Nõnda mängis Eesti raadio džässorkestris 1945. aastal Eerik Winstoni pala oaasid. Sellega algab sari, tõsi Eesti raadiolevi, orkestrit test, džäss orkestrist estraadiorkestrist ning ETV ja Eesti raadio estraadiorkestrist. Niisiis praktiliselt üks sama orkestriga kolme erineva nime all. Et Estonia teatris oli põlenud ringhäälingu heliarhiiv umbes 600 Shellak plaati ligi 10000 palaga, siis muusikavalik oli raadius äärmiselt väike. Saatekeskuses oli koguni filmiprojektor, millelt mängiti muusikat filmide heliribalt. Plaadilintide nappuse tõttu anti otse saada täitsa solistidelt sümfoonia džässorkestrit. Ja viimane mängis koguni kaks korda päevas lõuna ajal ja õhtul. Tollal olid raadio orkestrid, koor, toimetused, tehniline ja büroo personal, nagu üks pere, kõik mahtusid vanasse raadiomajja. Ega seal praegugi ruumipuudust ole. Kui televisioon tuli, siis alustas seegi teisel korrusel. Stuudios number kaks väiksema stuudios. Keldrist päästis heliinsener tehnik Olev Kask kaks ringhäälingu oma võtete plaate. Need olid määratud hävitamisele põletamisele, kuna see oli kahtlane muusika ja veel kahtlasem teks, mis nende plaatide peale oli räägitud. See niisugune pääst reaktsioon oli suur risk ja seal oli muuseas ka 42 sekundit Eesti raadio džässorkestrit mängimas Rostislav Myrk Kuulovi juhatusel. Ja pala oli džauli Paaneti Sky lainer. Eesti raadio džässorkester loodi 25. septembril 1944 Landessender Veevali tantsuga apelli baasil. Kuni 18. märtsini 48 kasutati mis orkestri nime edasi oli Eesti raadiol, nagu millalgi igal pool Nõukogude liidus estraadiorkester. Esimeses koosseisus ja aastakümneid hiljemgi mängis trompetit eesti tuntud kunstnik akvarell-ist Enno lehis, kes ühtlasi on nii-öelda viimane Mohikaanlane sellest algkoosseisust. Mina sain, tema kolleegid, oleks üks aasta hiljem. Ma äsja kuulsin sinu käest nii huvitavaid asju, ma tahaks, et sa räägid seda ise, kuidas see, kuidas see esimene proov seal üldse oli, kuidas sind üles leiti ja kuidas see orkester kokku tuli, sina olid kohe kõige esimesest proovist peale, olid seal oma pilliga. Tegelikult estraadiorkestri vot toimusid endise tütarlaste kommertsgümnaasiumi, praeguse inglise kolledži ruumides ja eeti esikusse, see väike ruum, mis meile Pulte ja Pille ja ja saate tehnika täis, et isegi tähendab, kuidas nimetatakse seda meest, kes teadvustab teadust teaduste ja see oli ka samas või teadvustav samas täitsa all. Nii et oli päris kasulik, et seal oli saate ajal ta keeras ukse lukku, et ei tuldaks, sega. Mina tulin aasta hiljem sinna orkestris ja siis me olime juba üleval teise korruse peale ühes ruumikas klassis selle džässorkestriga. Aga see oli mulle praegu täiesti uudised, esimesed tööpäevad olid esikus ja sealt läks lastesaade läks otsesaade. Nii et tulite kokku mängisite lood läbi. Estorkester mängis ju kaks korda päevas lõunamuusikat ja õhtul tantsumuusikat ja nii, et orkestrile oli ikka täielik töökoormus, oli suur. No aga dirigenti me polnud ja siis viiulimängija Eduard Kurt, tema istus seal lähedal ja tema tõusis üles ja lõi orkestrile lahti ja siis oli, hoolitses juba rütmi eest. Elmar Kruus. Kui lugu juba käis, siis ta enam ei juhatanud, siis ta mängis viiulit. Ja kas on meeles, mis oli kõige esimene lugu, mida ta