See oli teedelagunemise aegu, kui Viljandi külje all asuva Vastemõisa rahvamaja madalasse kivihoonesse hakkas tulema külalisi. Neid tuli siitsamast Kalju kolhoosi, Mayldja Suure-Jaanist, Viljandist ja metskülast Tartust ja Tallinnast. Ega nad kõik olnudki lihtsalt külalised, vaid palju enam. Inimesed, kes oma igapäevase töö kõrvalt leiavad mahti seda üle maa ja vee kanduvad, rõõmusära laulu endasse vastu võtta ja teistele edasi keelata. Seekordsel tulekul oli eriline põhjus. Tuldi tänusõnu ütlema ja palju pikki aastaid soovima mehele, kes siinse kandi laulu- ja muusikaelule on 70 aasta vältel andnud kogu oma tulise energia oma parimat mehe aastad. Lüüdistuta saalis aukohal, õlad üheksast aastakümnest küll pisut längus, aga kõrverkja jalg laulu taktis kaasa kõpsimas. Juubelikõneks saab sõna Suure-Jaani metsamajandi töötaja ilmatari koorilaulja ja solist Ain Erik. Kallid külalised, head laste mõislased, lugupeetud juubilar. Meie rahva sügav laulu ja muusikaarmastus, mille eredaks näiteks on ainulaadne laulupidude ajalugu on loonud pinnase, millest on võrsunud rida silmapaistvaid muusikamehi ja heliloojaid kes on olnud Eesti muusikakultuuri eestvedajateks ja hingestajateks kodumaal ja kaugemalgi laiemalt tuntud muusikategelaste kõrval on elanud ja elab praegugi rahva hulgas palju inimesi, kes töötavad ennastohverdavalt selleks, et tõsta ja edendada oma ümbruskonna rahvamuusikakultuuri. Nad on kui lugematud tõrvikut Loitmas üle maa. Nendele ei valgusta sageli kaugemat ümbrust, kuid seda heledamalt leegitsevad nad oma kodukohas. Mida arvukamalt leidub meil, selliseid tuli hingi, seda heledamalt kumab kaugustesse kogu meie kaasaegne rahvuslik kultuur. Üks selliseid mehi, kes enam kui poolesaja aasta jooksul on kujundanud oma kodurahvakultuurielu palet ja kes on märgatavalt osa etendanud kogu kihelkonna ja isegi kodumaakonna kultuurielus on meie tänane aukülaline või õigemini peoperemees. Lugupeetud muusikamees ja austatud ühiskonnategelane Andres Stern. Juba aastaid enne seda, kui Vastemõisa valla kobruvere küla talusulase Jaan Sterni peres poeg Andres ilmavalgust nägi, see oli aastal 1874 laulis seesama Jaan Stern Kaasa meeskooris Joosep Kapi taktikepi all selgitava märkusena. Olgu lisatud, et Joosep Kapp on Artur ja Anscabiisa Villem ja Eugen Kapi vanaisa. Koos kooriga võttis Jaan Stern osaga esimesest üldlaulupeost Tartus 1869. aastal. Kui poeg Andres sai kuue aastaseks, õpetas isada alti laulma. Peres sirgus veel üks poeg ja tütar. Nii tekkiski Sternide koor, nagu teda kohapeal kutsuti. Aga selle ring jäi kitsaks nii lauljatele, endile kui ka kuulajatele. Algul aastal 1893 loodi Suure-Jaani karskuse seltsi juurde segapillide koor, aasta hiljem meeskoor, kus laulsid kaasa juba Jaan Stern koos poegade Andrese ja tooma ka. Andres võttis üsna varsti piskuga taktikepi. Meil polnud küll õiget juhataja teisiti seal, aga siis hakkasime peale ja palju neid juhtisi kõiki viidati. Kuidas kogu tolleaegset muusikaarmastust ja vaimustest mõõta võib? No rahva seas dedollil seda vaimustust küll keskma mäletan, kui me esimesi harjutusi tegime seal minu isa ruumides seal ja siis oli kuulajad seedetaga ja igal juhul huvitatud, ainult küll. See, kes kaasa ei laulnud, seal vähemalt kuulas, kuulas ja kaasalauljad olid niisugused kutsutud, rohkem kiiska olid kah huvitud rohkem muusikast ja. Ja kis haid jahu. Laul, mida praegu kuulsite, on Villem Kapi niisay laulust sõprussilda. Selle pühendas helilooja oma kodupaiga Suure-Jaani ilmatari koorile. Andres Sterni sõprus William kapiga algas üle 30 aasta tagasi. See oli sügav vastastikune lugupidamine, kus laul oli tõepoolest selleks sillaks, mis pikkadeks aastakümneteks ühendas nende kahe muusikamehe mõtted ja meeled. On veel üks nimi, mida ei saa lahutada ei Suure-Jaanist ega ka Andres Sternist. See on Mart Saar Hüpassaare laulik. 