Tere päevast, hea raadiokuulaja sai eksi, oled ooperi Kurmoonide lainel? Arvame, et teadlikult, mitte juhuslikult. Ja see pala, mis äsja kõlas, oli meie eelmise saate võidulugu Sitsiilia partooli siin tõlgitses Vivaldi. Aga kuna see on Tõnise valitud lugu, siis Tõnis kommenteeri nüüd veel ja veel. Me oleme seda mitu korda kommenteerinud. Aitäh sulle, Neeme loomulikult oli see Vivaldi ja loomulikult oli see Tsiilia partooli. Mitu korda on juba räägitud sellest, et paljude jaoks ühe teise üllatasŽ üldse Vivaldi on kirjutanud ooperi nii ka minu jaoks, aga kolm kuud tagasi korralikult internetti lapates tuleb välja, et need ooperid on tõesti ligi 40 annab nii silmad ette nii mõnelegi inimesele. Ja kuna lugu on juba kolmandas saates järjest, siis ärme nüüd väga pikalt räägi, pigem räägime. Külas on teises teises ma ise olen Hollandi mõlema suuna isegi järge pidanud, võitis eelmine kord. Igatahes on ta õhtune külaline minu kodus päris tihti olnud, aga räägime parem, käisime täna üldse külas olla. No meil on siin jah, mingisugused paarid on moodustunud, et äkki sa oma paarilisest räägid siis kõigepealt. Ehk siis kallis raadiokuulaja. Me jaguneme siin kaheks nii-öelda võistkonnaks tinglikult ja püüame teineteise teineteise suhtes targemad välja näha ja ma olen täna appi võtnud endale ühe väga toreda inimese, kes, kes ma tean. Tegelikult on mulle abiks inimene Anu Välba, tere. Anu. Tervist. Ma küll ei tea, kuidas ma seal abiks saaksin olla, aga, aga mul on hea meel, et te mind kutsusite. Külma juba küsine, küll sa siis juba vastad ja küll me kahe peale targad välja paista, näoga Neeme, kuidas enam ei ole varsti teha? Minu. Kaaslane on paariline, siis on Riho Rasman, kes on minu teadmist mööda pankur Kauaaegne sadama juht. Nüüd jälle pankur ja hea sõber ka Rotary klubist ja nagu olen näinud, innustunud ooperikülastaja. Tere, Riho. Tere. Tere. Oled Estonias vähemalt küll üsna sage külaline, sul on vist abonoment, et sa käid vaatamas kõiki meie esietendusi? No ma olen jah, selline teatrikülastajaid, kui pilet tuuakse siis kinnalt olen mineja. Ja see Estonia monument on minu arvates väga hea väljamõeldis. Et näha ära kõik uued asjad Estonias ja minul on ta olnud, ma arvan, kas juba viis hooaega vist. Aga kas teie peres on niimoodi, et initsiaator sina või naine? Plusspunkte võib-olla sellel puhul olin mina. Aga kuna meil on ikkagi muusika, saab äkki me tuleme selle juurde tagasi, et esimene nii-öelda võistluspalad on juba kõlanud. Palun kommenteeri, kas meil keegi julgeb nüüd sõna võtta sel teemal? Nii palju võiks ära veeretada tavaliselt selle, sellise üsnagi tehnilise lugu seda lugu kuulates on paljudel silmad liikunud kõrval liikumagi, mõni mõtleb, et no sina stuudios trikke tehtud ja mida kõike, aga tõepoolest siile laulis selle täiesti otse ja tema kontserdil, tal võib seda nahata, tõesti saab sellega hakkama. Et Anu, mis sina arvad, kas meil Eestis oleks kedagi siia kõrvale panna, mis arvas lihtsalt? Ma ma arvan, et ei ole, aga ma ei ole ka ju väga suur spetsialist, tegelikult arvan, et kuulajatel oleks väga huvitav seda lugu kuulata koos teie kommentaaridega, sest et meie siin stuudios kuulsime ta koos teie mõlema kommentaariga ja see lugu oli väga tore kuulata nii selles mõttes, et kuna mina ei ole ooperis selline väga sage külaline, ma satun sinna aeg-ajalt, aga ma ei saa sugugi öelda, et ma oleksin kõik Estonia ooperid ära näinud. Tänan, aga tulen kindlasti, aga, aga seda on huvitav kuulata spetsialistide kommentaaride, kes ütlevad, millele tähelepanu juhtida või kuidas see kõik kõlab eriti kui ei ole, nagu selles vallas eriti selline spetsialist ei tea sellest häälest kõike detaile, siis on minu jaoks seda märksa huvitavam kuulata, aga ei saa öelda. Ja et see kõik ei oleks kokku nagu selline tõeliselt ahvatlev. Aga filmispetsialist Riho Resmani käest. Aga minu jaoks oli see, teete üllatused, valdion, oopereid kirjutanud. Ma ise