Ei ole. Ei ole. Haige on, kui olen, ütlesin riivatu inimeseloom. Miks ei palu sina issandat meie jumalat, mitte nii nagu meie kõik. Miks, küsin masinalt. Peterson, mis ta sulle sellega seal palve ajal see totootootus ütles, et nii olevat ilustada meie palvetame. Nii polevat jõut ja kastet laule Kenny poleva diilu. Aeg sai täis ja metsakalmistule sai üks kalm rohkem. Nii on see ikka. Aga töö jäi, jäi raadio fonoteegi. Riiuleil seisavad praeguselgi tunnil lõppenud päeva vaikuses rohkem kui 100 tema rolli. Ja osaliste nimekirjas. Lindikarpidel tõmbab kellegi käsi Aado hõimre nimele musta kandi ümber. Aeg sai täis, aga helilindil jääb aeg seisma ja see on hea. See on hea järeltulevate põlvede pärast. Sest inimese tee saab otsa. Rahvakultuurilugu ei lõppe, aga kunagi ei ole raske tänagi kujutleda, kuidas ühel Päeval tuleb noor näitleja ja palub häbelikult luba kuulata hõimret. Seda meie esimest kuulsat Andrest, Mogri, Märti või vana Ollinat inimeses ja jumalas. Ja minevikuaeg läheb siis helilindilt uuesti käima. Mina mängisin Kaukaasias seal Suhhumi, Eesti asundusi oli esimesel sõja-aastal, ma läksin sinna eestlaste juurde sinna elama ja tööle ja siis ma seal hakkasingi seda näitemängu katsetama. Esimene osa mängisin seal Ülem-Linda eesti Aasunduses. Seltsimajas, seal nimetati üldi seal garaazis, seal salamängisime. See oli see vuljogi murdvargus, mängisin seal soome nõida ja see kukkus nii hästi välja, siis otra said nii vaimustatud, et peate meil hakkamegi, mängime siin ühtelugu. Ja seal kohalikud kooliõpetajad, kes ütles ja tekstiga saab vist näitleja, siis ma läksin sinna Draamateatris ja seal olid siis nüüd kadunud tsoon Mutso. Paul Pinna tekivadki selleaegsed olid, mängisin omal ajal, kiideti seda, kuningal on külm, seda kuninga osa Canitsion, nagu ära unustatud, keegi seda ei mäletagi meenutegi, eks neid inimesele ka ilmas ja palju panete ühte tähele paneb teistele vaatad ühe inimese jooni ja iseärasusi siis haarad jälle sellest kinni ja omalt poolt veel kriitsutad seda alla ja nii ta välja tuleb, see tühipsis. Mogri Märdi ainus poeg ja ma saan soo töötaar kaasa toob ta sulle muidugi selle võla, mis isal mulle maksta ei saa. Mogri Märdi pojal ei ole ka kõige rikkam veel rikas, küllalt. Ma räägin, nii rikast ei olegi. Siis kõnele Chino, ma saan soodat. See peab minu vaev olema. Kas seisukohta rumala Gloria ajab? Kaua ma seda lollust pealt kuulen? Meili meeley tale meena lähen üsa. Seisatame veel kordaja Leena viivuks vabariigi teenelise kunstniku Aado hõimre mälestuseks. Leina viivuks, enne kui kõlab kong mis märgib, et eluteatris algab järgmine vaatus.