Eelmises saates see oli nädala eest jõudsin tutvustada Eesti raadio džässorkestri algkoosseisukeel pillimängijaid. Täna alustan ülejäänud koosseisust. Akordionist. Konstantin Paalse oli orkestri vanim ja auväärseim muusik, Eesti esimese kutselise džässorkestri Joshi bänd asutajaliige. Tema sõprust lugesin noore muusikuna endale suureks auks. Jälle tuleb aga öelda, kahjuks on suur osa toonaseid lindistusi hävinud tulekahjus veega üle uputatud või igaveses lindipuuduses lihtsalt järgmistel salvestustel. Vee mängitud. Tänase meenutas Eesti raadio džässorkestri algkoosseisu mängija eest alustanud Leo Tautsi palaga mille pealkirja on võimalik kirjutada kahte moodi. Annus svingi, see tähendab portsjon svingmuusikat, aga teisiti annus Ma svingi, see on siis käsk orkestri pianistile endale annusele mängida, svingi Tauts mõttes alati niisuguseid kavalusi välja. Tautsi partituuri lõpus on kuupäev 10. juulil 1945. Seal oli ta juba andnud dirigendikepi Rossis lahmerkuunamine jäänud vabakutselise heliloojaks käis aga veel sageli neid juhatamas. Kahjuks ei uurinud temalt, kas lahkumine oli päris vabatahtlik või oli see seotud sellega, et tema nimi oli liiga palju tsenter tantsuga belli dirigendina saksa okupatsiooni ajal. Ja leidsin ka käskkirja, millega juba kuu aega hiljem oli ta võetud raadiokomiteesse pianistiks hea palgaga 1200 rubla kuus. Dirigendina oli ta saanud 100 rubla vähem. Ilmselt oli see komitee esimehe Paul Uusman nii heatahtlik žest. Mainitud Palazon põhjaks orkestri rütmigrupp, pianisti Endale annus kitarristi ja helilooja Viktorignaatia kontrabassist. Kaarel Maarand, keda Kurtz Roobel oma mälestustes nimetas fenomenaalseks ja trummar Elmar Kruus, kes 30. aastal oli oma pillidel konkurentsitult parim. Alapea minisolist on muidugi Endel Annus. Soolokesed on ka esimesel trumpetil ja esimesel altsaksofon-il seda puhkan, minul. Leo Tauts kui dirigent on jäänud Eesti muusika ajalukku ka sellega, et tema juhatas raadiokomitee sümfooniaorkestrid avalikul kontserdil neljandal oktoobril 1944 Mustpeade maja saalis. Estonia kontserdisaal oli ju hävinud. See oli uuel nõukogude ajal esimene sümfooniakontsert. Leo Tautsi loomingust mängisime tihti ka Panso toobli, taastajate Marssi, Tallinna marssija kirglikku serenaadi. Viimane oli väga efektne pala pärit saksa okupatsiooni ajast ja seda poleks tohtinud mängida. Nagu näiteks võeti sümfooniakontserdikavast maha Artur Kapi rapsoodi paberile ja orkestrile, kui tuli välja, et see oli kirjutatud 1943. aastal. Siinaga Tautsi kirglik serenaad. Pärast Leo Tauts, siis sai Eesti raadio džässorkestri juhiks Rossis Asmer kuuluv. Tema nimi hakkas kõlama raadios mitu korda päevas, eriti pärast seda, kui peale otsesaadete anti eetrisse enam ka džässorkestri helisalvestisi. Naersime omavahel nimetamist, edetabelit juhtis Stalin, teisel kohal oli mürk Kuulov. Aga tegelikult võis olla ka vastupidi. Meil kulus suri 1978. aastal 66 aasta vanuselt. Olles juhatanud orkestrit 33 aastat, märkan kahetsustundega, et ta on isegi Eesti raadios unustatud. Tema nime ei leiame üheski kuuest minu kätte jõudnud Eesti raadiole pühendatud üllitisest. Ometi