Ja tere taas kõikidele rahvateenrite kuulajatele ja mitte lihtsalt tere, vaid ka head uut aastat. Selline võimalus meil täna tõesti veel on kuues jaanuar ja viimane päev, kus saab nii-öelda ilma kontrrevolutsiooni maksmata seda soovi avaldada. Täna siis siin vikerraadio ovaalse laua taga Tallinnas Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe. Eesti televisioonist ja Tartus meie filosoofidena büroos peaks olema kuuldel Peeter Ernits Maalehes, tere, Tartu. Tere ja head uut aastat kõigile, veel kord head uut aastat sullegi. Aitäh. No alustame võib-olla tänast jutuajamist nii-öelda igavikuliste teemadel, no üks igavikuline teema kindlasti on. On ilm. Ja teine igavikuline teema on see, et aastavahetus tuli, aastavahetus, möödus möllu ja tralliga ja loomulikult sinna juurde kuuluvad meie televisioonisaadete televisioonijaamade erinevad saated ja, ja see palav kriitika, mis, mis neid, mis neid saateid aastast aastasse aastakümnest aastakümnesse tegelikult on, on tabanud. Alustame ilmast, Peeter, kuidas seal Tartu pool on, kas seal on rohkem talve või, või kevadel? Noh, umbes sama nagu Tallinnas, kuigi tõenäoliselt vähem kui soe, kui, kui seal mere ääres. Aga hommikul olid lampidel õrn jää peal, aga põllud haljendavad ja kevad on täies hoos. No sina, Peeter pooleldi ka ju ilmatark lisaks sellele, et sa loodusest väga hästi kirjutad. Kas, kas see aasta jääb tali taevasse või saame ikka ka valged? Näha no ma eila just rääkisin, Vladislav Koržets siga, küsisin, et kuidas siis pühajärves kalapidu tuleb ja tuhanded tuhanded kalahullud ronivad jää peale, hakkavad võistlema omavahel ja ta ütles, et lõpuni pole see maha maetud, see võimalus aga, aga 10 päeva enne, see tähendab veebruari, jaanuari lõpupäevadel, siis ütleme, et kas, kas tema arvas küll, et et mingisugune jää tuleb, aga kas kalapeost asja saab, see on võimalik, et jääb ära, nii et ma arvan, et midagi tuleb, aga veebruaris, aga. Ma kuulsin täna ühest raadiokanalist ka sihukest naljakat uudist, et räägiti loomulikult murdmaasuusatamise maailmakarika etapist, mis peaks siis selle kuu lõpus toimuma Otepääl, nagu juba viimastel aastatel traditsiooniks on saanud ja korraldajad ütlesid, maailmakarika etapiks on kõik valmis. Nojah, aga kui on lumekahurid ja muidugi on võimalik jah, aga praeguses praeguses seisus ja praeguses kontekstis, kus pungad puhkevad ja osa õisi tuleb, on metsa all näha ja isegi seeni on avastatud. Ma tean, et sõber Peeter Kaldre on, on suur, on noh, peaaegu et mükoloog. Siis see, see ajab ju lausa vere keema, et peaks nagu metsa tormama, kuigi kalendrisse vaadates on selge, et et selleks nagu eriti asja ei ole. Nojah, ja teine asi on see, et kui maal ringi käia ja siis jääb mulje, et muruniidukit, et ei olnud mõtet üldse ära panna, tuleb ta varsti jälle välja veeretada varjualusest ja käima tõmmata, sellepärast et muru on ilus, roheline ussid on oma töö teinud kobestanud ära, nii et kui nüüd veel soojemaks läheb, siis ma arvan, et ka hakkab muru kasvama. Need. Ja kõikidele meresõpradele, kes tahavad merre minna, siis väljas on viis, kuus kraadi sooja. Ma mäletan küll, kui suvehommikut oli täpselt sama kraad õues, siis meres käidud, siis merre, merele jah, merre minna, just nimelt ujuma. Ujukad jalga ja ujuma, just. Et kõik, see on praegu tõesti hea tahtmise juures võimalik, see on ära kulunud lause, et oi, sellist ilma ei mäletagi, aga ega mina oma peaaegu poolsajandivanuse elu juures ega ei mäleta küll, et, et oleks olnud nii. Nonii, lumeta vahepeal on ikka lumi maha tulnud ja siis ära läinud ja siis musti juures olnud ja musti aastavahetusel olnud ja kõik on olnud aga, aga et, et noh, tõesti, me nii nii väga Kesk-Euroopat, meenutame. See seda tõesti ei mäleta. Jah, Euroopa on jõudnud meieni siia ja kui rääkida siin ka Eesti maaelukorralduses, siin metsamehed on üsna pahased, et peaks olema kõige magusam metsatööde aeg, aga teed on pehmed ja maa ja ei saa nagu kätte. Et. Jah, no aastavahetus on suure paugu ja tralliga möödas. Ja jällegi vist võib öelda niimoodi, et, et ma ei mäleta ka seda, et nii palju raha oleks tuulde lastud sõna sõna otseses mõttes see saluut vähemalt, mis siin Tallinnas oli, see ei tahtnud nagu lõppeda poole tunni jooksul ja ka järgmine päev käristati veel kõvasti, et et küllap Need reco numbrid olid, olid rekordit või vähemalt rekordilähedased. Nojaa, üks asi oli vana-aastaõhtu, kus, kus lasti lasti palju ja võimsalt, aga paugutamine algas ju tunduvalt varem isegi isegi siis, kui pauku ei tohtinud veel ametlikult teha. Ja, ja ka jätkus ka eile, ma vaatasin, taevas oli veel täiesti punane ja, ja ilus kirev, laskudes aga mina eal ei mäleta seda, et kunagi oleksid need paugud nii võimsad olnud, mis ilmselt tähendab seda pürotehnika tootjad on järjest nupukamaks läinud ja järjest rohkem laengutesse panustanud. Buti jäi mulje, nagu oleks ma tea, kuued oluline haubits õues lahti lastud korduvalt ja korduvalt, kõrvad jäid lukku ja koer pidi hulluks minema. No aga see näitab tegelikult ikkagi meie elu on tõesti kui nüüd president Ilves parafraseerida, et nii head elu viimase 200 aasta jooksul või tõenäoliselt ka tunduvalt pikema aja jooksul pole olnud, raha on palju ja loomulikult siis lastakse kergemini ka seda õhku ja nagu sa ütled ka võimalik isegi aabitsast või vähemalt aabitsalaadsetest asjadest. Nii et noh, see näitab tegelikult meie elu sellist sellist arengut ja seisu hetke. Minu meelest Euroopas mööda Euroopat on ju reisitud küll ja igasuguseid ilutulestikke on ka nähtud seal tegelikult teatud rahvastele väga-väga omane, eriti just nendele lõunapoolsetele rahvastele ja see ei puuduta ainult aastavahetust ja ja siis, kui, kui aastanumber vahetub, et hirmus palju raha lastakse ja sõna otseses mõttes taevasse vaid, vaid mõnele rahvale kindlasti meeldib rohkem. Nüüd me oleme euroop, ühiskodus ja ei ole sellest, sellel teemal tuleb veel täna