Tagasi lebasin ühe suure võõra linna haiglas, kus mulle tehti vähemalt minu enese arusaamise järgi küllalt ebameeldiv, kuid õnnestunud operatsioon, millest paranesid suhteliselt jõudsalt. Kuid tähtis pole hoopiski see. Selles haiglas kohtasin ma uuesti Natašat. Öelda, et kohtasin uuesti, on õige ja ei ole ka. Sest see, millest ma nüüd tahan teile jutustada, on kummaline segu unenäost võib-olla isegi mitmest unenäost ja reaalsusest, mis annab minu loole küll omamoodi lõpetatud. Kuid ometi mõistatuseks jääva ja seeläbi veel saladusliku varjundi. Leppigem sellega, et elus polegi võimalik kõigest lõpuni aru saada ja seda ei ole tarviski, sest kõik, mis on lõpuni selge kustutab mees peagi huvi ning hääbub, viies endaga kaasa midagi tabamatut ja kaunist. Oleme vaid riivamisi tajunud seda, mis lapse õhinal ja fantaasiameelele on salapärane ja lähedane kuid kaugeneb meist järjest, mida enam täiskasvanuks me saame. See oli vist kolmandal haiglas viibimise päeval, kui ma nägin Nothašeta. Miks mitte hommikul, kui metajaid tavaliselt valvesse tulevad? Miks mitte pikka tüütult veniva päeva jooksul, vaid just õhtul, seda ma ei tea. Kuid selleski oli midagi eriskummalist. Nagu tavaliselt, käis valvearst enne öörahu saabumist kõik palatid veel kord läbi. Ja temaga oli kaasas õde. Olin juba voodis teki all ja lugesin, kui nad tulid tühjakas tugeva hääle ja energilise olemisega mees, kelle noorus hakkas juba selja taha jääma. Ning veel päris nooruke väikest kasvu ja täidlane õde. Kuid selles täidluses oli midagi omamoodi köitvad. Seda ei olnud kuskil ülearu, nagu oleks loodus algusest peale just nõnda tahtnudki. Ja kui oleksite kohanud niisugust avala lahke olekuga õitsva ilmega tütarlast kuskil Austraalias või Uus-Meremaal oleksite võinud julgelt kõnetada teda vene keeles. See oligi Nataša. Palatisse tulles ja mind nähes punastas ta korraga ja sattus ilmsesse hämmingusse. Vastates arsti tavalistele küsimustele enesetunde kohta vahtisin mina omakorda õde kes püüdis end peita arsti selja taha, kuhu ta kuidagi ära ei mahtunud. Ja mulle hakkas ta üha enam ja enam meelde tulema. Polnud mingit kahtlust, et ma olin teda kuskil kohanud mitte tänavasaginas, kus üks juhtumisi möödavilksatanud nägugi mällu sööbinud terveks eluks vaid mingis muus ühenduses mis polnud minu jaoks põrmugi mööduvega tähtsusetu vaid pidi silmatorkavalt erinema Argyrjeva miljööst. Kuid mis see oli, mis mu mällu nii tugeva jälje oli jätnud, seda ma ei suutnud meenutada. Palatist väljudes ei pidanud ta taas enam vastu. Arstid endast mööda lasknud, heitis ta mulle Arra, kuid lootva pilgu nagu kinnitades, et ma polnud eksinud. Tema, see on. Kõik järgmised päevad olid mulle piinaks. Ma püüdsin üha meenutada ja pingutasin oma mälu kuid mul ei tulnud mitte midagi meelde. Ning mida hoolikamalt ma sõelusin oma viimaste aastate sündmustes seda lootusetu maks. Asi muutus Mathersonays ootavat. Ta heitis mulle vargseid pilke, milles olid kannatlikkusega segatud etteheidet. Aga niipea, kui üritasin tema silmadest otsida kasvõi kõige väiksematki vihjet vaatas ta segaduses mujale. Võime