oma väikse koormusega oleks paigutanud jah, kusagile ikkagi Mozartist varasemasse aega. Oleks Aron Händeli või kedagi sellist kyljest, ma tean, et nad on ikkagi oopereid teinud ja neid oopereid Estonias mängitud testimised, ühtegi kvaldid veel ei ole mängitud Estonias. Ega plaanis ei ole seda üldse mängitaksegi maailmas tegelikult väga harva kui üldse. Aga jah, kui tõesti enne seda lugu kuulates ja teie kommentaare natuke kuulates jutt jumala õige, et niimoodi laulda valdilikult, nii nagu sa peaksid diviiul olema. Et ma arvan, see on ikkagi suhteliselt suur ettevõtmine ja ja kui sind juba ennem ka ütlesin, et selliseid inimesi ilmselt on ka maailmas väga vähe, kes suudaksid sellise puhtalt järgi laulda. Taks Teet laivis ka kuulata, kunagi, see võimalus on ilmselt olema sellepärast, et partooli nagu meie leppisime eelmises saates kokku teda hääldame, kuna nagu plaan eraldi ja siis me peaksime tegelikult ka ütlema Tshiili ja mitessessilja tšintšilja itaaliapäraselt. Tegelikult esineb, esineb väga palju ja ja ta on väga nõutud ja küllap ka väga kallis esineja. Ja, ja natukene internetis sobrades leiab kindlasti tihti kontserte, kus ta, kus ta üles astub ja inimesed võtke kuulda ja kuulake teda elusast. Peast ega isegi ärajutaks sellisest kontserdist. Aga äkki läheme edasi, meil on ikkagi viis, palasin valmis pandud, esimene sai siis kuulatud, jätame ta meelde, või kes kirjutab üles või mis aga neeme, millega me edasi läheb? Edasi läheme traditsiooniliselt ikkagi sellega, et oleme alati Eesti esindajad eesti autoreid väärikaid soliste tutvustanud ka selles oma oma saates. Enno eesmaa, Estonia teatri kauaaegne tenor on järgmine laulja ja ta laulab meie rõõmuks vedru ooperist Kaupo Lembitu aaria. Aga? No nüüd tuli hoopis teisest maailmast üks lugu, kui me enne olime siin Vivaldi ja sellise barokia sädele USA maailmas, siis järsku olime sattunud oma koju. Ja kas ta nüüd oli armsam või ta oli hallim, aga igal juhul olid selline eesti keeles ja oma asi. Ja minu meelest on see üsna hästi mõnus, et me igal pool igas saates mängime Eesti asja vahele ja saame sellist raskus tunda ja näeme ja hakkame võib-olla seda Eesti asja isegi mõnes mõttes rohkem hindama. Enno eesmaa solistina. Ma mäletan ühte sellist hästi südamlikku meest Estonia teatris ringi käimas, kes alati küsisel naeratas ja patsutas, oli sõbralik. Sihuke soe ja pehme. Aga Anu, ma lubasin, et sinust abi ja nüüd see abi hakkab pihta. Kui ma küsin su käest niimoodi, et kui me enne olime tõesti mingit sädelust maailmas ja nüüd siis tulime koju, kas sa mõtlesid umbes samamoodi või, või vastupidi, äkki. Ei, ma mõtlesin sedamoodi kodu, armsam loomulikult ma mõtlesin, ma mõtlesin, et see on nii tore, et ma saan aru, millest inimene laulab, võitluslik laul, selline, selline väga paatuslik ja see on väga tore, see on hästi tore tegelikult seda eestikeelseid oopereid kuulata Eesti peale, mis on algupärandid, mis mul on väga hea meel, kui eestikeelset mingit algupärandit ka tehakse. Et kui laulja laulab, et sa oled minu universumit ukse tõsises suures armuavalduses või või midagi taolist, et see on, see on, see on tore. Aga siis ma küsin sinu käest sellist asja, et kas sinu meelest on väga õige see, et ooperisaalis Estonias ka praegu üleval jookseb alati nii-öelda tiitrite rea aru saada, millest lauldakse, või õigemini kogu see tekst, mida lauljad laulavad, et muidu ei saa ju nende keelest aru eriti Itaalia või tont teab mis keeles veel laulavad. Ma imetlen neid lauljaid ja ma ei tea, kuidas kuidasmoodi see keel selgeks õpitakse, kuidas õpitakse need pikad aariad enesele pähe. Ma ei tea, kuidas see tehnika käib, mis on mind alati huvitanud. See on ilmselt treening, aga tegelikult noh, näiteks teatrikoolis, ma võin ühe niisuguse näite tuua, et ise Moskvas õppides ka näitlejaametit, lavastaja peab oskama lihtsalt teadma, kuidas mida näitlejale öelda siis oli näiteks, oli seal üks selline püüdjat 