mänginud? Küsisite minu meelest päikesepaiste seriaal. See on see pahavara vara vara vararada rajada, rajada rada, rajada kahju, seda linti ei ole džässorkestriga enam olemas. Aga ma leidsin ühe üsnagi haruldase lindi, mida me praegu kohe kuulame. No tol ajal, kui see estraadiorkester või džässorkester, mis ta oli seal merekoolis, oli endises tütarlaste kommertsgümnaasiumi, hiljem oli seal merekool, seal käisid ja merekoolipoisid, käisid ukse taga proovimas ja ja siis oli ju niimoodi, et see diktor oli vana maja keldris siin ja juhtme kaudu oli ühendus siis selle merekooli stuudio ja selle vana maja keldri vahel, nii et diktor enam teadustaja enam orkestriga koos ei olnud. Ja selles mõttes oli, meil oli nagu sa mäletad, väga tore selles mõttes, ega keegi ei näinud, kui keegi juhtus purjus peaga tulema sinna siis kui ta oma partii ära mängis, ega siis sellest lärmi ei tulnud. Aga siis vana majaga sul oli ka seotud üks, üks episood, sa käisid seda vana maja vaatamas või? Kui hakati ehitama raadiomaja ja siis mina olin juba selle sel ajal üliõpilane pusi kunstiinstituudis. Ma käisin seda maja ehitust maalimas kompositsiooni tunnis. Nii et see oli ülesanne, see oli ülesanne. Ja see kukkus, mul. See oli akvarelltehnikas ja see kukkus mul nii hästi välja, et isegi pandi lehte. Siis peaks üles otsima selle lehe, kus pilt ilmus. See on omamoodi Eesti Raadio vana maja. Ega sa seda aastaarvu ei mäleta, see pidi olema kuskil 45. See võis olla jah, neli 45. aastal täiesti. Jah, ja kui võtta seda, et tegelikult on see maja sai katuse alla ju enne sõda ja sõja ajal ta seisis katuse allilma, et siin keegi lillegi liigutanud. Kui mina tulin siia esimest korda siia majja, siis akende peal siin alumisel korrusel seisid liivakastid. Ja siis ma küsisin ühe vanema töötaja käest, et mis liivakastid need on ja mulle öeldi seda, et Need on need liivaproovid mida võeti tee pinnasest ennem kui hakati seda vundamenti ehitama. Ja mulle on räägitud ka seda, et see oli sel ajal esimene raadiomaja Euroopas üldse, mida hakati spetsiaalselt raadio tarbeks ehitama ja selle tõttu hoolitseti selle eest, et vundamendi paigutus ja kõik see sisekujundus oleks niisugune, et see tänavamüra ei segaks saateid. Me käisime ju džässorkestri poistega Kopli kaubajaamas laadimas koos saksa sõjavangidega tühjaks neid soome papiga täidetud kaubavaguneid, see oli Soome sõja reparatsioon, mida maksti 1955. aastani ja, ja need vana raadiomaja stuudiote seinad on kaetud kõik soome papiga. No vot, ja, ja sina olid raadios kui kaua? 20 aastast 1944 kuni 1964. Sain Kunstnike Liidu liikmeks ja siis oli mul üsna kenakene edu. Sain oma pilte müüa ja, ja mõtlesin, et läks juba raskeks mängidega. Aga tegelikult ma tean seda Enno lehis hoolimata sellest, et sind tuntakse kunstnikuna, sa olid ju seal Raslaveli orkestris olid ju trompetirühma kontsertmeister, see tähendab kõige parem Troppetister orkestris, seda küll. Nii et põhi oli, see oli ikka väga kõval. Ja näiteks kui, kui ma mäletan küllalt raskeid džässipalumist oli mängida, ega siis esimene trompet mängis natuke kõrgemalt, aga kõik teised pidid ju selle harmoonia kõik kaasa mängima. Muidugi see oligi see asi, et ega seda kerge teha, sest lood oli ka võrdlemisi keeruliseks, aina