Lündas suvised päevad, sügisesed ööd, pimedad. Otsis Soomed otsis saared. Teks neidis mätta merest punas pesa. Tuul veeretas munad vette, aga sepa tehtud hargiga sai ta need kätte. Nii sündisidki taevakehad. Nii sündis, mainib. Siis saame rahvalaul maailma loomisest kuulub niinimetatud Kalevala laulude hulka. Kalevala lauludeks ehku runodeks nimetame neid vanu Karjala ja Soome rahvalaule, millest Heljas löönvat enam kui 100 aastat tagasi epase kokku pani. Vanad runolaulud on väga sarnased meie regi värsilistele, lauludele, oma värsiehituse ja ka sisu poolest. On isegi samu laule, mis tekkisid sel ajal, kui soomlased, karjalased, eestlased ja teised alles ühise läänemeresoomlaste hõimu moodustasid. Kalevana aluseks olnud rahvalaule on kõiki omalajal lauldud. Kindlad viisid olid võitlus ja kangelaslaulude esitamiseks omaette on pulmameloodiad, minaarset, kurvakõlalised, itkud, suurt sisendamis, jõudu edasi andvad, käskivad või manavad loitsud, kus mõnikord viis täiesti kaob, et tungivalt ja ühe tooniliselt esitatud sõna üksi suuri asju korda võiks saata. Vanade rahvalaulude esitamisel astub sõnarõhk tagaplaanile ja tähtsamaks peetakse ranget rütmi niinimetatud Rocheilist värsimõõt totaata daatad Data Data kuller voogale, Järvan poiga, Küütis kiiga, Ruudkaa do hundikarjaõue pääle. Pange tähele, edaspidistes lauludes on selline rõhutamine hästi tunda. Soomlastel ja karjalastel olid oma laulukangelased taevavõlvi ja imeveski taguiasset Ilmarinen võimukas ja ahned, pohh, jalaemand, Loughi oma tütardega. Õnnetu kullerva kergemeelne ja uljas lemmin, käinen ning vana tarka väina näinen laulujumal ja loitsu teadja Kalevala rahva juht võitluses pohh jala, pimeduse ja pahade jõududega. Soome ja Karjala eepiliste laulude esitamine on sageli toimunud võistu laulmisena. Kaks laulikud istusid vastamisi, ulatasid teineteisele käe ja kergete keha kõigutuste saartel hakkas laul peale ikka üks ütles värsi ja teine kordas. Selle laulu lõppedes alustas teine mees uut laulu. Kalevana kolmandasse Runasse lendavat pannud lauluvõistluse. Noor ja uljas jooga Hainen asub ülbelt Vana-Väinamõisaga võistlema. Iisak loori auga, Hainen käänas suuda, väänas pääda, murdis musta habet. Ta iseni sõnad pajatas. Kes ei tule mõõku vajulkelema katsuma, kõmuteraseid selle mas seaksi, laulan kärsa kandjakse, käsutan mätsilma, mehed sihuksed selle sinna teise tänna, sõtkub sõnnik hunnikusse lauda virtsa ja virutan. Siis vihastas siis häbenes ise ürgas laule Maie SAISis sõnule. Maie ei olnud laulud, lastelaulud, lastelaulud, naiste naerud, vaid mehe habemelise, mida ei laula kõigi lapsed ega pooled poiste soosta. Kolmandatki ei kosijad meie halval ajal kadu valla käelakulla. Laulis Vana-Väinalainel järved, vankuid, maad, värisid, voored, vaskised, vabisid, Paet, paksud paugahtelid, kivid rannal, raksa delid, kaljud lõhkesid kaheksi. Laulis noore jobuga haise, laulis Loogale võsiku pajuridvad roomadesse remmelga taaste tippu, laulis piitsa, Helmebletti mereranda, roogudeksi, laulis lauku väe, hobuse Kose kaldale kiviksi. Laulis mütsi pääst mehelta pilvedombuks taeva alla, lausus kindad käest ta jõe kupuks kooldesse. Sõnus vammuks sinise üles, pikaks pilverõngaks. Ülta vöökese Säreda mööda taevasta tähiksi. Laulis enda jõuga haise, sõnus vöönida sohu je, lausus rinnuni raba, jää kaenlas, saadik. Tuije. Joon nüüd noori jobuga. Hainen. Nüüd teadis joonid tundis-teadis, et on teele tulnud Ethan matkale asunud laule May võitlemaie väina laisega valaga. Jõuga Haine hakkab lubadusi andma, lubab oma teise vibu teise vene teise hobuse, lubab kulda, kübaratäie lubab