Ammu unustatud näärid, elame aprillikuus, aga talv, aknad määris kriipis kriimuks, tuuleluud. Ei olnud pere kelle pärast kallis esimene maitule rutem ära. Kõik, mis talvel mustaks sai. Taevast alustada tuleks. Pisi fin, pükste värv. Järgmiseks me aga Neeva puhtaks teeme laevad ka sinisiniseks, ta teeme võistelgu või taevaga. Mida meenium pesta vaja, meie trammi katab toll, beseegramm ja beseemajad. Rõõmsaid ükskaks koll, pildipargid, aiad, hoovid, kõnniteed ja väravad. Et köik lipud nagu moonid, säraksid Me tänava. Kõik mis tuhmust talvesaasta pääseb välja, tolmu alt puhtaks küürituna vaatab Sinavalt ja heledalt. Tule kevad, tule rõõmse, hakka tööle hoolega. Tiiki muru, puud ja põõsad rohelise tooniga. Talveööd on mustad kassid, päevad hallid, hiired. Kevad lume ära tassib kõikjal päiksekiired, äragadus, sünge talv, ojad vulisevad, tärkab lilli metsa all. Kaunis aeg on kevadlinnurahvas kiirelt kiirelt pesakõrsi tassib. Ööd on nagu hallid hiired, taevad valged kassid. Mööda põlde Nurmi radu astub jalgsi kevadsadu. Lõpuks säluga ta kohtub, kes karjakoplis Sadus jälus Helga. Ratsu kattub 1000 nelja üle sooja üle raba. Pilvedeni lehvib saba. Ei, ta ole varem veel kandnud sillist ratsameest. Sadu annab üha piitsa, 1000 piiska. Ratsu hirnub ratsu, nuuskab, püüad kiiremini joosta. Kannab saju ära siit. Jõe ja metsa taha viib. Kajakas kajakas, kus su majake, kajakas, kajakas, kus su majake. Kas maa pealsi, nulli naiipis mõistsinetavas kõrgusess? Muidugi on maa peal see maa peal, meie sünnime. Muidugi on lainetes, lainetasime kiigume. Muidugi on kõrguses. Kõrguses Me lendame. Saime, saime, nendame, mitu kõdu endale. Kasekene pikaks tahtis väga saada. Sestap ennast ikka järve peeglist vaatas. Kuumal päeval astus kase juurde karjus. Veidi aega istus kasekese varjus. Lendas linte latva palus. Kallis kõiv, kas ma sinu latva pesa teha võin? Taevakummil kõrgel rahepilv läks raskelt, aga äkki põrkas vastu pikka kaske? Mäekass vägin taevasse. Nii tammepuutaadil on paitavad käed. Nii suured, nii pehmed ja aitavad, käed hakati peal, uninugatkiiguvad, lauldi. Ja õlgadelt ihasid, liiguvad lauldes. Ta leiab, õrnikaid, hellitab süles. Ta kätel nägi kiiguvad alla ja üles. Kõike. Niisiis tulevad siia rõõmusid saada ja kaasagi viia. Mees hiilinud kuus ruttavad siia, kui peole lugeva puhaga leiad peol eal. Mei tammepuud Aadylum paitavad käed. Nii suured, nii pehmed ja aitavad käed. Neid 54 või 55. Metsarohelises tares kokku said kord öö ja vares ütles öö seal varesele. Mulle meeldiks olla hele. Ma ei taha enam musta, tahan musta ära pesta. Tahan olla päevavalge. Tahan olla tulek selge. Koordinud mustas meres pesi valgeks. Mind ei teinud. Ütles vares. Kulla ö, kurbus selle käega löö. Milleks mustas meres püsib valgeks, seal ei tee sind vesi. Kui sa rohkem ringi reisid, leiad, meresid ka teisi punast merd võid leida. Kollast merd võid leida. Valget merd võid leida. Valges meres keset ööd suplesid kord põhjaööd kaldast eemal, 12 versta saidend mustast valgeks pesta. Suple valges meres, kraak mustast kohe lahti, saad. Taevas tähtedega koos lendab sinav meteoor. Sina astud, tema lendab, sina istud, tema lendab, sina magad, tema lendab. Ilmaruumis aina lendab, lendab sinav meteoor. Praegu oled alles noor, aga kas sellekssa jää? Kannad ära kümned saapad? Raamatuid loed? Terve näe, tarkust toovad, suleaastad. Peagi Oled astronoom? Kordsa tuttavate pool, kuuled teadet raadiost. Kaugel taigas, keset sood langes alla meteoor. Tuttavatega sa siis jätad kohe hüvasti? Jätad maha kodupaiga? Mõne päeva pärast taigas, eks Peditsiooniga otsid meteoori, saa. Seitsme aastane, sa veel, kõik sind alles ootab ees, kaugel ilma ruumisega, kosmilise pilvedega lendab, lendab, lendab, lendab sinus, sina meteoor. Aga seni, kui ta lendab kiirustama, sõber, noor Sulle ukse tavakool. Kui aknast välja vaatad, sa hallil hommikul kaob linn, kui udulaama ja nukker hakkab sul siis sõber. Lähme jaama. Aeg ära sõita, meil võib