Tere päevast, hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja kohe viis minutit ning rahvateenrite saade täna alustab. Ning tänased rahva teenrid on Peeter Ernits Tartust. Peeter Ernits, Maalehe peatoimetaja. Tere hommikust, Peeter, kas sa kuuled meid? Hästi, kuule nii. Ja teine on tänane rahva teener, on Eesti Päevalehe peatoimetaja asetäitja Urmet kook, kes vähem kui kahe kuu pärast tasub rahvusringhäälingu uudistejuhiks. Tere hommikust sulle, Urmet. Tere. Ma kuulan ka sind hästi. Ja mina olen siis saatejuht Lauri Hussar. Urmet. Kuna sa kahe vähem kui kahe kuu pärast asuda niivõrd vastutusrikkale ametipostile, siis mul olekski sellega seoses sulle kohe küsimus, et kuidas sa hindad raadio- ja telesenist uudistetaset, mis on nende uudiste tugevused, mis nõrkused? Üks asi veel, et ma arvan, et mu praegune töö oli ka suhteliselt ikkagi vastutusrikas, et ma ei ütleks, et ma lähen nüüd väga palju vastutusrikkamale tööle, et Päevalehe arvamustoimetuse juht ja peatoimetaja asetäitja olla korraga noh, seal on ka omajagu vastutust. Mis, ma arvan, teleuudistest ma olen oma arvamuse välja öelnud. Rahvusringhäälingujuhtidele. Ma kavatsen seda lähema nädala või kahe jooksul teha nii Eesti raadio kui ka Eesti televisiooni uudisteinimestele, noh, ütleme siis rahvusringhäälingu uudiste inimestele, kes niiviisi inimesele siis on lihtsam mõista kuulajatele. Et sellepärast ma tahaksin nagu võib-olla nende inimestega, kellega magan lähemas tulevikus koos töötama, esimesena täpsemini lahti seletada, nii ta on ja mis, ma arvan, et võib-olla ei ole nende suhtes nagu aus, et kui ma raadioeetris hakkan kõigepealt rääkima ja siis alles nendega, et pealegi nagu mu sellel nädalal kogemus näitas, et et kui sa ise töötad ajakirjanikuna, siis sa siis sa pahatihti ei saa aru, et miks inimesed ühe või teise ajakirjaniku peale pahandavad, et et ta teeb, on justkui kontekstist mõned lauset välja rebinud või mis iganes, aga kogemus oli ka sel nädalal sellest, ma andsin väga palju intervjuusid erinevatele ajakirjanikele ja need eestlased, kes Tseedika nii 15 20 minutit ja, ja, ja noh, ikka olid nendest väljarebitud sellised jõulisemad või Üksikumad laused, mis, mis ilma õmbalaseks üldisema kontekstid mõjutasid. Noh, minu jaoks natukene häirivalt, et ma tundsin, et mitte niivõrd mina ise nendes lugudes ei räägi või kuivõrd, et võib-olla see ajakirjanik, kes mind intervjueeris, aga no aru, et ma tean seda reaalsust, et on tähemärgid ja, ja tuleb panna pilt ja nõnda edasi tsenees, aga aga mis on, nagu ütlen, et ma ütlen, et Eesti Televisioonis Eesti raadios töötavad professionaalsed ajakirjanikud paljud neist on teinud oma tööd aastakümneid. Eesti raadiouudistes on palju inimesi, selliseid, kes oli minu jaoks suured eeskujud, kui ma ise hakkasin ülikooli kõrvalt esimesi raadiouudiseid tegema Eesti Raadio Tartu stuudios, nii et ma arvan, et inimesed on tublid, töökad ja ja noh, kindlasti iga uus juht tuleb oma uute mõtetega ka kindlasti minu eesmärk ei ole süsteemi lõhkuma hakata, vaid inimesi motiveerida. Et nad teeksid oma tööd võib-olla rohkem sära silmis, millest ma olen kuulnud, et on praegu nagu, nagu, nagu puudus. Ja mis, mis, mis ma ikka oskan mõelda, et usaldusväärsus on kõikidest avaliku arvamuse uuringutest olnud see märksõna, millega on iseloomustatud nii Eesti televisiooni kui Eesti raadiot tervikuna, rahvusringhäälingu programmi kindlasti ja see käib uudiste kohta ja, ja ma arvan, Ta usaldusväärsus on ka see märksõna, mis jääb edaspidi. Ma ei ole seda meelt, et rahvusringhäälingu uudised peaksid ilmtingimata hakkama võistlema kanal kahe reporteri ka. Ma arvan, et selleks, et uudiste kuulatavuse ja vaadatavuse tõsta, mis on uute rahvusringhäälingujuhtide eesmärk? Selleks ei pea muutuma ise kollaseks. Et see on olnud pikka aega Eesti