oma põllud ja põllusaudid. Aga väina naine aina laulab. Jooga Hainen vajub aina allapoole, aina sügavamale. Lõpuks hakkab uljas noormeest paluma. Oi, sa vana Väinemainen, teadjas igipõline, laula laulud nüüd tagasi. Ta veel järele hinge, aita veel ära eluga. Voodio jalgu mul veavad muld jo mustab silmadesse. Kui pöörad sõnad pühasid, võtad veel tagasi vanded Annal ainomu sõsara. Elan enda eide, lapse, su koja koristajaksi, põrandate pühkijaksi, püti kaante küüriaksi, vaipade virutajaksi, mesi, leivaleibu jaksi, kulda, hõlstide kudujaks. Väinamannil oli rahul noort noorikuta just igatseski. Ka ainuemal oli hea meel. Tema igatses suursugust nimekat väimeest, kellel ka varandus ei puudunud. Aga neiu ei olnud rahul. Aino kurtis ja kaebas ja ei leidnud muud pääseteed kui merelainetesse minna. Väinamaise esimene kosja soov ebaõnnestus. Tal soovitatakse minna naabermaale, pohh jalasse kosida Boughiale. Peretütar Väine asub teele. Mitmete õnnetuste ja takistuste Järel jõuabki küll põhjalasse, ent neiu koobast ei saa asja ja mees isegi pääseb ainult selle tingimusega, et lubab ohjalasse saata seppa Ilmarise, kes pohh jalaemandale ahnile loogile. Samba peab taguma selle keerulise imeveski, mis ühest verest jahu teisest soola kolmandast raha peab jahvatama. Tagasiteel kutsub teine müünen endaga kaasa siiski Põhjala neiu. Leiust soovil venet vestma hakates lõikab teine naine end põlve. Aga verejooksu saavad teatada ainult veresulge sõnad. Venemaa pöördub koju tagasi, jutustab ilmerisele reisiseiklustest, samas aga meelitab lihtsameelse seppa puu otsa kuut kaema ja nõiuta siis kuuse seljas, Pohjalasse. Louchi Põhjala emanda põhjaeite harva, hammas tuli õuele, toasta, ise ennatas sõnada. Mis oled sina mehida, kust tuled, kange, sa kodusta, tulid siia tuule deeda, raad, lõõd, sõja radada. Eiga sündme, koerad, haugu, villa hännad ei Võrise. Sõnas seppa Ilmarinen. Ega ma olegi tulnud koertele kisutavaksi villa händale, vihaksi siia õudse õue pääle väravaile võõralle siis Põhjala emanda tulijal ta teadust nõudis. Juhtunud nägema Ademai tundemai, seda seppa Ilmarista kõige taidjamatagujat joodeda. Ammu on ihatud kaua aega oodatudki siia Põhjala pärale uue samba seadjaks. Küllap vist edama tunnen seda seppa Ilmarista, kui olengi Ilmarinen ise Taiukas taguja. Ilmarinen asub tööle, toob esmalt Vibu vene adra, aga neljandal päeval nägi sambo sündimas. Mägi sambosingimassa kirju kaane kasvamas seisab sepa Ilmarinen Igi Taiukas taguja taguda tilistelekse kõlk Sõida kõlisteleks tagus sambotaiukasti jahuveski ühte veerde soolaveski teise veerde rahaveski, kolmandasse seisab jahvas uusi samba kirju, gaasi, keerutelil jahvas salve, puhte jooksul ühe salve söödavaida, teise salve müüdavaida, kolmanda kodus pidada. Siis sai rõõmsaks põhjaid. Ise saatis samba suure Põhjala kivimäge jää Voore vaskise siseje üheksa tabada Haye silla juured juuruteli süviti üheksa sülda ühe juurde Emajõe teisem vetiveerikulle, kolmanda kodumägeie. Väga kaunis ja meeleolukas on lemming, jäised tsikkel, lemming, naisega seotud laulud, vana laulik, targa väina, mehise ja osava, ent mõnigi kord kurva ja kohmetus. Sepa Ilmarise kõrval on rahva lemmikuks saanud uljas võitleja ja neidude lemmik lemmin. Käin. Peeni Tagooks paine tuule, eks ma tahaks loota, et ta Heeduaarid Ka vaagna paari taolending rini. Ema hoiatusest hoolimata sõidab ta Saarele uhkete jõuka tüliku tütart Küllikit kosima. Neiu võtab talt vande, et mees iialgi sõtta ei lähe. Aga peagi asub mees teele Põhjala poole. Teel mitmed takistused laulab, loitsid seal pidu rahva võssa koske ja tulle. Aga ise palub