Kabulis vangis originaalpealkirjaga Kephange ning ka tuul on austria raadios valminud saade. Autor on Kristjan Priisaar. See lugu jäi meile kõrva tänavusel prii Euroopal Euroopa mainekaimal, raadio, televisiooni ja internetti Loomingu festivalil raadiodokumentalistika programmist. Saade pälvis ka žürii tunnustuse, tõustes 10 esile tõstetud raadiosaate hulgas. Viiendaks. Maailmas karmistuvad terrorismi hirmus iga päev turvameetmed, meid vaadatakse üha tähelepanelikumad pilguga ja loogiliselt peaks meie kõigi turvalisust tõstma. Christian Brüsseli jutustatud lugu esitab aga minu jaoks küsimuse, kas me võime ikka tunda end turvalisena sellest turvameetmete karmistamise maailmas? Kas see kõik ei ole tõstnud meie pea kohale ohtu, et keegi, kellele on antud väga suured volitused, eksib? See lugu on luure, keskagentuuri ohvrist, kuid võib juhtuda ju mujalgi. Kas me ikka saame heaks kiita põhimõte, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Ja seepärast palusime Austria raadioprodutsendile varreuterilt ja saate autorilt Christian Brüsselilt luba tuua see lugu ka meie kuulajate lugu liibanoni päritolu Saksa kodanikust Kaledel Masrist kes ei osanud uneski näha, et tema bussireis Makedooniasse muutub õuduste reisiks. Ja puhtalt sellepärast, et teistsugune nahavärv, usk ja kultuuritaust teevad temast kellelegi silmis automaatselt süüdlase. Sel hetkel ma mõtlesin, et nad lase mu siin maha. Kuna see oli nii mahajäetud koht. Siis jooksime edasi umbes 400 meetri pärast, kas teie järsult vasakule seisid kolm mundris meest kalašnikovidega ja nõudsin mu pass? Heliga. Kommun sünnit, üks ütles. Te olete siin illegaalselt, tulge kaasa. Tausutas käega, nõnda. Mind viidi mingisse väikesesse büroohoonesse. Lipu järgi taipasin, et Me oleme Albaanias. Rääkisin piirivalvurile oma loo, ta naeris mu välja. Ärge seda kellelegi rääkige, keegi nagunii ei usuks. Te teete ainult ennast naeruväärseks. Me oleme rahvuse silmad ja kõrvad. Ja vahel ka peidetud käed. Christian Preislerifitse Kabulis vangis. Ühe luure keskagentuuri ohvri jutustus. Me täidame oma missiooni. Viies presidendi korraldusel. Piss salajasi aktsioone et ennetada ähvardavaid ohte või saavutada Ühendriikide poliitilisi eesmärke. Luure, keskagentuuri kodulehekülg, meie visioonid, eesmärgid ja väärtused. Liibanonis sealt, kust ma pärit olen, on Elmaseli väga levinud nimi ja see tähendab lihtsalt egiptlane. Saadangi. Saksa kodakondsus. Sündinud 1963 29. juunil 1985. aastal põgenes ilma kodusõja eest ja sai Saksamaale asüüli. Alates 195.-st aastast on mul Saksa kodakondsus. Suundan Finstinud, abielus, praegu on mul viis last. Valva enne seda, vahejuhtumit oli neli. Noorim laps on nüüd kahekuune. Ma töötan autojuhile. Õigemini, ma töötaksin hea meelega jälle autojuhina või siis kuskil autokaupluses hetkel olema töötu. Ma olen kirjutanud kümneid tööotsimiskuulutusi, aga seni tulutult. Mingi napakas, mõtle pulmi, prokurör Manfred geneeditš, kui haledel Masri juunis 2004 mõni päev pärast vabanemist tema juurde tuleb ja jutustab, et ameeriklased röövisid ta ja hoidsid teda viis kuud Afganistanis vangis. Aga kui pikkade juustega ja pika habemega kõhn mees oma loo lõpetab, mõistab prokurör, et see on tõsi. Ta saadab Saksamaa valitsusele reerimis juhtumi põhjaliku kirjelduse ja palub selgitust. Minu lugu algab 31. detsembril 2003. Tööd ja ma tahtsin paar päeva päris omaette olla nõukogu ka pere tekitas stressitaluvust ja mõtlesin siis, et võiks spontaanselt kuhugi reisida ja otsustasin Makedoonia kasuks. See on kultuuri poolest justkui vahepeal. Saksamaa ja minu sünnimaa Liibanoni vahel. Broneerisin endale bussireisi. 31. detsembril 2003 jõudsime pärastlõunal Serbia Makedoonia piirile. Bussijuht läks koos kõikide passidega passikontrolli. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi, andis kõikidele reisijatele passi tagasi, aga mulle mitte. Ta ütles, et ma pean minema tolliametniku juurde. Ja siis ta ütles veel, et võtke oma oma kott kaasa. Buss sõidab edasi, kuna seal läheb kauem aega. Liidukantsleri amet saadab juhtumi edasi Müncheni prokuratuuri, mis rohkem kui kaks aastat uurib ebaseaduslikku kinnipidamist ja kehavigastuste tekitamist. Elmo on korduvalt üle kuulatud ning tema röövimise kohta arvukalt tõendeid kogutud, kuid süüdlase otsimisel prokuratuur kaugele ei jõua. Makedooniast Albaaniast saadud vastused õigusabipalvetele on mittemidagiütlevad. Ameerika ühendriigid pole senini Saksamaa ametlikele järelpärimistele reageerinud. Alates juunist 2006 tegeleb juhtumiga saksa liidupäeva uurimiskomisjon. Eelkõige tuleb selgitada, millal