ajakirjanduses selline väär või rumal arusaam ja sellega paraku on ka kujundatud uusi kuulajaid, lugejaid, vaatajaid põlvkondi. Et lähtutakse kõige madalamast ühisest nimekirjast, et ma arvan Samas reitingud räägivad seda keelt, et see meelelahutuslik uudis, formaat võib ollagi väga, võib-olla vägagi edukas. Nojah, aga kui sa võtad nagu paralleeli Trükiajakirjandusest siis praegu on meil üks suur tabloidi, kaks kvaliteetlehte ja nõelkvaliteetlehtedele, mõlemal läheb suhteliselt hästi ja nende kvaliteetlehtede kogu lugejaskond on üle 100000 tabloidi on 60000. Et selles mõttes noh, nagu see turu turuosa, kui seda nii võib nimetada, on kvaliteetajakirjandus Eestis tegelikult täiesti olemas ja ei maksa sugugi arvata, et lugejad, kuulajad-vaatajad on rumalad, kes tahavadki ainult sellist vaadata teleekraanilt, kuidas kuskil mingit pidu peetakse, mis iseloomustab erakanali uudistesaateid. Aga noh, mingeid muudatusi ikka tuleb. Peeter, kuidas sinule tundub praegusel hetkel rahvusringhäälingu uudiste tase, mis, mis sind, mis sulle rõõmu valmistab ja mida sa võib-olla ise teeksid teistmoodi. No kõigepealt ma tahan formetile palju õnne soovida ja, aga ma arvan, et see on väga raske väljakutse. Et ma saan aru, et sa ei saa praegu eetris ei ole ka võib-olla õige ja tulevastele kolleegidele hakata rääkima siin Peetri. Aga see, mida sa lugesid, ettusin, kvaliteetlehtede päevalehtede lugejaskond on suurem kui sellel tabloidil siis ma julgen natuke kahelda selles, noh, Eesti-sugune riik on pisike riik, uudiseid, reaalseid uudiseid, selliseid, mis oleksid karmid uudised ja ja šokeerivad on suhteliselt vähe. Aga see tähendab seda, et tuleb natuke latti allapoole lasta. Et selleks, et täita eetriruumi või trükiruumi nagu neid väga kõvasid, uudiseid ei ole. Ja siis tuleb hakata nii-öelda pehmemaid uudiseid ja vaat siin saabub just nii-öelda selle kollase või, või selle reporteri ja sedalaadi asjade nii-öelda selline soodus hetk. Et siis on võimalik müüa selliseid uudiseid ja igasuguseid ja mida allapoole, seda, seda, seda edukamalt. Nii et tõsta seda vaadatavus kuulatavust. Ma olen ka teiega ühte meelt või vähemalt Hormetiga, mulle paistab. Et peaks olema võimalik, aga kuidas seda teha, liiatigi veel noh, suureski sama kaadriga, kes on harjunud. Ja kasvõi see, et mida sa kusagil lubasid, aga võimalik, et see oli kontekstist välja tiritud. Et et esmalt on need karmid ja tõsised uudised, mis sunnivad vaatama ja kuulama rahvusring ühingut on kõlavad just nimelt seal, aga mitte ei näiteks õhtune aktuaalne kaamera ei illustreerin neid asju, mida kusagilt mujalt juba lehest või kusagilt mujalt juba kuuldud. Väga raske ülesanne. Ma tuleks urmad korra selle teema juurde tagasi, mis puudutab sinu eelseisvat tööd. Ütle, kas ütleme niimoodi, et rahvusringhäälinguprogrammidega Hanno Tomberg on öelnud, et rahvusringhäälingus peaksid töötama oma ala parimad tegijad, kas, kas sul on ka on ka eesmärk või kava tuua mõned head teletegijad näiteks siis Eesti televisiooni uudiste uudisteprogrammi juurde, uudisest? Tegema ei pea olema ilmtingimata teletegijad, sest paljud praegused teletegijad on väga edukalt teinud karjääri ennem kas raadios või ajalehtedes, et praegu käib ka rahvusringhäälingu uudistetoimetus toimetajate kohta kohale nagu konkurss. Aga kindlasti mul on mõned inimesed silmapiiril ja kindlasti, kui sa tead inimesi juba varasemast ajast nende plusse-miinuseid kas sa tead, et nad toetavad su plaane, siis on kahtlemata ka endal võimalikke muutusi palju lihtsam nagu sisse, nii et selles mõttes kindlasti mul on mõtted, aga, aga, aga ma tahaksin kõigepealt ikkagi pakkuda kõigile inimestele ja selles mõttes on väga suurte eelarvamustega ka Eesti televisiooni ja Eesti raadio uudiste inimeste suhtes. Tahaksin ikkagi näha, et mida, mida, mida iga inimene