Nizza rahvas ei jõudnud pika ja peaaegu lumeta talve lõppu ära oodata. Kogu veebruari ja tubli poole märtsikuud püsis pakane, vingus vilu põhjatuul. Seejärel pöördus tuul itta, tõstis kalmõki steppides suuri tolmupilvi ja kandis netooni poole. Taevas tõmbus ruugeks jõe jää kollaseks. Ometi käisid inimesed kartmatult üle jää ühelt kaldalt teisele. Õhus ei olnud kevadet. Kuldnokad tundsid, et kõik ettenähtud tähtajad on möödas ning saabusid juba kahel korral külasse. Ainult et keegi ei kuulnud nende rõõmsaid laule ka kutsuvat vilistamist. Külmast kössis nukrad linnud istusid tunnikese või paar tühjade kuldnokapuuride ees, siis aga kogunesid parve ja lendasid uuesti vasakule kaldale, rohkem lõuna poole. Kevad murdis sisse ootamatult. Ühel pimedal märtsi ööl kogunesid taevasse madalad rasked pilved ning hakkas sadama sooja peenikest vihma. Hommikuks läikesid külavaheteederattal roopast tuhmid, tinakarvaloigud, milles peegeldus taevas. Väärsete paplite otsasleid, varased lahtima, lärmika, kõneluse majade rookatused, irw. Aiad ja raagus puud oli tekki üleni niiskeks tõmbunud. Kuldnokad tulid uuesti teiselt poolt jõge tagasi ja täitsid kogustanitsa oma rõõmsa vilekooriga. Sovhoosi eelkevadistest askeldustest ära vintsutatud Andreistav Row oleks tähtsa silma peaaegu äärepealt maha maganud. Teda äratas Fedosse Filippova. Arglikult koputas perenaine Andrei toa pugeriku uksele kuulates vähekese ja ütles siis erutatult. Tõuske üles, Andremitridž, jää läheb stanilsa rahvas, kõik juba Doni ääres. Andrei tõmbas kähku riided selga, pesi end ja tõttas õue. Päike tuli just välja madalalauda, katusel lehvitas tiibu ja kires kukk. Laudast, kostis lehmade venivat ammumist. Väravas ootasid Andrei Ivanovitš ja Nataša. Jegor Ivanovitš, kelle habe värskelt aetud, lükkas oma jänesenahast kulunud kõrvit mütsi kuklasse ja pidas vajalikuks Sandreid noomida. Kaua magad, meetrits. Nõnda võib taevariigi tulekuga maha magada. Aeg on juba maaeluga harjuda. Nataša pruunides silmades välkus, naera. Kiitis Ivanovicile takka. Tõsi, õige magate jah, kaua. Nad hakkasid jõe äärde minema. Ikka oli maapind päris sulanud jalgade all virtsus, vedel pori. Aga õhk oli nii värske ja päike paistis nõnda, et oleks tahtnud ummisjalu minna. Nautida seda märtsihommikut, loikude peegelpinna, sädelust, kevadet, ülistavate lindude sillerdusi. Kaldanõlval oli rahvast murdu. Vana etid istusid rahulikult mullusest suurväest jäänud palgiotstel okslikud, kepid põlvede vahel. Nooremad mehed osutasid suitsu teha, poetasid sõnakese või teise kalapüügi külvi ja talve jooksul otseerunud hobuste lehmade kohta. Naised seisid eemal, Lüdisid päevalilleseemneid ja Vatrasid omasoodu. Lapsed tormasid piki kallast ringi, hakkajamad olid papliharudesse roninud ega saanud nüüd oma võlutud silmi kohisevalt ja ragisevalt jõelt lahti. Sogases veevoolus ujusid aegamööda määratu suured jääpangad. Teised jääsaared põrkasid vastu, neid tõusid ristloodis püsti ja lendasid siis laginal tükkideks. Veel väiksemad jäätükid vältisid rüsijääd, võitlesid kõrvale ja keerdusid kummuli. Sedamaid olid varesed kohal ja nokkisid ahnelt jäätükkide põhja kinni jäänud teokarpe. Yangi vaat käes, ütles Igor Ivanovitš ise oma kotkaninaga värsket õhku nuusutades. Nüüd kuluks paar paati ära ja kõva võrk ja siis saks varsti uhast mõnu tunda. Oled ikka kange mees, vastas keegi rahva hulgast. Ainult püstihull ronib sellisesse käredasse voolu või tahad vähke sööta. Andrei tõmbas suitsu ja