saates ka kindlasti veel juttu. Aga, aga see, see on rahvati erinev. Kuidas armastatakse sellist Feyer värki ja, ja paugutamist, et Ta on, on rahvaid, kellel see vähem meeldib ja rahvaid, kellele rohkem meeldib. Mul on vähemalt niisugune mulje jäänud, aga. Sa tahad siis öelda, et eestlased on astunud ka Lõuna-Euroopast kandade peale, sest eestlane üldiselt on ju tagasihoidlikum rahvas kui kujutleme hispaanlane, itaallane. Ma arvan, et eestlasel, eestlased on praegu kuskil seal arenemise poole peal ehk siis, kui me räägime nüüd vanast ja uuest Euroopast, et. Oma oma rõõmu ja emotsioonide ja kõige sellise väljendamine. Muna ma arvan, et mida rohkem me edasi liigume sellel teel, mida me oleme valinud, ehk siis kapitalismi õitsemise teel siis me muutume ka selles vallas kunagi tagasihoidlikumaks, aga, aga praegu, kui, kui tõesti hetkel on, on majandusseis hea ja taskud on on rohkem raha täis kui, kui kunagi varem, siis siis kasutatakse seda, no ütleme otse välja, suhteliselt mõtetu ürituse peale. No eks see tuleneb ka sellest, et jälle see, see vana jutt sellest, et kunagi vene ajal ju olime väga alla surutud ja, ja ei saanud teha selliseid serverke, võib-olla sai, sai ainult plõks ja teha ja säraküünlaid taevasse loopida, siis siis nüüd on see omalaadi kompensatsioonimehhanism, mis tööle on hakanud või mis töötab endistviisi. Mida ju kõige paremini on näha nende uhkete autode pealt, mida eestlased armastavad endale soetada, et tagasi teha kõike seda, mis najal tegemata jäi. Just just tegelikult auto näide on päris hea, kui sa lähed siit 80 kilomeetrit põhja pool on soomlaste juurde Helsingisse, siis naljalt sellist autoparki ei näe kui, kui, kui näiteks Tallinna tänavatel ringi liigub ja, ja loomulikult ei ole see võrreldav sellega, mis, mis on Lõuna-Eestis liik. No ma hiljuti sain väga huvitava kogemusega ühes külas nägin algul nägin ühte Hummerit õue peal ja siis natukese aja pärast teist ka ja nii et see ei ole ainult Tallinna küsimus, asi on kaugemale jõudnud. Õnneks asjad liiguvad ja elu ja raha jõuab ka sinna lõuna poole. Aga üks asi, mis on, mis on püsinud kindlasti muutumatuna, on see, kui suure mõnuga mitte tarvitada teistsuguseid sõnu. Meie trükimeedia avati uue aasta esimestel päevadel, kui nad lõpuks jälle ilmuma hakkavad. Võtavad jutuks kõike seda, mida nad teleriekraanilt näinud on. Seda, et lehed mitu päeva vahele jätavad ja siin jõulude ajal lausa lausa kas oli viis või kuus päeva ilmumata, jäid seda nagu keegi ei pane tähele. Aga seda kõike, mis toimub teleri ekraanil kõigil kolmel või noh, ütleme nüüd juba neljal telekanalil, kuigi selleni spetsiaalne programm oli, oli, oli kolmel siis need jutud ei taha, ei taha kuidagi ära lõppeda ja täna on juba kuues jaanuar, aga netikommentaatorit töötavad ikka vana hooga edasi. Huvitav, mis, mis vana ja relikt see nüüd veel järele? Noh, tegelikult on ju üks selline idee, mida siin tabloidi tal on kombeks rakendada, on töötada nii-öelda käsikäes televisiooniga, et kirjutada sellest, mida televisioon näitab ja, ja kirjeldada neid superstaaridele. Või megastaaride, nii-öelda ilmaennustajaid ja ja, ja kõiki teisi, kes vähegi on pääsenud ekraanile ja, ja vastupidi, selline käsi peseb kätt süsteem ja see on muidugi nüüd laienenud. Tunduvalt laiemale. Nojah, eks see vana-aasta õhtul telekavaatamise komme, see on ka nüüd ikkagi paljuski too nõukogude aja relikt, sest et me ju mäletame, kuidas Kunnas toona inimestel põhjus oli see, et polnudki suurt midagi muud teha, kui vahiti telekat ja kutsuvat tulukest, kes televisioonist ja, ja seda programmi siis pakkus toona ainukene eesti kanal siis ETV. Et see, see asi õhtuti telekavaatamine on, on külge jäänud, ma tean väga paljusid inimesi. Kui oli vanast õhtu, siis saadi kokku kuskil kuue-seitsme ajal ja siis väga paljud hakkasid. Enne üheksat hakkasid kiirustama, et tahaks nüüd koju jõuda, et kell üheksa algavat kahest programmist algavad uusaastaprogrammide, tahaks neid vaadata, rahulikult, teleka ääres istuda, nii et nii et see on, see on nagu endiselt inimestele verre jäänud telekavaatamise komme ja küllap siis ajalehed on selle ära tabanud. Teleka ees istub väga palju raha, vaid järelikult, kui sa arvustajad või, või kirjutad sellest, siis on ka sellel palju lugejaid, sest kõik on seda vaadanud. Jah, sul on õigus selle koha pealt, et tõesti, see on nagu tänaseni säilinud väga suure osa rahva seas selline selline pühalik et ei taha nagu segada mõne muu tegevusega, et olla ise oma lähedaste seltsis televiisori ees ja vaadata, mida nad siis pakuvad seal noh, omal ajal, et mis sõnum sealt võiks tulla ja noh, praegu milline kanal parem oli ja mida ta kas ja kuidas nad tegid ja see on, see on kindlalt muidugi sealt ajast pärit Samas on see natukene võrreldav ka meie vabariigi aastapäeva üritustega, tegelikult ju kõiki asju saab teha teistmoodi, noh, ütleme nüüd vabariigi aastapäev, presidendi kätlemistseremoonia läheb Tartusse, väike muudatus, aga, aga põhimõtteliselt seda ei pea ju üldse niimoodi tegema. Ei, selleks ei pea ju korraldama spetsiaalseid üritusi, nii ka Eesti telemaastikul ei pea ju vana-aasta õhtuks tegema mitte mingisugust, nagu spetsiaalset programmi. Noh, võib küll sisse osta midagi sellist noh, rohkem muusikat ja ja võib-olla mingisuguse nalja saada vahele pikim, aga vaatame kas või meie hõimuvendi soomlasi, nemad ei, ei ponnista üldse nii palju, kui, kui, kui meie seda teeme. Et see, see on mingisugune, noh, ma ei taha öelda, et rahvuslik omapära, aga, aga kõik kõik telekanalid üritavad näidata sel õhtul muskleid või või vähemalt tühjendada rahakoti põhjalikult, et, et teiste teiste seas Jah, no vene ajal oli ju, ma ikkagi tulen selle juurde tagasi, sest inimese mälu peab lihtsalt olema pikem kui haugil. Et ka noored inimesed saaksid aru, et miks, miks sellest nii palju kirjutatakse, räägitakse mulle, meenub küll, kui vana-aasta