Mees ise näinud see režissöör Kloodne Luži film haaras vist küll kõik. Ta tekitas igaühes mõtteid ja tundeid ja need olid võib-olla hoopis erinevad toolil istuja omadest. See on film, mida ei saa külma käri jutustada, seda mee krooligi. Kuulates Francis Lee võluvaid meloodiaid. Püüame päid jälle tagada neid meeleolusid, mis tekkisid, jälgides lihtsat ja ometi nii mõtte- ja tunderikkast lugu mehest ja naisest. Juba üle aasta on nad mõlemad sõitnud igal pühapäeval Pariisist Don Willi käinud ühes ja samas pansionis, veetnud päeva koos lastega ja õhtul sõitnud pealinna tagasi. Kunagi ei ole nad teineteist märganud. Seal õhtule ka viib juhus näkku, kui naine jäi rongist maha mees viib ta oma autoga tariisi. Millega tegeleb teie mees? Ta on filminäitleja, aga mitte tavaline, vaid trikimeister. Huvitav, kust saab armuda niisuguse elukutsega inimesesse, kes põlevas autos Texases pilvelõhkuja katusel? Ei milleks? Ma ei ütle, et minu lugu on erakordne. Kuid mu mees on erakordne. Minu jaoks tan tormakas, vapper usaldab teda huvitab kõik. Minu jaoks on ta kristus. Selle hõimumees Brasiilia samba saatis meid kõiki. Armastan naftat nagu armunud, kes ei julge rääkida oma armastusest. On mehi, kellele šampoon vaid Mooslikutel, kuid mina armastan teda nende inimeste pärast, kes on ta loonud seal musta rahvast, tyhja kollane. Ehkki sambad lauldakse naerdes, on tema viisides varjatud nukrust. Samba ilma nukruses on nagu vein, mis ei paneid pudrud. See oli minevik kuid minevik ei tähenda alati möödunut. See võib olla elavam ja värvikam kui olevik. Inimene võib olla surnud kõigi teiste jaoks, kuid armastuses jääb ta elama. Armastada võib inimest, laulu, tänavat, mille eest. Aga kas peab siis armastama tingimata millegi ees. Kohtume järgmisel nädalavahetusel, see ei ole enam juhus, vaid kokkuleppe. Mõlemal on juhile teetamm, verist meest ootab seal tema väike poeg, antuani naist. Tütreke François, miks siis mitte sõita ja veeta see päev koos? See on ju lastele nii tore. Nad on rõõmust meeletud, neil on koos nii hea olla, nagu oleksid nad eluaeg sõbrad olnud. Ja kasse käiki ainult laste kohta sean tõeline pühade kõigile neile. Otse veepiiril kõnnib vana mees koeraga. Nad on ilusad, kui nad seal lähevad kaks ammust sõpra ja seltsilist. Isegi kõnnak on neil ühesugune. Kui ilus ja väärtuslik on elu hinnalisem, ükskõik kui kõrgest kunstist. Keegi oli kord öelnud, et kui oleks valida, kas tuua põlevast majast välja Rembrandti kuulus maal või kas päästaks ta kõhklemata kassi ja laseks tal siis vabalt joosta. Austusest elu vastu? Jälle vurab auto pärisi poole. See päev on kaht inimest teineteisele lähendanud. Ei ole kerge olla võidusõitja naine. Sõitjal endal ei ole sõidu ajal aega millelegi mõelda, ta sulab mootoriga ühte, kuulab seda nagu oma südant. Tema ees on ainus sihtfiniš. Kuid armastav naine jälgib seda kõike, muretseb, närveerib. Kõik tema mõtted on armastatuga. Raske avarii, millest mees siiski terveks raviti võttis tema naiselt elu. See oli minevik. Olevikus aga ootab jälle meeletult kihutava auto. Korvidel tuiskab lumi, pimedus, mida lõikab autolaternate valgus. Elu, mille nähtamatuks kaasasõitjaks on surm. Ja kuskil on naine, kelle mõtted sõidavad samuti kaugel teedelt kaasa. Sina ja mina, me mõlemad elame suures linnas. Meie südamed löövad tänavate rutakas rütmis. Kõikide nende pilkude seas, mis ristuvad ja mööduvad. Meie omad juhuslikkust kohtusid ja tundsid teineteist ära. Mis sellest, et see läks nii kiiresti. Nii järgime oma saatust. Õnnitlenud armastan teid armastanud. Võib-olla oleks selle tunnistuseni läinud hoopis rohkem aega, kui poleks olnud terve nädal kestnud pinget ja hirmu, mis nüüd lahenedes küpses teadmiseks armastanud. On suurepärane saada niisugune Telegram. Mina poleks julgenud seda teha. Kähku autosse. Keelevarahommikul võib ta juba Pariisis olla. Kuidas nad kohtuvad? Naine ju ei tea teda nii vara oodata. Mida öelda, kui ta läbi ukse küsib, kes on Jean-Louis? Ei, mitte nii. Antuani, isa. Just antuaniza. Siis ta avad, oleme silm silma vastu. Koidab kiiremini, kiiremini. Varsti kohtunik. Teda ei ole kodus, kuidas nii? Kus ta onud? Muidugi tütrekese juures on ju pühade? Naine ja kaks last mänguhoos. Meil on hea, nad on nagu üks pere. Vilgutavad auto tuled, kõik kolm sööstavad meile vastu. Kas on vaid väledamad, jalad syydi selles, et naine jõuab esimesena kohale. Kohtumisrõõm. Kaunis rahulik õhtu. Kajakad rulluvad lained, kõik on eriliselt helge, isegi koer hüpleb ja kargleb nagu meelest ära. Uper pallitab ja tiirutab korduma peremehest kaugele ette tormates kord tema juurde rõõmsalt tagasi joostes. Sulearmastus jätabki loonud igavese, kustumatu selge, nagu 1000 päikest oleksin põletanud. Ja kuigi armsam sureb, jääb armastusest jälg. Sära kui 1000 päikest. Naine, armastus ei varita seda iialgi. Sule. Iilsoosisu ilsoosif. Sesse kütüüato. Situs Köhlato. Ei ka kõige suurem lähedus, oodetuge ei tumistad 1000 pisikese jälgi. Seda ei saa unustada. Uus armastus ei paku rõõmu. Tuha päikest põlitav. Jääb üle vaid põgeneda. Ja mitte mehe, vaid iseenda eest. See sule Eelis soosi suu soosiv. Killu kui kõigil Ilsoodinu kihvu suvi. See labas joon. Selludeli. Kas tõesti tuleb loobuda õnnest? Kas jälle üksindus keset rahvarohket linnakära? Aga kohtumised. Telegram. Vana mees, Jakoev elu väärtuslikum kõigest. Kass Leievikud 1000 kustunud päikest võivad matta selle päikese, mis särab olevikus. Ei.