No meil pole kuhugi kiiret. Ta elab õhus, keerleb, tantsib, keerleb, lendleb ema. Taban end mõttelt, et mulle meeldib ühtviisi vaadata nii põlevat küünalt kui rahulikku talve keerlevad lund. Küünal on igaviku sümbol. Lumehelves valgustab su elu ühe ainsa hetke. Võima on juba päris vana. Kuulen, kuidas ta väga aeglaselt laskub viiendalt korruselt alla, kuidas sätib end istuma pingile, mille ümber on hanged. Lumeaastane hea aasta, seedub hingele kosutust. Mida näevad ema silmad nende puutüvede taga mida aimavad seal teisel pool mägesid. Suur pere istus söögilaua taha. Tuba sai korraga hääli täis. Lumivalgel tikitud lilledega linal sebisid kärmesti, käed aja kulgemisest, midagi aimamata tiksus kell oma minuteid ja tunde. Suurte akende taga oli lumituba, säras puhtusest. Hangede valgus kumas tagasi kummipuu läikivatel tumedatele, lehtedelt. Samovar kahisest tasakesi. Pere oli turvalises ja õdusas paigas. Dani kohal seinal rippus isa sõjaeelne pilt. Siis oli selles peres elatud veel viiekesi. Kuid liiga kiiresti olid möödunud päevad, ehkki näis, et kõik on endine. Nii samovar kui tikitud lina, sinine suhkrutoosi, aknad, mille vahele talveks pandi vati. Ainult et nüüd oli sellest perest järel vaid neli. Ma ei tea, miks just see mälestus minu juurde ikka ja jälle tagasi tuleb. Ehk sellepärast, et tol puhtal ja lumerikkal talvel lakkas ema isa ootamast. Ta nagu aimas, et surm on langetanud oma halastamatu valiku ning tundis end kaitsjate orvuna nende suurte ja säravpuhaste akende all. Siis veel varahommikul võttis ta kätte, läks turule, ostes kõike seda, mida kortsunud rublalist talle võimaldasid. Et korraldada kodus midagi peiede taolist, v hoopis väikest pidu lastele. Küllap mõlemat korraga. Sest nõnda kaua oli ju kõike edasi lükatud. Lund 100. tema juustele õlgadele. Lumeräitsakaid langesid suur rätile, kui ta seal turul oma kasinat kaupa valis. Mure, pisarad valgusid ta silmist, ta neelas neid, tundasin pillukesena ja väetina korrates mõttes aina üht ja sama lesk. Püüdis ta ennast siis jälle kokku võtta. Varane tramm veeres kolinal mööda keerutades rööbastelt üles lume vihuri. Aga siin me ju jalutasime, kahekesi tuli meelde kuskil haugete siukseid koer. Valgeks minema hakkas alles siis, kui ta koju tagasi jõudis. Lund tuli veel ja veel. Tali nagu lumememm. Kui isikus oma riideid raputas põsed külmast punased, nuttis ta nüüd vaikselt ja hääletult oma lumemärja suurräti sisse. Siis hiliste tasakesi köökitama magavaid lapsi mitte üles äratada, istus taburjetile. Tundes korraga ootamatut mõnu teadmisest, et ees seisab veel terve pikk pühapäev. Et kodus on kõik nii vaikne ja rahulik. Ei, ei, nüüd polnud enam aega puhata. Tasus kiiresti väikest raudahju kütma, et sooja saada. Pisireisija liha valis välja kõige ilusamad kuivatatud ploomid. Lõikas porgandit ja hakkis sibulat. Naabrinaine tuli vaatama, ta oli juba lõhna järgi tundnud, et siin haudub klahv. Teen oma lastele natuke rõõmu, ütles ema. Suurtes, siin ka ja kohupiimaühistu edasi, mul on siin täna jah, head lõhnad. Puid jätkub. Kohe saame sooja. Nad hakkasid poolihääli oma hommikujutte ajama sosinal, nagu tekiksid siidi. Naiste meel muutus rõõmsamaks, helgemaks hinge saabus oodatud rahu. Kuulasin