nagu reaalselt teeb. Kes, kes saab ennast tõestada, kes, kes, kes mitte tõestada et kõigil on nagu võimalus selles mõttes ma ei hakka kindlasti siin mingit platsi puhtaks lööma või mis iganes. Aga kindlasti on mul nagu inimesi silmapiiril, kes võiksid olemasolevaid jõude tugevdada. Jah, seda küll. Nii läheme aga selle nädala teemade juurde ja räägime selle nädala teemadest, mis siis on elavat diskussiooni tekitanud ning üks selliseid teemasid puudutas Erna retke olemuse olemust ja sisu ja valdavalt on selle käivitada. Ta ei oleks olnud Vene propagandamasin. Mis siis on ju selle sõjalis-sportliku sisuga mängu tembeldanud sõna otseses mõttes natslikuks. Sellel nädalal on ka sotsiaalteadlane Rein Ruutsoo avaldanud artikli, milles ta leiab, et Venemaa Erno allergia läheb natsi allergilise läänel läänele hästi peale ja me võiksime kaaluda võib-olla siin siin mingisuguste möönduste tegemist, kuidas Sulev Peeter tundub, kas kas selle Erna hetkega seoses oleks pidanud kuidagi teistmoodi sellele asjale lähenema, et Venemaa ei oleks saanud jälle selle pauguga aktsiooniga kaasa minna? Mari mitte provokatsioonidega kaasa minna võid, võid ütleme siis Grovotsee provotseerida siin võimalikku nii öelda natsiriigi natsiriigi ilminguid, olemusten Eestis. Püüdes siis välismaailmale näidata, et Eestis ei ole kõik korras. Noh, ma arvan, et tark on alati tulla ise enne välja selliste valusate asjadega kui lasta seda kellelgi teisel sellega välja tulla ja kaks professorid siin Aaviksoo küll kaitseministril rollis ja ruutsoo reaalse nii-öelda politoloogia ja, ja ajaloo alal. Aaviksoo kahjuks jääb natukene tema väiteid, teevad nagu nõrgaks jälle, toovad nädalaid Soome mundris ja, ja tulid siia ja saksa ka nagu pole nagu suurt ühendust, millest ruutsoo kirjutab väga selgelt siin eestipäev Päevalehes neljapäevast päevalehes. Et noh, mida sa ikka kostad selle peale, kui, kui Abwehr juht admiral Kanaaris võttis Herna juhte pärast Berliinis vastu austusavaldustega ja on tavalised pildid olemas. Ja andis neile muuhulgas ka võimalust Saksamaal tasuta pida räsi kulul ja nii edasi ja nii edasi, noh, milles kõik ruutsoo kirjutab, siis sellel taustal on ikkagi väga raske Venemaale. Või see, mida sa siin algul ütlesid, et, et see natsiallergia on väga suur läänes. Ja kui Venemaa Erna retk kritiseerib ja on kritiseerinud kogu aeg siis rääkida, et tegelikult see nii ei ole, et taksoga polnud mingit seost. Või teiselt poolt, et kui et kui Erna tegutses siin sisuliselt saksa saksa rassi Teenistuses noored poisid, kelle, kelle lähenemine asjale võis olla hoopis teistsugune, tõenäoliselt oligi teistsugune. Nii nagu paljudel eestlastel, kes selles suures sõjas kahe haamri ja alasi vahele. Et suhteliselt viletsas olukord ja selles mõttes on ruutsoo artikkel minu meelest loomulikult ärritab. Aga teiselt poolt lõppude lõpuks tõde on parem kui, kui mingisuguseid pooltõde. Aga samas memme grupi tulemusena päästjate ju sadade, kui mitte tuhandete eestlaste elu. Ja muidugi see Kautla ja, ja siin on, nüüd on asjad ja neid lugusid on ju palju tegelikult eestlaste roll ja saatus viimases sõjas kahe sellise suure ja kahe suure kiskja vahel haamri ja alasi vahel. Ja ühed olid motiivid nendel poistel või inimestel, kes siis sattusid sellesse sõtta ja teiselt poolt need kohalikud asja, millele sa viitasid nende selle Kautla seltskonna vabastamine ja nii edasi, see on iga eestlane. Ma ei kujuta ette, kes seda võiks öelda, et see ei olnud hea ja see on mingisugune mingisugune hukkamõist. Aga samas see seos, vähemalt formaalne seos, ühe ühe kiskja ka on selgelt olemas. Urmata milline see võimalik on, ütleme, ajaloo käsitlus, võiks võiks olla sinu pilgu läbi, kuidas, kuidas, kuidas seda tõlgendada ja kas, kas siin võib-olla peaks ka sellest natukene mööda vaatama, et, et siin võib