Tänapäeval on muusikast saanud tähtis müügiartikkel ja üha enam ilmub igasuguseid riistu, mis muusika meile mitte üksnes kätte ei too, vaid vahel lausa peale suruvad end täna meenutagem üht vana, kadunud ja unustatud instrument, mida veel üksnes mõnes muuseumis näha ja ehk ka kuulata saab. See on automaatklaver isemängiv klaver, mille nautimiseks polnud vaja käia klaveritundides mängida igasugu sõrmeharjutusi ja heliredeleid. Selle riista tõrjusid välja grammofoni raadio, mis enam ei nõudnud korteris nii suurt põrandapinda said peagi ka kaasas kantavaiks. Automaatklaver nägi välja nagu tavaline püstklaveri ehk pianiino. Selle sees oli kaval mehhanism. Keerlev perforeeritud paberirull liikus üle 88 auguga traktuur varva klaveril on 88 klahvi. Niisiis vastas igale augule üks klahvi ja kui paberis olev auk jõudis varva auguga kohakuti lõi pedaalidega pumbata pneumoseadeldis vastava klahvi alla. Tänu automaatklaverile saame kuulata mõnda suurt pianisti, kes ei elanud grammofoni leiutamiseni. Esialgu elasid automaat klaveri grammofon rahumeelselt kõrvuti. Aastail 1900 kuni 1930 tootis sääraseid klavereid üle 50 Ameerika firma lastes välja mudeleid nagu pianoola manuaal apollo, tonte auto, Grand auto, Piano, päkardia, Remington. Kaks viimast viitavad autodele ja kirjutusmasinatele. Ja eks samad firmad neid Tootsidki. Ühes 1918. aasta kataloogist leiame 5329 rulli vastavate paladega. Üks automaatklaver Peterburi firmalt rööniš on Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Minu abikaasa Heljo mäletab üht säärast oma kodust Valgast ent see ei võtnud temalt siiski tahtmist pida ise klaverit mängima. Automaat klaveri üldnimetuseks sai pianola ja sellest laulab Marlene Dietrich filmis sinine hingel. Ma olen Uljas, Lola, mul kodus on Dianola ja nõnda edasi, nagu kohe kuulete.