õhtuprogramm oli aamen kirikus, varem oli siis tandem Nõmmik ja, ja Aabel kõik vaatasid ja need olid suurepärased programmid, need olid suurepärased programmid kasvõi sellepärast, et siis ootasid kõik, et mida nad läbi huumoriprisma nüüd välja ütlevad, et kuidas nad seda nõukogudenõude korrale väikse nihukese, Orakese või nõelakese panevad. Siis pärast seda jätkus kuulsa tandemiga. Krjukov, Kibuspuu? Kohustuslik igal vana-aasta õhtul, noh, nüüd on see asi läinud teistmoodi, on tulnud glamuuri ja asi laiemale aetud ja nüüd enam seda seda sõnumit nagu seal ju ei ole, need on seal ainult see, et kes nagu teeb ilusamini ja kes suudab oma stuudiosse kutsuda rohkem prominent. Ja Peeter Tartus? Jah, ma olen täitsa nõus, ma viitasin ka enne sellele, et millise nõela või isegi nõelakesena sinna paigutavad Aga ja see on, see on kindlasti meie selline rahvuslik omapära, et ja see, need traditsioonid elavad üsna pikalt edasi. Kapitalism juba on õige kaua toiminud, aga suure osa inimeste jaoks on see jäänud ja loomulikult ka. Kui nõudmine on, siis tulevad kanalid sellele vastu ja püüavad nalja kui ta ja, ja glamuuri. Ja üks asi, mis mis on aastakümneid tegelikult kestnud, noh, praktiliselt ikkagi nii kaua, kuni kuni eesti rahvas televisiooni üldse mäletab, ehk siis 50.-te keskpaigast alates ühte asja, mis on noh, niivõrd sisse nagu kulunud või juurdunud ja, ja nagu noh, mingi miisu lootus on kuigi mitte midagi juhtuks, kui, kui seda ootust ühel hetkel petetakse, siis siis noh, väga raske on, eks ole, telekanalitel ka jätta jätta seda asja nagu tegemata. Oota, aga üks asi veel, mis kuulub kohustusliku menüü ka nõukogude ajast vana-aasta programmi, see on siis riigijuhi läkitus. Omal ajal tegid siis seda NLKP Keskkomitee peasekretärid Leonid Brežnev aastakümneid. Ja nüüd jätkavad seda traditsiooni siis meie vabariigijuhid ja ja presidendi uusaastaläkitus, kui ma õieti mäletan, nendes reitingutes vaadatavus reitingutes oli no. Absoluutses tipus ruutsestikumiseks on, huvitav on jah see, et et president ju on nii praegune kui ka eelmine president on tegelikult ju nähtaval, kogu aeg liigub rahva seas ja annab intervjuusid ja, ja praegune president on noh, eriti nagu silma paistnud selle poolest, et ta naljalt ühestki intervjuus hoovist ära ei ütle ja, ja peab kõnesid ja nii edasi. Aga vanast õhtu läkitus on ikkagi see, mida nagu oodatakse ja kuulatakse, kuigi situatsioon tegelikult selliseks tõsiseks süvenemiseks, et mida riigipeal öelda on, ei ole ju kõige soodsam, et mitte öelda, et ei ole üldse sooduspidu, on täies vinnas, pudelid on tühjenenud, lauad on lookas. Tehakse nalja, oodatakse juba juba saabuvat aastat ja siis 10 minutit, eks ole, enne enne aastavahetust hakkab riigipea rääkima ja ta räägib pikalt ettevalmistatud kõnet, kuhu ta tahab panna kõige paremad mõtted, ta on teinud parimad verbaalsed konstruktsioonid, mida iganes. Ja ometi ometi rahvas on valmis seda vastu võtma, nii et see on noh, tegelikult nagu nagu väga hea meel. Jah, aga ma ei tahtnud muidugi võrrelda Toomas Hendrik Ilvest, Leonid Brežnevit, aga, aga jada on selles mõttes lihtsalt loogiline ja kui jälle rääkida nendest satavuse numbrites, siis minu meelest oli ka väga kõrgel kohal oli Venemaa presidendi Vladimir Putini uusaastaläkitus eestimaalaste hulgas seal ikka kuskil kuuendal, seitsmendal kohal, see räägib ka oma keelt sellest keda meil elavad inimesed vaatavad, jälgivad oluliseks, peavad. Nii, aga olgu siis aastavahetuse jutt praegu sinnapaika ja hakkame ootama uut aastavahetust, tegelikult hakkab, ootab rohkem kui päris kevadet. Vähemalt mina isiklikult, aga, aga räägime nüüd nagu natuke tõsisematel teemadel ka. Iraak ei, ei kao meie meie mõtetest ja meie meediaveergudelt ja ja tele-raadioeetrist kuidagi ära. Ja mitte sellepärast, et seal kodusõda jätkub, vaid just pärast, et nädal tagasi siinsamas stuudios me Peeter Kaldre rääkisime hommikul toimunud värskest vabandust eelmisel hommikul toimunud värskest sündmusest ehk Saddam Husseini üles poomisest ja siis ma avaldasin arvamust, et noh, küllap küllap see video täies pikkuses, ehk siis see, kuidas eksdiktaator tuuakse ka, kui ta kunagi välja ilmub, noh, tegelikult ei läinud aega vist päevagi, kui, kui see video oli täiesti olemas, aga, aga selgub, et mitte Iraagi ametliku televisiooni vahendusel, vaid vaid see oli üks niisugune poomine, kus kus sai nagu mobiiltelefoni kaasa võtta ja see riistapuu teatavasti teeb ka liikuvat pilti, nii et kes tahab, netis on täies ulatuses video see, see protseduur nähtav, mis seal ümberringi ka toimus. Ja minu meelest näitab see suurepäraselt, missuguses seisus tegelikult see see riik praegu on, mitte mitte see, et tänavatel plahvatavad pommid ja ja erinevad usukogukonnad omavahel Madistavad vaid just just see kuidas üks, üks endise riigipea, olgu ta siis diktaator või mitte, hukkamine üldse, nagu teoks võis, võis saada. Jah, eks eks see vaatepilt oli õõvastav ja, ja kindlasti on see väga-väga valus vaadata just sunniitidel iraagis, kelle hulka ju siis kelle liider Saddam Hussein tegelikult oli, aga, aga see, see kahtlus või mis oli ju ka väga tugevalt üleval, et kogu see Saddam Husseini ülespoomine ja nüüd siis selle video lekitamine, et see võib kuidagi nagu asja hullemaks Iraagis ajada, siis, siis seda paraku ei ole juhtunud. Aga mis on see märk või millest on see märksa märk sellest, mida mida väga mitmed analüütikud viimasel ajal on ka kirjutanud, sellest? Tegelikult, et Iraagist kui Unitaarsest demokraatlikust riigist, millest ju räägivad palju Ameerika ühendriigid ei maksa siiski rääkida, et see seal sellest riigist sellises vormis nagu, nagu seda ameeriklased ja võib-olla ka eurooplased näevad asja ei saa küllapsele, selle riigi saatus on ikkagi kolmeks lagunemine. Nii et see, see video lekitamine, see, mismoodi käituti Sadam Husseini ka on, on kindel märk sellest, et et