silmitses vaikides sätendavat ja häälekat jõge. Päikeses kiirgavad jääpangad koos heina, tuustide mustendavate palg, juppide ja kraaksuvate varestega ujusid läände, sinna, kus tagametsade saarte jõekääru kusagil kaugel linnas elas. Jelia. Andrei mõtiskles sellest, et Jelia elab seal oma iseseisvat elu. Andreist lahutab teda mitte ainult kaugus, mida võib ületada vaid miski hoopis tähtsam, arusaamatu, hirmutav. Ta mõistis, et naise iseloom erineb tema omast, teadis selles mõttes ei ole kaht täiesti ühesugust olendit. Kuid ometigi ta teadis sedagi. Hulk erinevaid, teineteisega, mitte sarnaseid mehi ja naisi seovad pärast meeletut armu, balangut abi kaasadeks saanud oma saatuse igaveseks. Ja siis ei suuda ükski mehe või naise harjumus, maitse või loomuomadus ükski ulmeline pisi raskus tõeliselt imestada nende elu. Andrei armastas oma naist, igatses tema järele, mõtles lakkamatult emale ja pojale. Pikk lahusolek rõhus teda, näris hinge ning ta hakkas kartma, kas lahusolek mitte aastatepikkuseks veni. Ent ta ei teadnud, kuidas olla või mida teha. Hirmalaiot katkestas Andrei sünge mõtiskelu. Mida tuumid kasakas, küsis ta, sirutas Andreile käe. Sina, sõbrake küll muretsema ei peaks aia jaoks sonistikud olemas, augud on valmis kaevatud sõnnik sees, maatükile kaitsevall ümber tõmmatud, nii et lase aga käia. Agronoom nädala-paari pärast võib istutama hakata. Ja esimesele ruudule võib istutada, nõustus Andrei. Seal on kõik valmis, kui maa tuule käes ära on tahenenud, hakkame peale. Hirmulajevne tulid nendevaheline hiljutine vaidlus meelde ja ta tõmbas silmad kavalalt vidukile. Nii et sa tegid ikkagi omamoodi, lausus ta. Arvan, et mul oli õigusvastas Andrei kindlalt. Vaidlus käis selle üle, millised viljapuusordid peaksid tulevase saias ülekaalus olema. Suvised või talvised hirmulaijev pooldas suveõunu, mis varem valmivad ja mida seetõttu on parem koristada. Andrei vaidles direktorile ägedalt vastu, tundes, et hilised õuna- ja pirnisordid, kui nüüd õnnestub saaki kandma panna võimaldavad linnaelanikele. Puuvilja on ta ka talvel, mil muud värsket köögivilja ei ole. Tookord nad lõpuni vaielda ei jõudnudki, kuid kui Andrei istikuid hankima, läks võttist Omari isikul 13-st 1000-st ainult 4000 varast. Teised kõik hilised sordid. Olgu, lõpetas hirmul, ajas juttu, mis seal ikka, istutame seda, mis on. Jätlawa rahvas seisis kaldal veel kaua veel ikka vahiti, kuidas mööda ellu ärganud jõge ujub tumedaks tõmbunud jää. Kuidas jääpangad, järsus, jõekäärus üksteise otsa kuhjuvad, lõpuks aga vabanenud veevõimsal survel raginaga edasi liiguvad. Peagi pärast jääminekut algasid staniitsas kibedad päevad. Naise pistasid sovhoosi köögiviljas, küüslauku külvasid redist, triiphoones lõid õrnalt vahetama tomatitaimed, sinetama varane kapsas. Andrei kadus varavalgel oma maatükile ja jäi sinna hilisõhtuni. Rasked kirsasaapad jalas, kulunud, vatikuub seljas ja kuklasse lükatud kõrvik peas tuiskas ta piki istutusaukude ridu, kontrollis kümneid kordi tulevase aia plaani. Käissis jälle korraks metsaserva ära, kus istikud mulda kaevatud seisid, käijas teisi tagant, kes aeg-ajalt suitsutundi pidama kippusid. Lõpuks jõudis aia rajamise tähtis päev kätte. Andreiuliermolajevit ja Mladenowit palunud, et istutamist alustatakse mitte argivaid pühapäeval. Sellest peab tulema eriline päev veenist õhinal direktorite peaagronoomi. Ega see pole mingi üheaastasi. Aed jääb aastakümneteks, seda näevad veel teaturlastel lapsed ja