20 minuti jooksul pidi õppima pähe ühe lõigu mingist noh, mingit keelset teksti ja samal ajal 15 inimest küsisid sinu käest erinevaid küsimusi, et mis nädalapäev on, mis su nimi on ja nii edasi ja samal ajal sa pidid olema suuteline kontsentreeruma sellele teksti päheõppimisele. Nii et, et see on, see on treening. Vajaks igal juhul selle juurde, et laule ja kõige suurem osavus ei ole väga kiiresti pähe õppida, vaid ikkagi hääl ja see kunstivoole teame ikka sellega. Siiski siiski, aga, aga selles mõttes, et lauljad ikkagi on õppinud vähesel aariad ei tähendanud vabalt Itaalia või või ma ei tea kellest kõnel kõneleda. No ütleme, eeskujulikud lauljad kindlasti täpselt teavad, mida laulavad, mille lugu jookseb. Aga on ka loomulikult on ka selliseid näiteid ja, ja nimesid nimetamata, kes lihtsalt abstraktselt õpivad õpivad teksti pähe ja lihtsalt esitavad seda ja siis ei jäägi lavastaja või näitleja küll muud üle kui, kui öelda, et seda tuleb öelda selle tunnedega ja seda selles mõttes. Õpitakse veel viis pähe ja siis alles sinna tekst peale, sest et viisiga ei tohi nagu eksida, aga tekstiga no ütleme, et on nii ja naa olnud siin maailmas. 90, eks vahest ikka väike improvisatsioon kulub ära teinud selle tekstist arusaamise kohta, mul tuleb hea lugu meelde, see oli küll ooperivallast, aga see on, kui me kunagi kooli ajal väikeste rokkansamblid tegime, siis meil oli solistiks härra, kes oli kogu aeg kõik oma elu õppinud saksa keelt aga inglisekeelsest laule laulda, siis ma kirjutasin talle eestikeelsete tähtedega enamhäälset ja laulis kõik rokid ära ja polnud nagu probleemi. Ma ei tea, kas ta kõigest aru sai, aga aga see selleks ja ma arvan ka, et, et kui, kui nüüd eestikeelse ooperi juurde tulla minule ka meeldivad kuidagi siuksed teistmoodi ja ja ikkagi nagu oma asi, vahest annan natukene siukseid, ugri värk ka, et natukene depressiivsemad, aga samas on ka väga lõbusaid laulumänge meil ju kirjutatud siin ja kus on ka suisa laulud ju rahva sekka läinud ja mida lauldakse, kas sünnipäevadel muidu või muidu niisama mõnusas seltskonnas. Sa Riho ise ütlesid ära, et, et sa oled bändi teinud, et sellest patust ei ole me siin vist priid. Keegi ma ei tea, mina olen, mina ei tea, mina ei teinud bändi, vaid ma ei pea viisi. Ja läks trummi mängima. Meil on vihaga ka see, et tähendab meile lisaks radariklubile ka see, et, et meil on ka oma klubi bänd, nii et vokaal-instrumentaalansambel vokaal-instrumentaalansambel vana Tallinn Mis siis repertuaaris on põnevaks tegema sellest natukene? Riho mängib seal soolokitarri ja mina võimete kohaselt laulan seal isegi ja me oleme, me oleme ülesastumised olnud, sellised kinnised talad. Ikkagi eelistame klassikuid, teete inglise keeles või? Me teeme selles keeles, mis nagu sobib ja kuna meil on väga andekas solist Artur Talvik, kes võib ka käigu pealt sõnata jah, igale laulule, et ei ole ka sellega probleeme, kõige suurem hitt andis. Mis meil oli siis biitlitest midagist vä? Aga see on hea kuulaja, see on ooperisaade ja nimi on ooperigurmaanid ja külalisteks on meil täna võluv Anu Välba ja Riho Rasman. Ja saime siis nüüd kiidusõnad ära öeldud ka eesti lauljatele eesti heliloojatele, eesti esitajatele. Ja õnneks polnud, et ainult see, et eesti keelest saame aru sinul ikka munka head. Oli küll, aga läheme saatega edasi. Eelmises saates kõlas meil üks tšehhi helilooja Pedrissis meetona seen müüdud mõrsja-st ja see oli päris päris tore muusikapala, aga tšehhi heliloojaga ka jätkame, aga ta ei ole mitte ainult nagu tšehhi, vaid noh, võiks öelda, et see helilooja kuulub kogu maailmale. Helilooja nimi on Jana tšekk. Aga tal on üks väga tõsine ja, ja huvitav ooper Jen ufo mida on maailmas väga palju mängitakse ja Me kuulamegi sellest ooperist kolmandast vaatusest ühe lõigu ühe katkendi, mida esitab Carita matile ja Covend kaardeni. Orkestrit juhatab Bernard Haitink. Ja nagu tähelepanelik kuulaja sai aru, ei olnud