Külmutatud kalkun maandub kolksatades kraanikaussi ja ehmatab Lili üles. Vaiksemalt. Jessas. Lili vihkab seda, kui ta mõnus uinak katkestatakse. Mul polnud kavatsust külmutatud kalkunit või üldse mingisugust kalkunit osta. Aga värsket kalkunit on juunikuuse raske leida. Ja ma tahtsin meeleheitlikult tõestada, et ma ei leina. Mis oleks veel parem viis näidata, et ma ei kannata mingi patoloogilise seisundi all, kui korraldada pidustused antud juhul siis tähistada kõike seda, mille eest me tänulikud olema. Ja miski ei sobi tänuavaldustega rohkem kokku kui kalkun ja täidis ja kaste ja kartulipuder ja kõrvits. Sellest, et korraliku tänupüha sööma ja valmistamine juunikuus on omaette hullumeelsus, sain ma aru alles siis, kui toidupoes kassasse jõudsin ja kassiir mind veidra pilguga vaatas. Kas seonduv hulkul Lillion en tasemelt üles ajanud ja istub kraanikausi juures mu jalgade kõrval? Jah, on küll. Täna sööme toff hulkunit. Aastaid tagasi mängisime taimetoitlaseks hakkamise mõttega ja ühel aastal läksin ma koguni nii kaugele, et valmistasin tänupühaks tofu kalkuni. Kui Lily kalkunit küsis, ütlesin talle, et kalkunit meil ei ole. Aga meil on tofolkun. Ja kui seda talle pakkusin, pistis ta kõik samamoodi nahka. Kas te polnud päris taimetoit? Ja Lily oli minuga üsna üht meelt. Piisava hulga täidised kartulite või kastme alla võid sa ükskõik mida mata ja see maitseb paganama hästi. Sellest ajast peale kutsub ta kalkunit of hulkuniks ja viis, kuidas ta seda ütleb. Onnid talumatult nunnu. Et mul pole olnud südant teda parandada. Täna õhtul tuleb meil pidusöök. Oh sa poiss, tof hulkunud, minu kõige suurem lemmik. Ma võiksin kõik folkunid ära süüa, lihtsalt nahka pista. Nüüd on täiesti ärkvel. Ta paneb käpa mu jalale. Kui ma ainult välja mõtlen, kuidas see põrguline üles sulatada. Peaaegu terve kraanikauss kalkunit täis. Lili küüritab mikrolaineahju poole ja ma olen juba peaaegu valmis selle neetud eluka sinna sisse toppima. Kui mulle jõuab pärale, et üheksa kilone kalkun ei mahu mitte kuidagi tavalisse mikrolaineahju. Või siis sööme seda külmutatult nagu jäätist. Tofolkul pole külmutatult hea nagu jäätis. Vaatan alla Livi poole, kes vaatab üles mulle vastu. Ta tahab kogu hingest, et asja korda ajaksin. Järelikult tuleb soe vann. Lyle'i hakkab taganema toff vulkunile ütlen ma, mitte sulle. Ja ta tuleb otsekohe tagasi ja tee seda. Libistan äravoolukorgi kalkuni alla ja täidan kraanikausi sooja veega. Mul on üks kokandusajakiri, kus on artikkel pealkirjaga pirakas ahju. Ja ma leian selle virna täiesti lugemata. Kokaraamatute vahelt. Kuni kalkun sulab katameli liiga laua. Lapsena olin ma alati võlutud pühadelaudadest, mida mu ema kattis. Kuidas tal oli tänupühade ja jõulude jaoks eraldi laudlinad. Ja meil olid valged kuldäärega portselannõud, mis nagu võluväel novembris välja ilmusid. See kõik tundus mulle nii elegantne ja ma mõtlesin, et kas me äkki ei põlvne ema poolt salaja mõnest aadlisuguvõsast. Püüdsin teda pilguga meelitada, et avaldaks mulle meie salajase päritolu. Mulle oleks ju ometi võinud usaldada saladuse, et Me varjame end mõne kurja tsaari või kuninganna eest. Aga ema ei teinud seda. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, et suureks saades hakkama igal õhtul nii sööma? Muidugi. Kuigi ma pärisin tädi surma järel tema portselanserviisi sööma sel moel harva. Meie tänupühad tähendavad harilikult seda, et Lily istub minu kõrval laua otsas ja limpsab ärevalt mokki. Alles siis, kui inimesed on end teise ja vahel ka kolmanda portsu järel kurguauguni täis õginud lubatakse Lili-ile tema pühadeeine mis antakse ette tema toidunõus köögi põrandal. Tükid on alati tema kõrvale ja hoian ta kõrvu kinni. Nii nagu tudengitest peikad hoiavad oma oksendama naiskorporandist tüdruku juukseid. See on pühade juures, kui mitte kogu aasta juures, mu lemmikaeg. Umbes nagu suudaksin ma ammutada endasse seda, puhasta rõõmu, mida Lilist kiirgab. Seekord tõstan ma tema toidunõu põrandalt üles ja katan talle koha laua äärde. Hõbedased söögiriistad ja riidest salvrätik jäävad temast küll puutumata, aga annavad meie lauale sümmeetriat. Kas sa mäletad meie esimest ühist tänupüha küsimali Liilt? Kasvõi sõnas istub hulkunik, küsib ta. Sina sõid kogunisti hästi palju tofolkunit. Tol aastal pärast õhtusööki, sellal kui teised pesid nõusid ja suurem osa alles jäänud liha oli kalkuni luudelt eemaldatud. Pakkisima linnu jäänused kahekordsesse kilekotti. Asetasin koos muu prügiga tagaukse kõrvale ja katsin lauamagustoidu jaoks. Hiljem samal õhtul leidsime mõlemad kotid katki, närituna ja luud täiesti puhtaks. Tehtuna. Tuli ainult minna mööda lühikeste rasvaste käpajälgede rida, et leida köögilaualt Lily, kes oli end harilikust peaaegu kaks korda suuremaks Puginud. Ta vaatas mulle otsa ja limpsis ikka veel oma rasvast nägu. Karista mind, kui tead, aga asi oli seda väärt. Kui olen selle looli liilia ära rääkinud, ta naerab ja ütleb. See oli mu lemmik tänu teha. See tänupüha-järgne päev küll su lemmik ei olnud. Lily mõtleb järele ja ühmat siis üksnes. Sellest ajast peale olen ma luudest suppi keetnud. Ahjust õhkub seal niigi soojal suvepäeval kõvasti palavust ja meeli liiga teeme liha kastmise vahepeal uinaku, et sellest pääseda. Meil pole eriti muid tänupüha tegevusi. Nii et vaatame teeveedeelt pühadeks koju, peaosas Holly Hunter. Poole filmi pealt peal ma hakkama köögivilju koorima. Jätan filmi Lily jaoks käima ja lähen sööki valmistama. Trent saabub viie paiku. Au siin, lõhnab hästi. Kas sa kõrvitsasaia tegid? Ei vastama ärritunult. Kalkunitäidise kartulite, kõrvitsakastme ja roheliste ubade kõrvalt polnud mul aega kõrvitsasaia tega. Ilma kõrvitsa saiata pole mingi õige. Tänupüha. Mussitab Trent. Täna polegi tegelikult tänupüha. Trent kergitab kartulipudrupotikaant ja pistab sõrme sisse. Tagoogib nimetissõrmega suutäie välja ja ütleb mulle, et pudru sisse on rohkem võid vaja. Mille maitset ma veel tunnen? Kartulite juures. Ta noogutab muskaatpähklit. See on must salajane koostisosa. Trent astub külmiku juurde ja võtab endale õlle. Kas ma tohin kaheksa jalga näha? Lillian elutoas. Aga tead, ma haaran trendil küünarnukist. Ärme seda elukat täna õhtul rohkem maini. Järgnenud rentile. Sest ta on mu parim sõber ja ma tean, et tema reaktsioon ütleb mulle kõik, mida mul on vaja teada. Ta ei hakka keerutama. Ja ütle mulle tõeneku. Lily magab, kaheksa ela, külg üleval. Nii et meile mõlemale avaneb hea vaade. Oh jumal. Trienti reaktsioon kinnitab seda, mida ma juba niigi tean. Nimelt et see on kuradima suur asi ja et sellega ei saa jamada. Kas sa oled juba otsustanud, mida sa ette võtad? Ma otsustasin, et ei räägi sellest tänupüha ajal kui saabub aeg laua taha istuda tolma välja kolm mütsi, mille ostsin poest, kus müüakse valu, filmikostüüme kaks kõrget palveränduri