kohmetud ja punastada, mida tänapäeva tüdrukute juures üha harvemini ette tuleb, oli tema juures äärmiselt loomulik ning sobis nii hästi tema ümara näo ja tähilase figuuriga. Et nad tantsud olid esiti isegi võimatu ette kujutada. Tema vaatamine pakkus omamoodi naudingut ning tekitas tunde nagu soojeneksale siiralt kohmetu pilgu läbi. Enesehing. Paljud haiged olid meie haiglas lamanud aastaid ja nendega ei olnud õdedel kerge. Kuid pelglikud Nataša juuresolekul muutusid ka kõige kapriisemad patsiendid araks ega lubanud endale jämedusi või kapriis. Mitte ainult sellepärast, et see oleks tundunud kohatu. Hoopis sagedamini tähendas toorutsemine meie miljöös. Et haige jõud on otsakorral ja kui ta tervis vähegi lubab, tuleb ta haiglast välja kirjutada lasta tal end omaste ringis mõnda aega puhata ning kutsuda ta siis uuesti haiglasse tagasi. Nõnda juhtus nagu iseenesest, et vaiksesse ja häbelikuna taksosse hakkasid nii haiged kui arstid suhtuma natuke teisiti kui tavalisse metaöösse. Võib-olla vaatasime me teda kui olendid, kes ei ole pärit maisest maailmast kes on täiesti ilma nõrkustetaja veidrustega kelle naiivsete silmade, süütu ja pooleldi mõistmatu pilk hoiab meiesuguseid, patuseid lihast ja verest inimesi, elu käänulistel teedel, libastumast ning kaela murdmast. Natasha oli valves kaks korda nädalas kuid mitte kindlatel päevadel, vaid mingi oma ainult temale endale teadaoleva graafiku järgi. Väikese koridori laua taha ilmus ta alati väga vaikselt ja tähelepandamatult. Alles teda polnud, kuid juba ta on liigub kuuldamatult sammul mööda koridori avab arstimitega abi, ukse läheb palatitesse haigete juurde. Teda nähes läbis mind iga kord tahtmatu kupatus. Nii lähedal tundus olevat hetk, mil mulle tuleb kõik meelde. Tegin kord instinktiivne liigutus ja tema suunas ja märkasin, ta tõstis valmilt oma näo. Kõik minus oli hetkelise välgusähvatuse ootel. Mulle tundus äkki, et ma juba tean kuid ei suuda oma mälestusest kinni hoida. Ning see libises mul käest. Nataša langetas solvunult pilgu nõnda, et ma suutsin häälda ainult kohmetud teretus, sõnad jälle oli õige hetk mööda läinud. Lõpuks olid asjad nõnda kaugele, et me mõlemad hakkasime teineteist vältima. Mina hoidsin ilma äärmise vajaduseta temalt abi palumist ja tema hakkas üha harvemini palatis käima, kuigi meie kuuest palatis koosnevas plokis tulid nii temal kui minul täita kõiki arstide korraldusi. Nataša püüdis kõike teha nii kiiresti ja märkamatult kui vähegi võimalik. Ning siis kähku ära minna. Nõnda et ma hakkasin üha enam ja enam tundma end süüdlasena. Lõppude lõpuks võiks ju arvata, et mul on kõik viimse üksikasjani meeles kuid ei taha seda temale avaldada. Samal ajal tundus minul olevat kohatu küsida, mis siis meie vahel ikkagi oli olnud. Tunnistada talle, et ma ei suuda seda meenutada. Sest järsku võis ju kõik olla minu haiglase ettekujutuse vili millele andis ainetena uudishimulik tähelepanu. Jälgisin teda vaikselt edasi. Märkasin, et mõnikord vaatab ta pikalt koridori aknast välja silmitsi tänavaid ja maju ning kui leiab sealt enesele või oma meeleolule midagi vastavat