saksa ametkonnad röövimisest teada said ja millist rolli etendasid Elmastri juhtumis Saksa salateenistused. Ma pidin kolm tundi piiril ootama, siis viidi mind ühte tuppa, kus kaks püstolitega relvastatud tsiviilriietes meest hakkasid mind üle kuulama Hadki faktuubis. Ta küsis, kas ma tunnen selliseid islamiorganisatsioone nagu moslemi vennaskond või Al-Qaeda või abiorganisatsioone nagu Alharameeldi või islami Kralif. Kas ma tunnen kedagi, kes annetab raha küsima? Kas ma käin Ulmi mošees, palju seal rahvast käib, hobisid, mis kodakondsusest nad on? Kas ma tunnen islamiste või ekstremism, kust ma pärit olen? Kas see on minu pass ja mis see kestis umbes kella 10-ni õhtul, hoome untes. Pärast seitse tundi piiripunktis viidi mind välja, kus ootasid mõned mehed mitme autoga. Siis sõidutati mind mingisse hotelli. Kaks meest juhtisid mu kiirelt läbi fuajee lifti ja siis ühte tuppa, viiendal korrusel. Jäin ootama, et nad toast lahkuksite. Siege fraktia. Siis ma küsisin, kas te kavatsete siia jääda Sunsla ükslastesse? Jah, te võite magama heita, kui olete väsinud. Me jääme siia. Siis ma küsisin, kas ma olen arreteeritud. Selle avastas eiei. Kas te näete kuskil käeraudu? Mehed otsisid läbi? Sel hetkel mõtlesin ma veel, et tegemist on mingi arusaamatusega. Vestluspiiril oli toimunud inglise keeles. Ma räägin väga kehvasti inglise keelt. Võib-olla väljendusin ma kuidagi valesti. Hiljem ja järgmise kahe päeva jooksul tulid teised mehed. Tundide kaupa, korraldati minu ristküsitlust, küsiti ka konkreetsete isikute kohta ulmis. Siis nõudsin ma juba kontakti saksa saatkonnaga või vähemalt tõlke inglisnumbritest, ma räägin vaevu inglise keelt. Ainult paar sõna tegime. Meil oli väga raske üksteisest aru saada. Mu nõudmist ei võetud kuulda. Kogu aeg istuvad kolm relvastatud meest voodi kõrval või sealt tõusta vaid selleks, et tualetti minna. Aga isegi seal ei lasta mind silmist. Aknal on kogu aeg kardinad ees, vaid tuulutamise ajal saama heita paar pilku linnale. Hiljem tehakse minu kirjelduste põhjal selgeks, et mind hoiti Skopje Skinny. Nädala pärast kaotasime kannatusi, üritasin ukse juurde minna. Mehed surusid püstolid mulle oimukohale ja karjusid epinguma tagasi voodisse, isadest sotsion. Istun diivanil ja ma mõistsin, et olukord on tõsine, et neil on tulistamisega tõsi, tagataustad. Niisiis läksin ma tagasi voodisse. Millal said Saksa ametivõimudel Mosri röövimisest teada? Kõigepealt väideti, et neid informeeriti alles pärast tema vabastamist. Ent juunis 2006 kaks aastat. Pärast tagasipöördumist Saksamaale oli Peeemmdee Saksa föderaalne luureteenistus sunnitud avalikkusele teatama, et üks seire spetsialist saanud juba 2004. aasta jaanuari algul vangistamisest teada. Niisiis sel ajal, kui haleedel Mastrit hoiti veel skoopias hotellis kinni. Ühes ametnike sööklas olevat Makedoonia kolleegid talle teatanud, et keegi Elmasri nimeline saksa kodakondsusega mees on kinni võetud ja kreeklastele üle antud visatud veel nalja tüüpilise saksa nime Elmo üle seire spetsialist unustanud selle teate vangistatud sakslasest enne, kui kohtas oma kellele oleks võinud info edastada. Kui geelmask juhtumit on meedia alates 2005. aasta algusest põhjalikult käsitlenud, olevat talle vestlus sööklas meenunud alles kahe ja poole aasta pärast. Börnsturlov saksa föderaalse luureteenistuse president seletas oma alluva mälulünka nii. MT ei koosne ainult tippagentidest. Meie missioon nõuab isiklikku julgust ja absoluutset ausust. Luure keskagentuuri kodulehekülg meie visioonist. Eesmärgid ja väärtused. Umbes 10 päeva pärast tuli mingi boss mulle diili pakkuma. Ma küsisin, siis taldan, milles see seisneb. Tema vastas, et ma pean ütlema, et ma olen al-Qaedas. Siis ei tohi nad mind enam skoopias hoidavaid, mind pannakse lennuki peale ja saadetakse Saksamaale. Noh, ma ütlesin seda kaasa ei tee, mis saab siis, kui ta tahab minust lahti saada, võib ta mu iga kell minema saada, sest kuna ilma, et ma ütleksin, et ma olen al-Qaedast hatha, ta üritas mind mitu korda veenda. Mina keeldusin, keelend. Nad kasutasid ka teisi trikke, et saada minut soovitud ütlusi. Ma pidin omaks võtma, et olen egiptlane ja viibinud Afganistanis. Nad ütlesid. Koridoris on keegi, kes teid seal nägi. Sule Kaincum, kas kutsume ta sisse? Ma ütlesin siis olge lahked. Aga kedagi polnud seal. Kolm nädalat pärast mu kinnivõtmist teatati, et järgmisel päeval saadetakse mind tagasi Saksamaale. Järgmisel päeval tulid valvurid videokaameraga ja üks käskis mul seina juurde seista. Öelda oma nimi ja siis öelda, et minuga on kõik korras. See tähendab