olla Erna, Erna, Erna retkega seotud inimesed pärast võib-olla natside poolt mingeid autasud said? See on ajalugu, on alati väga kompleksne ja keeruline küsimus ja, ja seda enam praegusel hetkel väga raske ju ju tegelikult iga iga selline arvamus langeb ju tegelikult sellisele pinnasele, kus on olemas kus on olemas inimesi, kes on vahetult kannatanud, et mis nagu ennekõike nõukogu nõukogude okupatsiooni ja hävituspataljonlaste, küüditamiste ja mille iganes läbi neid on Eestis paratamatult paraku oluliselt rohkem kui neid, kes saksa okupatsiooni ajal kannatasid, et muidugi kes teab, mis oleks pärast juhtunud, kui, kui kui sakslased oleksid võitnud teise maailmasõja. Aga, aga noh, reaalsus on tänasel päeval Eestis see, et Eestis on väga palju inimesi kes on kannatanud Nõukogude okupatsiooni läbi ja nende jaoks Paljud ma olen saanud pärast ruutsoo artikli avaldamist väga palju kõnesid ja meile, kus öeldi, et Rutsa sülitas nendele inimestele näkku. Ja Ma ma aktsepteerin ja ma ütlen, et sellist ja nendel inimestel on õigus arvata, et ma ei ütleks, et nad oleksid need ka nemad oleksid nüüd vene propaganda reagi kohe nagu kindlasti kuulutaks needsamad inimesed ka natsideks, aga, aga, aga ka minu su sugulaste seas on inimesi, kes, kes tapeti hävituspataljonlaste poolt ja hästi maha ja surnukehad visati soosse. Et noh, noh, nii kaua kui on inimesed, kellel on need vahetud kogemused või mälestused olemas on, on iga selline ärritav lugu kaasa väga suure resonantsi ühiskonnas, sest tõde on sellisel juhul igaühel endal kõik arvavad, et tema tudengile võid õige. Aga ma juhiksin tähelepanu sellele, mis puudutab seda, ruutseb nagu põhiväidet. Et läänes on väga suur natsiallergia, jah, täpselt see nii on. Tänases Postimehes kirjutas minu meelest Erkki Bahovski hariduselt ajaloolane ja nagu artikli sellest, kuidas on lääne ajaloo käsitlus teise maailmasõja suhtes hakanud muutuma viimase 10 15 aasta jooksul. Ja, ja see on muutunud just selles suunas, kus, kus ei vaadata asju enam nii mustvalgelt, et need, kes tingimata mingil ajahetkel selliseid sakslaste poolt need olid fašistid. Ja kui Peeter ütles, et, et tühja sellest mundris nad Ernalased tulid Soome mundris, mitte saksa natsimundris. Noh, ma ütleks selle kohta inimesi, kes ütlevad, et munder on lihtsalt väga oluline, et, et võib-olla võib-olla professor ruutsoo, kes on nõukogude armees käinud, see munder ei olnud nii oluline, aga vanematele meestele, kes, kes on, kes on ka teistsuguseid mundreid nende jaoks on just mundriauoluline, et et noh, ma ütlengi, et see on niivõrd kompleksne, raske küsimus, et et ja ma tooksin ühe aspekti veel, et, et kui ma ei eksi, siis Erna retke korraldatakse Eestis 1993.-st aastast. Taastat saime rahusse retke korraldada, 14. aastal. Leiti, et see nüüd ilmus natsiilming, kus varem olid Euroopa nõukogu parlamentaarse marsa assamblee juhi näiteks silmad, Valdeni silmad, kes nüüd leidis ka, et, et see on nagu natsipropaganda ilming, kus ta ennem oli, miks ta ennem ja miks ta nüüd järsku on saanud. Nüüd, kus Eesti ja Venemaa vahel on suhted teravnenud mitte ainult aprillisündmuste, vaid ka rajatav gaasitoru ja paljudes muudes olulisemates teemades. Et see, selle sihukese kogu see arutelu või see vaidlus on ikka märksa komplekssem, kui, kui lihtsalt see, et kes, kelle poolt sõdis Erkki Bahovski kirjutab oma artiklis ka muuseas sellest, et Briti ajaloolane möllame jaan värskes raamatus häpsu voor, so Trasho endast sekkan poolvoo mun history Erna retkest täiesti neutranud, reaalselt kirjutanud seostes seostades seda siis Eesti keriljadega ja üldse ta mainib, et eesti keriljad moodustasid 1,1 protsenti Eesti rahvastikust, mis olevat geriljaliikumiste normaalne standard ja nii olevat Lõuna-Vietnami rahvastikust Viet kongi siis 0,5 kuni üks protsent elanikest