siis valgustab tema pilku mingi seespoolne kiirgus, mida ta ainult ise on võimeline tunnetama. Ja uuesti tajusin endal tema pilku kord uudishimulik, kuiva ärevust tekitavat kord hajusat nagu oleks temalgi libisenud äkki mõte käest. Viimastel päevadel hakkas Nataša järsku tihedamini valves käima. Võis olla ta asendas oma haigeks jäänud sõbratari. Niisiis polnud midagi iseäralikku selleski, et just tema mind operatsioonile viis. Valge lina alt nägime ainult tema silmi, mis tundusid hämmastavalt suured. See hommik ei olnud mälestuste hommik. Mind oli nii tuimaks tehtud, et ainult väga eredades tuledest märkasin operatsioonituppa jõudmist. Nataša jäi uksele seisma. Viivitas seal pisut ja vaatas, kuidas nad mu kanderaamilt opi lauale aitasid. Kunindoli vajalikul kombel paika pandud, pöörasin pead. Nataša vaatas ikka veel. Ja ainult minu pilk oli see, mis sundis teda kähku ust enda järel kinni tõmbama. Kõik olin jäetud ihuüksinda inimeste hulka kes oma maskides nägudega olid mulle võõrad ja veidralt ühetaolised, isegi hääled olid minu kõrvus sarnased. Ja neil oli mingi võõras metalne kõla. Püüdsin kuulata, mida nad räägivad kuid ei saanud ühestki sõnast aru. See oli mulle täiesti tundmatu keel. 10 minuti pärast ei tajunud ma enam midagi. Siis magasin ma juba sügavat und. Ärkamine oli raskem. Vahel hakkasin juba seevõrra mõistma, et tajusin oma olemasolekut, mis kattus külmavärinate ja tuima näriva valuga. Siis langesin uuesti raskesse ahistavasse un. Minuni jõudsid kahe naise hääled. Ma isegi eraldasin neid. Mõlemad nõudsid, et ma enam ei magaks. Kuid ma ei suutnud. See käis mulle üle jõu. Kõik välja arvatud magamine käis mulle üle jõu. Ent meelde segasest abitusest hoolimata hõõgus kuskil mu sisimas tunne, et ma pääsen sellest kordiale välja. Pikkamööda hakkas maailm minu ees avanema. Juba tundsin, et keegi võtab mu käe et kontrollida pulssi, kuidas kaenla alla topitakse kraadiklaas. Kuidas isu tungib süstlanõel. Veel mäletan tunnet, nagu oleksin vajunud kuhugi ääretult sügavasse kaevu mis mingil moel on minu teedele sattunud, kuidas pingutan ja rabelen, et mitte selles kaevus lämbuda. Kuid ometi vajun ja vajun hingamiseks ei jätku enam õhku. Pärast selgus, et mu keha ümber olid laotud soojenduskotid. Ärkasin oigega minu segasest pominassaadi siiski aru ja kotid võeti ära. Kohe hakkas kergem. Tumedasse tihedasse uttu hakkasid ilmuma katkelised ja seosetut nägemused mis seisid üksteisest nii kaugel nagu oleksid nad tekkinud eri inimeste teadvuses või poleks nende kandjaks üldsegi mitte inimesed. Ometi ei tahtnud ma nendest nägemustest eemalduda. Nad olid mulle omal kombel kallid ja meenutasid midagi, millele ma ei osanud nime anda. Nii siis ma olin väga kurb, kui nad pikapeale siiski kaduma hakkasid. Avasin silmad. Mu pilgu ees olid tervet seina, täitevaken. Akna taga oli veel päev. See oli ainus, mida naine järjekordset unne suikumist tajusin. Kuid nüüd valitsesid ennast juba seevõrra. Et mitte enam lubada endale liiga sügavat und. Kuulsin, kuidas minu juurde kord tuldi, sisene mindi, kõlasid naiste hääled vastata ilmselt