oma voodist neid koduseid jutte, silmad õndsatest unenägudest veel pool kinni. Üles tõusta oli veel vara. Kuulsin, kuidas nad järsku naerma pahvatasin. Kuidas nende näod korraga siledaks ja nooreks muutusid. Teelusikat krõbisesid vastu tassi serva. Pole maailmas midagi maitsvamat, kui kange kuum koorega tee. Varsti koristasid nad tassid laualt ära. Pesid puhtaks, ütlesid teineteisele head aega. Naabrinaine läks oma poolele tagasi. Juba me istusimegi lauas. Kogu ülejäänud pere ja meie ümber oli lume, Valevate hangede leek. Just nimelt leek mille Haralised tipud ulatusid akna servani. Tuul keerutas vastu klaasi peenikest lume, pihu ja valgus sai ümberringi nii palju, et neis kohi süttib lumi põlema. Tuleb üleni ära koos selle päevi ja öid kestva igavese tuisuga. Ning järsku tardusime kõik. Sest meie pilk langes uksele. Tundus, nagu oleks uks äkitselt avanenud ning lävele ilmunud. Isa. Ometi polnud see muudkui üks piidale langenud hele valgusvihk täitumatu suu üle ajanud. Mure, karikas, hetkeline magus enesepettus. Kui palju aastaid on nüüd sellest möödas? Võima istub all väljas pingil istub sügavas mõttes ja vaikselt langeb tema õlgadele lund. Üksteise järel läksid tütred mehele. Üks sõitis ära Volgale, teine Uuralite taha. Ema jäi poja juurde. Ta suutis veel tööd teha, sutisele aidata. Tema kätes oli veel jõudu. Isa pilt seinal ei vananenud iialgi. Me lahkusime vanast majast ja põletasime sillad endi järelt mõistmata kahju tunda või taga nutta vanu asju, mis meie meelest ju niigi olid oma aja ära elanud. Sest kuidas vedadagi uude majja kaasa vana rasked kummutid, logisevad riiulit, kulunud raud voodit. Ahjudest mööda minnes puudutasime neid vaid korraks kergelt põsega nagu tahtis veel riivamisi tunda nende rahulikku soojust. Uksed paukusid. Mis uus ja ilus elu meid ees ootab. Muudatused elust tõotavad meile tagasi tuua noorust, kuid lõhnavad tuhaasemete järele. Pesa hülgamise rutus ei malda. Me kuulata oma südame häält. Me lendame laiali, Me sõidame ära, Me kaotame 11, silmist ei tule enam iialgi seda lume Valevat talvepäeva, mil istusime neljakesi oma puhtas toas, lumivalged tikitud linaga laua taga. Kus sa nüüd küünal? Suarg võbelev, peopesadest kaitstud ja varjatud leek. Noored võrsed on nagu sihvakad, Gazett salus nagu tuul ja päike, neile on vaja rohkem õhku ja rohkem valgust. Tütred on ära lennanud. Nad saadavad mõnikord emale kirju. Mehe haud on kuskil kaugel võõral maal. Lund ema on pingilt tõusnud ja ringi ümber maja teinud koht pingil, mis on tema istumisest veel soe, hakkab taas lumega kattuma teleka trepist üles ja ma tean, kui raske on tal tõusta. Ja kui raske on mõtelda. Tal pole enam kuhugi kiiret, kui ta nõndaviisi käsipuust kinni hoides üles tuleb. Ja ta ei raputa enam riietelt lund, nagu tookord meie väikese vana maja esikus, kuid õhetav põsi turult tuli, et meile pidurooga valmistada. Mu ema on vanaks jäänud päris vanaks jäänud, lausun vaikselt silmalaud vastu külma aknaklaasi. Ja ei ole kibedaid sõnu maailmas, kui need sõnad. Me iial vabandust paluda ega sulgeda silmi selle pilgu ees, mis meid kõikjal saadab. Näguka tolle pikka talve langeva lume ees millest läbi suletud laugude Ki kumab vastu sooja ja heledat algust.