vaimselt ja kehaliselt tasub, et nüüd me sõidame lennujaama ja sealt Saksamaale, vagunsulises ma, ma küsisin, miks ma peaksin seda tegema. Tema vastas, mu ülemusel on seda vaja. 23 päeva hoidsid Makedoonia julgeoleku ja kontraterrorismiteenistuse agendid haleetel Masritki. Makedoonia ajakirjaniku Anna Petrosse Eva andmetel olevat LKA teatanud Makedoonia julgeolekujõududele Elmasri saabumisest riiki ja palunud ta kinni võtta. Palvet põhjendati väitega. Tegemist olevat 11. septembri rünnakuga seotud terroristiga. Keegi politsei informaator öelnud Petrosseevale jälitanud teda vaid täitsime üksnes sõbraliku riigi salateenistuse palvet. Hiljem avaldas tollane luure keskagentuuri direktor George Tenet Makedoonia julgeolekuteenistuse juhile silion Agramovskile ametlikku tunnustust suurepärase koostöö eest. Saksamaa valitsus pole seni avaldanud Makedoonia vastu mingit protesti oma suveräänsete õiguste massiivse rikkumise pärast. Pärast kahtkümmet kolme päeva Makedoonias viidi mind õhtul hotellist välja. Käed pandi raudu ja silmad seoti kinni. Häältest sain aru, et me sõidame lennujaama. Mind viidi mingisse ruumi. Siis suleti usalia igast küljest, sadasid pihta hoobid. Mingi terava riistaga lõigati mul riideid, selles. Ma üritasin ennast kaitsta, kuna nad tahtsid mul ka aluspüksid alla tõmmanud sandi, aga siis löödi veel kõvemini sätes. Oh, ma kuulsin, et pildistati ka. Kes kui mul silmadelt korraks side ära võeti, nägin seitset musta maskiga meest. Nad tõmbasid mulle dressid selga ning panid vöö ümber käed sidusid selja taha vöö külge. Nad toppisid mulle tropid kõrva ja nende peale panid kõrvaklapid. Lõpuks tõmbasid nad mulle koti pähe. Nad vedasid mu mõnisada meetrit lennukini 15 trepiastet üles. Seda ma veel mäletan. Siis tõugati mind maha ja süstiti õlga, mingit uimastit. Pärast seda süsti vajusin ära. Ma ei teadnud enam, mis toimub. Samal ajal, kui Elmo ohvrit Makedoonias kinni hoitakse, toimub Washington Posti väitel NK peakorteris diskussioon teemal, kas ebarahuldavaid ülekuulamistulemusi arvestades Peaks Elmas toimetama Makedooniast kuhugi teise riiki intensiivsemale küsitlusele. Luure, keskagentuuri Al-Qaeda üksuse direktriss toetab seda plaani. Ta jäi arvamusele, et Helmasri on oletatavalt terrorist, kirjutab Washington tõust. Teised kõhklesid. Nad tahtsid kõigepealt oodata ära passi ekspertiisi tulemused, sest polnud ju olemas mingit kinnitust, et Elmasrid pole see, keda ta väitis end olevat araabia päritolu Saksa kodanik, kes pärast naisega tülitsemist on läinud reisile. Al-Qaeda üksuse direktriss suutis oma arvamuse läbi suruda. Ta andis korralduse metel marssali tuleb viia afganistani Ellgaa vanglasse. Me teeme teoks selle, mida teised ei suuda sageli tõeliselt riskides seal, kus kõige rohkem mängus ja oht kõige suurem, oleme meie kohal. Esimesena. Luure keskagentuuri kodulehekülg. Meie visioonid, eesmärgid ja väärtused. Pärast maandumist viskasid nad mu mingi sõiduauto pakiruumi. Me sõitsime umbes veerand tundi. Mind tiriti välja, siis trepist alla mõne sammu pärast lükati mind põrandale, virutati jalgadega vastu selga, õlgu pead olnud on, siis võeti mult kõik köidikud ära. Seejärel sulgus uks ja nad olid kadunud. Mõne tunni pärast ärkasin väikeses räpases ruumis läbi tillukese akna. Nägin inimesi, kes olid afgaanipäraselt riides. Siis taipasin, ma olen Afganistanis ainult heff, küsisin mehelt oma kõrvalkongis, kus me oleme fraarima vastased. Oleme Kabulis sümbrinthaabun. Varem kongis viibinud olid seintele kraapinud kuupäevad, millal nad olid arreteeritud ja millal nad olid näljased alustanud. Nad olid pärit Iraagist, Pakistanist, Jeemenist. Ka koraani värsse ja palveid oli seintele kritseldatud. Hilja õhtul viisid neli musta maskiga meest mu ülekuulamisruumi. Seal pidime ennast alasti võtma ning pildistati, mult võeti Verginum, pidin andma. Uriiniproovi peabki, seal oli üks Ameerika arst, keegi palestiina aktsendiga araablane, tõlkes ta juttu on. Järgmisel päeval tirisid seitse musta maskiga meest mu uuesti ülekuulamisruumi. Nad lükkasid mu vastu seina ja karjusid mu peale. Ameeriklane. Siis ta küsis mult, kas te teate, miks te siin olete ta, kes avastasin, et see on tegelikult minu küsimus. Tema ütles. Te olete riigis, kus pole mingeid seadusi, keegi ei tea, kus te olete. Kas te mõistate, mida see tähendab? Avastasin jah, mõistan kinni ja saan siit ja siis ta ütles, et te võite jääda siia 20-ks aastaks. Teid võidakse siin mattagi, keegi ei saa sellest midagi teada. Halettel masteri röövimine pole mingi üksikjuhtum. Vahepeal on tulnud päevavalgele tosinkond samasugust