ja nõukogude liidule vastupanu osutanud afgaanide umbes kaks protsenti kuulusid siiski Riljadesse ja ütleb Erkki Bahovski, et tundub, et Eesti sisesaab ajaloo diskussiooni. Põhiprobleemiks pole mitte ajalooline tegelikkus ajalookirjutajate isikud. Teatavale osale Eesti avalikkusest käib närvidele, et mõned ajalooraamatud on kirjutanud Mart Laar sõnaga mees, keda saab süüdistada ka põllumajanduse hävitamises, rublatehingus Eestile, mõnele mahamüümises ja paljuski muus petele. Mis sina sellisest seisukohast arvavad? Noh, neid mustvalgeid skeeme saab alati kasutada, kasutatakse ja on kasutatud, nii et siin ei ole midagi imestada see mardipõllumajanduse hävitamise müüt ja, ja nii edasi ja nii edasi. Pike, kui hakata vaatama lähemalt, on pilt sootuks teistsugune ja seesama, kas või selle Ernaga seoses. Nii et siin ei ole midagi imestada. See, mis me oleme seni nagu rääkinud siin. Me oleme eestlased, loomulikult meid on vähe ja igasugused kannatused, mis on meile võime lähedastele osaks saanud, on loomulikult palju olulisemad kui mis tahes muu. Aga samas me peame arvestama, et, et kõik see Provotseeritakse nii-öelda suure poliitika taustale ja Eesti sellises kahe sellise kahe suure jõu vahel sellises piiririik, selline see on alati see probleem. Ja loomulikult üritatakse kasutada ka neid kahemõttelisi olukordi ühe või teise poolt, nii et kõik see Erna temaatika ja kogu see vene propaganda ja mis nüüd sellega seoses on aktiviseerunud see 13 aasta nii-öelda sellel taustal pole mitte midagi mitte midagi imelikku, kõike kasutatakse. Et sinu intervjuudest on võetud mõningaid lauseid, kõvemaid lauseid välja, noh mina tean sealsamas samuti, et see nii käib. Ja, ja samamoodi ükski riik oma huvide kaitsel ei kõhkle kasutada just neid olulisi momente. Sulle kasulikud on, aga milline see tegelik tõde on, see on hoopis teine asi. Küsimus ongi minu meelest selles, et kas me, kas me peaksime leppima sellega, et on nagu ruutsoo ütleb, et on selline lääne ühiskonnas valitsev diskursus traktil, mis ütleb, et mis on nagu teise maailmasõja puhul nagu selle hindamisel nagu õige ja või me peaksime olema ise nagu aktiivseida püüdma nagu selgitada ja sinna selliseid pooltoone ja noh, tegelikult rohkem juurde tooma. Et kas me anname nagu eos alla või me püüame, ma ei mõtle seda, et nad oleks mingit mingit suurt nagu pagan ta ministeerium, et Eestisse looma ka mis iganes, aga, aga selgitama me peaksime kindlasti. Aga midagi ikkagi peaks, sest mul tuleb hästi meelde, et enne aprillisündmusi mõnda aega ma modereerisin ühte arutelu nii-öelda sellest, et Eesti, kas, kuidas nii-öelda sellest propagandasõjas, kas peaksin propaganda ministeeriumi looma või ja nii edasi ja kus ühel pool oli siis Kristiina Ojuland, praegune riigikogu asespiikri ja teiselt poolt Selle maladoch Estonia, kui ma ei eksi, jah, selle peatavaimet, garantša asetäitja, jah, vabandust, Jevgenia ja, ja see oli enne seda enne selle aprillisündmusi ja ja see diskussioon oli väga elav, et mida peaks tegema ja kohati jäi nagu selline mulje ja kõigest sellest, et võib-olla ja see ei olegi nii tõsine asi. Kuigi mulle tundus juba siis, et, et see on ikka väga tõsine, et tuleks nagu sellele tähelepanu pöörata, eelkõige Jevgenia seisukohad tagantjärgi otsustades olid ikka täiesti täiesti õiged, mis hakkab tulema. Aga sellest propaganda nii-öelda osakonna või ministeeriumi loomisest tõenäoliselt siis ikkagi pigem nagu propagandaosakond välisministeeriumi juurde, sellest me oleme siin nagu pikalt rääkinud, aga me ei ole küll kuulnud valitsuse poolt mitte ühtegi sammu, mis oleks selles suunas nagu astutud, et, et ma ei ole küll väga kindel, et, et selles suunas ka mingeid samme lähiajal astutakse tegelikult. Meil siinsamast lähiajaloost ju üks hea näide, et miks sellist asja pole, pole võib-olla