see mitte karitamattila üksinda, vaid tal oli ka meespartneri, selleks oli sisseeri Harley aga justkui see kõik kõlama hakkas. Siis ma ütleks, et nüüd hakkas päris ooper pihta aru. Ütle viis märksõna, mis on ooper mille pärast on ooper kõik muu erinev maailmast. Sellepärast, et vaatemängulisus tähendab minule nagu selle loo puhul nii suur gurmaan ja ma ei olevat selle loo puhul ma oleks tahtnud istuda saalis esimene, äärmisel juhul teises reas ja vaadata seda ilulaval, sest et mulle meeldib see, selline suur, selline ma tea, venelased ütlevad spelshimbragmacan, kuidas oopereid nagu võid teha või tehakse seal romantilises ja need suured hääled ja need dramaatilised poosid ja see, mis on sein, on kogu aeg selline kuidagi selline tõstetud või noh, muidugi on ka selliseid modernsamaid igasuguseid, teisi, aga aga mulle mulle tundus kangastus, et see võiks olla midagi sellist, suurt, sellist, selline, selline ilus ja vaatemänguline, vaat-vaat oopereid, romantilises vaatemängulises. Kui teil on kuidagi kuidagi sisse jäänud või see mulle nagu väga meeldib, lähed, vaatad Travjaadat ja kõik on selline. Kõik on selline suur ja romantiline, hästi kurb ja hästi armunud ja ja kõik selline hästi ohverdav ja. Mulle see väga meeldib, sisemine valu ja, ja noh, see nii hästi viset oska, kukub sealt ülevalt alla, et oh oh, polegi, hakkab, tulevad, see oli, see on, see on väga ilus, mulle see alati, nii et sul on ammu juba selge, mis värk on, aga nad laulavad sellest nii kaua ja nii romantiliselt see mulle Ei tõepoolest nagu seiklusküttidele maksa ooperisse minna, mingit uut uut toredat lugu kuulda just sisu poolest, et tõesti ooperikülastaja tavaliselt ikkagi enam-vähem aimab, mida täna õhtul laval nägema saab ja millega see lugu lõpeb, see tavaliselt ette teada ju ei tule üllatusena. Ooperis ei ole põnevusmomenti, et ei tea, kuidas seda. Peale seda ei ole, aga võib-olla on väga tore vahelduseks ka midagi sellist väga-väga modernset ja sellist kaasaegset vaadata. Vahelduseks. Tavaliselt ikkagi sopran lõpuks sureb, eks ole, seda me teame juba enne eesriide avanemist, aga aga küsimus ongi ju selles, et tõelisele ooperi nautiale on, on huvitav just vaadata ka seda, et mitte, et mis vaid kuidas just kuidas sure, kuidas, kuidas Riho tundus Carita matile meie põhjanaabrite superstaar? Väga hea. Kuna ma olen nagu päris palju kaid Tšehhis käinud ja mitte ainult rahas, vaid ka seda maad mööda ringi rännanud, teadmata millest, nagu see ooper jutustab, tuli kuidagi noh, see maastik ja need lossid ja ja kogu see õhkkond, niuke võiks tsehhi olla. 150 aastat tagasi selline tuli nagu kohe silmade ette. Mis ooperist veel öeldi, et mis Peri jaoks minu jaoks on nagu põnev see, et et vaata, kui sa raamatut loed, siis kui nagu põnev või kihvt koht, et siis sa võid seda vahest ka mitte kaks või kolm korda nagu järjest siia uuesti veel üle lugeda ja nautida seda ooperis, reeglina on selline asi harva tulevad aariad kordamisele, eks. Et vahest seda ilmselt on aga juhtunud, aga, aga seal sa pead nagu suutma kogu aeg asjas sees olla, et seal tõeliselt nagu nautida. Omal ajal noh, ka kirjandust jälle teistpidi teame, et olid ju ka kui siin lugeda klassikuid, et omal ajal Peterburis mindi ooperis mingi ühte või kahte aariat, näiteks kuulama, kui teati, et umbes selge käime teise vaatuse, vaatame ära selle kaks lugu ja siis tuleme tagasi, et noh, et oli ka selliseid gurmaane. Aga ma arvan, et ooper on, on tavaliselt sa kirjutad ikkagi nii terviklikult, et sealt nagu mingit juppi välja tõstmine on ka hea. Sa kuulad vahest ühte või teist või kolmandat, kasvõi kodus ja siis, kui ma panen oma plaadi peale. Aga teine asi on ikkagi see, et kuidas luuakse tervik, kõik need süžeed, lavakujundus vahest isegi nagu lagunemise meelsus on võimalus väga silmad kinni panna, ise asju ette kujutada seal saalis ja vaikselt istudes. Ooper, minu jaoks, ta on nagu noh, minu jaoks on esimene märts