pereemalt tütart naiseks. Siin on lendrot kasutanud imemuinasjuttude motiive. Kosinasele antakse rida raskeid ülesandeid, millest keerulisim on toonela luik maha lasta. See oli lustlik lemmin, käinen ise kaunis kauga meeli läksi luikede ajama, Pitka kaela püüdemaie Duane mustast jõesta manala madalast paigast. Märga kaapu karjust staati Uku Põhjala, Pileda tooli, toonela jõella pühavirra pööris, Ella vaateleks ooteleks tulevad Alemmilgaysta. Tõusis päevalla ühella, nägi lahke lemming käise astuvada, jõudevada sinna toonela jõele veerele kose, vihase pühavirra pöörisel. Vesi Simmu veest, tõstis Umbi putke, laineista hambus, lahket lellepoega. Läbi maksa, lõi mehella kaudu kaeldele vasema läbida piha parema Joosis lustlik lemmil. Käinen tundis torkavat kõvasti. Sõna ütles. Nii kõneles. Oi, emake kandjake vaeva näinud valvajake kui tunneksid, kui teaksid, kus on su pojuke vaene. Küllap tormates tuleksid abiks siia. Ellataksid, päästaksid poja viletsa Siita teelt koolemasta noorelt surma, suikumasta verre, vana veeremasta. Peahari kodus ahju peal hakkab verd jooksma ja ema saab ja ta, et poeg on hukkunud. Ta läheb poega otsima. Pikkade rännakute ja paljude küsitluste järel suundub toonelasse, kus rehitseb poja tüki jõest. Mitte keegi ei usu, et selle ema pojast veel elusat inimest saab. Mitte keegi ei taha Ena aidata. Dialekt, tööka mesilase, kes mitut sorti Nestetoob ja suur suur emaarmastus äratab surnud poja jälle ellu. Lenin käimine ei võta veelgi õpetust. Lemming ei pane tähele ema hoiatust valitsevast kolmest surmast. Ta riietub sõjasärki, istub sõja hobusele ja manab maoteelt eest. Ergutada tänagi verega Narva kärva maha pidi. Kamala täpsuvandab Imaasta oletinaadin maata olen minagi vaata muutunud. Madu musta maa-alune tõukuduaale karvaline maa karva Kalarbi karva, kõigi ilmakaarte karva. Mine nüüd teeltamatkajalta eest astujalt mehiselt. Lase minna matka meesi, lemmin, käinen, liiatigi sinna Põhjala pidule suursugustesse õpinguile. Lemmin käinen teeb põhjala emandale etteheiteid, et teda pulma pole kutsutud ja satub kahevõitlusse peremehega. Tunda tuiskas lõikav rauda, sädemeid teras tuline käes leebe lemming ise langes läiget kaugemal välkus kaelale, verena põhjala perremehele. Siisat lustlik lemming, ainel sinna lüüa, sähvas igivastu kaela. Ta virutas raksas Raualla mehele lõida korra läigateli lõikas päeda õlgadelt kolu kaelalt ta libistas, lõikas kui lehised naerilt või kui pähe lõi vilja kõrrelt oimet kõigelt kalalta. Pääse õuele pudenes kolu kopsetas mehelt. Nii kui Mõttus männi otsast või kui ammutud orava. Seppolid Põhjala emanda siis vastu võttis, vihastas, laulis, meesta, mõõgalista kutsus sõja südikad. 100 mees, ta mõõgalista 1000 tuppe kandja, ta lemmin käise pae kaoksi kaugo mehele kaela pääle. Juba läheb häda hädaksi, joon käes mineku aega. Päevake päris palava elu, endisest kibedam asus kella Ahti poisil lemmin käisel liigus kella sälla Põhjala pidulla salajõugu joomingu issa. Ja jälle on ema see, kelle juurde nüüd juba veresüüga seotud kangelane ruttab. Ena mõtleb ja muretseb, kuni lõpuks poja kaugele saarele varjupaika juhatab. Lemmin käin, aga jätkab oma kergemeelset elu. Vastandiks julgele rõõmsale ja hoolimatule. Lemmin käisele on sünge ja traagiline, kullerlugu. Poiss sünnib orvu orjana oma isa mõrtsuka majas. Temast tahetakse lahti saada, aga ta ei upu vees ega põle tules ega ole teda võimalik üleski tuua. Tema käes ei õnnestu ükski tee. Ta rikub ja lõhub kõik. Pois otsustatakse lõpuks karja saata. Perenaine loitsib hoolega, et karjaga metsas midagi halba ei juhtuks. Lasen lehmad, nüüd