keerulisemaks läksid ja ainena kõrgemaks. Aga kuivõrd kunstiinstituudi peod, siis sa tegid ikka seal ka orkestrit. Nojah, ma sain ju raadiomajast repertuaari orkestreeri siin neid ümber. Et meil on külas trompetis Enno lehis, jätkame pisut trompetimängijatest. Alguses oli tompetistideeris kitse mets Helmut Orusaar ja Enno lehiskorruseliseks Estoniasse. Uued tulijad olid abi Seider Aare Helinurm. Sel ajal kirjutati millegipärast väga palju palu. Neljale trompetiheliloojatele meeldis väga see ansambel ja kirjutasin til pidi foorophilo. Raudme. Oli ka Harry Jamesi trompetipluus ja muud säärased palad. Eks mina arvasin ennast kaasa tõmmata sellest üldisest trendist ja kirjutasin intermetsa neljale trump letile ja ja seda mängisid abi Seidereerist, kitse mets, Henno Lehis, Aare Helinurm ja esiettekanne on mul ka, see oli 1959. aasta märtsis ja võtte on tehtud Estonia kontserdisaali laval. Siinkohal tuleb muide parandada üks, üks vale. Eesti entsüklopeedias on märgitud, et Eesti televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri eelkäijaks peetud näiteks Eesti NSV riiklike kunstiansamblite estraadiorkestrit. See ei vasta tõele. Eesti raadio džässorkestri eelkäija oli saksa rajal tegutsenud Landessenderi tantsukapell. Enamus mängijaid, kes sinna esimesse koosseisu kuulusid, olidki selles tantsukabelis mänginud. Vot niisuguseid apse esineb, seda enam, mida enam hakatakse fakte võtma nii-öelda lambist. Esimeses koosseisus olid, loeme kiiresti ka selle koosseisu, et dirigent noh, esimese loo lahtilööja oli Eduard kurt, siis tuli dirigendiks Vladimir Sapposhini, kellele pakuti filharmoonia laval esinevat suurt džässorkestrit. Tema läks ära, siis tuli Leo Tauts, Leo Tauts lahkus 45. aasta suvel ja tema asemele tuli Rostislav neer kuulas, kes oli juhatanud Jaroslavlis loodud Eesti riiklike kunstiansamblite džässorkestrit. Esimene viiulikontsertmeister, nagu öeldud, oli Edward kurt teine ja kolmas, hiiul olid Enn kandvere, Friedrich Kaasik. Gaasikud teatakse sellepärast, et tema laulis bossi poissi ja ja Mulgimaale ja neid laule seal John pori orkestriga teadsid kõik, aga tema viiulimängu kuuleme ainult siis, kui ta teistega koos mängib. Saksofoni instid olid Vladislav trajanski, Ilmar Kureniit, Herbert kulm ja Lembitut haudme. Ja transke asemele sain aasta hiljem. Kuna trianski oli oli väga napsilembene mees ja lihtsalt vallandati ja ta jäi edasi natuke ka veel muusikuna tegutsema, aga ei suutnud enam ühtegi kohta pidada. Trompet, tissid olid kitse mets Enno lehis Arusaar trumbonistid, Ülo raudne ja Kuido Neeme akordioni 11, klaverit mängis Konstantin Paalse klaverimängija Endale annus kitarrist ja teine akordionist oli Viktorignaatjev kontrabassist Kaarel Maran trummid ja orkestri inspektor oli Elmar Kruus. Võib ka meenutades dirigendikuupalk, oli 1000, et üks, 100 rubla. Kontsertmeister sai 900 ja orkestrisandid said kõik võrdselt kaheksasadat. Me näeme dirigendi Balkanil. Igal vahe oli orgistandiga ainult 300 rubla. Aga orkestri vänt oli ka muide Eesti raadios üks kõrgemini tasustatava töötajaid. Näiteks teadustaja sai ainult 400 rubla kuus, seega siis kaks korda vähem korkestrant. Nüüd mõni sõnaga nendest muusikutest, kes seal mängisid. Eduard Ta oli pärit Viljandist vaesest perekonnast. Esialgu mängis ta kodulinna tummfilmi kinos ja pill oli seal mustast riidest kotis, kuna viiulikasti ostmiseks polnud raha. 1931. aastal tuli ta John porikutsel Tallinna, mängis igasugustes restoranides, hiljem stroobel meelitas ta tunduvalt suurema palgaga oma orkestrisse ja kogunstroobeli orkestrit. 