on Tartu on suur. See on tõsi, sellepärast et ooperikunst on tegelikult ka üks väheseid kino vuntsi kõrval näiteks mis on paljude kunstide süntees, kus kõik nii-öelda noh, paljud kunstiliigid on nagu ühendatud ja kino ja ja ooperivahe võib-olla ongi nagu selles, et ühe puhul on tegemist elava esitusega, teise puhul on tegemist konserviga, mida saab tõepoolest edasi-tagasi keerata, tagurpidi panna, käima, uuesti vaadata ja ja, ja noh, tõeline ooperini nauding tõepoolest, ilmselt on siiski olles saalis, olles etendusel ka teinekord mõningate viperust tegemisel võib olla kaasas, käivad sellepärast, et see koosseis ja mängib seda lugu, see on ju ka sageli noh, juhuslik või, ja, ja, ja jälgida neid energiaid, energiaid, mis tulevad üle orkestriaugu siis kuulajani vaatajani. Et, et see on ka ütlemata põnev. Ja ma olen ise lavastaja nagu mõelnud seda, et, et lavastajana mina olen nagu püüdnud olla heas mõttes provokaator, nagu, et teha etenduse jälgija autoriks mitte lõpuni kõike nagu näpuga näidata, vaid anda võimaluse inimestel ise mõtelda, et olete sellega päri. Ma tooks veel enne, kui kommenteerin, siis ütleks ka selle paralleeli kohta, mis sa tõid siin kino ja, ja ooperi vahel. Et noh, ooper seal on, kes seal on muusika ja pilt seal kõik koos ja ma mõtlen, kas need ongi nagu kinokunstis tekkinud nagu tagurpidi, et kui vanasti ainult film, et siis nüüd alati lastakse soundtrack väljaplaadina. Et seda muusikat, mis vahest on filmis kõlab võib-olla ainult nii 10 sekundit mingi asja juurde mis annab filmile nii palju juurde. Ja siis vaest, kui ta kuulas sedasama soundtrack'i plaati, näiteks on sul tulevad jälle teistpidi nagu need filmist mingid kohad nagu meelde kohe. Et see on ka noh, ma arvan, see on suhteliselt hea leid kinomeestele. Ja ometi see soundtrack'i plaat antakse välja tiitrite jooksvast muusikast tavaliselt filmi endale üldse põlema. Ei no vaata, aga filmis ongi nagu see asi, et vahest ongi, filmis on mingis muusika palastangimi 10 või 15 sekundit siuke nagu fragment mis annab just sellele konkreetsele momendile midagi juurde. Soundtrack'i peal jah, okei seal nagu terve lugu, et tuleb seal kaks-kolm-neli minutit mingi rokilugu või mis iganes. Selles mõttes ma olen väga nõus, et tihtilugu filmi vaadates kuulasin muusikat, siis tulevad, tundubki muusikalid ammu tuttav sellest filmist, aga see oli nii tore lugu filmi pannud selleni, et nagunii pidi tihtilugu isegi mõtled. Vaata aga, et siis opera suur, võimas, selline, võib-olla paisutatud, natuke imelik, imelik. Vaat imelik on, et võib-olla tõesti väike sissejuhatus järgmisse muusika palasse, sest ma tahtsin tuua nagu sellise näite, et ooper ei pea olema suur ooper võib olla väga miniatuurne, väga õrn, väga kammerlik ja imelik, nagu neeme heas heas mõttes imelik. Väga kõlava praegu üks Lugulaul, mida kõik inimesed, kes on laulmist õppinud, kindlasti on, kas teisel või kolmandal kursusel juba proovinud ja mille kohta sobib ka niimoodi öelda, et laste jaoks liiga lihtne suurte inimeste jaoks liiga raske. Et usun, et kuulajatele tuleb tuttav ette, see on Hendel, tema ooper, Xerxes esimene vaatus ja mis seal imelikku, selles asjas on see, et meil pole meie saates tükk aega kõlanud ühtegi kontratenorit. Kond, mees, kes laulab. Naise häälega lasen selline laste definitsioon tegelikult on mees, kes on väga palju vaeva näinud ja omandanud tõeliselt omapärase häälekooli ja, ja selle selle selline nautimine. See on omamoodi selline tõesti kammerlik, sest kontratenorit puhul kontratenori laula Wagneri ooperis oled sa sellega? Ja ei olegi kirjutatud. Ta võiks proovida, aga see ei tule tal kindlasti hästi välja need vaatama tulema nüüd hästi suurest maailmast siuksesse, pisikesse karbikasse, vaatame, mis häält teeb üks kontratenor. Kontratenori laulab meil tänavu David Daniels, kes on üks vanamuusikasõpradele kindlasti tuttav nimi, sest ta väga paljudes vanamuusikaprojektides just