lapselapsed. Hirmulajev puhkes naerma. Kuhu see meie aednik nüüd sihib? Viimati paneb meid veel jumalateenistust maha pidama istikuid püha veega piserdamine. Asjata määrate mindi Vansahharavitš, ägestus Andrei sellest aiast, kui soovite, saab mälestusmärk inimtööle ja tema rajamise päev peab alatiseks meelde jääma. Ootandandreilsümmeetrimis, mis miitingut sasin peale lõi Jermulaijev käega sadu rahva pühapäeval välja ka pärast nad nõuavad vaba päeva ja löövad mul terve graafiku sassi. Ei nõua midagi, ütles Andrei järsult, kui, siis ei nõua, kes neile maksab mandžuuria, kuningas või, või ehk töötavad lihtsalt sinu ilusate silmade pärast? Ei, kallis seltsimees direktor, vastas Andrei. Me kuulutame välja pühapäevaku ja kogud, Jaclova rahva palvel kanname teenitud raha Hispaania vabariigi abistamise fondi. Eino orgivitš, sa ainult vaata seda, poliitikud ütles hirmuläbimestamisi. Ta vist mõtleb, et meil on pangas miljonid arvel. Kuid peagronoomlanenov jäi Andrei poolele. Teda toetas ka sovhoosi parteiorganisatsiooni noor sekretär Vladimir petis, kes oli alles hiljuti diagnoose tulnud Vladimir endise Andreile kohe esimesest pilgust. Ta ei osanudki endale seletada, mille poolest just. Vladimir oli pikka kasvu, kõhn, meespealael hõrenevate juustega määrukil silmadega pisut nagu koolivormist välja kasvanud poisikese moodi. Fetish Foli tasakesi ilma koputamata sisse astunud sellesse toa pugeriku, mida direktori kabinetis kutsuti. Kuulnud hirmu laevia Andrei vaidlust ning lausunud siis seltsimees tav Rovilon, õigus, egas puuviljad ole mõni tilli või petersellipeenar aia rajamine pooleks sajandiks, onu, õigus, organiseerimine selle asja siis tõepoolest nii, et kõigile meelde jääks. Määratud pühapäeval tulid kohale mitte ainult sovhoosi töölised, vanad pensionärid ja koduperenaised. Oma pasunat, trummide ja lippudega marssisid pioneerid. Isegi kodusõja invaliidid ei tahtnud kõrvale jääda nematuudi hobusega kohale. Vaevalt et keegi seal selgel aprilli hommikul stanitsasse jäi. Juba eelmisel õhtul oli sirgete augu ridade kõrvale toodud tammepuust tünnid, milles sõnnikuga segatud muld. Õrnalt pakiti õuna puistlikud vankritele ja hakati neid kohale vedama. Peenikeste puu juurte lahti harutamise lõikamise peale määras Andrei kõige kogenumad töölised, keda vilunud kamandas Igor Ivanovitš. Koolilapsed hakkasid aukude juurde juba talvel valmistatud Tuesdamis vaiu tassima. Päris oja serval seisis pika kastmisvoolikuga traktor. Andrei, katsu siit midagi kahe silma vahele jääks õhetav ja higine, juuksed sassis, askeldasid aia krundil ja kui lõpuks veendused kõik valmis on, palus rahvast esimese istutusaugu ümber koguneda. Kui inimesed koondusid, tõstis Andrei esimese istiku üles ja hakkas erutatud häälel kõnelema. Täna paneme aluse oma suurele aiale, mis hakkab kasvama, õitsema ja vilja kandma. Esimese ruudu esimesse ritta istutame ühe kõige kuulsama taliõunasordi, mis kannab oma looja soovil nime Simile Emmgorenet. Selle nime pani ukraina tuntnud aednik Leplatonowitzimirenko oma isa mälestuseks. Andrei jutustas rahvale, mida kõigessimi renko tsaarivõimu ajal taluma pidanud kuidas ta Baikali ääres asumisel olles sealses karmis kliimas aedu rajas, kuidas kodu küllaminejevisse tagasi jõudes hakkas seal puukooliaed asutama, kuhu hiljem aastatega tuhandeid õuna, pirni, ploomi, mureli, karusmarja ja sõstrasorte koondas. Selles kui palju autasusid ja kuldmedaleid. Too mees on võitnud nii Venemaal kui rahvusvahelistel