lehiku, piimaandjad arule, hangus, arved, Aavikusse, konksus, sarved, gaasikusse. Nathan võt, tema võida rasva, kallist korja May. Arumailta otsimai Alta lahtise lehiku kõrge kaasiku, vahelta, niiske haaviku naasta hõbedasesta salusta kulda, siis ta kuusikuista. Kaitse kaunike jumala Riessa, vägeva looja. Hoia metsa ohtudesta, kaitse kõigesta pahasta, et hädad ei hakkaksi, kahjut külge ei jääks. Kui sa hoidsid hoones kattukse all kaitsel esid kaitse siis ka kattukseta varia hoone varjutagi, kari kaunilt elaksi edeneks emanda vilja hääda ja meelehääksi pahasoovija pahaks. Lõunaleiba lõigates murrab kuller leiva sisse peidetud kivi vastu isalt mälestuseks jäänud noa kättemaksuks kurjale ahnile perenaisele. Aga see perenaine oligi ju Põhjala emanda. Loughi tütar kutsub kullermetsloomad koju õpetades redesta emanda reisipure pooli puusadagi, kui tuleb karja ta kaema, istub halla lüpsemaie. Põhjalas aga jahvatab samba rikkale ahnel emandale varandust. Mehed otsustavad samba koju Kaleva lasse tagasi tuua. Vana tarka Väine Väinen, teine sepa Ilmarinen, kolmas lustlik lemme poega, seepse kaunis kauga Meeli sõitsid selgele merele lagedaile laineid sinna külma Jekülaye pimedasse põhjalasse mehi, sööjale, maale, uputajale, hüvade, Vana tarka väina möinen võttis kandele käsile, ise istus, mängimaie, hakkas mängima, ilusti. Vägi varsti, sest väsisi rauges kõiks rahvakene, uinusid kõik kuuldelejad, vaibusid kõik päält, vaatajad uinusid vanad ja noored väina mõisa mängimisest. Siisat, vana Väine, möinen, tarkad una, põline taotelli, taskustasa katsus korra kaukasta, võttis selt unised, nõelad, võideli, unella silmad, pani ripsmed ristakud teelaud lukku. Lukuteli välla jo vaibu nulla sõdijaila suiku valla pani Pitka ja uneje nädalaxy norskamaie, käigese külase, rahva kogu põhjala peregi. Siis läks samba saamisel kirju kaane kandmisel Põhjala kivi mäesta voore vaskise sees ta üheksa taba tagant ta lukku, kindla kümnendama. Oughi Põhjala emanda sõna ütles. Nii nimetas Sulle tembu, tunnen tembu, tunnen vembu väänanud küünilisi külvilesi, karjalesi, kasvulesi kuudele, kumendavaile päevadele, paistevaile matan kuuma sul kivisse, peidan päeva kalju sisse, lasen pakasele vabada, minul ilmal viltella kündidasi, külvidasi oraseid, adra. Rahegi teraxise tuisutel sinu kõrtele, genile, parimaile, põldudel, tapal, rahva taudidega, surmal kõige Su Soogi Etti kuulda kuue alla maailmas mainitavat. See oli vana väina lainen, ise nii sõnad kõneles. Ei mind, laula, lapp, balane ega tapa turjalane jumala lane ilma ohjad loojal. Õnne võtmekesed ei kadeda kahendalazza pahasoovija peos. Sina Põhjala emanda, mata need manad kivis sõnad kurjad kaljudesse vaevad, voore ja vajuta. Ei saa Kuuda sa kunagi ega päevada iganes lase pakasel rabada vilul ilmal viivid Stella omaenda Ootrasida enda külvatud Ivasid 100 rauda, Vaheta terakse start uisutele enda adra pööratulile põhjapõldude kohale. Seisab Põhjala emanda, ise ütles, nii kõneles. Ja minult või mu Vaivus jooma. Nüüd alanes varraveeerress mul merre je lagus sambolaine sisse. Seisab vana väina ühinen, sai ise sõnule Maie sõnusi, sõnalla sella, lausus sel lausel. Tere kuu kumendamasta kaunis näokest näitamasta päeva kuldne koit Temasta valgeke Valendamasta. Kuu kuldne kivista pääsid päeva kaunis kalju seesta tõusid kuldsena käo ola hõbedase tuid Kesena elu kohta endisesse matkadel muinastel. Tõuse ikka hommikul pärast päeva tänastki tuumi-le tervista hüvada, saada saaki, saadaval püüki, pöial de lähele õnni meie õnge otsa käinud Teedadervena mahedala matkadasi, tee oma kaari kaunisti, pääse õhtulla, Ilo, jää.