leppimist selles riigis ei tule. Ja pealegi veel selle usu pühasele Idal eelõhtul oli päev enne ja selle mõnitamine sunniidist, et liidri. Nii et see, tegelikult see vastuolu nii sunniitide sunnide kui šiiitide vahel ja ma olen sellega täiesti nõus, et see üks on see, mida siin ameeriklased on kõvasti rääkinud ja öelnud ja mul endal mälestus Bagdadi külastusest kui Ameerika vägede Juht pikalt arutasime sel teemal, kui ta rääkis, et oh, see on ainult aja küsimus, kui kui me lahkume siit ja kõik saab nagu korda või nende julgeoleku ülem, aga vestlus ma väga hästi silme ees. Samamoodi. Tegelikult on muidugi seda ühtsus seal ei ole ja see on samasugune nagu tõenäoliselt Vietnam või midagi. No seda, et seal seda ühtsust ei ole, see on nüüd päris selge ja, ja kui me jätame nagu selle ameeriklaste poole praegu vähemalt kõrvale, siis minule hakkab ikkagi ka üha enam tunduma, et et see, mis just Saddami hukkamine näitas seda et valitsus, mis on nagu kokku pandud ja siin on muidugi ameeriklastel omad omad teened nii-öelda jutumärkides olemas peaks nagu taotlema ühtsust, siis tegelikult toimub ju kõik vastupidi. Et kuidas ikkagi saab olla nii, et sunniidist, ekspresidendi timukad on, on šiiidid kuidas saab üldse olla võimalik see, et sellise toimingu ajal noh, on mingisuguseid lisaatribuudid, nagu öeldud, siin mobiiltelefonid, et seda võetakse üles? Tavaliselt ju piisab, piisab ju mingi paarist fotostet tõestada, et see hukkamine on, on aset leidnud. Kuidas saab olla üldse võimalik, et, et timukad ja, ja hukatav omavahel noh, peaaegu et käsikähmlusi lähevad, tulevad solvangud, mainitakse teise usujuhi nime, noh see on täiesti täiesti noh täiesti arusaamatu, et kuidas see on võimalik ja, ja, ja miks nihukesi asju tehakse. Ja minu meelest see ainus vastus saab olla see, et, et seal tehakse nimelt. Et see ongi, et seda hukkamist kasutasid shiidid ära selleks, et, et õhutada vaenu või kui mitte, siis siidid, siis mingit muud grupeeringud kes on huvitatud sellest, et kodusõda jätkuks, et, et see riik laguneks ja konflikti tõmmatakse ka. Kolmandad osapooled jah, ja milleks on lõpuks vaja seda, kui sa ütlesid, et oodatavat sellist sunniitide vägivallalainet nagu järgnenud, ega sa ei pea kohe tulema? Rõhutan, et usupühad ja aeg oli, ma arvan, suhteliselt õigesti, šiiitide poolt valitud. Ja meie, meie natukene naiivsetena rääkisime sellest, et noh, et kas see hukkamine toob kaasa mingisugused sunniitide rahutused või, või, või ei, too oli seal mõned pommiplahvatused ja arvasime, et, et kas need olid selle sündmusega seotud või, või mitte. Tegelikult ei olnudki asi ju selles, kui kui eskaleeritakse teadlikult selliste nii-öelda riigi lõhki löömist ja, ja see, see on nüüd märksa hullem kui, kui valitsuse teadmisel valitsus võib teha praegu, mis nägu tahes noh, ütleme hukkamisel, onju, no ütleme või vähemalt meie kultuuris mingisuguseid väga kindlat kindlad reeglid olemas. Aga sinna nagu me lugesime, sajad inimesed pakkusid ennast tammi hukkamiseks, öeldi, et ei, aitäh, teie abi pole, vajame vabatahtlikke, ei võta, meil on enda timukad olemas. Pärast selgus, et timukad olid, olid nagu vastasleerist. Aga kas teie mäletate, millal viimati teleekraanidel ühe riigi endine juht niimoodi avalikult hukati? Ma küsin seda sellepärast, et minul kangastub kogu aeg üks, üks telepilt, et 80.-te lõpust, Rumeenia just siis, kui me nägime kõik teleekraanidel, kuidas hukati Rumeenia endine diktaator koos oma abikaasaga minule laiali lennata. Ja minu mälu on vist küll peaaegu haugi oma, ma ei mäleta, kas nii-öelda videopildis oli hukkamise hetk, ise oli küll seal seina ääres käsitavad laibad, mida näidati ja kohtupidamise farss, aga. Lasku ei näidatud, näidati neid küsitavaid, jah, tõesti enne hukkamist käsitavaid Nikolajev Lennart Zeus Eskut ja siis järgmine kaader oli juba, kui nad müüri ääres lamasid. Jah, noh, ja siis oli, siis oli teine aeg ja teine koht ja rumeenlasi Iraagis. Võrrelda ei saa, aga lihtsalt telepildid on mul kogu aeg, nii kui ma seda sadam videot vaatan, tuleb mulle silmadeta see, see teine. Ei nojah, kui hakata nüüd vaatama seda natuke kerima natuke tagasi, võib-olla ei ole tark praegu seda teha, aga et kuidas nii sadam lõppes ja millises kontekstis ja kuidas ja siis tule tagasi, kuidas Iraaki mindi, algul, milliste õigustustega ja pärast mis selgus, et tegelikult ei pidanud paika ei üks ega teine. Ja, ja mõeldes tulevikule ja mida see kaasa endaga toob, võib tuua natuke õõvastav. Nojah, selline hukkamine iseenesest viib mõtted ka sellele, et, et missugune see kohtupidamine siis oli. Ega me tegelikult ju nägime kohtusaalist vaid neid videokaadreid, neid oli palju, tõsi küll, neid oli tegelikult kokkuvõttes nende aastate jooksul, kui kui sadam seal kohtualuse pingis istus, oli tundide kaupa. Aga me nägime ikkagi nii-öelda iraaklaste valikut sellest, mis seal toimus, kuidas sadam pidas sõnasõda kohtunikuga, kuidas kohtunikke vahetati, kuidas osa kohtupidamise osalistest maha tapeti ja kõike, kõike ja kõiki selliseid asju. Aga kui me nii-öelda nüüd võtame siia siia rolli ka ameeriklased kaasa, siis siis ega, ega selline, selline hukkamine ja selline kohtupidamine. Ja üks on kindlasti teisega seotud. Jänkidele nüüd nüüd suut suurt au ei tee. See, see jätab oma jälje, see, see, see ei ole päris nii, et, et läheme teise riiki, ükskõik kas seal valitseb üks, ükskõik kui, kui verine diktaator ja pärast noh, nii-öelda mängime maha mingisuguse kohtuprotsessi ja siis arvame, et, et me oleme nagu nagu tõde ja õigust viinud sinna riiki. Siis samamoodi võiks viia ju Diktaatoreid ja kelle käed ei ole puhtad, on ju üsna palju tänases maailmas kas siis tõesti saab igale pool sekkuda ja anda pärast siis nii-öelda rivaalide kätte kukutatud diktaatori arve arvet täiendamiseks, noh, see ei ole vist päris. Nojah, see muidugi ei ole, see ei ole populaarne jutt, aga me peame ikka