lugu. Mainekas Inimõiguste organisatsioon American tsiviilliberpisi Union esitas detsembris 2005 Elmastri nimel USA kohtusse hagi endise LKA direktori George Teneti ja röövimises osalenud lennufirmade vastu. Selle suhteliselt hästi dokument teeritud juhtumi najal tahab Inimõiguste organisatsioon lõpetada Ellgaa poolt praktiseeritava niinimetatud rendissoni terrorismis kahtlustatavate toimetamise välismaale. Vastavalt kaebusele taipasid LKA ametnikud Afganistanis juba mõne päeva pärast, et isik, kelle nad röövisid, vangistasid ja üle kuulasid, on süütu. Eksimusest, teatati endisele LKA direktorile George Tenetile. Sellest hoolimata jätkus kelmas ebaseaduslik vangistus ja ebainimlik kohtlemine. Veel kaks kuud. Mind viidi tagasi räpasesse kongi. See oli umbes kaks ja pool kuni kolm ja pool meetrit suur. Seal oli määrdunud plast, vaipia, plekiline tekk ja plastkauss. Tualette ei lasta hädanšbee, toda kausi võib hiljem tualetti tühjendada. Muud selles kongis polegi sellelgi räpane tekki kaitsnud jäise külma eest. Kahel korral 100. väljas isegi lund. Ma üritan magada, aga ei suuda uinuda. Külman stiilis, kui ma istun, tunnen, et olen kohutavalt väsinud, peaks magama. Ma ei saa magada, sest külmunud kontakt teiste vangidega oli rangelt keelatud. Meil ei lasknud kordagi välja ja polnud midagi, millega aega veeta. Kellegagi ei tohi rääkida. Istud nurgas, mõtled, kuni väsinud üritad magada, aga ei saa ju nupule vajutamise peale magama jääda. Niige magatud juba 10 aasta jagu ette. Ja aina mõtled selle loo üle järele. Mõnikord saad vihaseks muutuda agressiivseks, kibestunuksi saue kuid kõige jubedam oli toitlustamine. Päris alguses, kui ma kungi jõudsin, oli mu suur janu. Mul pole iial olnud sellist janu nagu tol päeval. Nurgas oli mingi pudel veega juba kaugelt võis haista, et kõlbmatu just nagu akvaariumist. Ma palusin siis valvurite annaks mulle joogivett, nii et tema osutas pudeli, nagu ma ütlesin, seda ei saa juua. Tema vastased 100., jood seda või sa ju midagi lugemist. Pigistasin siis nina kinni ja võtsin ühe lonksu. Maitse püsis veel tund aega suus, ajas oksele. Tihend, kuigi midagi välja ei tulnud. Ja nii iga päev. Söögiks saime kanakonte toidujäänuseid kontele vees keedetud ja malandi lihtsalt nii koos leivatükiga need meile antigi. Ons keegi mõnikord saime hallitanud riisi? Iga ülekuulamise ajal kurtsime halva toitlustamise pärast. See ei ole meie, vaid afgaanide probleem, kõlas ameeriklaste vastus. Kuid afgaanidele pole lennukeid, millega inimesi Euroopast siia vedada. Korduvalt palusin ma luba kontakteeruda saksa ametivõimudega. Seda mulle ei võimaldatud. Ühtekokku kuulati mind esimestel nädalatel neli korda üle. Kaks ameeriklast olid alati kohal. Psühholoogia vangla juhataja. Nad esitasid mulle alati samu küsimusi. Miks ma tahtsin Makedooniasse minna, kas ma tunnen ekstramiste, kas ma tunnen kedagi, kes annab islamiorganisatsioonidele raha? Ma ei tunne mitte kedagi, ütlesin ma neile. Hiljem umbes kuu aja pärast hakati tungivalt parima ulme ja noi Ulmi kohta. Multikultuurimaja on viis ulme islamiinfokeskuse kohta doktori Sofi redase jaami kohta ja multikultuurimaja tegevuse kohta, kes, mida Teedagi, mida räägitakse reedestest palvetundides. Selliseid asju. Kust said LKA agendid detailset infot julmi kohta kes jälgis mošeed? Kas ainult Baierimaa põhiseadusekaitsjad tegutsesid ka seal ise aktiivselt, nii nagu muudel samasugustel juhtudel. Kas kahe riigi salateenistused töötasid käsikäes? Hulk pressiteateid vihjab koostajale. Verlynerd saitunktsite keerib saksa salateenistuse töötaja sõnu. On hämmastav, et ameeriklased pärisid Afganistan Taanis Elmo aserite üle kuulates infot mida nad olid meilt saanud ametlikult selliste väidete kinnitatud nagu ka pressiteadet, mille kohaselt olevat keegi Baieri põhiseadusega kaitsekomisjoni töötaja andnud ühele LKA kontaktisikule toimiku ELMO Sri kohta. Nei ulmis külastasel maski korrapäraselt araabia mošeed niinimetatud multikultuurimaja. Seal puutus ta kokku inimestega, kes huvitasid terroristide jälitajaid näiteks redase jaamiga Egiptuse päritolu kodanikuga, keda kahtlustati osavatus. Oktoobris 2002 valis toimunud atendaatide kavandamisest. Elmo Asseri sõnul otsinuta redaarse jaamiga ühel ajal korterit peale selle sõitnud kord koos kala ostma. Pole leidnud kinnitust, et redasse jaam oleks mingi terrorismiaktiga seotud. Praegusel ajal Berliinis. Prokurör kahtlustab, et tunti huvi redaarse jaami taoliste inimeste vastu Elmari ümbruskonnast ning tema reisis Makedooniasse. Nähti võimalust küsitleda teda intensiivsemalt, kui see