naabritele, saate sealt veel kord terviseid. Rong annab juba vilet ja kohe algaks sõit. Viib rong meid kusagile, kus tundmatu on kõik. Vau maale lähme täna kuldsule järele. See on nii ime, särav kui tuli väreleb. Siis lähme karumaale, jälimpsime seal mett, siis näeb see pingemaale, me ikka nad pärinet. Me Kohavate puude nõuandeid, kuulame. Ja lähme koidu juurde. Ja lähme kuuleme. Ja päikese ja tuule ja selle juurde veel, mis olemas vaid luules. Sõitsin kolmel merel, ma käisin läbi kolme maa. Läksin üle kolme mäe. Ja ta oligi mul käes, ilus sinine jänes, maailma parim jänes. Oi, see jänes oskas laulda, toitu teha, kata lauda. Jänes oskas pesu pesta, kauneid muinasjutte, vesta. Oskas sokolaadi keeta. Rääkida võis kreeka keelt, ta oskas pilte maalida. Oskas tube kraamida, oskas lahutada, liita, künda, põldu, heina, niita, puudki, ladus riita. Ilus sinine jänes, maailma parim jänes. Tahtsin, keda kaasa tuua, et teil poleks vaja üksi hommikuti süüa juua, et ta teile õmblex püksid. ETA teile, mütsid, kuuks, teile mänguasja tooks. Et võiks teie särke pesta teile muinasjuttu, vesta, eta teile lõunat keedaks? Lõbusalt aega veedaks. Jänese makotti peitsin koti õlale, siis heitsin. Jänes, palus koduteel. Seljakorraks sirgu ajal värsket õhku hinganud pisut ja mind vaevab laulu uisu laulangi kaunimad kui lindlaadseid, kuulevad kõik ning minusse jänes maailma parimat Jani. Lasksin jänese siis vabaks. Aga õnnetus mind tabas. Ei ta sirutanud küüru, ei ta kärpinud ka küüsi. Kiida, laulnud nagu lind. Hoopistükkis pettis mind. Mõtlesin, et jääb mu juurde. Kuid ta jooksis metsa suurde. Tahad suure õnge Asta kalda peale visata, satub kalastaja otsa varastades kisada. Ise oled süüdi, et sind kinni püüdsin. Tahab näha tahab, mida lammas tahab. Kuumal päeval tahab ta karjatada halba karjust seal, kus rohutan maa seal, kus olla isa varjus. Aga õhtul koduteel annaks talle lemmalt veel. Tahab tahab, tahab mida Jänis tahab? Nõnda ehmatada tahad metsas kurja jahimeest, et see viskaks püssi maha lipaks hirmus tema ees. Jänesega võidu auks laseks püssi. Auh pauh, pauh, täheke kärab käpad. Mida kadu tahab. Tahab vihmavarju all minna, minna, minna, minna, siis on kuiv ja mõnustel lauldes minna mööda linna. Kõik on märg, kõika märg, minul üksi kuivanud särk tahab, tahab, tahab. Mida luule tahab? Etest laulaks tume laas, tuuled, ojad, Põldjaas, jääd luuletuse pähe, õpiks Väike-Kuke poeg, ruttu-ruttu õue, läheks päikesele ette, loeks. Geeniitaar vinna väänd võõruga tähena täitleja. Muudaivana. Kuifitsee vallatud jõngermanni jooksevad Fitsmise porilombivann siis välja, sealt ronivad seitse põrsast. Kõnnid heitzee põrsasõitmisi veskisse, poevad siis välja. Sealt tulevad seitse möldri poega, kui need sinki, möldri poega pagariärisse satuvad teel. Siis seitsme minuti pärast uhke moega astuvad välja sealt seitse sõjameest. Kui nyyd iitsis sõjanis tõukavad pöil uksed mall ja kulinevat prahi ja tahma, siis. Siis varsti sealt seitse korstnapühkijad tulevad alla. Õhtul, kui õues on pime, seitse ema seitset korstnapühkijad küürivad vannis ja nendega juhtub imede ime. Vannidest hüppavad seetse jõngermanni seitse unist jõngermanni lähevad voodi. Haigutavad seal mehe moodi seitse korda seitse. Varsti magavad köik seitse. Homme, see on see, mis saabub nishi, veel pole päral. Homme äikenemid vaatleb uhas uurijate ära. Kalake, kes näksi praegu õnge otsas sööta, pole hommekala praena teda homme sööma. Täna tuul küll kiusujuttu, räägi märnabule. Täna kõik mattis uttu, vooles müüde ruute. Homme jälle päev on särav ja tab rõõme meile. Rajuhoog, mis möllab täna, muutub homme eilseks. Täna ema pahandasid Esseiaga nuhuke. Usu emakese asi polegi nii kogute kumme jälle kuulands, suuna homme jälle heakssoni ima. Paljajalu nagu tänna, lompide jooksina. Homme uus on jälle taevas. Lennukuus seal tiirleb, joonistades sinitaevast pikki valgeid triipe. Homme, jättes sängi uned, märked, oleti, ninaps veidi kasvanud, kui oled saanud nagu targemaks.