näitustel. Soe kevadpäike paistis Andrei käte vahel võbises õrn oliivikarva koorega õunapuuistik. Rahvas kuulas huvitatult. On nii valus, jätkas Andrei, et Leplatonovitšimilenko kukkus üsna kodusõja lõpul. Ta istus oma toas aknal, bandiit tulistas läbi klaasi langes mees, kes oli kogu oma jõu andnud inimestele meile, ka. Teda pole enam elavate kirjas. Aga mina hoian praegu käes väikest õunapuuistikut, mille tema aretanud. Fetistub pöördus enda kõrval seisva peaagronoomi Mladeenovi poole ja lausus tasa. Nende maitsvate õunte nime olen ma küll kuulnud assini lemmikust endast ei teadnud midagi. Sest ta on tubli poiss, vastas madenov. Inimesed peavadki teada saama, kui palju tööd igasse vilja puusse on pandud. Aeglaselt ja mõtlikult, otsekui viibiks ta hing veel mehe juures, kellest äsja rääkinud oli asetas Andrei puukese istutusauku. Nüüd siis sõbrad, hakkame peale. Inimesed hargnesid ridu mööda laiali. Iga augu kõrvale oli istik juba valmis pandud. Andrei kõndis ühe rea juurest teise juurde, jälgisid istikute juurestik ilusasti sirgoleks, et nende ümber ettevaatlikult asetatakse toitev muld. Kui te kinnitambite õpetas diagloblasi, siis pidage meeles, et puu hakkab sellesse suunda kalduma, kust kõvemini kinni tallatud on. Katsuge hästi ühtlaselt trampida igast küljest. Aia rajamise päev jäi Andreile kauaks meelde. Soja aprillipäike mahe tuul, 300 ladusalt töötavat inimest, naiste laul lühikestel, puhkehetkedel ja mis kõige tähtsam, noorte õunapuuderead, sirged kui pingul pillikeeled, iga puuke hoolikalt toetava vaia külge seotud. Kõik see tekitas Andreis rõõmsa erutuse. Ta mõtles, et nüüd on tema unistus lõpuks teostunud. Suurele ilusale aiale on alus pandud. Nüüd seisab ees jälgida, kuidas puud kasvavad ja kosuvad neid toita ja joota külmade haiguste ja kahjurite eest kaitsta. Kunagi aastate pärast oodata sügist, mil puude oksad nõtkuvad raskete mahlakate viljade koorma all. Nädalad venisid igapäevases raskes töös. Andrei tõusis varavalges, ei kiiruga kruusi hapupiima, istus oma ruuge täku selga, seal oli talimees temale lubanud ja kapas sinna oma pühaaia juurde, kus veel kestsid istutustööd. Ta jäi kõhnaks, nägu oli tuuldunud, huuled pakatanud. Nüüd polnud tal mahti mõelda ei emale-isale ega jäljale, ta oli ülepea töösse sukeldunud. Kodus sõida vaevu Fedosseffi lipuna soojendatud õhtusöögi, läks siis oma tuppa ja uinus sedamaid. Andreimeetritiste hukutate enda. Sedaviisi kõneles Fedootja Filipuna ja vaatas aletsevalt oma akustilist. Peaksite Raasiku oma tervise peale mõtlema, vähemalt pühana. Päeval võiksid ennast välja magada ja puhata. Andrei naeris, vastu pole viga, kallis Toisse Filippova majal kalmistul jõuab puhata, seal ei tule keegi äratama. Puhka palju, süda kutsub. Mis te nüüd siis sedasi vehkis, Fedosse, Filippov, heitunud kätega. Mis kalmistu te olete, noormees, elu puha ees. Esimene kevad, jätlova sovhoosis võttis trilt tõepoolest kõik mahlad. Niipea kui istikutel koorusid õrnad, kleepuvad lehekesed, kargasid meile kallale hallid lehetäid. Lehed hakkasid haiglaselt krimpsu kiskuma ja kõvaks korpuma. Oli vaja aed kiiresti tubakale jota siga üle pritsida. Kogutistaniitsa pealt tubakat. Marhorkat ei põlatud, suitsu otsigi. Aga kui paljukest seda oli? Andrei sõitis Aurikuga linna lootuses, et tubaka vabiksovhoosile appi tuleb. Linnas tuli tal kaua vabriku direktorit oodata, siis aga mees tüka veenda. Lõpuks sai ta 10 koti tubakatolmu laadis need auricule jooksis alles siis Salandoovide