õige teha. Et mäletatavasti oli ju 1900 üheksakümnendatel aastatel Venemaa suurim peksupoiss ju Läti iga kord, kui Venemaa mingi järjekordse suhteliselt sarnase süüdistuse praegu on, Eesti kohta käib, et et tulid sealt need teise maailmasõjaveteranid Saksa poolel sõdinud kokku ja marssisid või see plaan minna lätikeelsele haridusele üle Läti vene koolides. Et alati. Ma panin selliseid linnakaid rahvusvahelisel areenil ja Läti oli suur peksu ei saa, mida läti tegi Läti iga kord, hakkas nelja vastu õiendama iga väiksemale kipi uksele vastast püüdis ümber lükata nõnda edasi. Samas oli, et tulemus oli see, et ega olukord sellest Läti jaoks paremaks ei läinud. See andis Venemaale hea võimaluse teemat pidevalt päevakorral hoidma ja, ja kui see teema on päevakorral ja kui mõne riigi lugeja kuulaja vaataja nii väga ei süüvi ka siis mingil hetkel see hakkab avalikku arvamust mõjutama. Ja kui avalik arvamus muutub, siis hakkab muutuma ka paraku selle riigi poliitiline hoiak, et et selles mõttes oli see Läti kogemus, nagu oli see, et ei maksa igale Venemaa suunalt tulevale jooksule nagu reageerida. Ja ma arvan, et see on ka see taktika või kogemus, mida välisministeerium nagu silmas et vähemalt on ju teada, et et pahatihti need avaldused, mis tulevad, ei ole suunatud sugugi tegelikult mitte Lään vaid on tehtud selle jaoks, et Venemaa end auditooriumile meeldida või siis avaldada seeläbi oma toetust kremlile või lojaalsus kremlile. Aga Urmet, me oleme juba sellega tegelikult kaasa läinud, kasvõi seesama, kui me läheme Erna retkega seotud diskussiooniga nagunii aktiivselt kaasa ja räägime siin nagu ilmselge kahjurõõmuga sellest, et kusagil Vladivostokis räägiti sellest, et Erna retkel osales 800 s Leslast ja 10000 testi. Minu meelest oli kõige parem uudis hoopis Erna retkega juurde see, kui, kui kremlile kuuluvas aja keele kirja Ühes mask, issand kuidas inimene kassette räsiyanest on, selleni ilmus üks artikkel, kus rähide nendest Vene raudteel toimunud pommi pommiplahvatustest ja, ja siis oli keegi ajakirjanik, kitškin kirjutanud sinna loo lõppu oma kolme lõigulise kommentaari, ta ei imesta, kui tegelikult selle diversiooni raudtee panin toime Eesti Erna retkel vist mõni võistkond. Kujutate ette, 1000 kilomeetri kaugusele on nad õeke pealt jõudnud Venemaa piiri ületada, siis 1000 kilomeetrit veel kuskile edasi minna ja selle plahvatusi ka veel rahumeeli korraldada. Milline au ja kuulsus. Diernalastena ka propaganda ongi kõige uskumatum omad asjad võivad üsna hästi peale minna, nii et aga ma arvan, Te olete iseenda vastu, et kui samal ajal, kui Venemaa koos Hiinaga korraldab näidis sõjalisi õppusi, näidata maailmale, et nad loovad, anti NATOt ja samal ajal tuleb Kremli ajalehest Ametlikku kremlile kuuluvast ajaleht Me ei räägi siin kremli-meelsest ajalehest teada, teiste enamlased tegid sihukese diversiooni, siis, siis siis need töötavad, need sõnumid nagu kuidagi vastamine. Sel nädalal me oleme ju kuulnud igasuguseid huvitavaid väljendeid Eesti kohta, kui Bauskast toimus monumendi teisaldamine, siis ERC olnud monument, selle kivi tegelikult mälestuskivi, ütleme niimoodi, siis siis seda nimetati kohe reportaaži alguses Eesti sündroomiks. Et mingil määral. Me oleme siinkohal vähemalt vene meedia silmis lätlasi edestamas ja väga selgelt. Kuigi siinkohal ma tahaks rääkida ühest teemast, mis, mis otseselt või kaudselt puudutanud sedasama teemat nimelt monumentaalkunsti jah, kuigi, kuigi võib-olla pisut pisut teise nurga alt nimelt sellel nädalal jõudis avalikkuseni uudis, et Tõnismäele istutatud uued lilled on maksma läinud 1,4 miljonit krooni. Ja mul on lihtsalt küsimus, et kui kaua selle seda jätkatakse ja kas võib-olla võiks Tallinna linn koostöös riigiga mõelda välja mingisuguse kapitaalse lahendused, ei peaks aastas mitme mitme miljoni