1939. aastal lagunes, orkester lagunes seetõttu, et orkestri juht asus ümber Saksamaale. Siis kurt hakkas mängima kuulsas trios kapridža. Kahjuks kurdi mängitud soolopalu ühtki säilinud, ta oli väga hea mustlasmuusikamängija ja mängis igasuguseid Pusta kõlasid ja rumeenia palu ja ja mängis Leo Tautsi kirglikku serenaadi. See lindistati aga hiljem Villem õunapuuga, kui õunapuu oli juba kontsertmeistri kohale tulnud. Ka teine viiuldaja n kandere oli tugev mustlasmuusikas ja Ta oli ka kuuldud ansamblis foor, hiljem Six Swingers, kus tuli mängida ka natukene isegi peast improviseerida. Kolmandat viiulimängija tri gaasikut ma juba mainisin, tema mängis ka poriorkestris viiulit ja tenorsaksofoni, muide tol ajal peaaegu kõik viiulimängijad mängisid saksofoni, kuna need, kes tahtsid kuskil restoranis mängida ainult riiuliga, ei saanud kohta pidada. Seepärast, et foksides ja moodsamates paladest tuli mängida saksofoni. Aga Friedrich Kaasiku häält me kuuleme natuke palas postipoiss, mida muidugi teavad kõik Eesti raadiokuulajad. Tänapäeval on ta parti. Neelad lari hinnad ei ole veel seda. Probleemi loori. Nad vehkida veenda kolleege huumoriga. Minu eelkäija Stranskist veel nii palju, et kunagi hiljem andis ta mulle lehekese enda kirjutatud valsiga saksofoni-le ja ta valusele armaniseerida ja orkestrile seada. See oli tehniliselt kerge, Palace tuntud ameerika saksofonist Rudy viiderdi stiilis. Tegin selle loo ära. Millegipärast transki ei tulnud ise mängima, vaid selle mängis linti meie orkestri hilisem saksofonist Viktor Reinla. Et aga ikkagi meenutada väga head saksofonist Vladislav transkid, keda hüüti panniks kuulakem unustatud pealkirjaga Ameerika Foxi, kus saksofonigrupi liider on just tema Nagu öeldud, sain mina Danske järeltulijaks nagu tema ei pürginud ka mina iiliti solistiks. Minust on jäänud järele ehk umbes 10 on soolopala. Lühemaid soololõike oli muidugi väga paljudes valades üks, mida tollal väga sageli mängisime, oli Ülo raudne seatud kaerajaan, kus altsaksofoni oli lühike soolo. Teistants saksofoni ja esimest klarnetit mängis Ilmar Kureniit. Tema oli olnud minu õpetaja Pärnu muusikakoolis, hiljem siis, kui teisele altsaksofoni tuli. Uudo Kallas hakkas kurenit mängima Nonii. Ta oli väga hea klarnet-ist, kuid kahjuks pole temalt Eesti raadio arvutis ühtki soolot. Küll aga leidsin Eevalt vainu luttu sarveloost ühe lõigu mida mängivad kaks klarnetit. Ilmar Kureniitja, Herbert kulm. Herbert kulm oli kirjade järgi teise klarneti esimese tenorsaksofonimängija aga tegelikult mängis ta teist tenorsaksofoni. Palgavahed niikuinii ei olnud. Ta oli tehniliselt Lembit raudmeest tugevam, toonilt aga pisut kuivem ja võib-olla seetõttu paigutate siis tema saksofon madalamale hääle. Ja kui tuli Eesti televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkester, siis hakkas ta mängima baritonsaksofoni. Kulm oli üldse esimene eesti klarnetimängija, kes hakkas mängima moodsamal Bööm