kübarat Trentile ja mulle kummalgi läikiv pannal ja lõuapaeltega palverändurid tanulilile. Mul pole õrna aimugi, mis filmis. Need on-Trent tõrgub kübarat kandmast. Aga ma ütlen talle läbirääkimisi välistavalt toonil. Pane pähe. Kui Liiwitzi kinnitan, pärib kaheksajalg, kes on päevaseid toimetusi kahtlustavalt seilanud. Mida te teete? Äkki võtaksin kalkunit või toob hulkunit. Ta pööritab seda üht silma, mida ma näen. Kahjuks pole Sakk kutsutud. Tõmban tanuli Liile pähe ja katan kaheksa ela täiesti kinni. Kordki protestile millegi kandmise vastu. Tõstan ta toolile ja asetan padja peale, et ta lauani ulatuks. Kuni ma kalkunit lõikan. Alustame sellest, et ütleme, mille eest me tänulikud oleme. Trent alustab kõrvitsasaia puudumisest ja mütsi kandmise kohustusest hoolimata laseb ta end kogu selle värgi vaimust kaasa haarata. Ma olen tänulik Mäti ja viisi eest alustab ta lugedes üles oma elukaaslase ja buldogi. Loomulikult olen ma tänulik oma heade sõprade eest. Ta tõstab klaasi minu Lily terviseks. Ja hea toidu jätkuva edu ja koosolemise eest. Ja Dallas kauba isi eest. Ühtäkki aduma, et meie isetehtud peade juurest on puudu jalka ja paraadide kära. Aga sina, Lily? Mina olen tänulik tofolkuni eest. Mille eest veel? Küsin ma. See ongi kõik mulle tofolkunit. Ta limpsib mokki hästi. Siis mina libistan Lili sööginõusse, mõne viilu kalkunit ja tõstan pisut rohkem Trenti ja oma taldrikule. Ka mina olen tänulik sõprade ja tofolkuni eest ja järelejäänud lihast tehtud too folkuni võileibade eest. Ja juunikuise tänupüha seikluse eest. Olen tänulik perekonna eest. Mõõde. Meredit helistas ja ütles, et saan jälle onuks ja mulle meeldib väga onu olla. Tõstan sõrme andmaks märku, et ma ei ole veel lõpetanud. Aga ennekõike olen ma tänulik Lili eest, kes on mu ellu saabumisest saadik õpetanud mulle kannatlikkust, headust ja ebaõnnega silmitsi seistes väärikaks ja viisakaks jäämist. Mitte keegi ei aja mind rohkem naerma ega tekita tahtmist kõvemini kallistada. Sa oled tõepoolest õigustanud enda kui inimese parima sõbra nimetust. Trent viskab mind kahvliga, sest talle ei meeldi mõte, et minu parimaks sõbraks võidaks nimetada kedagi peale tema. Aga ma viskan kahvli tagasi ja palun tal mõelda laiemas kontekstis. Lili vahib mind pahaselt ja palverändurid, onu muudab ta varju veelgi nunnumaks. Kõik need kiidukõnet lükkavad söömaaega ainult edasi. Lõpetan meie taldrikute või Lili puhul kausi täitmise. Jan iristan kastet peale. Trentia Liliid mõttes on raske öelda, kumb raevukalt toidu kallale asub. Mina enda oma ei puuduta. Vaatan selle asemel, kuidas Lily iga suutäie nahka paneb. Jälgin veidraid nägusid, mida ta teeb, kui mütsipaelu kastmest läbi veab ja püüab siis, kui kaussi pole enam toiduraasugi jäänud paeluv, meeleheitlikult puhtaks lakkuda. Ma tõesti leinan. Nii palju on mulle nüüd selge. See siin on ilmne kõrvalekalle tavapärasest ellusuhtumisest. Üheksa kilone kalkun kolmele sobilik eine. Koera sööginõu võib inimeste laual olla. Palverändurite kübarad on juunikuusse sobiv riidekraam. Kaheksajalg võib mu koera nahka pista. Novembrit ei pruugi tullagi. Meie spontaanselt tänupühale järgnenud päeval meenub mulle alles peale lõunat, et täna pole must reede. Tegelikult pole täna üldse reede, on esmaspäev. Aga ma olen juba kruvis ja uitan sihitult mööda kaubanduskeskust ümbritsevaid kõnniteid otsides asjalikke soodukaid. Möödun mitmest poest, mis