tegi ta kõikvõimalikku eesti algupärase loomingu edendamiseks ajal, kui oleksime võinud rahulikult mängida ainult Dunaevski, planteri ja teiste nõukogude autorite muusikat. Ta oli vilunud arranžeerija, tema oma loomingust mängisime otsesaadetes kaht pala tangot, Vändratiina ja Foxy. Moodne ingliska. Kui algas kampaania kõigele lääneliku vastu, lendasid needki kavast välja lindistamata Nad jäidki. Noodid on olemas, ehk võtab mõni amatöörorkester need kunagi salvestada. Ent siis, kui jazzil oli veel esitus, vabadus, mängisime meeleldi Ameerika palu. Mul oli kooliajast peale USA-s kirjasõber chowools kellega pidasime sidet tema surmani. Tal oli tuttav orkestri juht, kes andis talle trükitud tantsunoote. Sain neid temalt tublisti üle poolesaja. Mängisime neid otsesaadetes aastail 1945 kuni 48. Pärast seda enam ei tohtinud. Kõigi nende aastate lööklaulud rändasid siis laevastiku ohvitseride majja. Kur raadiopillimehed neid tantsuks mängisid küll Sidorovid, küll Ivanovi nime all, nagu oleks tegemist Nõukogude muusikaga. Tantsusaalis läks nõks veel läbi. Nende palade seas oli Barroso baasil. See oli esimene eesti orkestri mängitud samba Ferreesi kolm sõna, millele tegin eestikeelse teksti. Miks nii mahe on tuul ning Cherom körni ammugi kaugel. Seda meenutan ühe teise orkestri esituses, kuna nagu öeldud, meie ei lindistanud. Rõhutama vea krossi Safmer Kuulovi heatahtlikku suhtumist noortesse heli loojatesse. Olen minagi talle tänu võlgu, tema abiga sain nagu teisedki algajad, kuulata oma katsetusi vahel abituidki orkestri esituses, teha parandusi, õppida Arranžeerimist nii teoorias kui ka praktikas. Mis vähegi kõlbas, kanti raadiused, et see aga innustas oskusi süvendama. Üks tõi meile umbes tosinajaopalu pianist Felix Veebermann Merkuuluvi kolleeg omaaegsest populaarsest tantsuorkestrist Merrippers. Neil lugudel olid kummalised pealkirjad, naeratav part, pingviini armuhüüd, elevandiserenaad ja nii edasi. Seetõttu said need lood orkestri poolt üldpealkirja leebermanni loomaaed. Õnneks on mõni neist lindil säilinud. Siin Miki ja Muki. Ja minu mäletamist mööda mängivad siin soolosid Valter Ojakäär altsaksofon-il. Jaan Cornell tenorsaksofoni eri kitse mets, trump til Ülo Raudmäe trombooni ja Herbert kulm klaarnetil. Tšassilikke palu saime ka teistest Nõukogude liiduvabariikidest. Nii kõlas estraadikontsertidel sageli Armeenia helilooja Aleksandr Raivas Jani pala karavan. Seal mängis klarneti soolot Herbert kulm. Instrumentaalrepertuaarist meenuvad Rein Bloomi kaks uljast marssi Õhusangareid ja võiduteel. Bloom oli iseloomult väga tagasihoidlik, ent Marsi komponistina suur autoriteet. Tegelikult oli nende esitamine seotud riskiga. Mõlemad marsid olid kirjutatud saksa ajal. Kui ploom oli flöödimängija Tallinna kaitsepataljoni, hilisema nimega politseipataljoni orkestris. Sinna orkestrisse olid rindele mineku vältimiseks läinud pea kõik paremad puhkpillimängijad ja see nad päästis. Eesti raadio. Džässorkestris oli neid neli. Vennad Ülo ja Lembit, Raudmäe, Helmut Orusaar ja Udo Kallas. Nad olid mänginud neid marsse pealkirjade all. Heldender, luft ja auftensiiges VG. Kui see