18 kilomeetri kauguselt käis ta Suure-Jaanis seda ergutust ja sädet saamas, mis Hanscapi suunamisel Artur Kapi hoole all kasvas suureks võimsaks leegiks. Temagi pühendas ühe oma laulu paste mõisale. See kannab Vastemõisa hümni nime ja selle sõnade loojaks on Andres ster. Juubilar ise meenutab järgmist. Mart Saarega oli veel niisugune ühendus, et tema juba oma käsikirjas uudised andis meile üle. Nii et ei olnud seda trikki ootamist vaja. Esimesed lauljad olid teie jah, ja siis tema jah, loomingut meil lauljaid oli, mina pean jah. Lugupeetud juubilar Selle muusika ja nende sadade ja tuhandete laulude ees, millega te olete oma auväärselt pika eluea jooksul rõõmustanud oma kodurahva südameid ja meeli pea muusikaga ja lauludega õnnelikult. Inimest juubilari antakse edasi kõige mehisemat tervitused heliloojate liidult Tallinna riiklikult muusika- ja teatriinstituudilt ning riiklikult akadeemiliselt meeskoorile. Hüpassaaremardi suurele sõbrale saadab õnnitlusi professor Gustav Ernesaks. Teda autasustatakse Eesti NSV kultuuriministri aukirjaga Viljandi kolhoosi ja sovhoositootmise, valitsuse parteikomitee ja Viljandi rajooni täitevkomitee aukirjaga. Õnnitlevad koorid lähedalt ja kaugelt. Ei ega siin ei öelda lihtsalt sõnu, vaid igas silbis on siiras tänutunne ja austus. Kohalolijaist on Andres Sternile siiski kõige lähedasem Vastemõisakooride ja ansamblite juht Liisi saks. Ta on tema tütar. Kas teil oli see muusika seal olemas juba algusest peale või aitasin kaasa ka isa? Meeldiv ja eeskuju? See tuli nii iseenesest. Isa ei juhata enam ja. Enam siis hakkasin, mina, keegi peab juhatama. Vaatasin lastele ise laulu asi nii väga ju luusse ja lihasse kasvanud, sellest tahtnud loobuda. Maestro Liisa, esimene õpetaja oli siiski ka kisa. Ja missuguse hindada praegu võiks balladele? Küsisin isalt endalt tütar on, Anneliselt on ta hea tava bruto. Ja tema ohvrid on niisama häälega kõik hääled kätte, nagu minagi omal ajal. Isegi surija Amscap, muusikajuht seal, ütleb, et üks pidulauas seal, mina käisin seal, ta hakkab rääkima. Kuidas mina, mina koorijuhi, et tema ei saa ka ilma havi nõuta ilma pillita isa ajalisi õpetada. Aga mul ei olnud mingit abinõu. Helid peas, ainult vastav välja otsida ja teistele üle anda. Ma ise ei tunne, et see nii raske on alanud. Kas tütar seda tunneb, et see raske? Mähkimise saanud niisugune õnnetu asi, et neil ei ole ju kunagi olnud õiget niuksed keskustega kooskäimise kohta käime seal ja teisel ja harilikult seal, kus me koos käime, seal igasugused muusikariistad puuduvad. Nüüdsel ajal on kultuurimajal klaver, aga kes on siin käinud, teab, kui raske siia tulla, mõnikord. Ja ei ole mingisugune keskus, harilikult keskus on ikka mujal ja seal ei ole niilsus muusikariista ja paratamatut, kui tahad asja edasi viia, muudkui laula, ikka tullakse ikka. Ja siis on nii, et kui lauljad väsivad ära, ega mina ei tohi väsida, üks ajal väsib, puhkab, mina, õpetan jälle teist. Ja siis ma laulan tundide viisi laule, nii kaua kui ma olen tõesti väsinud, vaata suu ei ütle enam sõna väljavahelisega ega niiviisi. Aga noh, asjast asja saanud natuke ka. Aga kuidas? Täna õhtul siin lauas olnud, keset elasin ette, laulab. Juubilari laul on nii külm, et midagi on see 90 aastat turjal, oi oi, oi, oi ma kui ma noor olin, ma ei uskunud, et see asi nii hull on. Küll vana annab panna, aga ega häälest küll veel aru ei saa kõneleda. Aga laul on ka niisugune, teda tuleb alati laulda ajalgi, siis, siis on häält ja siis saab laulda, kuidas seisma jätad, jääd seisma, kõike ei tule sealt ka midagi. Tütar ütles, et hääl võib ära roostetada, jah? Võid küll. Kohaliku rahva suurele sündmusele on tulnud kaasa elama ka muusikateadlane Helga Tõnson. Missuguste sõnadega küll hinnata selliste meeste elu ja tööd, nagu seda on tänane juubilar muusika veteran Andres Stern? No seda on mõne sõnaga võrdlemisi raske öelda, sellepärast et teened on niivõrd suured ja kogu tema elutöö on niivõrd mahukas ning seda kõige paremini kahtlematult iseloomustab kogu tänane kontsert, mida me ei saa eraldada Andres Sterni isikust kuna tema oli just see nii-öelda alustaja esimeste vagude rajaja Vastemõisas. Tema oli see, kes sütitas inimesi, kes viis inimesi endaga kaasa ja tema poolt laidetud tungal, kui seda võib nii nimetada.