mulle tavaliselt huvi pakuvad. Aga mu mõtted on mujal. Iga hea mälestusega kaasnev mälestus mõnest veast. Paralleel, mälestus, süngem, meenutus mälestusliist. Kui ta kutsikapõlves kõik mu jalanõud trepi juurde vedas toob mu vaimusilma ette tolle kohutava korra, kui ta samast trepist alla kukkus. Sest minus polnud ettenägelikkust trepiväravaga tõkestada. Võidurõõm, mida tundsin, kui operatsiooni järeldab põit tühjaks pigistasin toob meelde veel ühe minevikku pildi, kui olin masendunud, sellest tüli ei pissinud ja rapsasin teda rihmast nii kõvasti, et ta valust Gyulatas. Mälestused meie pikematest jalutuskäikudest põimuvad ühte meenutustega meie pikematest vaikimishetkedest. Nii neil puhkudel, kui olime teineteise peale vihased kui ka neil, kui me ei olnud, kui me lihtsalt oletasime, et teine on vihane aga ei vaevunud küsima, kas see on tõsi. Kui ma mäletan kõiki häid asju, kas pole siis minu kohus mäletada ka halbu? Kui ma mäletan õnnelikku tänupühaaegset pukimist, kas ma siis ei peaks mäletama ka mürgineelamist seda, kui talle jõuga vesinikperoksiidi kurku kallasin? Kui ma tunnen tema rinnus tuksub vaid südamelööke, kui ta öösiti mu kõrval magab kas ei peaks maga siis kuulma, kuidas ta õhku ahmib. Kuid Osama vesinikperoksiid valesse kohta läks. Nende mälestuste raamidest moodustuvad kruustangid. Mu pea on nende liikuvate lõugade vahel mis toimivad hiiglaslike merikarpidega, tekitades ookeanimüha. Sel ajal, kui keegi krutib, kruustange kinni, kuni kõik muutub pitsitavamaks valjemaks ja talumatu maks. Nii et lõpuks ei suuda ma õieti sedagi meenutada. Mispärast ma siin olen. Allahindlused jah, aga mille allahindlused, mida ma ostma tulin püüan asjatult orienteeruda selles paigas, mis polegi nii suur nii kõikehõlmav ega sugugi võõras. Turistide rong möödub kurdistava lärmi saatel. Heli, mis on ühtaegu summutatud ja läbitungiv mõtlen loomakliiniku ooteruumi pingile. Kas selle rongi lõpp-peatus on seal? Inimesed väljuvad kauplustest, justkui tuleksid mind ründama. Üks mees jalutab rihma otsas kaht taksikoera. Need lõikavad laserterava keskendumisega läbi rahvasumma. Sel hetkel, kui nad minust mööduvad, hakkama hingeldama. Kõik tõmbub uduseks ja ainus mõte, mis mu ajus pidama jääb, on see, et ma pean siit minema saama. Mu auto parkimismaja kuuendal korrusel, kuhu ma ühtäkki ei suuda teed leida. Siit pääsemine eeldaks hulka parempöördeid mööda Beatööritavat kaldteed ja see saaks saatuslikuks nendele viimastele rahu riismetele, mis minust veel alles on. Kojusõidust rääkimata. Möödun tuikudes kahest restoranist, mis on mõlemad nii ebameeldivad ja maitsetud. Et imestan parimatel päevadel, kes siin üldse söömas käib. Tean, et need restoranid tähistavad kaubanduskeskuse, väljapääsuteed parkimismajja aga ma ei suuda sundida nendevahelist kitsast rada läbima. Mu aju täitub mõttega mehest, kes hüppas mõne kuu eest parkimismaja katuselt alla ja maandus pann koogina lifti ees. Mehest endast ma tegelikult ei mõtlegi. Ma ei tea temast muud, kui seda, mida uudistes räägiti. Aga ma mõtlen surmast, luude purunemisest, lõplikkusest lämbumisest. Kaheksajalast. Komberdan edasi, teades, et nii olen sunnitud tegema veel ühe ringi ümber kaubanduskeskuse idapoolse osa. Silmanurgast märkan üht silti, mis annab teada, et varsti tuleb siia meesterõivaste kauplus. Mõtlen endamisi, et see mulle meeldiks, kui siit kunagi eluga välja pääsen. Kui leian