minu kohta käivatele küsimustele. Siis kummardas keegi pikalt mu voodi kohale ning jäi ootama, millal ma ärkan. See oli Natasha Poolhämaras tunnustamule hoopis pikemana ja õhulisemana kui varem. Oli aeg taas teadvusele tulla. Rõõmsa, kuid nii nõrga häälega, et ma iseennast vaevu kuulsin, suutsin öelda. Natasha. Nüüd tuli mulle meelde. Mulle tuli kõik meelde. Me lendasime. Ta noogutas mulle erutatult, puudutas kergelt oma pehme käega minut tulitavat laupa ja lahkus minu juurest nii kiiresti, et see tundus pigem põgenemisena. See, mis mulle nüüd meelde tuli, oli elanud minus ammust aega. Ja ma ei teadnud enam isegi, kust see pärit on. Võib-olla mõnest unenäost. Aga kui sealt, siis ammugi mitte täiuslikult kujul. Sest tule, unenäod on liitunud, minu hilisemad kujutlused ja mõtted mida meie alati nii piiratud aeg pole võimaldanud parajal hetkel jätkata. Miks ma tookord haiglas viibides kohe ei tulnud sellele, et ta on tütarlaps? Minu unenäost? Kokkulangemine on igatahes täiuslik. Ja nii tihti on tema nägu. Mul vilksatanud silme ees on sööbinud minu lihasse ja verre. Et ma oleksin pidanud esimesel hetkel ilma mingi kõhkluseta ära tundma. Ent ometi sattusin segadusse ja hämmingusse. Piinlesin teadmises, et korraga on ta nii väga minul ligi. Päris minu juures. Me pole ju õppinud usaldama seda, mis on päris meie juures. Nüüd aga, kui olen kõikidest nendest karilist üle saanud ja sellest omakorda erutatuna, hakkan ilmsemalt selgemini tundma, et ta pole pelk unenäo kujutlus, kõik värvid ja lõhnad, kogu meeleline taju kõneleb hoopis millestki muust. Mu silme ees püsib täiesti selgelt lilleline aas mägedes. Et niisugune aas on olemas, selles olen ma täiesti kindel. Ma istun lillede keskel, ärevus ootuses mis haarade täidab mind üha enam nõnda et ma hakkan kannatamatult enese ümber vaatama ja midagi otsima. Otse mu ees all on paikal, mis kaob sinetavasse kaugusse ja ühineb seal taevaga vasakule, Ankara. Aga allmäe jalamil paikneb mu isiklik õnn. Kust mingi nähtamatu jõud, kellegi kuuldamatu käsk on mu välja meelitanud. Päike paistab, taevas on puhas, sügav. Paikkelilt õhkub niisket vaikset tuult. Vesi all sügavuses on erksinine. Mina vaatan kõike seda terase tähelepaneliku pilguga otsekui aimates kellelgi ligiolekut. Minul rahutus kasvab, ma ootan midagi ega tea ise, mis see võiks olla. Ometi olen ma täiesti veendunud, et see, mis nüüd tuleb annab tähenduse tervele mu elule ja saatusele. Ning Jubama kuulengi rohu seest tasast kahinat ja pehmeid samme. Keeran end ringi ja näen tütarlast, kes naeratab. Tal on seljas lihtne liibuv suvekleit. Tema heledad juuksed langevad vabalt õlgadele. Ja kui ta poleks paljajalu, ei oleks temas mitte midagi iseäralikku. Tookord muide võtsin tema paljaid jalgu nagu midagi täiesti enesestmõistetavalt ning alles hiljem, arutledes kõiki üksikasjad läbi, olen hakanud mõtlema, kuidas saida seal mägedes olla paljajalu mida see üldiselt tähendas. Aga ta tuleb ja ma söödan talle vastu. Ei saa olla mingit kahtlust, see on tema ja just teda ma ootan. Mind üllatab mõnevõrra ainult tan, suurene täidlasem, kui