Saksamaal oleks võimalik olnud. Halettel mas imestas, milliseid detaile LKA agendid teadsid. Infot oli neil mitte üksnes selle kohta, kellega ta julmi mošees suhtles vaid nad olid teadlikud ka tehingutest tema pangakontol ning sellest, et auto, mille ta kordredaarse jaamile laenas, oli registreeritud ta naise nimele. Me seisame üksteise kõrval ja üksteise eest. Teenimine, eneseohverdus, meeskonnatöö ja vaikne patriotism on meie kaubamärgiks. Luure keskagentuuri koduleheks. Külg meie visioonid, eesmärgid ja väärtused. Vanglas oli umbes tosin vangi Jeemenist, Saudi Araabiast, Iraagist, Afganistanist ja Pakistanist. Me olime üksteisest rangelt eraldatud, kuid jätsime tualetti, salajasi teateid, mis oli juhtunud teiste kaasvangidega ja muud sellist. Öösiti, kui valvurid olid läinud, saime üle koridori üksteisega juttu ajada. Me otsustasime, et viiendal märtsil 2004 alustama näljastreiki. Viskasime ka veepudelid välja, keeldusime ka vett joomas. Enamik vangidest oli siin juba pikemat aega olnud ja nii kehvas seisukorras pidid näljastreigi nädala pärast katkestama. Peale minu pidas vaid üks pakistanlane kauem vastu. Mõnda vangikaaslast tuli kuskil teises ameeriklaste vanglas julmalt piinatud näiteks niinimetatud pimeduse vanglas. See vangla on maa all kuskil Afganistan lihtsalt said kogu aeg absoluutne pimedus ja 24 tundi kogu aeg kõva muusikaksi. Selline närvesööv muusika. Räppmuusika, mis ülistab Ameerikat ja Iisraeli pila vallachiti Muhamedi. Nad seoti kättpidi lasteaia rikkusid seal ihualasti külma käes tsunft viis päeva ei antud neile ei süüa ega juua. Ümbriku human. Vangid jutustasid, et pärast viit päeva ja ööd olid jalad üles paistetanud ja randmed kettidest verele hõõrutud. Kui nad lõpuks lahti seoti, kukkusid nad kottidena põrandale. Üks Tansaanias pärit lang rääkis, kuidas Ameerika agendid toppisid ta kohvris luku taha. Päris väikesesse kohvrisse, nii et oli justkui kokku väga rattud. See kohver haises millegi järele ja nad hoidsid teda seal kaua. Selle haisu ja kitsikuse pärast ei saanud enam hingata ja hakkas röökima. Siis lasinata välja ja siis toppisid jälle tagasi ja nii edasi tegudeni lihtsalt tal olid hambad sisse löödud. Peas olid haavad, käsi oli kolm korda katki murtud, innov, mingit arstiabi ei antud, siis psühhiliselt olid omadega täiesti läbi. Ühtelugu ma kuulsin seda oma kongist, tagus ta vastu seina kas peaga või kogu kehaga. Uurisin seda ikka ja jälle ning üritasin teda lohutada ja aidata grant. Teine Pakistanist pärit mees oli haige tsentrumis Austin, kuulsin teda kogu öö oigama, ta ei suutnud voodist tõusta, talle ei antud mitte midagi, ei rohtu ega tulnudki arstega vaatama. Os Tansaania, see Tansaanias kusi verd, aga keegi ei hoolinud sellest. Seedanzaniast Olilaiid saidi 43 aastane mees juhatas islamistliku heategevusorganisatsiooni all Harameini harukontorit. Mais 2003 toodi laid Sayidi Afganistani ning hoiti teda 16 kuud ilma süüdistust esitamata vangis ja piinati vanglas, kuidas ta teiste hulgas haleedel Masrit. Vangid õppisid üksteise telefoninumbreid pähe ja tõotasid, et kui üks neist saab vabaks, siis võtab kohe teiste sugulastega ühendust. New York Times kirjutas juulis 2006 esmakordselt Sayidi juhtumist ning suutis tänu telefoninumbritele, mis Elmas meelde jätnud, teisigi vange identifitseerida. Kaks pakistanlased oli vahepeal Guantanamosse üle viidud Laitsaiidile, sellele Tansaniast mängiti pärast mitut kuud vangistuses viibimist, üks lindistatud telefonikõne ette ning kahtlustused tema suhtes osutusid aru saamatuseks. Oli oletatud, et Pealt kuuldud telefonikõnes oli ta oma naise vennaga rääkinud lennukite ostmisest. Tegelikult oli juttu olnud autorehvidest. Minul vedas. Vaid kord tekkis mul kõrge palavik, aga peavalud ja pööritus olid kogu aeg. Näljastreigist hakkasid liikmed värisema ja tekkisid nägemishäired. Meie vangide seas valitses suur solidaarsus. Igaüks püüdis teist lohutada, on suga ampson alguses, kui mul oli vaid üks tekki ja ma ütlesin, et siin ei saa kuidagi magada. Siis palus üks vang 1000 korda valvurid, et kas ta võib oma teki mulle anda. Ja seda ta tegigi, kuigi tal oleks endalgi tekk ära kulunud. Ja need olid tõesti kenad. Head inimesed. Me garanteerime Ühendriikide rahvusliku julgeoleku ning ameerikalikku elu ja ideaalide säilib. Luure keskagentuuri kodulehekülg, meie visioonid. Eesmärgid ja väärtused. Dick Marty räägib kogu maailma katvast ämblikuvõrgust. Juunis 2006 esitas Šveitsi parlamendi liige Euroopa nõukogu ülesandel raporti Ellgaa salavanglatest ja salajasest vangide transportimiseks Euroopas. Elmas juhtum oli talle varaseks näiteks Ellgaa praktikast. Sel ajal, kui Euroopas üritatakse kehtiva õigussüsteemi raames reageerida rahvusvahelise terrorismi ähvardustele arendavat Dick Marty raporti kohaselt Ameerika ühendriigid plaane, mille eesmärgiks on pidada võitlus terroriga väljaspool seadustega piiratud ruumi. 