krooni eest sinna pidevalt. Näiteks tuletan sulle meelde, et need ei ole valdavalt lilled mitte sest kui esimesed lilled võõrasemad selles lillede sõjas Olid siis ma rääkisin Tallinna linna aednikuga ja siis ta juhtis mulle tähelepanu, et vaata, et jaanipäeva paiku võõrasemad nagu lõpetavad õitsemise ja siis tuleb teha uus rahasüst, tähendab kaitseministeeriumi rahasüst. Nii et need ei ole ju tegelikult mitte linna eelarvest ja see on, selles mõttes on kaitseministeeriumil müts maha tema ees on sel aastal Tallinna haljastusele pööranud minu meelest rohkem raha kui Tallinna linn iseenesest võiks kontrollida üle, aga vähemalt algul küll oli nii. Linnaaedniku hinnangul. Jah, kuigi siin peakski riik ja linn koostööd tegema, et lõpetada see pidev lillede istutamine, ära leida mingisugunegi kapitaalsem lahendus, aga me ei ole ikkagi kuulnud, et mida sinna siis rajada tahetakse, sellepärast et tundub, et riigi ja linna vahel mitte mingisugust diskussiooni ei toimu ja lill istutatakse lihtsalt edasi. Nojah, linna juhib üks, üks erakond ja kaitseministeerium ja valitsus on teised pukis, nii et. Ma ei tea, millal jõutakse millal keegi siis haljastamisele või kes peaks seda raha kulutama ja kuidas. Jah, mitte kaugele sellest samast platsist hakkab loodetavasti siis lähiajal kerkima uus vabadusmonument, mille kavand on nüüdseks ka välja valitud ja mis on 28 meetri kõrgune ning mille rippus on siis vabadusrist. See on tekitanud juba päris päris vastakaid seisukohti ja vaidlus on läinud üsna teravaks. Huvitav, miks. No alati on ilu vaataja silmis ja iga monument võib esteetilistel põhjustel meeldida, võib, võib mitte meeldida, see, see sõltub igast inimesest. Minu jaoks on üks selline küsimärk seoses vabadussambaga, et ma möönan, et et vabadussõda oli Eesti riigi loomise seisukohalt väga oluline sündmus. Aga, ja kui ma nüüd küsin enda jaoks Eesti riigi kodanikuna, millega minu jaoks vabadus assotsieerub siis ma ei saaks küll öelda, et vabadussõda on esimene asi, mille, millega minu jaoks vabadus kui selline assotsieerub ja, ja seetõttu otseselt vabadussõjale viitav ausammas jääb minu jaoks natuke kaugeks. Peeter, kuidas sina seda kavandati, endade? Seda oma silmaga ka nende piltide peal monument on vähemalt võimas, selline kõrge ja rist on otsas ja ja kuigi mulle tundub, et oleme jälle samas seisus, nii nagu nende siin Tallinna Tallinna lahte kerkivate asjadega. Tauno Kangro seoses. Et siin Mart Kalm kusagil avaldas mõtet, et loomeinimesed jäävad seda põlgama ja rahvale võib ta meeldida. Et et eks ta kauge muidugi on selline. Aga, aga vabadussõda on ka suhteliselt kaugel ikkagi. Aga, ja see, et tants on käinud, et peaks selle midagi tegema, siin on käinud juba väga-väga pikka aega, nüüd on nüüd, Andrus Ansip võib öelda juba teise asjana nii-öelda peale aprilli tehtud. Et lõpuks on keegi mees, kes on viinud asja nii kaugele, et vähemalt see on nüüd tehtud ja tõenäoliselt siis ta kerkib see. Aga need vaidlused, kuidas ta välja näeb, ja see Eesti kaardikontuur Rahu piirides see, mis üles läheb, mulle tundub, et ta, eks ta natuke selline selline. Ma küll ei tea, kes autor oli, aga selline autoritel avalikkust jah, selline literatuurne natuke on ja, ja, ja Mart kalmu seisukohaga võib ilmselt nõustuda, et et kunstiinimestele ta võib-olla ei ole see esteetiliselt ta võib-olla pole see kuigi. Jah, ega siin ei ole mina, kunstnik. Aga aga Peeter, aga 80 aastat on sellest räägitud esimese vabariigi või ütleme siis jah, sõjaeelse vabariigi ajal ei suudetudki vabaduse sammast püsti panna, nüüd on vähemalt jõutud juba väga selge kavandini, mis peaks nüüd töösse minema, et, et kas tuleks asi lihtsalt ära teha ja lõpetada see vaidlus ära, et leppida kokku, et las ta siis olla selline? Nojah, tegelikult võiks hullem olla veel, kui seda, seda, seda