oleksin osanud ette kujutada, kuigi minut enne seda poleks ma tõenäoliselt üldse osanud midagi ette kujutada. Minu hämmeldust tajudes ta naeratab. Ta ei ütle ainsatki sõna, ainult naeratada. Kuid ma kuulen tema sõnu endas ja kuulen häält, millega need on öeldud. Tema näol peegeldub üllatav rahulolu ning ta on erakordselt ilus. Tema tulekuga hakkab ümberringi kõik muutuma. Me seisame keset õitsvat välja, mille oleks keegi nagu kammiga sõitlisse tõmmanud. Ühe poole lilled kummardavad alla Baikali poole, teised sirutavad end, ehkki mägedele vastu. Me seisame keset aasa. Ja päike, mis alles äsja seisis, pea kohal, on vajunud läänekaarde. Tema soe valguse embab veel tihedalt maad. Paikalon veelgi puhtam ja selgem veel märgatavamaks on muutunud tema taevasse isk. Ma vaatan seda kõike ilma imestuseta, nagu peakski see kõik just nõnda olema kui mu hinge poeb. Ärevus. Mul on hirm, et ma ei tule millegagi toime või vean kedagi alt. Aga kui ma seda tõesti teen, siis ei ole mind enam tarvis ja malakana olemas just sellisena, nagu ma praegu eksisteerin. Isegi sel juhul, kui ma millegagi toime ei tule või kedagi alt vean. Ja haledusega koos haarab mind uhkuse tunne. Kas sa oled valmis küsitlema? Ma ei tea, vist mitte. Kahtlen. Kuidas siis mitte, kui ma tean, et sa seda suudad. Kui ma just sellepärast käskisin sul siia tulla, lausub ta murelikult. Olid sa siis sina, kes andis mulle käsu? Küsin ainult selleks, et pisut mõtteid koguda ja aega edasi lükata, sest ma tean täpselt, et see oli just tema. Lähme võtab ta mu käest kinni ja riivjärsaku servani, mis laskub otsa, on ka rahale. Ja päikesevalgus piitsutab meie selga. Jookseme ütelda, jookseme, jookseme, jookseme. Ja ma tunnen, et ma jooksen päris tema kõrval. Jooksen üha kiiremini ja kergemini. Siis laseb ta mul käest lahti ning tahad poole, mina kuulen tema häält, mis käsib, et ma jookseksin veelgi kiiremini. Ma söödan edasi hiigelhüpetega ning korraga märkan kuskil enese all neljakorruselist maja, kus elab mu sõber. Ma hõikan talle midagi, kas temale või kõigile teistele, kes on allmaa peal ja aina lisan kiirust. Mu jalad sirutuvad välja, mu käed vehivad energiliselt. Päikesevalguse võimas puhang haarab mu kaasa ja viib üha kõrgemale ja kõrgemale. Siis korraga näen enese kõrval tütarlast, kes oma leebe naeratusega püüab ülimast erutusest jagu saada, mind maha rahustada kuid isegi temal ei ole see praegu jõukohane. Ma olen vaimustuse tipul, kohe lõhkeb sellest mu süda. Ma liigun katkeliselt ebaühtlaste tõugetega ja juba on mulle vähe sellest, et ma lendan. Ma ihkan midagi veelgi enamat, mingit lõplikku, päikesesööstu. Ma ei taha mitte iialgi enam peatada. Kuid tütarlaps minu kõrval on ettevaatlikum, näitab suunda, kuhu poole me peaksime lendama. Me liuglema angaraa kohal, teeme ühe ringi teise järel ning lendame siis edasi Baikali kaugele selja taha. Aegamööda tunnen, et hakkan maha rahunema. Mu vaimustus lahtub ja annab järk-järgult maad mõistusele. Kuni ma lõpuks olen juba võimeline tähelepanelikult jälgima seda maapealset elu, mille keskel ma ise olen elanud. Me hõljum parajasti