks jääks. Ka see ruum on väike. Seinal on plakat, mis reklaamib lemmikloomade hambahooldust fotodega, mis kujutavad erinevas lagunemisastmes koera hambaid. Tapeet on mõnevõrra iroonilisel kombel igemehaiguse värvi.