endas kunagi julgust siia tagasi tulla. Kuidagimoodi leian ma ühe laua selle muruplatsi lähedal, kuhu novembris püstitatakse alati pilvelõhkuja taoline jõulupuu. Vajun toolile ja toetan pea kätele. Lauaplaat kleepub, kuid ma ei hooli sellest. Ma isegi ei tea, kellele see laud kuulub. Ilmselt peaksin siin istumiseks ostma Haagandaaži jäätist või vetsele kringlit. Võib-olla Ostangi. Aga praegu on mul vaja, et peapööritus üle läheks. Ajal mõtteid, mis mind ei pitsitaks. Vajan häid tundeid, mis ei tooks kaasa halbu. Vajan seda, et merekarpide kuristav kohin vaibuks. Mul on vaja, et mind ei näriks iseendas kahtlemine. Mu pea lõhub jätkuvalt valutada ja õhk on paks. Just nagu püüaksin kissell hingata. Oma särgi märjaks higistanud. See kleepub mu seljale nagu toidukile. Mõtlen tablettidele väikestele mõnu ja kergenduskommidele. Ma ei mäleta, kas mul on neid kodus paganama dženny eta, neid mulle rohkem välja ei kirjutanud. Mu jalgade lähedale maandub ehmedups. Siis veel teinegi. Mõtlen, kas sajab lund? Tegelikult ei 100. Los Angeleses ei 100 kunagi lund välja arvatud kruvi kaubanduskeskuses jõulude aegu, kui kahuritaoliselt masinalt paiskavad kino katuselt kunstlund. Kas need kaks helvest pool aastat õrnas tuuleõhus heljunud ja maanduvad alles nüüd? Ei. Üks ema ajab taga jõnglast, kes puhub või lillebemeid. Oleksin pidanud aimama. Miski ei hõlju nii vabalt unustuse õhus. Pool aastat külmit. Näen kaenla alt, et taksikoerad lähevad jälle mööda. Näen ainult nende väikseid varbaid, nende lühikesi jalgu kokku kaheksa tükki. Täpselt nagu kaheksajalal. Aga nad liiguvad nii kiiresti, et jalgu tundub olevat rohkem. Nad on nagu 1000 jalalised tuhatjalgsed, kes on pärastlõunasel jalutuskäigule tulnud. Nende osav manööverdamine suurte takistuste ümber ja läbi valju kära. Ja lisaks veel mõtet tablettidest tood mulle veidi meelerahu. Lili ei kannataks siinses kaubanduskeskuses viibida enam mitte vanast peast mitte. Tal poleks oskust sellises rahvasummas orienteeruda. Ta küsitaks arglikult, pea maas, kuni leian meile ohutu koha, kus istuda. Ta oleks selline, nagu mina praegu abitu tunneks pööritust ja hirm. Kui Lily reaktsioonid vanemaks saades aeglasemaks muutusid ja ta nägemine tentsimaks jäi, hoiatas tugi eelkäija mind, et koeral võib tekkida selline asi, mida ta nimetas suletud maailmasündroomiks. Ütlesin arstile, et pole suletud maailmasündroomist midagi kuulnud. Tean vaid uue maailmasündroomi põlisrahvaste kokkupuude tänapäevase istuva eluviisi ning ülega kaalulisuse, diabeedi ja südamehaigustega. Võtke heaks indiaanlased. Ma ei tea, kas suletud maailmasündroom on ametlikult olemas või mõtles loomaarst selle välja või kes üldse annab sündroomidele ametliku nimetuse. Ent Lili hakkasin tõepoolest kiiresti mugavalt tundma järjest väiksemates ja väiksemates ringides mille keskpunktiks oli meie kodu ja juhtumisi ka mina. Või langes Lili vananemine üht ehk minuga tsehhi suhte lõppemise ning mu kirjanikukarjäärist tekkinud seisakuga. Kuidas Churchill läheb? Kuidas kirjutamine edeneb? Need olid küsimused, mis mind südamepõhjani ärritasid. Mitte sellepärast, et teistel poleks olnud õigust neid küsida vaid sellepärast, et ma ei osanud vastata, kuidas Churchill läheb. Me ei saa kaht päevagi kraatlemata üle elada. Kuidas kirjutamine edeneb? Pole juba mitu kuud ridagi kirjutanud. Lihtsam oli inimesi vältida, kui seletada, et elu on vaevaline. Kui