poole, et näha Jeliat ja Timkat. Kui ta sisse astus, kõhn ja näost parkunud käed kriimustatud, üleni tubakerjal lõhnav Leielia kaht kätt kokku. Vaadake, missugune ta välja näeb. Päris hernehirmutis. Olen kindel, et Timka ei tunne sind ära. Andrei suudles Jeliatteretas ämma ja laskus väsinult toolile. Nelja aastane vimka jooksis tuppa, peatus hetkeks silmitsi Sandreid ja sööstis siis tema poole, ise hüüdis. Isa tuli. Andrei tõstis poja sülle, surus vastu rinda ja hakkas suudlema lapse valgeid lõhnavaid juukseid. Seni kõva kui Jelia emaga laudakatside töölt saabunud Platon Ivanovitš riideid vahetas, kõndis Andrei Timkad süles, hoides mööda tube ringi, tegi ämma korteriga tutvust. Suur ja valge oli see korter. Kõik oli nii puhas, kõik nagu ikat riigitud. Iga tool omal kohal. Marfasse, hiljem kätele tuli au anda. Ainult suures päikeselises toas, kus elas Jeljatimkaga, valitses korralagedus, põrandal vedelesid laiali pillatud mänguasjad. Keset tuba ilutses lõhutud jalgratas. See pole poiss, vaid päris röövel, sakutas Platoni vanemisel altimkat. Aga parem olgu särtsu täis, kui loid. Jelia tuli söögilauda hoolikalt kammitud peaga ruudulises kleidis, mis Andreile alati meeldinud oli. Huulte värvimist, jätkas ta. Visalt tehti teadlaselt, mees seda ei salli. Kui Julie lõunalauas märkas, et Andrei sageli kella vaatab tõmbustamossi kuusse nõnda kiirustad. Kardan laevale hiljaks jääda. Vastasandrey. Ta oli sõnakehv ja nukker, sõi isutud Iainas, suitsetas. Selles puhtas valges korteris kesklähedasi inimesi, tundis ta äkitselt, et midagi väga olulist tund kadumas tema ja ta naise vahelt. Veel ei teadnud ta ega suutnud mõista, mida see tähtis asi endast kujutab ja miks ta nõnda hirmul on. Kuid mingi hetke jooksul näis talle, et on siin ülearune, et iga kohtumine viib meid naisega teineteisest üha kaugemale. Pani suitsu ette, küsis tasakesi. Mida sai ka edasi teha, kavatsed? Marfassiline Platon Ivanovitš vahetasid äreva pilgu. Jõle, heitis peaga juuksesalke tagasi ja keerutas kahvlit peos tööle minna, kavatsen, kuhu mulle pakutakse. Koolis muusikatunne ütles ja see pole siit kaugel ja sobib mulle väga hästi. Aga minust on kaugel ja sellepärast ei sobi nii väga hästi naeru grimaskiskus Andrei, suu viltu. Seda ma teadsin, et nii kui sa tuled, hakkad kohe sellest rääkima, ütles eile. Kas sa tõesti taipa kõige lihtsamat loogikat? Kõige lihtsam loogika on selline, et kui naine on abielus, peab ta elama seal, kus elab tema mees ei pidanud Andrei vastu ja kõrgendas häält. Aga mis meist saab kadunud on? Ma ei taha sinu kaela peal istuda, kodukanaks muutuda. Kas mina süüdile need sind sellisesse kolkasse aeti, kus pole kõige närusemat klubigi? Hilja tuminenud silmist mõistis Andrei, et naine on vihane. Kohemaid muutus valvsaks, Timka, ta silmad läksid ehmunult pärani. Andreil hakkas oma ägeduse pärast piinlik. Marko Vassiljevna puudutas lepitust otsides, Andrei Kätlik kõneles hellalt nagu jonnivale lapsele. Asjatult sa pahandad Andrjušat, sul pole seal endalgi oma katust pea kohal, elad viletsas hütis. Teatavas pole sul midagi, ein poodi, tuulega lauda. Hilja rääkis mulle Stanislas, pole isegi pagaritöökoda, igaüks küpsetab kodus leiba. Milleks siis naist enneaegu sinna vedada, kust ta tööle hakkab, kellele ta muusikat seal vaja on ja mis siis lapsest saab. Ja muidugi ei tahaks teie asjadesse segada, pidas Platon Ivanovitš vajalikuks temale omase tagasihoidlikkuse lausuda. Aga minu arust ka ei maksaksin