välja oleks surnud, oleks läinud halvasti esmajoones proovil. Dirigent Merk Kuulovil. No ei tulnud välja. Ja siin kõlab marss õhusangarid. Nüüd aga meenutusi lauljaid, kes esinesid Eesti raadio džässorkestri kontsertidel, laulsid merekooli stuudiost lähetatud saadetes. Georg Ots polnud just esimene enne teda oli Estoniasse Ants Aasma kuid kahtlemata oli Ots Ma siis silmapaistvaim. Ta õppis esialgu praegu tema nime kandvas Tallinna muusikakoolis, võeti aga kohe üle konservatooriumi, mille ta lõpetas Tiit Kuusiku õpilasena 1951. aastal. See oli esimene suursõjas järgmine lend koos lavakunstnik sai diplomi 21 muusikut. Lauljatest veel Viktor Gurjev, Ellen Laidre, alis Roolaid ja teised dirigendid Vallo Järvi ja Erich Kõlar. Ma olen sai enne Siberi sõitu õnneks kõrgharidusele õpetatud. Samas lennus oli ka meie kolleeg siis juba estraadiorkestris trompetis Helmut Orusaar. Pianistid hilja Ulm ja Vaike Vahi, viiuldaja Endel Lippus ja helilooja Ester Mägi. Väga muljetavaldav lend. Jälgisin Georg Otsa arengut kogu tema õppeaja jooksul ja mulle näis, et ta oli algusest peale sama, kellena me teda tunneme ja mäletame. Muidugi sai ta õppeajal palju laulualaseid eri muusikaalaseid üldteadmisi, kuid hääle ilu, pehmuse soojus olid tal kogu aeg olemas. Arvates on esimene Georg otsast säilinud merekoolis tehtud heli salvetis Matvei plaan trilaul rändlinnud asuvad teele. Kahjuks pean jätma järgmisse saatesse, kuna Milton praegu renoveerimisel. Praegu aga Georg otsalt Leodoudzi Tallinna marss. On ka. Meile ei keele tallin olla. Siis käitiivse poogavad rongega Ubaga. Autodes laevasaadavamad toovad. Kui ööbingid vakka on ja väljapuhkepäev matkajaid Giguduvadva tedega Metsä piirida tari. Nagu kuulsite, oli see marss teksti poolest oma ajale Ps. Ent kuulsin hiljuti küsimust, kas oleks pidanud kõik diktaatorliku režiimide all elanud kunstnikud ootama, kuni vabadus tuleb. Mõnigi oleks saanud hauga hälbe, tahaks oma talenti realiseerimata. Naishäältest oli dirigent Mer Kuulovi esimene valik sopran, iija Uudelepp, Estonia ooperi- ja operetisolist, hiljem filharmoonia solist ja näitleja Rakvere teatris. Ta oli õppinud vaara manama erastuudios, kus olid saanud kooliga Veera neelus ja miilitsakorjus. Temalt säilinud lintide season Vassili Salujasse toi laul. Sa rahune. Siis, kui lääne tantsumuusika ära keelati, mängiti seda pidudel InglisValsina. Aga siin? Üsna sageli esines Eesti raadio estraadiorkestriga tenor Heino Otto esialgu Vanemuise alates 1947.-st aastast Estonia solist. Tema varasematele sõitjatele oli Sigismund katsi laul. Istu minu juurde, seegi laul sobis hädaga tantsuks mängida. Aeglase Foxina. Veelo juur soovil. Vaata need ka vaadi meelu juurde. Hoovil. ON Ulve, et maastrad kauneid, ise ema, aga ma nii vaikne. Laenul ka ju? No koolivõrk on Maaelu juurde. Ta soovil sul. Täna kuulda, kui oleme jõudnud 1948. aastani, mil alanud külm sõda tegi nii. Deczessist sai Nõukogude liidus sõimusõna. Eesti raadio džäss orkestrist sai Eesti raadio estraadiorkester. Sellest aga juba järgmises saates. Tänase lõpetuseks spordis kõrverifax. Ma kardan ööd Eesti Raadio estraadiorkestri esituses.