14-le Euroopa riigile, sealhulgas ka Saksamaale, heidab Dick Marty ette, et nad on sallinud USA inimõigustevastast tegevust. Näljastreigi, 23. päeval jõudsid ameeriklased pakistanlasele kokkuleppele. Ta lõpetas näljastreigi, sai korraliku toitu, värsket vett ja raamatuid lugemiseks. Ta viidi üle paremasse vanglasse. Mina poleks ka sellise diiliga nõustunud, saab kiidavangi tahta. Ma ei mõelnud kordagi alla anda, tähendab siis, kas muutub midagi või siis on surmule 1000 korda etem, kui jääda sellisesse olu Koznendises sotsi untsu. Plärin. Pärast kahtekümmend neljapäeva näljastreiki hakkasin ma nii kõvasti, kui suutsin kongi aknast välja karjuma ja ameeriklasi sõimama. Mõned inimesed kogunesid akna alla. Ma üritasin neile oma saatusest rääkida ja palusin abi. Üks mees lubas selle eest hoolitseda, et ma saaksin vanglajuhatajaga rääkida. Kui kaks päeva midagi ei juhtunud, hakkasime uuesti kongi aknast välja karjuma. Õhtul viidi mind ülekuulamisruumi. Vangla juhataja ütles, et usub, et ma ei kuulu siia jääda, olevat saatnud Washingtoni protokolli. Ja siis ta küsis, miks ma näljastreiki pean. Ma ütlesin talle, et halva kohtlemise pärast tähendab toidu vee ja sellepärast, et meil ei ole siin mingeid õigusi. Ja et ma isegi ei tea, miks ma siin olen. Siis ta küsis, mida te tahate selleks, et näljastreiki lõpetada. Ma vastasin, et tal on valida neli võimalust. Magas, näljutan surnuks võida, laseme otsekohe vabaks. Või lastakse mul rääkida kellegagi saksa ameti võimudest, kellel on voli otsustada, ilma et peaks veel kelleltki luba küsima. Või siis saatku mind Ameerikasse kohtu ette. Tema ütles, seda ei saa mina otsustada. Ta teatavat Washingtoni. Washington Posti andmetel oli ekspertiis NK peakorteris Elmas passi ehtsaks tunnistanud. Sakslase röövimine tunnis ta veel ka oli viga, mis siis nüüd? Mõned tahavad kohe saksa valitsusega kontakteeruda, teised on selle vastu ja teevad ettepaneku saatel gaasi Makedooniasse ja seal vabaks lasta. Mingeid asitõendeid ei oleks. Lennukipiletit poleks mitte midagi. Mingi pressimüra ja kõik keegi ei usuks teda. Kui LKA bossid Tenetit juhtumist informeeritakse kannatav Washington Posti andmetel oma vestlus kaaslastele ette, millised on tegutsemisvõimalused? Condoleezza Rice tollal Bushi nõunik rahvusliku julgeoleku alal on sakslastele teatamise poolt. Me ei või riskeerida sellega, et president peab Saksa kantslerile valetama, juhul kui asi päevavalgele tuleb, märgib keegi valitsusametnik. Otsustatakse, et Ühendriikide suursaadik Saksamaal informeerib tehtud veast Saksa siseminister šiilit. 35. näljastreigipäeval ei suutnud ma enam üles tõusta. Kui häda oli, kasutasin pudelit stagna ei suutnud tõusta. Ma ma ei näinud ka enam midagi, ainult mustad täpid olid silme ees. Tugevad, peavalud, kõhuvalud. Aga ma mõtlesin, et pean lõpuni vastu su enda. 37. näljastreigipäeval lubavad vangla juhataja ja arst, et kolme nädala pärast lastakse mind vabaks, hakaku ma nüüd sööma. Kuna nad ei suutnud midagi garanteerida, keeldusin ma sellest. Siis ta ütles. Okei, meil on ka teisi meetodeid. Mina ütlesin, tehku, mida ta õigeks peab, sellega. Mind viidi kongi. 20 minuti pärast tulid neli maskiga meest. Panin käed raudadesse ja keti. Mind tassiti ülekuulamisruumi, seoti tooli külge, üks hoidis mu pead kuklas ja siis tuli arst voolikuga, mille üleval otsas oli lehter. Et ta lükkas mul vooliku läbi nina makku aineid ning valas midagi kakaomaitselist sisse. See oli väga ebameeldiv tunne. Me võime teid iga kord niimoodi toita, seletas arst. Ma lõpetan streigi, kui kõikidele vangidele antakse paremat toitu, tegin ma ettepaneku. Ärge rääkige teiste, vaid ainult iseenda eest. Hiljem toodi mulle raamatuid ja toiduaineid kalakonserve, juustu, oliive, maiustusi. Hakkasin uuesti sööma. Meil võis olla koraan ja seda ma lugesin ikka ja jälle. Vahepeal lugesin palveid. Sellises olukorras mõtled rohkem jumalale kui muidu kuskil väljas. Siin on kõik teed kinni, ainult see on sulle veel jäänud. Koraaniga sai n natukene lohutada ja ka aega viita. Ja teatud kohad andsid tõesti jõudu. Kuigi minu vabastamiseks tuli mitu korda räägitud, möödusid nädalad, ilma et midagi oleks juhtunud. Kord saabus Washingtonist üks Ameerika psühholoog. Nagu ta ütles ekstra minu pärast. Ta küsis, mis mind