läheb kaasa. Nonii ta kõlas ja enne orkestrist rääkimata, nimelt on Inglismaal olemas selline kena orkester nagu ehitšov laitament, mis on selles mõttes kuulus, et ta mängib originaalpillidel ja nüüd maakeeli rääkides tähendab see seda viiul näeb välja nagu viiul ikka, aga ta on püütud teha nagu mingi paarsada aastat vanemaks giidiks ehk rohkem nikerdusi peal ja klarnet pole musta värvi, ta on pigem tumepruuni natuke kõver ja viguritega. Ehk siis tänapäevased pillimeistrid on püüdnud jooniste ja mälestuste baasil kokku panna ja ehitada just selliseid pille, nagu omal ajal Hendele orkestrites kasutada oli ja tahaks väga loota, et ka mõned päris originaalpillid on meil ikkagi Euroopas säilinud ja kõik sellised omamoodi friigid neid korjavad ja neid mängivad, sest ütlesin mängutehnika ja kõik see natuke erineb päris klassikalisest tänapäeva sümfooniaorkestri pillidest. Aga kõla ja see kõik raha nimel see kõik see käik, et saada võimalikult autentset kõla, rahulikku vaikset, sest see muusika kirjutati selleks, et inimesed tulevad ja kes seal tööl käis, aga ikkagi õhtul kokku. Ja nad tahtsid saada sellist esteetilist naudingut. Kas tenor oli ka siis nagu vana aja järgi püütud oleme keda või, või teha? Ei, no ütleme, kontserdi norite koolitus on ikkagi selline väga traditsioonidel olev asi, ta ei ole niimoodi, et siin paar aastat tagasi mõeldi, välja paneme, mehed ei käi niimoodi laulma, vaatan, mis siis välja tuleb. See on ikkagi pikkade traditsioonidega ja selliste omamoodi võtetega ja jah, sügav kunst läks maha. Aga küsiks siis ka meie külalistelt, et kui me ei oleks, et öelnud, et tegemist on mehega, kes laulab, kas juhuslikult raadios kuulates oleksite selle peale ise tulnud? Mina ei oleks kinni, vist ei oleks, aga nagu ta uuesti kuulata läbi, siis ta muidugi ei tundub, et ikka sellist pidi mees olemas, päris naine ta ka nagu ei olnud. Mille järgi sa seda ei teinud, päris naine jälle. Vaid pigem altpoolt, tegelikult tuleb ikka midagi mehist sinna asjale juurde või siis tegu on ikkagi väga madala aldiga, peaks olema sel juhul, et et ei, kontratenori tunneb ära vilunud kõrv. Emaid tegelikult. Ta on kõigile inimestele on tegelikult kaks häält, üks hääl on see, mis on enne puberteeti, meestel nimetatakse ta häälemurdeks. Aga tegelikult see teine hääl jääb, alles, teda kutsutakse falsettiks või, või miks miks mõnikord öeldakse. Ja, ja ütleme selle selle ülemise hääle valdamine või see häälekool ja laulutehnika noh, oluliselt erineb tegelikult on ka naistel olemas noh, need kaks, aga naistel on see palju ühtlasem sellest üleminekust, tegelikult ei, ei saa aru. Lihtne näide, ma arvan, et kõik kuulajad mäletavad imelaps Toomas Uibot, kes kunagi laulis Ülo Vinteri põhjamaad ja laulis ka üsna sellise kõrge peenikese tütarlapse häälega praegu Toomas Uibo on täiesti normaalne mees, räägib normaalse häälega ja et ta laulab, muide, laulab normaalse häälega, laulab et mõned aastad tagasi kokku meile selles vallas, aga see kontratenor ongi just võib-olla sellesama oskuse uuesti ülesäratamine, mis on enne häälemurret olnud ja sellesama hääle uuesti väljatoomine, see on olemas meis, mis on väga palju olemas, mis ise lihtsalt ei teagi. Aga ma lihtsalt küsin, miks nad seda teevad, et miks nad siis normaalse häälega ei laula? No sellepärast, et häälega niimoodi naisi on, nii kui nii võtta ju küll, et kes laulaksid samad partiisid, aga niimoodi niimoodi on helilooja ette näinud, et tol ajal lihtsalt tol ajal oli mitte ainult ooperiteatris, vaid oli ka Draamateatris, oli selliseid aegu selliseid kohti, selliseid paiku, kus, kus naised lihtsalt ei käinud laval. Et ka naiste rolle esitasid mehed tegelikult sellel põhjusel tekkisid kastraadid nagunii jah. Kuidas nad tekkisid, tähendab. Tekkinud tekkis vajadus nende järgi, neid oli paljudel ajal. Mida tahaksin sellise küsimuse küsida, meie lugupeetud saatekülalistelt Anu Välba Eesti televisioonist ja pankur