kõrgusel, kuhu jõuab päeva kestel soojenenud õhk, mis on nii tihe, et sellel võib peaaegu liikumatult lamada nagu padjal, mis loojangu päikeses kihkudes kord tõuseb, kord vajub, päike veereb üha madalamale ja madalamale. Ning võimas pidulik muusika saavutab nii täiusliku unisooni. Et see kõlab mu kõrvades vaikusena. Siis järsku rebestab selle vaikuse kõva ja raske mürin mis tuleb sellest, et langevad õhumassid, on riivanud vee siledat pinda. Ja mul on tunne, et just nüüd olen ma võimeline mõistma ning lahendama oma elu suurimat saladust, kõikehõlmavat saladust. Ent korraga lausub tütarlapse hääl minu kõrval. On aeg. Ning osutab kaldale. Ei, ei, palun veel mitte. Ma ei taha. Päike läheb looja, ütleb tema kannatlikult rõõmsalt. Tema vaoshoitud hääle, sellised, isegi mingi kummaline pidulikus. Kuid oma käsku kordab. Ja ma saan tõepoolest aru, et on aeg. Meil jõule me vaikselt allapoole. Sinna, kus paistab kallasmaa, on juba sinistes varjudes ja helid, mis enam ei peida eneses muusikat on koondunud kumeraks, vilinaks. Maandume samal aasal, kus tõusime. Ma proovin, kas mu jalad kuulavad sõna? Teen esimesed sammud, mis nõuavad minu korraga väsinud kehalt ülisuurt ja rasket pingutust. Ning tütarlaps jälgib mind pingsalt. Ka tema on väsinud ja ta naer on rahutu. Aga edasi küsin, kuidas edasi? Küsib tema vastu ja teeb, nagu ei saaks minust üldse aru. Kui edasi enam midagi ei tule. Milleks seda kõike siis tarvis oli? Ma tahan veel. Ma tahan lõpuni jõuda. Nii vähe jäi ju, veel puudub. Ta vaikib hetke ja ütleb, siis. Ma tulen veel. Seekord ta enam ei naerata. Ja ma märkan, et ilma päikesevalguseta on tema nägu pingul ja näojooned teravnenud kehalt aga ta on korraga nurgeline ning kohmakas. Nähtavasti mõistab ta ka ise, et on muutunud ja puudutanud mind veel korraks oma àra käega teinud veel viimase katse naeratada, valmistub ta lahkuma. Ma vaatan talle järele ja tajun temas kui enesest mingit eriskummalist ärevust, mille too mõistatuslik valik meie mõlema hinges on tekitanud ja mis on täiesti sõltumatu ümbritsevast maailmast. Nagu ma mõistaksin alles nüüd, olles lennanud ja kõrgusest alla maadele vaadanud lõpliku igatsuse rahutuse ja kurbuse tõde. Kaks nädalat hiljem viidi mind Bostoppi palatist jälle üle tavalisse õe saatel koridoris komberdada. Seitsin ärevaid pilke. Järskonna taashadena valves. Ei, teda ei olnud. Valves oli teine õde, südamlik ja hell, kes võttis mu vastu, aitas voodisse kuid teatas kohe, mis kellaaegadel ja mitu korda päevas pean tema käest vastu võtma rohud ning saama süstid. Kuulasin teda alandlikult mõeldes eelseisvale kohtumisele Natasha, aga püüdsin kujutleda, kuidas ta palatisse tuled ja millest me täna räägime. Ootasin päeva. Nad lihtsalt ei tulnud. Loomulikult võistavad välja võtta oma vabad päevad, ta võis ka haige olla. Paljugi mis võib inimesega juhtuda, kuid ometi ütles mu sisetunne, et miski ei klapi. Kui ma lõpuks oma julguse kokku võtsin ja tema järele pärisin, sain teada, et Natasha on end töölt lahti võtnud ja teise linna üle kolinud. Selgus, et ta oli selles haiglas töötanud vaid väga lühikest aega.