lähtuma ka sellest, et kui me nüüd jätame kõrvale selle, et video lekitati ja mismoodi see see hukkamine toimus ja kes keda mõnitas, siis no minu meelest on ikkagi tervitatav, tüks verine diktaator on saanud oma palga, ehk siis kogu maailm on näinud, et see ei pruugi alati niimoodi minna, et kõik diktaatorit rahulikult oma pensionipõlve saavad veeta, et mõnda neist ootab ikkagi ees ka vääriline tasu. Ja selle taustal kõike, mida me oleme viimase nädala jooksul näinud tundub kuidagi väga ketserlik, kuna või kuidagi niukse häälekesena aadel neiude pansionist, Euroopa Liidu hääl, et et nagu mõistame seda, seda õigust, mida sa tammi üle nagu jagati, aga, aga me oleme ikkagi surmanuhtluse vastu. Kusjuures selles kultuuris ei olnud seal kahtlustki, et on, et on surmanuhtlus, nii nagu nagu vahepeal siin tekkis mõte, et äkki teda hoitakse elu lõpuni vangikongis. Vaid küsimus oli selles, et kas milline hukkamisviis valida ja valiti loomulikult see, see kõige alandavam tähendab Saddami kui, kui eksriigijuhi Saddami kui sõjaväelase jaoks ehk siis hukkamine hukka hukatakse taskuvargaid ja ja, ja niisuguseid tavalisi pätte, massimõrvareid ja massimõrvareid. Aga mitte mitte sõjaväelase, mitte mitte riigijuhte, nii et, et selles oli, selles oli küsimus ka ka selles hukkamise viisis juba juba väljendus see nii-öelda kohtupidamise noh, õiglus või, või õidlusetus, pigem. Euroopa Liit oli meil Mul teadlikult valitud siin nagu nagu jätkuna meil külma dušina tuli tuli siis Euroopa Liit on iseenesest muidugi teelahkmel ja see aasta saab või vähemalt peaks saama otsustavaks mis Euroopa liidus hakkab edasi toimuma, sellepärast et põhiseaduslik lepe on riiulil. Tehakse katseid päästmiseks, Saksamaa on nüüd Euroopa Liidu eesistuja, riik. Ja Saksamaal on kindlasti palju rohkem hoobasid seda põhiseaduslikku lepet paigalt nihutada, kui oli eelmisel või üle-eelmisel. Euroopa Liidu eesistuja Saksamaa on lubanud oma kantsleri suu läbi, et see võetakse nii-öelda põhipõhiliseks eesmärgiks esimeseks prioriteediks muude ülesannete seas. No ma ei tea, kas juhus või mitte, aga aga just et saksavolinik Euroopa komisjonis Günter Verhoigen, meile väga hästi tuntud mees. Sellepärast et viimases eelmises komisjonis oli ta nimelt laienemisvolinik ja, ja tänu sellele ta süstis ka väga väga tihti Eesti vahet. Tuli välja siis avaldusega, et et igal riigil ja just nimelt väikeriikidel ei olegi oma volinikku vaja. Ja loomulikult on see külm dush noh, nii meile kui ka kui ka paljudele teistele väikestele, sellepärast et nagu, nagu meie volinik Siim Kallas on jõudnud juba öelda on, on komisjon ja, ja see, et igal riigil on oma volinik ainukene selline võimalus, kus, kus kõik hääled on võrdsed. Kui, kui läheb hääletamiseks, aga Verhoigen nii tsitaat oli vist nii et parem olla nii-öelda mõjuka komisjoni voliniku asetäitja rollis, kui noh, nii-öelda mõttetu komisjoni volinikuna mõtet eluala ja mõttetu elu vallavoli. No seal on asi ka selles, et ase asetäitjal ei ole, nagu öeldakse, hääleõigust volinikul, see on olemas. Aga seal on üks teine nüansid, mis oli seal avalduse ajendiks, on see Plaani kohaselt mingi perioodi pärast ju juhtubki Euroopa liidus, nii et kõigil riikidel ei saagi oma volinikke olla. Et sellest oli ajendatud ka tema, tema, seal läheb see asi ümbermängimisele, et sellest oli ajendatud tema, tema avaldus vormiliselt aga sisuliselt see näitab ikkagi seda, et Euroopa liidus elab edasi ja ilmselt ka tugevneb see, see palju meie poolt kirjutatud idee kahe kiiruselisest Euroopast või siis tuumik Euroopast ja Verheugen sakslasena kindlasti esindab seda seisukohta, et kui asju tahetakse Euroopa liidus paigast liigutada, siis peab olema selline tuumik, ilmselt peaks siis koosnema suurematest riikidest, kes asju edasi viib ja väiksed riigid mõeldud mitte siis väikseid, ainult et ütleme siis rahvaarvu ja pindala poolest vaid ilmselt Orpheus mõtleb ka Euroopa Liidu uusliikmed laiemalt kasvõi näiteks Rumeeniat ja Bulgaariat, mis ei ole ju tegelikult väikesed riigid, et nende, nende sõna ei peaks nii palju maksma, sest see sõna lihtsalt takistab Euroopa Liidu edasist arengut. No, ega me keegi Günter Verhoigen pähe ei näe, ma ei tea, mida ta mõtles, intervjuu oli antud ajalehele ja, ja noh, lehepind on ju alati piiratud ja me ei saa, meie siin ei saanud talle küsimusi esitada, et mida ta täpselt mõtles, rääkis ikkagi väga konkreetselt sealt suurtest ja väikestest ja, ja kui ta mõtles nüüd uute liitu uuena liitunud riikide hulgas just väikeriike noh, siis oleks see nagu eriti eriti solvav, eks ole, kui ta, ma tahaks näha, kuidas ta, ta näitab näpuga näiteks Luksemburgi või või Hollandi või Belgia suunas, mis on teatavasti ka väikesed riigid ja Euroopa mastaabis väga väikesed riigid, et noh, pole olulisemalt suuremad kui, kui, kui mõnede uus liit väikeriigid. Et noh, vaevalt, et ta ta seondasse, ütleme, nende nende riikide poole niimoodi pöörduda. Ja arvata, et nendel riikidel näiteks Belgial, eks ole noh, Euroopa pealinn nagu teatavasti Brüssel on. Et sellele riigile ei peaks oma oma volinik olema, see ei tule nagu kellelgi pähegi, nii et need kõik mõtlevad ikkagi vähemalt meie siin ja ma usun, et ka ülejäänud Euroopa mõtleb siiski väga üheselt, mida, mida Oigen silmas pidas. Aga teisalt ei tasu muidugi seda kõnet väga südamesse võtta, nii nagu meile ei soovitata väga südamesse võtta Moskva poolt tulev tulevad igasuguseid avaldusi, sellepärast et selge on see, et Euroopa Liit, nagu sa ütlesid, on teelahkmel ja see aasta toob selles mõttes kindlasti väga-väga palju arenguid ja nii positiivseid kui negatiivseid ja, ja karmi, dramaatilise debatiga kasvõi kasvõi türgi teemal. Kas või Venemaa ja gaasi ja naftateemal. Samamoodi, mis saab edasi põhiseadusleppest, eks kõik need oled selliseid kompamised ja katseid tekitada vähemalt et diskussiooni ja kui Verhoigen millegi muuga hakkama ei