Riho Rasman, et kui te hetkeks mõtlete oma praegust ametit ja püüate seostada seda, seda ooperiga milline kas siis laulja Anu sinu puhul, sest ütleme, intervjueeritav ana näiteks või on see raske materjal ja sulle kas annaksid usaldaksid laenu anda või laul lauljale või on seal niuksed tühikargajad, kellega ei ole mõtet tegemist teha? See ei sõltu üldse ametisse, sõltub inimesest, aga mul hiljuti, kui Estonia tähistas oma sajandat suurt sünnipäeva, siis õnnestus kokku puutuda mitme Estonia esitegijaga ja nad kõik? No ma ei saa mitte midagi halba nende kohta öelda, ega seda, et nad on suurepärased. Suurepäraselt oskavad tegelikult oma tööst rääkida, räägivad ka, nii, et selles mõttes ma päris pikka intervjuud neist ei ole mitte kellegagi suheldes lauljat üldse teinudki. Äkki peaks, äkki peaks tõesti? Aga see, et professionaalse ajakirjanikuna ja kas tabad ära nagu selles selle, et kuivõrd inimene oma tööd hindab, armastab ja on nagu sellest, nagu võlutud. Vaat seda ma tahtsingi öelda, et mul oli, et mul oli väga hea võrdlusmaterjal Juhan Tralla, kes tegelikult resideerub Saksamaal on nüüd sagedane külaline siinkandis, siis ta, kui ta räägib iseendast-ist, ta kohe oskab tädid nagu lühiCV sulle ette, et üldiselt ma olen seal seal, seal see seen, see hooaeg ning nendes, nendes nendes ja põhised, vot sellised asjad, et sul on nagu Sul on pilt selge, isegi kui seal küsimusi pole. Edevus ei ütle seda, vaid ma, ma ei, ma ei tea, kas on edevusega inimene oskab iseendast rääkida ja oskab nagu tähelepanu juhtida asjadel võib-olla mille, mille, mida asjatundmatu ajakirjanik ja ei oska küsida, mis ei ole üldsegi mitte halb, et võib-olla võib-olla siinsed eestlased nagu ikka oleme me kõik tagasihoidlikud ja mõtled, et oh, mis nüüd mina, et oh, mis mina siin ikka nii väga teinud ei ole ja ei tea midagi. Kaamera ees kaamera ees lähevad inimesed tihtipeale väga tagasihoidlikuks. Aga telleri ees, ainult laenuvärk on ju teed on lihtne, et kui inimene ütleb, et teistpidi, et laenatakse sellele inimesele, kellest sa teadvi, kellesse usud, et see inimene suudab laenuga tagasi maksta ja tavaliselt kui tegemist professionaaliga, siis ta ei, ei võta punkt üks endale kunagi üle jõu käivaid kohustusi. Ei laenu näol ega ma arvan ka, et keegi, ükski professionaalne ooperilaulja ei ole nõus esitama osa kui ta teab, et sellega hakkama saanud, kuigi noh ma ei hakka spetsialistiks, aga mina tõsine professionaal, ütleme siis niimoodi, et siis ta teab ikkagi oma piire ja samamoodi on laenu andmisega. Tõsine laenaja diabola tõsine laene. Oma piire ja kes on nagu tühikargaja, see, selle kohta öeldakse ka, et need on ju, piisab viiest minutist aru saada, kas selle koha pealt inimesega tasub edasi asju ajada või tasu. Nonii, aga kuna meil on pankur stuudios, siis ei saa kuidagi jätta laskmata Ta mõne miljonäri lauluhäält ka kõlada selles saates. Ja ma arvan, et plassiido Domingo ja Rudyeero Raimondi on kahtlemata vaieldamatult miljonärid. Ma ei tea, kas dollari või liiri, aga kindlasti nad seda on ja nende esituses kuulemegi siis viimase palana Giuseppe Verdi Don Carlo, sest seda kuulsat vande duetti Ega õige ooperigurmaanide saade saagi ilma Verdita. Nii et neeme aitäh sulle, et sa selle saate lipu ikka lõpuks kõrgele tassida. Aga mis meiega, kallid saatekülalised selle kohta ütlevad, kas Verdi on võrdub ooper võimis? Anu muidugi võrdub? Muidugi Verlev, aga Maie, ma ei oska seda lugu nagu rohkem. Kakkumenteerina joobe Tõnupärt. Riho tavaline mürgine. Verdi on, Ta on ikka jah nagu omaette nähtus, siin ooperimaailmast on kirjutatud väga palju häid asju, aga on ka terve rida teisi kirjutajaid, kes on, ja heliloojaid, kes on võib-olla sama palju sama häid asju nagu kirjutanud. Ma arvan, et Verdi oli ilmselt ka omal ajal suhteliselt hea müügimees ja ta siis kui siin öeldakse, oma ooperid ikkagi lavale tuua, võrreldes sellega, et võib-olla mõned mehed võib-olla sama