kõige rohkem häirib ja mida ma teeksin, kui vabaks saan. Okei, ma usun, et sa saad varsti välja, teatas ta pärast tunni möödumist ja kadus. Mai algul, teatas vanglajuhatajad. Järgmisel päeval tuleb mulle taas külaline. Esimest korda viiakse mind ilma käeraudadesse ja tavalise brutaalselt kohtlemiseta kongist välja. Mulle pakutakse teed ja küpsiseid. Üks sakslane. Ta nimetas ennast Sammeks talisale umbes meeter 80 pikk, pikad blondid juuksed, vurrud Tootsi ajaks. Tal olid kitsad prillid ja ta rääkis põhja, saksa aktsendiga õhustenistki. Ta oli kuidagi närviline, just nagu ei teaks, kuidas alustada tavalise hoolega sõnu. Ja räägime avameelselt kõigest ausalt momendist, päris avameelselt. Üks hetk, ma pean seda muudkui kaalutledes, millist sõna kasutada. Okei, siis mõtlesin, okei, te teate, kes mina olen, aga ma ei tea, kes olete teie siis see on. Kas te olete Saksa ameti võimudest? Selle peale pidas ta Ameerika kolleegidega nõu ja ütles mulle. Sellele küsimusele ei tahaks ma vastata. Kas Saksa ametivõimud peavad, et ma siin olen? Küsisin ma siis. Sellele küsimusele ei tahaks maga vastata. Parem kui ma ei, esiteks küsimusi, vaid ainult vastaks küsimustele. Ta ütles vaid, et minu naine ei teadnud, kus ma olen. Sam küsitles mind kolmel õhtul. Ta esitus umbes samu küsimusi nagu ameeriklased küsis julmi mošee külastajate kohta ja kas seal peab jutlust mõni ülesässitaja ja küsis ka konkreetsete isikute näiteks edasi jaami kohta. Viimase küsitluse lõpus ütles ta. Ma arvan, et nädala pärast saate siit välja. Selle peale ma muidugi vihastasin, iga kord öeldakse mulle midagi sellist, sul siis ma karjusin ta peale ja ütlesin, et ärgu ta oma nägu siin enam näidata. Dism homsest alustama jälle näljastreiki, aga seekord ma enam nii kaua ei oota. Hakaku nad seal Saksamaal liigutamata. Seepeale ütles tema arvamust vaid, palun ärge alustage näljastreigilinnu. Andke talle kaks päeva aega, kuni ta saab Saksamaaga läbi rääkida. Island Haldi. Järgmisel päeval kinnitasid samm ja vangla juhataja mul kätt surudes, et kaheksa päeva pärast olema kodus reis minema küll pisut pikemaks. Kaks päeva hiljem tuli Sämma õhtul minu kongi. Ta sõitvad nüüd Saksamaale. Kas ta saaks mulle midagi kodunt kaasa? Avastasin, ei, tänan. Ma ei vaja midagi. Kes oli Säm, tegutses ta Saksa ametivõimude ülesandel. Ametlikult eitatakse sellist võimalust nördimusega, kuid kahtlused jäävad. Üks salateenistuse miljööga tuttavaks, ajakirjanik saadabel Masria advokaadile 2005. aasta lõpul Photo oletatavast agendist Helmastriga hüpata fotot nähes, see on tema ka teistel fotodel ja videolindil tunneta Sämi ära. Politsei organiseerib vastandamise 10 meest numbrit käes peavad reast oma niinimetatud hispaania peegli peegelklaasiga akna taha. Kui politsei lambi süütab, tunneb Elmastri kohe Sämmina ära mehe number kuus. See on Gerhard Leimann. Laose kriminaalameti töötaja. Mees on väga närviline ja väidab, et ta pole iial enne ilmasrit näinud. Ta võib tõestada, et küsitaval ajal polnud ta Afganistanis, vaid Viinis. Vaevalt on meil Masria, tema advokaat, politsei jaoskonnast lahkunud, saab advokaat. SMS-sõnumi identifitseerimine ebaõnnestus. Elmastria, tema advokaat on hämmelduses, nende arvates kulgessemm identifitseerimine edukalt. Pärast teenistusnimekirjades kontrollimist välistab riigiprokuratuur, et Sämi puhul võiks olla tegemist kriminaalameti töötajaga. Juunis 2006 tuleb välja, et advokaadi ja tema naise telefoni on kuude kaupa salaja pealt kuulatud. Telefonide pealtkuulamine algas täpselt sellel ajal, kui hakkasid liikuma jutud, et sämp, võib-olla föderaalse kriminaalameti töötaja. Me edastame objektiivset informatsiooni ja analüüse. Luure, keskagentuuri kodulehekülg, meie visioonid, eesmärgid ja väärtused. 27. mail andis vangla juhataja mulle korralduse enam mitte midagi süüa ega juua. Järgmisel hommikul läheb sõit Saksamaale lahti. Reis kestab vähemalt 20 tundi. Vahepeal polevat võimalust tualetti minna. Järgmisel hommikul sõidutati mind lennujaama. Laevakonteineris ootasid mind Sämmi vangla juhataja. Vanglariietuse asemel pidime oma isiklikud riided selga panema. Mulle anti tagasi reisikott, mis oli Makedoonias ära võetud. Siis seoti mind kinni. Taas pannakse mulle side silmadele, tropid kõrvadesse nende peale kõrvaklapid ja viiakse mind lennukisse. Lennu ajal hakkasid kõrvaklapid pigistama. Küsisin Sämmilt, kas ma võin need ära võtta. Sam küsis omakorda ameeriklastelt, kas võib. Siis võttis ta mult kõrvaklapid ära, viha. Lennu ajal püüdis minuga veidi vestlust arendada. Ta ütles, meil on nüüd uus president ja hiljem ütles