saanud, siis diskussiooni tekitajana oli ta täiesti oma kohal. Tead, ma, Peeter, kardan, et debati teemadeks sel aastal ei saa üldse mitte olema ei Venemaa ega türgi k ega kõik muud väga olulised küsimused vaid see saab olema üks, üks mitu sõnasõda mõnedes suurtes riikides. Kõigepealt Prantsusmaal, kus, kus toimuvad, eks ole, kahed valimised presidendivalimised ja parlamendivalimised seejärel. Ja mul lihtsalt tuli praegu meelde üks, üks repliik, mida meie Euroopa korrespondent Indrek Treufeldt mulle ükspäev siin meie meie töötoas ütles, et et rühm Brüsselisse akrediteeritud ajakirjanike siis tema sealhulgas üritasid Oda intervjuud Prantsusmaa presidendikandidaadilt ja ühelt suuremate seanssidega presidendikandidaadilt. Nicolas Sarkozy'd. Ja vastus oli jahmatav üliküüniline, kuid samas kindlasti väga aus. Vastus oli see, et, et mul ei ole teile vaja intervjuud anda ja üldse, mis te siia oma nina topite. Prantsusmaa presidendivalimised on Prantsusmaa siseasi ja teid siia üldse ei puuduta. Oot, sa ütlesid, et ei kujune mingisuguseks teemaks, ma arvan vastupidi, kujuneb vägagi teemaks ja täpselt ja just eelkõige Prantsusmaa presidendivalimistel kujuneb Euroopa liit teemaks sealhulgas ka uued vanad liikmesriigid. Ma ütlesin töö ja ma kohe parandan, tähendab, ei, ei kujune teemaks nii-öelda Euroopa Liidu mastaabis ehk ehk kogu selles ühenduses majja, vaid vaid, vaid kujuneb teemaks üksikutes riikides nii-öelda sisepoliitilise adressaati silmas pidada. Mõistega ka see, nagu öeldakse, nagu kajalood kaigub vastu kogu Euroopa liidus, mis seal öeldakse ühe või teise küsimuse kohta. No seda kindlasti, eriti kui asi puudutab Prantsusmaad. Aga aga seda, et, et läheb lahti niisugune päris keskmine verevalamine selle nimel, et, et Euroopa Liidu põhiseaduslikku lepet varjusurmast üles äratada. Need need katsed on, on praegu juba juba silmaga. Nähtavad aga Saksamaa puhul ja ka Prantsusmaa on üks ju kari, mille otsese senine lepe jooksis ja selles mõttes on see ikkagi oluline. Ei, see on kahtlemata oluline riik, kus kindlasti need debatid üles kerkivad on, on, on Suurbritannia, kus, kus Laar on lubanud selle aasta kevadel oma oma ameti maha panna ja, ja mis sealt hakkab edasi saama, sellepärast et kui üldiselt tema järeltulijaks peetud Gordon Brown on teada-tuntud finantsistid ja suur plärin, siis kordan, Braun on, on nagu kõik Euroopa väljaanded tunnistavad, on tegelikult üks suur küsimärk sest tema tema vaateid Euroopa asjadele ja maailma asjadele välispoliitikale väga-väga eriti ei, ei teata. Kõik on sellega nõus igal juhul, igal juhul tuleb selles mõttes väga, väga huvitav aasta ja Euroopa jaoks ja ja Euroopa aastast me räägime ka vikerraadio saates Reporteritund paari päeva pärast, järgmisel teisipäeval kell kaks. Ja siis sel teemal juba ka ka pikemalt. Aga Eestis on kindlasti, see on see valimiste aasta. Kas ta, kas ta on valimiste aastaga nii-öelda teisel poolaastal ja milliste, millised valimise mõjud on aga, aga aasta esimene pool on, on kindlasti selline, kus kus nüüd siis valimisteni jääb juba vähem kui kaks kuud. Neljandal märtsil siis toimuvad meil järjekordsed riigikogu valimised ja, ja kuni valitsus kokku saab ja koalitsioonid kokku klopsitakse, see kõik võtab aega, nii et kevadeni on, on neil ajakirjanikel nii-öelda Nojah, iseasi on see, mis maiguga see leib on, sellepärast et kõik on ju ennustanud, eesotsas peaminister Andrus Ansipiga, et et see valimiskampaania tuleb väga räpane ja ei ole ju päris meeldiv teha, teha saateid, nagu öeldakse, halb maitse suus. No aga esialgu esialgu tõesti, kui jääb alla kahe kuu valimisteni, ega väga väga vähemalt naudime, nagu tänavapildis silma ei torka, tähendab, Keskerakonna plakatid on nüüd, ma ei tea, kuidas seal Tartus, aga siin Tallinnas on, on praegu küll nii, et, et valdav osa valimisreklaamist, mis, mis tänaval silma torkab või kuulub keskerakonda. Nojah, eks tegelikult Tallinnas hakkas peale Reformierakond varem kui Andrus Ansipi hiiglaslikud plagud olid, mida nüüd asendanud Edgar Savisaare nägu ja ja kui vaadata siin Tartus, siis Laine Jänes vaatas mulle liivahunniku tagant vastu. Jaa. Jaa. Vaata, mis Petermistlemis liivahunnik Noh, konkreetselt oli üks liivahunnik, Laine Jänes, silmad paistsid välja täna hommiku ja üks buss liigub ringi, kus, kus on siis Laine Jänes eespool ja siis abilinnapea Astok nägu vaatab rõõmsalt vastu ja loosungid on ka kuidagi sarnased Keskerakonnal, rikas riik ja parem palk ja reformierakonnal siis ainult see tagumine pool. No see on ka hästi loogiline tartus torkab silma rohkem Reformierakonna plagud, sest Tartu nagu öeldakse, on Reformierakonna käes. Ja Aadu Must on ka, tegelikult unustasin ära, vaatab vastu juba. Nojah, võib-olla tagant tagant tagaplaanil. Kas Aadu Musta olen ka trikoloor põse peale? Kaugelt vaadates on, mõjub natuke nagu imelikult paljudel nägudel see. Huvitav, miks just? Ma ei tea, et miks just Keskerakond on ehtinud oma põsekese? Siin, et miks trikoloor põse peal Nastockil Et sinna võib-olla peaks panema, siis kas või Euroopa Liidu lippu sellise väikese sellepärast et Keskerakond ilmselt defineerib ennast kui ainsat eesti rahvuslike huvide eest võitlevat erakonda. Aga võib-olla peaks sinna panema hoopis ühtse Venemaa plagu ja seda lepingut meenutava mingi mingi sümboolika. No siin võib panna igavest, ütles Rannamäe õelalt, no sinna võib ju lasta kõrvale joostma tuli kirjas kuskile pilvelõhkuja ka mingisuguse video sellest tuntud ajaloofilmist mis paksu pahandust tekitas. Igasugusteks. Te olete peamised, no ja üldse valimisreklaamid tekitavad alati igasuguseid naljakaid mõtteid, kui ma vaatan näiteks Keskerakonna reklaami selle kohta, kuidas kõik on tehtud ehk siis erakonna esimehe häälega iga asja kohta, mida nagu on väidetavalt lubatud ja valimisperioodi jooksul on ka tehtud siis minul kui valijal tekib küsimus, et miks ma seda erakonda nagu