süsteemi pillil. Tal oli väga ilus klarneti toon, mistõttu niinimetatud Milleri seades oli saksofonigrupi esimene hääl alati tema klannile til. Üks pala, mida Eesti raadio džässorkestriga tihti mängisime, see oli Boris kõrveri. Head ööd, algas just Herbert kulmu klarnetisoologa. Esimese tenorsaksofoni ja kolmanda klarnetimängija oli Lembit Raudmäe. Hoolimata sõprusest vägijookidega, mida tuleb tunnistada tegid oma tööd hästi. Üks tema leivanumbreid oli penni kaarteri videvik, kus ta mängis kolman Hopkinsi originaalsoolot. Pala alguses kuuleme Endel Annuse sissejuhatus klaveril teema meloodiat, mängibeeris kitse mets, sordiiniga, trompetit, Taustaks kolme klarneti akordid Palazai lindile, legendaarses merekooli stuudios ja osutus miski tehniliseks praagiks. Kuid aastaraamat Kuivjõgi õngitses lindi sõna tõsises mõttes prügikastist välja ja tänu temale saamegi aimu, kuidas 1945. aastal mängiti. Ehkki helikvaliteet on võimatu, julgen seda mängida, kui tükikest heliajalugu. Kui džässorkestri algkoosseisust vallandati flöödi ja tšellomängija, neid ei olnud enam vaja võeti viiendaks saksofonist yks Uudo Kallas, tema tuli ära filharmoonias, sümpoosioni suurest kontsert, džäss, orkestrist, tema siis veel sündimata pojast sai Eesti vabariigi peaminister ja silmapaistev poliitik, Euroopa liidus Siim Kallas. Uudo kallal. See oli juba 15 aastat olnud elukutseline saksofonist, jaani meist paljudega juba varem koos mänginud. Solistina teda kahjuks pole jäädvustatud, ansamblimängus oli ta laitmatu. Ta hakkas mängima teist Alt, saksofoni, kurenizzai baritoni. Trompeti instin, sest see oli juttu juba eespool. Lisan nii palju, et kitsemets läks Estonia orkestrisse kontsertmeistriks. See on veel üks tõend, et ta oli tol ajal üks parimaid sel pillil. Estoniasse läks teine trompetis Helmut Orusaar, temast tuli hinnatud dirigent. Vaevalt neidki veel juhatamas, et veel korraks meenutada meie toonast töökohta, stuudiot merekoolis, kus praegu saavad koolitarkust inglise kolledži õpilased. Pakun kuulamiseks Valgre Aegviidu valsi Valgrealisele valsi parajasti valmis saanud. Ta tuli tihti üles stuudiosse, kaasas mõni uus laul, mille Mer kuulashis orkesseeris valve orkestreerinud Aegviidu vahelisi andis märku laulda. Ja muide ka lauljad otsis Glow, mitte mitte Valgre, et vot mul on selle üle või sellele lauljale ulguda tai lihtsalt laulu ja Merkuur omandisse Aegviidu vahelisi laulda muusikakoolis õppivale Ellis Aupõllule, temal aga kool keelas hiljem avalikud esinemised. See oli õigupoolest üsna loll keeld. Siin on kuulda Eesti raadio džässorkestrit tüüpilist tutti, kõla ja pisut ka meie rõõmsaid hõikeid ja kuna tekstis viidatakse lõõtspillile, on saates kuuldagi akordioni, mida mängis teine trombunnist, Guido Neeme. Esimest trombooni mängis Ülo Raudmäe. Ta ei armastanud eriti soleerida. Endale ta soolosid, kahe kirjutanud. Kuulsime eespool tema populaarsed rajani. Temaski tuli Estonias dirigent. Tähtsam oli Ülo raudne töö Eesti raadio estraadiorkestris, arranžeerija ja heliloojana. Tema eeskuju nakatas mind ja Viktorignaatjevitki. Džässorkestri ajas on pärit tema foks üks kaks-kolm ja seal käis numbrid veel edasi vist seitsmeni. Originaalvõte on kahjuks hävinud, siin juhatab ta üht hilisemat salvestust.