ta. Nüüd me oleme Euroopas, aga me ei maandu Saksamaal, vaid kuskil läheduses. Aga kus, seda ta ei öelnud. Ja et siis me läheme lahku, teised võtavad mu oma hooldas, säilitab oma rahu ja ma saavad päris kindlasti koju. Ainult natukene peab kannatust olema. Saksa valitsus kinnitas pikka aega, et Helmas juhtumist saadi teada alles advokaadi kirja kaudu. Kuid pärast ühe artikli avaldamist Washington postis pidi endine siseminister Tšiili tunnistama, et info röövimisest oli tulnud juba kaks nädalat varem USA suursaadikult. USA suursaadik olevat öelnud šiilile, umbes nii. Härra minister. Mul on ebameeldiv kohustus teatada teile, et meie salateenistus on eksikombel röövinud ühe saksa kodaniku. Palun jätke see asi enda teada. Küsimusele, miks ta seda teavet uurimisorganitele edasi ei andnud, vastas endine siseminister. Mina ei ole prokuratuuri uurija abi. Ma ei tea tänaseni, kus me maandusime. Mind viidi mingisse väikebussi. Ma ei saanud aru, mis keeles mu saatjad rääkisid. Kuue tunni pärast lasid nad mu välja ja võtsid silmadelt sideme. Me olime mingis üksildases mägikohas. Pime oli juba, mehed käsutasid, et Ärguma ringi pööraku vaid hakaku otse seda teed mööda, kus ma olin edasi minema. Sel hetkel mõtlesin, et nad lasevad mu siin maha, aga see oli säärane jumalast hüljatud koht. Siis hakkasin astuma. Umbes 400 meetri pärast keeras tee järsult vasakule. Minu ees seisid kolm mundris meest kalašnikovidega ja nõudsid mu passi. Üks ütles. Te olete siin illegaalselt, tulge kaasa. Ta osutas käega. Nõnda. Siis ma mõtlesin, täitsa lõpp. Jälle hakkab siin kõik otsast peale. Ning viidi mingisse väikesesse büroohoonesse. Lipu järgi taipasin, et Me oleme Albaanias. Ma rääkisin piirivalvurile oma loo. Ta naeris mu välja. Ma nõudsin kontakti saksa saatkonnaga. See pole vajalik, ütles komandant viimedit Iraanasse ja te saatemaalt lahkuda. Enne kümmet õhtul lahkusime piiripunktist ja jõudsime hommikul kell kuus ema Teresa lennujaamade Iraanas. 100 meetrit enne sissepääsu jäi auto seisma. Mehed võtsid mu passi ja 320 eurot minu raha, et osta lennukipilet. Veerand tunni pärast tulid nad tagasi. Ütlesid, et mingu ma sisse. Mind oodatakse. Ma läksin talle järele ja möödusime kõikidest kontrollidest. Ta saatis mu lennukini ise jäi maha. Kes ta siis startis, lennuk Frankfurti poole. Mais 2006 lükkab USA Föderaalkohtunik Thomas Ellist tagasi kaebuse Ellgaa vastu, mille Ameerika Inimõiguste organisatsioon oli Elmo Sri nimel esitanud. Süütõendite esitlemine kohtu ees oleks tähendanud detailset arutelu selle üle, kuidas USA terrorismis kahtlustatavaid välismaale toimetab. Kohtunik Ellis vihjab oma otsuses küll sellele, et ta usub Elmasri lugu, kuid toonitab, et Helmas rei isiklikud huvid peavad rahvusliku huvi riigisaladuse hoidmise kõrval tahaplaanile jääma. Meie edu sõltub meie võimest tegutseda absoluutse diskreetsusega ning kaitsta oma allikaid ja meetodeid. Luure keskagentuuri kodulehekülg, meie visioonid, eesmärgid ja väärtused. Kas teil uuemat fotot ei ole? Küsis saksa ametnik mult passikontrollis. Kõik need viis kuud polnud ma saanud võimalust habet ajada või juukseid lõigata. Küüned, ma närisin lühikeseks. Foto pole vana, ma lihtsalt näen vana välja, vastasin ma. Kui ma ta oma ID-kaardi ja juhiloa ette näitasime, hästi, mida edasi? Ma sõitsin rongiga ulme. Jõuan koju. Teen ukse lahti, satsionovskist, korter on tühjaks kraabitud. Said kõik asjad kastidesse pakitud. Paistelised, mu pere polnud enam tükk aega siin elanud. Mul polnud ka telefoni. Multikultuurimajas rahustas mind üks tuttav, ära muretse, su naine ja lapsed on Liibanonis. Kui nad polnud nädalaid minu arust midagi kuulnud, sõitsid suures hirmus mu naise vanemate juurde. Ma helistasin neile ja seletasin laiali vastus, mis oli juhtunud, pun, tasid, suvikum ja et tulgu nad nüüd tagasi puhuda siididega. Nädalaga, pärast oli naine koos lastega tagasi, kodus kasvas. Ongi kogu lugu. Ühe luure keskagentuuri ohvri jutustus Christian treileri Pole teada, kui paljud LKA röövimise ohvreid on kaduma jäänud võib oletada, et enamik neist ei räägi iial avalikult oma saatusest. Tõesti, hirm. Kui me tagasi Saksamaale jõudsin, ei julgenud oma korteris magada, siis ma oletan. Nad mõtlesid tõesti, et see ei hakka midagi rääkima. Dosem vihjas ka nagu sinnapoole ta ütles. Te olete piisavalt intelligentne ja teate küll, mida ma mõtlen. Kuulsite Austria raadio olemuslugu Kabulis vangis autor Christian preeser lavastaja raadioteatris Virko Annus, tõlkija Piret Pääsuke, helirežissöör Külliki Valdma. Teksti lugesid Riho Rosberg, Toomas Lõhmuste ja Virko Annus.