Eelmises saates kuulasime eesti vanemat instrumentaalse pulmamuusikat. Tänases saates tutvuksime põgusalt meie lääne ja põhjapoolsete naabrite rootslaste ja soomlaste pulmamuusikaga. Järgmises saates kiikaksime itta ja lõunasse. Eriline tähelepanu Rootsi ja Soome pulmamuusikale pole juhuslik sest just tänu Rootsi ja Soome mõjudele on meil Põhja- ja Lääne-Eesti pulmamuusika olnud mitmekesisem kui Eesti sise- ja kagupoolsetel aladel. Võõrapäraseid eeskujusid ei pidanud isegi kaugelt üle mere otsima. Sakslased ja rootslased elasid ju sajandeid eestlaste keskel või naabruses. Sakslaste eeskujul on meil ilmselt tuntuks saanud näiteks pruudi tantsitamise komme. Saksa ja rootsi pulmakombestikule on omane mitmesuguste pulma, protsessioonide ja tegevuste sooritamine instrumentaalse muusika saatel milleks olid ka vastavalt pillilood olemas. Iga pulmapillimees pidi pulmakombestikku tundma, sest tema lugudele omistati vanasti ju rituaalset maagilist tähendust. Kommentaare tantsudel, mida ta oma pilliga saatis, oli muidugi kindel kord ja järjestus. Väike-Pakri saare eestirootsi torupillimees Aadam söder strem mängis 1904. aastal kogu jälle näiteks 11 sellist lugu, mis pulma kestel järgi mööda külasid. Sarve vahendusel, kes mõned Pakri pulmalood Eesti raadios helilindile mängis, saame paar sellist lugu, kuulatagi. Nüüd kuulame aga Pakri saarte vanu pulmaviise Pakri lõõtspillimehe Robert, ent greni esituses. Pillilood lasid plaadistada tema pojad. 1950.-te aastate keskpaiku. Stockholmis 1894. aastal sündinud Robert Enn Green oli noorpõlves käinud palju ka Läänemaa ja Saaremaa eestlaste pidudel ja pulmades mängimas. Vana heliplaat kahjuks kahiseb. Vormsi saare rootslaste pulmas tehti muusikat Taal Harpal ehk siis Hiiu kandlel, nagu meie seda pilli nüüd nimetame. Rootslase türbjanbergeldi abiga kuulame nüüd, kuidas võis kõlada Vormsi pillimehe Hans, ränk Kristi 1903. aastal mängitud pruudi lugu. Nagu vana Vormsi komme nõudis, viidi pruut poolvägisi keskpõrandale ja antikübar. Mehed asusid tema ümber sõõri ning alustasid ringtantsu. Tantsu ajal panid aga tantsijad pruudi kübarasse raha, kes kui palju suutis. Järgmisena kõlab pulmades tantsitud Tribidans. See meenutas meie voor tantse. Tribi tantsus tantsiti algul ringis, siis kätest kinni hoides läbi tubade ja nõnda edasi. Heliplaadile on see lugu salvestatud Rootsis koos tantsurühmaga. Nüüd kõlab endiste Hiiumaa rootslaste pulmas tantsitud voortantsuviis. See pärineb 18. sajandini. Pus Lõuna-Ukrainasse välja saadet reiki rootslastelt. Osa neist elab gammalzemensbee külas. Kahovka veehoidla kaldal tänini. Viis oli kogujale mängitud 1927. aastal viiulil. Nüüd kõlab selle loo rekonstruktsioon. Torupillil. Helisalvestus on tehtud Rootsis. Järgmine lugu on Ukrainas elavatelt Hiiumaa rootslastelt. See on pruudimarss, mida mängiti siis, kui pulma protsessioon lahkus kirikust. Suundudes pulmamajja. Pruudi marsi mängis 1985. aastal helilindile ukraina rootslaste viiulimees Gustav Kots. Harmooniumil saatis teda sugulane ja nimekaim Gustav kott. Mõlemad mehed elasid siis Rootsis ojamaal. Eestirootslasi elas kuni 1944. aastani ka Ruhnu saarel kus kaua säilis nii vana rahvarõivas kui pulmakombestik koos pillilugudega. Need mängiti Ruhnus tavaliselt riiulil. Üks Ruhnu vana pulmamarss veega. Lõiken kõlab nüüd Toivo tubli esituses. Järgmise Ruhnu loo mängib Aga akordionil rõhnane Jakob Stephens on, kes on välja andnud Ruhnu tantsude raamatu koos helikassetiga. Tema esituses kõlab pulmakokkade ja õllemeistrite ühine tants. Sama komme oli tuntud ka Pärnu- ja Läänemaal, mis ongi ilmselt