Niru ja kontra. Prooja contra. Homme õhtul on see siis käes, jõuluootus saab otsa, lapsed loevad oma salmid ette, saavad kingitused kätte, käristavad need kärsitult lahti, on veidi aega rõõmsatki uute asjade üle ning unustavad need peagi, sest üha uued asjad tulevad peale. Ühiskond juba hoolitseb selle eest, et tulemata jääks. Ja eks ütle vanasõnagi, et vana asja ei tasu meelde tuletada, muidu võib silm peast välja lennata. Kui teil on aasta lõpp ja kõik teevad bilanssi, siis peaksime ehk veidike tagasi vaatama, et mis eelmisest jõulust tänaseni muutunud on. Loomulikult pole siinkohal mõtet koostada edetabeleid, et kes oli parim sportlane, kes näitleja, kes teenis kõige rohkem miljoneid. Need asjad aetakse vastutavate asjameeste poolt joonde selle aasta järelejäänud nädala jooksul ja auhinnatakse vääriliselt Pole ka põhjust keskenduda debatile, et kas Eesti majandusel läheb lihtsalt hästi või on tegemist juba üle kuumenemisega. Vastus on ilmne. Kuna lumi ei ole maha tulnud, siis ilmselt on üle kuumenenud. Ning kas ja kuidas jahutada, see võiks olla küll. Debati küsimus, on ju tulemas riigikogu valimised ning need ei peaks tegelikult ühes arukas riigis olema pelk paroodia või väga koomiliste sugemetega etendus. Paraku pole eelkampaanias küll midagi, mille põhjal võiks oletada, et erakonnad sisuliste teemadega tegeleda tahaks. Võib-olla saab roheliste poolt siin muudatust eeldada? Rohelise erakonna teke on minu meelest 2006. aasta parimaid uudiseid. Ehkki ma tean, et parteide kartellilepetes osalejaid häirib sest nemad lubasid ju oma koalitsioonilepingutes jõuluks lund. Nüüd aga on rohi täitsa roheline. Samuti läks ikka väga õnnelikult meie rahva jaoks võimu tehniliselt vähem oluline, kuid sümboolselt seda tähtsam presidendi valimine. Nii võiksime tõepoolest eluga majanduse ja poliitika poolelt olla pigem rahul, kui pigem mitte rahul. Nii umbes küsiksid sotsioloogid oma ankeetides ja üks nendest eurobaromeetri nimeline tuvastas, et eestlased on oma eluga väga rahul rohkem kui paljud teised Euroopa liidus. Ma pole päris kindel, kas rahulolev inimene on sama, mis õnnelik inimene. Rammus rahulolu ei taga vältimatult õnnetunnet, kuigi kindlasti tõrjub ta meist kaugemale õnnetuks saamise. Rahulolu oht on, see, vedru käib väikest viisi maha ja eelolevate ohtude osas ei suuda enam ehk piisavalt pingutada. Mõnikord viib rahuloluga vaimse laiskuseni. Kuid meie võime ju loota, et meie oleme erand ning tõepoolest miks peaks vaba rahvas vabal maal olema rahulolematu iseseisvas riigis, olgu rahulolu levinud ja normaalne kodanikutunde osa. Kuid kuidas saada õnnelikuks, äkki peaks vastama küsimusele, mis on õnn? Seda, et õnn ei peitu, samas oleme hakanud teada saama, kuid kus ta siis ikkagi peitub? Kui ma olin veel väga noor ja kangesti tõe otsimise tungi täis, siis õpetas Fret Jüssi mulle ühe indiaani taanlase tarkust et tõde on mere põhjas kivi all ja mitte keegi pole teda kunagi näinud. Aga ta enam ei otsigi. Tõde, eriti sellepärast, et võimuerakonnad on meile sisendanud, et kõik peab olema lihtsalt jokk, tõde ja õigus ei peagi meid huvitama. Nutsime hoopis õnne ning pole mõni päev, siis ei saa see ka sõnajala viies peituda. Aga õnn on olemas, seda jõulusõnum kogu oma mitmepalgelisuse tegelikult ikka ja jälle kinnitab. Olgu Kristuse sünnipäev või jõuluvana kingikott või minu pärast kas või vereverivorst keskne tunnismärkigaühe looma Pole tegelikult takistust, miks ei võiks meil lisaks rahulolule olla ka õnnelikud? Kasvõi jõuluajal ja isegi lumeta tingimustes alati on ju miskit, mis õnne tumestab kauneid jõule. Eriti neile, kes ootavad last, kel on lapsed kas väiksed või suured ning eriti neile, kes on suutnud täiskasvanunagi lapseks jääda.