häid oopereid sel ajal, kui need kirjutati, ei suutnudki lavale ja neid avastati näiteks tunduvalt hiljem alles. Filochillaaria on üks itaalia dirigent, kes on ka meil siin Estonias dirigeerinud ja kellega mul on au ja rõõm olnud koostööd teha. Ja tema ütles sellist asja, et nagu sa ütlesid, Verdi müügimees, et oli selline legend, et tõepoolest ta olnud olla öelnud, et tal üks silm on alati nii-öelda Boxofitsi või siis nagu kassa peal. Ja kui oli Rigo veto peaproov publikuga, siis ta keelas ära selle hertsogile, kas see esitus ja seal peaproovis ja tema käest küsiti, miks ta ütles niimoodi, et ma ei taha, et enne esietendust kõik Milano-tänava poisid seda vilistavad. Et lasteaiad ja ta esietenduseks, niiet ta teadlikult kirjutasin juba hiti sisse. Nii et Verdi hästi mitmekülgne ja vaieldamatult ooperi selline titaan teadis suurepäraselt mitte ainult, kuidas huvitavaid Tšušeesid leida ja kaunist muusikat kirjutada, vaid tõepoolest ka, kuidas rahvast saali meelitada. Ma usun, et vürdid. Me võiksime palju veel kiita, aga Verdi oli ja siis see mees, kes lõi täna meil kogusale repertuaari lukku, ehk siis viis lugu kuulatud. Ja nagu meil heaks kombeks on, kallid raadiokuulajad, tulge teiegi meile appi. Loen igaks juhuks ette need viis täna kõlanud pala ehk siis kõigepealt Vivaldi ooperis vajaset kenaaria. Edasi tuli vedru ooperist Kaupo Lembituaaria sisi anatšeki, Jan UFO, Xerxese Heldel ja viimasena siis Verdi Don Carlos. Ehk kallid raadiokuulajad, kui nüüd mingi mõte, mis neist, kes neist järgmine kord jälle kõlada võiks, siis telefon kuus, 410 150 ootab tund aega peale saadeti teie kõnesid ja kes natuke pikemalt tahavad aru anda või siis meid kritiseerida või kiita. Välkpostinfot pära, alati del avatud, kuni järgmise. Aga nagu algul öeldud sai, peame meiega siin mingi otsuse nüüd tegema, kes, mis edasi võiks minna ja me Anuga oleme natuke aega arutanud seda Anul oli isegi mõned kommentaarid veel. Et mis siis sulle kõige rohkem Cityt. Ma tahaks, ma tahaks rääkida sellest, mis meeldis. Ma ei ole eriti selline väga sage ooperiplaatide kuulaja ja mul on väga hea meel, et me üheskoos täna siin väga põnevad asjad ära kuulasime. Et aga ma, kui saaks järgmine kord ma kuulaks raadio ees oma, kuulaks hea meelega veel kord seda kontra. Kontratenorit David Daniel, selline nimi, eks just just just seda ma tahaks ära veel kuulata. Ja kui me räägime nüüd siis noodikirjas alumisest toost kuni ülemise tooni, siis kõige ülemise taaniga ta oli ka väga kõrge, ehk siis saab numbri keeles kaheksa punkti meelest. Anu, ma olen suga nõus. Ka mina panin talle selle ülemise doosest, mees tõesti laulis nii kõrgelt ja nii kenasti ja no see oli nüüd nali, naljaks öeldud, aga tegelikult oli tegu võib olla meie ajas perfektse esitusega heldelist. Aga mis teie, mehed selle kõrvale nüüd ütlevad? Nonii ja minul jäid, naishääled, jäid viiki. Enam-vähem, sest kõik mu esitajad, kes ma kolmes ikka valisin, olid naised või siis üks meesterahvas, kes laulis naise häälega. Ma panin nii Händelile kui ka või valdile nende esitajatele mõlemale seitse punkti. Ja kolmandaks jäi Sistvõtjana tšekiooperist. Karitamattilaga jah, kuue punktiga. Miks just ja missuguse jalatšekke ja miks Verdi välja jäi, kuigi Verdi tsingi räägiti, kui kõva mees ta on sest aga vertit on võib-olla vahest isegi liiga palju kuulda, tuleks kuulata, võib-olla nagu tunduvalt rohkem teisi sama huvitavaid esitajaid. No see on hea tõdemus, et ooperimaailm on tõepoolest väga rikas ja sageli me jäämegi ütleme, nii-öelda laiatarbekauba juurde, kuid avastamisrõõmu on on ka teiste autorite ja, ja teiste ooperite puhul kui ainult Verdi, Putšiini, Mozart ja, ja mõneti ka see saade püüab seda noh, eesmärki teenida, et teile head kuulajad sellist muusikat lasta. Ja aitäh meie saatekülalised. Anu Välba ja Riho Rasman. Tõnis leppe, Neeme kuningas ütlevad teiega hüvasti, selleks et jälle ja jälle uuesti kohtuda. Nägemist.