peaksin valima, kui, kui ta kõik ära teinud juba ma siis valin parem teisi, kes, kes ei ole kõiki suutnud ära teha. Aga hämmastaval kombel on nad suutnud jah, kogu Eesti edu. Ja kõik need ilusad statistikanumbrid nagu enda arvele kirjutada, nii et. Et lubasime uut aastat tehtud, aga ka teised erakonnad on armastavad ennast sellise noh, pehmelt öeldes nüüd natukene võõra võõra sulega ehtida. Väga võimsalt on alustanud oma valimiskampaaniat ka kristlikud demokraadid. Üle aastate üle aastate ja nendel onu, nende loosungitest on mulle meelde jäänud see, et nad seostavad ennast või toovad oma eelkäijat Ena eeskujuks siis Ronald Reaganit, Margaret Thatcheri ja Angela Merkelit, praegust Saksa kantslerit, et nemad on sellised kristlike väärtuste alalhoidjad ja nende põhiloosung on see, et kristlikud väärtused ei luba teha sobi. Nende põhiloosung, mis nagu välja silmapaistvad tänavatel on, need saab ka ausalt, oli vist niimoodi, see meenutab mulle natukene Res Publica tulemist. Et seni on saadud ainult ebaausalt hakkama ja üks susserdamine ja Busterdamine käib, aga, aga nemad tulevad ja teevad kõiki ausalt. Vaata kõiki nende uute tulijatega ongi see, see asi, et no näiteks palju räägitakse ja, ja enamik poliitikavaatlejaid ka on kindlad, et Riigikokku saavad siis rohelised. Kuna tegemist on uue tulijaga uue erakonnaga värske mõtteviisiga kristlikud demokraadid, samamoodi uued tulijad, siis need siiamaani ju riigikogus ei ole, siis ma millegipärast arvan, et see Res Publica kunagine tulemine ja, ja need ka sisulised loosungid, et ausalt on võimalik ja ja meie põhimõte, et ei luba sohki teha ja nii edasi, et see on väga palju ära rikkunud ka uute tulijate võimalusi kunagi riigikokku saada, sellepärast et valijad on lihtsalt pettunud ja väga ettevaatlikuks. Ja aga samas on neil viimasel seltskonnal tegelikult kahel seltskonnal Krist pikel demokraatiale, rohelistel aga ilusad loosungid on, aga, aga tegelikult selliseid kõlavaid nimesid on paraku kui vähevõitu, et kui, kui ka see oleks nende juures, siis oleks need transid tunduvalt suuremad. Aga võtame, vaata, sina Peeter, siis Peeter Ernits seal Tartus, sina oled Maalehe peatoimetaja, sina oled maalähedane inimene, sa oled loodusega ja kogu elu kokku puutunud, sa oled uurinud ja puurinud seda. Ja roheline mõtteviis kindlasti sinu jaoks on väga südamelähedane. Kui sa ei oleks ajakirjanik. Ma eeldan seda, et ajakirjanikuna vist erakonda astumine ei ole niisama lihtne, aga, aga kui sa ei oleks ajakirjanik, kas, kas roheliste selle uue tärkava erakonna nii-öelda imidži ja loosungid ja kõik see, millega nad ennast praegu samastavad ja seovad? Kas see, kas see tõmbaksin nende poolt valima? Tunnistan ausalt, et ma olen sellest palju mõelnud, et ei tähendab radikaalsus, radikaalsed vaated sedalaadi mulle ei istu ja mis mind nagu häirib ka roheliste puhul on tegelikult on väga palju nimekaid ja ja aru vaid nii-öelda rohelise mõttelaadi esindajaga ka roheliste nimekirjast. Paraku ma neid ei leia. Vaata, milles sinu arvates nende radikaalsuse seisneb? No selles mõttes, et loomulikult oleks hea öelda, kasvõi see Nad praegu mängivad ju suuresti tuuletuuleenergeetika peale ja ka rahastajad on juhtumisi tuulikute omanikud nende tuuleelektrijaamade rajajad ja teiselt poolt põlevkivi vastu põlevkivienergeetika vastu ja selles mõttes see on, ühtepidi on see populistlik loomulikult põlevkiviga kütta. Ta on umbes sama nagu mingi antiikmööbliga ajada seda ahju, et saada sooja. Aga, aga need, et on võimalik reaalselt hoopis teistsugune ja suhteliselt kiiresti selline elukorraldus, siis ma ei usu seda. See on tegelikult no loosung ja, ja. Mina ei, pean tunnistama, et ma ei ole päris suur nii-öelda selle rohelise erakonna fänn. No hetkel aga väike populism kulub alati ühele poliitilisele erakonnale ära, sest kuidas sa muidu neid neid hääli saadi, noh, see on samamoodi nagu. Kemjok ja ausalt on võimalik ja küsimus pole rahas ja. Nojah, see on rohelistele nagu heidetud ette, sest et mis see meie asi neile midagi ette heita on, et see on nende asi ennast kuuldavaks teha ja, ja eesmärk on neil kindlasti selge, ületada valimiskünnis ja tulla viie kuni kuni seitsme saadikuga Riigikokku. Aga kui, kui seni öeldi niimoodi roheliste kohta, et noh, teil on võib-olla toredat ideed ja, ja teil on isegi nii-öelda nišš olemas, aga teil ei ole teljele tuntud nimesid, teil ei ole tuntud nägusid, kes, kes teie ideed kuuldavaks teevad, siis siis viimastel päevadel tegelikult on on neid nägusid nimesid tulnud ju küll, nii et nad on suutnud, Nad on suutnud oma ridadesse ka siis meelitada või, või, või lihtsalt kutsuda või inimesed on oma sisemise sunni ajel sinna läinud, nii et et selles mõttes nad saavad ka nagu, nagu, nagu parema stardipositsiooni. Ei, ma arvan, et nad saavad loomulikult parlamenti ja, ja mul ei ole midagi nende mõtteviisi vastu, vastupidi, ma olen sama meelt, tegelikult, aga aga midagi nagu häirib nende. Nende puhul. No Eestis on tegelikult ju see rohelise erakonna, kas siis parlamenti saamine ja vaatamine, et kuidas nad oma lubadustega hakkama saavad, see on lihtsalt läbi elamata ja see tuleb kahtlemata meil läbi elada. Aga mulle sümpatiseerib Norra Norra mudel kus tegelikult ei olegi roheliste erakonda ja minu meelest, kas pole mitte kunagi olemas olnudki, et seal on väga tugev roheline liikumine. Need on ühiskondlikud organisatsioonid, kes edendavad rohelist poliitikat, rohelist mõtteviisi ja neid võetakse vägagi kuulda, sest nad on väga tugevad. Pluss veel see, et peaaegu igas erakonnas on olemas oma roheline rakuke ehk oma roheline Tiid, kes ei lase seda erakonda sellest rohelisest teest kaugele minna, mis kokkuvõttes tähendab seda, et kui, kui igas erakonnas on selline kontrollimehhanism olemas, siis kokkuvõttes kogu riigi poliitika loodushoiu vallas ja ressursside säästliku kasutamise vallas on väga efektiivne ja Norra