eestirootslaste eeskujul tekkinud. Nüüd oleks aga juba aeg minna üle mere ja kuulata, kui eestirootslaste terminit kasutada riigirootslaste pulmamuusikat. Rootsima pulmas oli instrumentaalmuusikal võrreldes eesti pulmadega tunduvalt suurem tähtsus. Pillimehed, eriti viiuldajad, osalesid Rootsis ka matusetseremoonias, mis eestis vanasti üsna tundmatu komme oli. Ärge nüüd imestage, pulmadest rääkides hakkasin hoopis matusejuttu tegema. Asi on selles, et Rootsis Peelmanid mängisid tihtilugu ühtesid ja samu marsse nii pulmas kui matuserongis. See tavamuutus taunitavaks rahva seas alles 20. sajandi alguses. Tuleme siiski pulmamuusika juurde tagasi. Pillimäng saatis Rootsi pulmas kõiki tähtsamaid momente. Pillimees läks koos peigmehega pulmamaja juurde. Smi Hollandi ühes kihelkonnas sõitsid pillimehed väljaspoolt pulmarongi ratsamööda mägesid ja künkaid, et neid pidevalt kuuldaks ja kõik teaksid, mis toimumas on. Siis kasutati rohkem puhkpille ja mängiti pidulikke lugusid pulmamarsse, mis sarnaseid sõjaväe marssidele ja signaalidele. Kuid talarnas ja mujalgi sammus pulmarongi ees tihtilugu viiuldaja. Kirikukellade kuuldekaugusele jõudes häälestasid pillimehed oma viiulit kirikukellade järgi ja mängisid Evetzbergi marssi. See olnud imeline muusika, sünge, kuid kaunis. Kuulame nüüd seda marssi kahe talarna viiuldaja esituses. Nagu Eesti ametivend pidica, rootsi pulma, moosekant osav mees olema, sest vanasti tuli tihtilugu pulmamarsse mängida ratsa sõites. Järgnevalt kõlab üks selline kunagi ratsasõidul mängitud pulmamarss södermanlandist. Kui pulmarong kiriku juurde jõudis, siis võis mängida kuni kirikuukseni. Seejärel jätsid pillimehed oma patused riistapuud kiriku Reeskorta. Kuid 19. sajandil lubati talarnas mängida kirikus peale laulatust. Kiriku koorilt mängitud erilise viiuliloo ajal seisis noorpaar kõikidele vaatamiseks altari ees. Pulmamajas tuli pikalt mängida söömise ajal, mis kestnud kuus kuni üheksa tundi. Selle juures pillimehed lõbustasid külalisi, kuid ka mängisid erilisi lugusi. Iga sissetoodava pulmatoidu jaoks. Näiteks oli eriline vorsti lugu, oli eriline ahjuliha lugu ja nõnda edasi. Nii et pulmi tundev inimene võis juba eeskojast teada saada, millist toitu lauale kantakse. Tuletame siinkohas meelde meie Kuusalu rannakülades tuntud supipaja sissetoomise kommet torupilli saatel. Nonii, kuulame siis nüüd üht Rootsi vorsti lugu nelja södermanlandi viiuldaja esituses. Isuäratav vorsti lõhn, kujutage vast juurde. Kui pikaks veninud söömine aga eritoite võis olla 10 ringis lõppes, algas tants. Enne seda mängiti ka rahakorjamise, samuti viinajagamise lugu. Erilise pilliloo ja laulu saatel koguti rahaga pillimehele endale. Tants algas pruudist ja peigmehest, kes pidid natuke tantsima kõikide pulmakülalistega alates pasterist kuni teenijateni. Meil tundmatuks tavaks oli peiutants vallaliste ja abielus meestega ning pruudi tants neidude ja naistega millega abi ellujad sümboolselt abielu inimeste seisusesse vastu võeti. Rootsi pulmamuusika ülevaate, lõpetaksin kahe mehe mängitud nutu polska looga. Rootsist lähme nüüd Soomemaale, mille pulmakombestik oli üsna erinev maa lääne ja idaosas. Osas Savoia Karjalas säilis kaua aega paljude maagiliste rituaalidega nõndanimetatud sugukonna pull, kus tähtis koht oli pulmalaulul Karjalas ka mõrsjaitku ning pillimees. Nendes rohkem pulmade lõbustuslikus osas. Soome lääneosas, eriti põhjan maal, nii Soome kui Soome, Rootsi külades kujunes aga alates seitsmeteistkümnendast sajandist hoopis teistsugune pulmakombestik. Lääne-Soome pulmad olid rohkem külakogukonnapeoks