jälle üksi jäin, leevenes mu suletud maailmasündroom pisut osalt vajadusest. Lili oma, ka seda ei juhtunud. Olen avastanud, et kaheksala saabumisest peale koorma tuttavlikkuse kookonid võimatu rääkida asjust, mida ma ei suuda ainult ütlema sundida. Kui peaksin kohtuma sõpradega lärmakas baaris või rahvarohkes restoranis ja keegi küsiks, kuidas Lill lähed siis mida ma ometi vastaksin? Noh, tal on pea peal kaheksajalg. Tõstan aeglaselt pea ja silmitsi ümbrust. Aegamisi jääb tagumine mu peas vait. Mu kehatemperatuur alaneb pikkamööda ja süda hakkab jälle normaalses tempos lööma. Soovin, et saaksin oma telefonist vaadata, kas kaheksajalg on juba läinud. Et mingisugune äpp oleks ühenduses kodus igasse tuppa paigutatud jälgimiskaameratega. Miski, mis laseks mul pilgu heita Liile, kui tama asemel magab pea sellest elukast vabanenud mõtted kõige kaunimates unenägudes. Võib-olla olema rõõmus, et sellist seadet pole. Võib-olla oleks lihtsalt veel üks asi, mida oma telefonis ühte lugu kontrollida, asi, mis mind hetkest tegelikust elust eemale viiks. Võib-olla kasutaksin ma seda, kui luba liist eemale hoida mõeldes, et kaheksajalg läheb siis ehk võluväel minema. Kuigi sügaval sisimas tean, et tema lahkuma sundimisega on vaja enamat kui vaid retke kaubanduskeskusesse. Kui koju jõuan, on kaheksajalg endiselt seal. Mu süda vajub saapasäärde, ehkki aju keelab tal seda teha. Panen Lili traksid ümber, võtan rihmast kinni ja me lähme välja jalutama. Meie vanale rajale, sellele, mis viib mööda vaiksemat teed ülesmäge. Seesama, mida mööda me jalutasime vanasti iga päev, enne kui meie sündroom meist erakutegi ja meie õue ekskursioonid piirdusid lühema marsruudiga, mis tõi meid kiiresti kodu juurde tagasi. Kõnnime kaks kvartalit pöörame ümber nurga ja ronime mäkke, kust avaneb kauge vaade Hollywoodi märgile. Ning Lili tabab millegi lõhna jalgraja ja tänava vahelises rohus. Lasen tal nuuskida enam ma teda kaelapidi e-kiri. Tal pole absoluutselt kuskile kiiret. Ja mina andestan endale vead, mida olen teinud. Need korrad, kui nii hirmsasti vihastasin. Need korrad, kui käitusin vihkamisväärselt. Pärastlõunane õhk on jahe väljas kerge vine jaka, randade viimased õielehed lebavad värvilaikudega kõnniteel. Tänavad on tühjad. Inimesed pole veel töölt koju jõudnud, et oma koertega jalutama minna. Keegi ei vaata meid imeliku näoga ega heida neile kõõrdpilke keegi peatu, et küsida, miks see kaheksajalg mu koera pea peal meiega kaasa sõidab. Kauguses tähistavad lauged, mäed ja laiuvad nõlvad Los Angelese oru serva. Õhkkon ime pisut soolaka maiguga. Et märgata, pead tõesti tahtma tunda. Ent see on olemas. Oi vaadake Hollywoodi märk. Seda, ütleb kaheksajalg. Lillian nuuskimise lõpetanud ja pea uuesti minu poole pööranud pööritanud silmi. See on väiksem, kui ma ette kujutasin. Sina ise oled väiksem, kui ma ette kujutasin. See pole just teab mis vaimukas vastus. Ja ega ma oska isegi öelda, mida ma sellega silmas pean. Aga see on kõik, mis mulle pähe tuleb vist väiksem, väikluse mõttes. Üürikeseks hetkeks arvan, et võib-olla tahab kaheksajalg lihtsalt vaatamisväärsusi näha. Hollywoodi märki. Kraumann Hiina teatrit, veni speechi hooneid, kus filmiti visa hinge. Et võib-olla pidas taliliid eksikombel väikeseks neljajalgse ekskursioonibussiks ja sõidab nüüd selle ülemisel korrusel kaasa, oodates järgmist pildi tegemise peatust. Aga ma tean, et see pole tõsi.