kogemus on seda ka näidata. Mul tuli jällegi meelde Saksamaa omaaegne kui, kui Josca Fischer veel noor ja poisike oli tegelikult Saksa rohelised oli üks kamp, hipisid pikkade juustega vabalatega, jõid õlut ja reoskasid tänavatel ja see oligi nende nende imidž ja polnud neil poliitilist programmi ega midagi. Ülim, mida nad suutsid röökida, oli, oli see, et ei tuumajaamadele ja midagi taolist. Ja, ja samas noh, ütleme keskkonnaalaselt oli ju põhimõtteliselt ju kõik korras tingimata ei pea olema nii-öelda noh, roheliste partei, kui ta, kui ta on, noh, las ta siis olla on tore, kui ta lööb läbi, on, on veel parem, kui, kui nad sunnivad nii-öelda ka teisi erakondi keskkonnasõbralikult ja roheliselt mõtlema, aga kui, kui, kui see toimib niigi ilma ilma sellise konkreetse erakonna surveta, siis las ta olla. Nojah, aga me ometi ei taha oma saatega muljet jätta, et me oleme siin pikka aega pühendanud sellele, et rohelistele liiga teha, sest muidu varsti me saame roheliste käest samasuguse nätaka, nagu me tavaliselt. Ei, me ei taha mitte mingit muljet jätta, ma tahtsin edasi arendada hoopis hoopis teist mõtet seoses valimistega, et kui, kui me siin natuke rääkisime, et Keskerakonna valimis plakatitel on on nende hästi ära retušeeritud nägude peale maalitud ka meie trikoloor, siis siis sealt edasi järgmine küsimus on see, et huvitav, kuidas vene parteidel võiks minna? Nemad teevad ka oma tööd ja, ja kui siin nüüd see haiglate ja, ja tervishoiu rahastamine ja, ja võimalik streik kõhus on siis konstitutsioonipartei, mis on teatavasti siis venekeelne erakond, üks üks vist kahest suuremast on on ka toetanud seda streiki, ehk siis on, on leidnud ka nii-öelda päevapoliitikast ühe ühe küsimuse, nii nagu nagu nagu mõni mõni eesti erakondki. Jaa jaa, võtnud selle nii-öelda kilbile. Aga samas tundub, et ka venekeelsetele siis puhtalt vene vene parteil on, on sama vähe lootust parlamenti pääsemiseks kui, kui eelmine kord või mis teie arvate? No kui õnnestub siin nii-öelda radikaliseerida seda, neid pronkssõduri ümber neid sündmusi siis mine tea, äkki naeratab õnn ka neile. Aga muidu on jah, tõenäoliselt üsna keeruline. Ja sinimustvalge põse peal veel kord, see on, ega see on kulunud klišee, selles ei ole midagi ju ju erakordselt ega, ega uut, et poliitikud niisugust asja teevad. Aga võttes arvesse just seda, et, et Keskerakonna suur osa valijatest kui mitte enamus valijatest on, on venekeelsed ja enamus just uus kodanikest, keda keda viimaste aastate jooksul on, on kogunenud pealt 40000. Tuletame siis meelde, et riigikogu valimistel saavad ju oma valimisküllatani kasti lasta ainult Eesti vabariigi kodanikud. Ja see on ülimalt ülimalt oluline, kelle, kelle poolt siis hääletab, uus kodanikkond. No aga sinimustvalge lipuga on niimoodi ju, et teda võib panna ja võib ka mitte panna. Kuuldavasti ju Narvas Keskerakonna kandidaat teatel on see sinimustvalge põse pealt ära koristatud, sellepärast et sinimustvalge kutsun arva valijaid just hääletama poolt. Aga samas ma tahaks teha sellise märkuse, et ma tunnen üsna paljusid nii-öelda venelasi ja ja Tarvame, need sinimustvalge ei ole nende jaoks nagu mingisugune tegija märk siis siin ma olen nagu eriarvamused. Ei no mina tulen ka palju venelasi, kellele sinimustvalge on väga suur märk, aga neid venelasi vist on paraku ikka häbematu vähemus. Tõenäoliselt tõenäoliselt Narva kandis on võimalik see päris tark tegu, et mitte seda põse peale maalida, aga Tallinnas ja mujal, ma arvan, see nii ei ole. Nojah, aga kui ühes kohas seda tehakse ja teises kohas mitte, siis on see kangesti läbinähtav, niisugune valimispropaganda. Vaat Dmitri, Minski on on inimene, kes kes on ikka all värvikate avaldustega esinenud, aga, aga mul on niisugune tunne, et tema tahab ka parlamenti pääseda ja ja tema on läinud nüüd ikka lausa kohe-kohe väga kaugele, võrreldes teiste poliitikutega. Tema nimelt raadio kahe ühes saates oli ainult sellise sellise mõtte, et küüditamine, ehk siis see, mis toimus 41. 49. aastal ja, ja mis on raske haava jätnud iga Eesti inimese hinge on öelnud, et, et küüditamine võis olla ka positiivne. Et kuidas me, kuidas me sellist lauset nagu peaksime kvalifitseerume, kas see on nüüd sõnavabadus ka sõnavabaduse piiride kompamine või on see rahvustevahelise vaenu õhutamine, et, et ma usun, et siin oleks, oleks mõtteainet ka ka teistele inimestele. Aga tuleks. Aga konteksti ja ma ei ole ise seda lugenud ja kui kontekstist välja rebida. Loomulikult. Ei, no väidetavalt on kontekst niisugune, et Klenski on öelnud selles raadiosaates, et kuna Nõukogude Liidu tegevusele ehk siis kommunistide tegevusele ei ole antud samasugust hinnangut nagu anti natsismile Nürnbergis siis ei saa rääkida kommunistlikest kuritegudest? Jaa. Et kuna küüditamine on ka põhjalikult nagu läbi uurimata, siis võis selles olla ka midagi positiivset ja muuhulgas ütleb Klenski, et kolme inimpõlve pärast on eesti taasliidetud Venemaaga. Seda, seda väidet me ei saa praegu ei kinnitada ega ümber lükata, sest kes, kes teab, äkki ongi nii. Samuti nagu 15 aasta pärast viie rikkama riigi seas on sama tark praegu otsustada, aga tegelikult neid taolisi avaldusi tuleb ju veel ja veel ja nende ainuke eesmärk ongi tähelepanu äratada. Ja, ja kui on lootused mingile seltskonnale, see mõjub, siis minu meelest ei maksaks nagu sisuliselt eriti neid analüüsida. Nojah, ja ärme siis kasuta ka liiga kergekäeliselt sõnapoliitikega siis poliitik poliitikud ei ole kõik need, kes poliitikas kaasa löövad, sealhulgas ka lärmavad. Paljude inimeste puhul on ju tegemist ka täiesti meditsiiniliste probleemidega. Nii lõpetame sellega tänaseks. Valimispropagandaaeg on ees kaks kuud, me näeme ja kuuleme ja küllap ka kajastame siin oma saates ja paljudes teistes saadetes. Peeter Ernits, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios ja järgmine kord juba Mart Ummelas uue meeskonnaga.