sotsiaalmajanduslikult arenenud piirkonnas, kus kunagi ei tuntud ka pärisorjust nagu Soomes üleüldse kujunes väga tähtsaks seisuslik moment. Oma talu ja omandisuhted muutusid tähtsamaks kui sugukondade ühendus. Väga selgelt ja teravalt kihistunud Lääne-Soome talupoja ühiskonnas kujunes abiellumisest staatuse tseremoonia ja üleminekuriitus millega abi ellujad tõsteti oma sotsiaalsesse seisusesse. Nagu kirjutab Soome uurija Matti Sarmele. Lääne-Soome pulmas, kujunesid tähtsamateks momentideks laulatus, mis sooritati kodus. Ühine söömine ja tants. Rootsi linna ja aadlikultuurist omandati tasapisi peenemaid kombeid nii külaliste kostitamisel kui riietuses jaka tantsude osas. Need olid niinimetatud kroonu hääd. Pillimehe tähtsus oli selles pulma tseremoniaalses lausa erakordne. Ainuvalitsevaks pilliks oli Lääne-Soomes kaua aega viiul ning üldlevinud oli barokne mängustiil. Hiljem läks kah lõõtspill moodi. See pikk sissejuhatus Lääne-Soome pulmade ajalukku oli vajalik, et mõista muusikat, mis nüüd kõlab. Aluseks võtame kaustise kihelkonna kolmepäevased pulmad. Tavaliselt mängis pulmas kakskolm viiuldajat, mõnikord saatis neid harmoonium. Niisugune viiuli harmoonium ja ansambel on praegu Soomes nii-öelda üldtuntud tüüp koosseis. Pillimehed tulid pulmamajja hästi vara ning tervitasid erilise tuleku marsiga igat saabuvat külalist, kes siis maja trepil marsitaktis joogi pokaale kokku lõid. Sajandivahetusel võis külalisolla isegi 1000 ringis. Seejärel mindi teise tallu, kus pruut ehitult ootas pruudile järele pillimehed eesmarssi mängides. Peiukodus toimus laulatus ja seejärel algas noorpaari tervitamine. Siis mängiti nõndanimetatud kätlemismarssi. Oli juhus, kus seda marssi mängis pulmas viiuldajaid pastor ise. Tervituse järel mindi aeglase joogimarsi saatel peolauda, kus Riina klaasi tõstati. Parasjagu söödud, algas raha kingituste kogumine pulmaväelt mõistagi vastava pillil osa. Seejärel siirduti pulmasaali või erilisele tantsupõrandale, kus algas pulma kõrghetk ehk niinimetatud kruusud. Pillimehed alustasid kruusu algust, milleks oli polska. Alustati kolm korda ning alles kolmandal korral läksid pulmategelased kõige ees laulatus linahoidjad paarikaupa marssides tantsupõrandale. Kulus hulk aega, enne kui kõik pulmategelased oma kruusamise läbi tegid. Sellele järgnes teine kruusamine, mida alustas noorpaar. Muidugi alustati ka seda kolm korda. Noorpaari kruusamise järel algas pikk üheksast kuni 12-st eritantsust koosnev niinimetatud Burtory. Burt puri algas alguslooga. Teine tants oli esimene hoppa tahti. Järgnes teine Huppa tahti ja siis tuli Silyya valssi. Ja nüüd algas purpurkeskne ja kõige keerulisem tantsutükk ehk niinimetatud Flikuleeri. Järgnes veel mitu tantsuvooru, mis lõpetati Portory lõpumarsiga. Kruusamine ja port pori kestsid õhtuni välja. Alles nende tseremoniaalses tantsude järel algas nii-öelda puht lõbustuslik tants, mis kestis hilise ööni. Pulma teine päev algas taastuleku marsiga. Ja viina rüüpamisega noored said taas rohkesti tantsida ja nüüd võeti ette kõik ajakohased moetantsud. Kolmas pulmapäev algas kaustise ümbruses raha polskaga. Iga tantsi andis noorpaari heaks mõne mündi ja sai vastutasuks viina. Niisiis raha polska halsva kihelkonnast. Paikkonniti oli Lääne-Soomes pulmakommete tantsude järjestus üsna erinev. Ning vastavalt muutus ka pillimeeste repertuaar. Mõnel pool oli pulmalõputantsuks. Keskajast pärinev voortants ehk pikatants, milles pulmarahvas teineteist kätest kinni hoides liikus ketis ja uljalt hõisates toast välja ning ümber taluhoonete. Sellega usuti toodavat õnne noorpaarile.