kiirustada. Küllap sovhoos ehitab nii maja kui pagaritöökoja ja kõik, mis normaalseks eluks vajalik. Eks-is võid perekonna sinna viia, aga Senilassilja töötab siin ja poiss kasvab ja kosub ka. Andreile, äi meeldis lihtsakoeline ja inimene küllap talle oma tütrest kahju oli. Ta ei tahtnud, et Jeljatimkaga sõidaksid teatavasse kustes jõhtuliks lauset tühjalt kohalt alustada. Aga seda Andrei ei teadnud, et veel enne tema saabumist oli Platoni tütre salaja Marfavossiljannale ärevusega seletanud, et Jelia iseloomutundes peaksid nad tütar praegu Atluvustes sõitmast takistama, sest sellest ei tuleks midagi head välja. Maaeluraskused ajaksid tütremehega kohe tülli. Oled sa minuga nõus, kallis väimees, küsis Platon Ivanovitš kas ootame veidi või peab Jelia ennast teele sättima? Ma arvan, et see otsus tuleb tal endal teha, vastas Andrei. Ma pean jooksma, muidu mu laadung läheb ilma minuta. Tal oli rääkimi sisu läinud ja ta kahetses, et oli üldse alustanud juttu, mis kuhugi välja ei vii. Nähes, et Andrei püsti tõuseb, tõusis Jeljagi, tõmbas kerge mantli selga ja kutsus Timkat. Lähme isa saatma, poisu Nad väljusid kolmekesi. Aeg-ajalt tagasi vaadates jooksis Timka ees mis satturritad, küsisi ele. Ta vaatas Andrei tumedaks tuuldunud nägu ja karedaid kriimulisi käsi tundis ähmaselt, et teeb midagi valesti. Et on süüdisele sünge kõhna mehe ees, kes nõnda palju aastat küll häbelikult, küll naljatamisi, küll nõudlikult on talle oma armastusest kõnelnud kuid peab nüüd asjaolude sunnil elama mingis räpases urkas täielikus üksinduses temast ja pojast kaugel. Kuid kõrvuti imelikku talle senitundmatu südametunnistus. Piinaga oli rõõm, et endiselt kestab tema Jelia võim mehe üle ja kõik läheb nii, nagu tema tahab. Küll oled sa mul lollike, jumal küll, milline lollike, kõneles Jelia naerusui. Isegi Timka küsib, et kuuseisa meie eest jookseb, miks ta meiega koos ei ela? Andrei jäi seisma nagu soolasammas ja mõtles mu kallil naisel rabav enesevalitsemine. Ah et siis mina, kes ma töötan staniitsas nagu loom, juuksed tema ja poja eest ära. Ta ei suutnud naeru pidada? Ei, NK, lausus ta. Saboletsaaritar, nagu mu vennad sind kunagi kutsusid. Saarina jääb sinust kaugele maha, sa oled kuninganna, kes valitseb kogu maailma imetleval pilgul seirasta naist, nagu näeks esmakordselt olles sihvakad kogu siledat ja rõõska nägu jonnakad ümarat, lõuga, kevadhommikukarvahalle silmi pisut suurt ilusat suud. Aga huuliv Õpatenniselt, kuninganna, vaatamata teie igavesti truu orjapalvetele ja nõudmistele ütles Andrei Jelena ääris heledalt rõõmustased mehe viha kiiresti üle oli läinud nagu alati. Härra mängib, pajatasid Mori, see on moes. Nii teevad kõik, ega minagi taha moest maha jääda, teistest halvem olla. Sadamas võttis need vastu sealne alaline melu, kopsimine, müriin, kettide ragin, aurikutega, kaatrite viled, inimhäälte sumin ja rautatud hobuse kapjade. Klõbin sulasid lakkamatuks häälte segapudruks Andrei suudlesi Heljata Timkat ning ronis kõrget trappi mööda kai veeres seisva laulikule. Selle mõlemad tekid olid inimestest tulvil, kõlas kolmas vilelinn oma majade, kirikukuplite ja õrnroheliste puiesteedega hakkas aegamisi eemale libisema. Jelia hoidis Timkad käest, naeratas ja lehvitas valget kinnast. Üks paks mees, kulunud plekkmantlis, astus Andreile ligi ja patsutas teda õlale. Vahvaid, sul iludus. Linn ujus üha kaugemale ja ühes majade tänavate ja puudega ujusid kaugemale ja sulasid ühtlasesse inimhulka Jelia jättimuga.