sedasamast ikkagi ei tule. Tegelikult ei ole ju kõik võib juhtuda, et kuigi kavand valiti välja ja nii edasi, aga alati on kurat, on peidus, nagu öeldakse pisiasjades ja, ja nii et ma tegelikult ei imestaks, kui, kui kui midagi juhtub ja seda asja ei tule, aga ma arvan, et Andrus Ansipile on, see on sellise kõva käega liidri imidži jaoks nagu ma ei ütle, et eluliselt oluline, aga, aga et oleks, saaks öelda, et on tehtud, et, et ma arvan, et tuleb. Pisut on selle selles, selle samba sünniloole heitnud valgust endine kaitseminister Jürgen Ligi oma blogis, kus ta räägib sellest, et tõenäoliselt jäid peale siis endised vabadusvõitlejad ja pigem konservatiivsed inimesed ja ta ei ole kindlasti nõus selle seisukohaga, et see oli nüüd lõplikult poliitikute valik, et tema oleks eelistanud pigem sellist modernistlikku oma lahene, modernistlikumat lahendust. Meenutame seda, et kaitseministrina kui Jürgen Ligi oli kaitseminister, siis tema selle komisjoni kokku kutsus tema selle komisjoni põhialused, kes sinna kuuluvad ka paika pani, nii et siis tuleks vaadata peeglisse ka. Aga. Aga poliitikuna on ju väga hea anda ju väga mitmesuguseid ja vastukäivaid signaale, siis ei saa keegi. Kas me oleme nagu mina, mina ei ole jällegi seda meelt, et nagu sina Lauri ütleb, et nüüd peab kindlasti ära tegema, et oleks tehtud, et ei pea tegema ja selles mõttes mulle meeldis ka ligiseisund oht, et et kui me ikka loodame, et Eesti vabariik püsib pikka kauem kui, kui enne teist maailmasõda, siis no me ikka ei pea iga plönni üles ka parem, et et ja, ja et saada parem tulemus, võib, võiks veel oodata, et mis sellest nii väga muutub, et jah üks poliitik saab endale järjekordselt valimisteks kirjutada, tegin ühe samba, võtsin maha, teise panin püsti. Aga, aga kuivõrd oluline see tegelik tegelikult on, et. Ja mina ei ole sellepärast, et sellepärast, et saaks asjad tehtud. Nüüd peabki tegema sellepärast ära, et noh minu, minu, minu nagu arusaamadega seal päris kokku ei käi, et kui tulemus ei meeldi, siis parem ikka selle üles, et, et noh ma ei tea. Ei noh, sambad ei ole, minu seisukoht on, need sambad ei ole kõige olulisemad asjad. Aga praegu kisub sinnapoole küll, eriti Andrus Ansipi valitsuse teise valitsuse ajal. Et sambad on kõige olulisemad. Me võiks seda lausa samba valitsusel samba valitsuseks valitsuseks nimetada, kuigi mind hakkab väga huvitama siinjuures hoopis üks teine küsimus, et, et kas siis Tallinna linna juhtkond ei kavanda mingisugust vastu sammaste aktsiooni selleks, et pisutki hajutada tähelepanu Vabadussamba kerkimised on ka ju teada-tuntud Tallinna linnapea armastus kõikvõimalike kellade ja sammaste vastu. Laiuti retooriline vaikus, aga läheks pisut elulisemaks teemade juurde ka USAst alguse saanud börsikriis on jõudnud ka Eestisse ajakirjanduse vahendusel on kõlanud kõikvõimalikke hinnanguid, aga fakt on see, et börsil on hinnad kukkumas ja ja päris märkimisväärselt, et siin on mitmed ettevõtted kukkunud isegi ütleme viis kuni üheksa protsenti, mis on ju päris märkimisväärne kukkumine, kuidas hinnata, kas see, kas see börsikriis võib-olla selline mööduv nähtus või, või ongi selline jahenemine maailma majanduses ja ka sealhulgas siis ka Eesti, Eesti, ütleme kas või kas see võib anda ka mingisuguse tõuke nagu eesti majandusele jätkuvale jahenemisele veel isegi juurde? Esiteks, Tallinna börs ei võrdu Eesti majandusega. Et selles mõttes ei maksa nüüd maagilisi traagilisi järeldusi, ei kardeta ka sellest teha sellest kukkumisest viin mitu protsenti see iganes oli. Et noh, eile õhtul vaatasin teleuudistest aktuaalsest kaamerast, kuidas ka börsijuht ise nagu rääkis, et, et te ei oska öelda, et kas see, nüüd mingi noh, selline ühekordne nagu kukkumine või, või on selles mõttes nagu ajalisi märke sellest, et eks aeg näitab ja noh, muidugi kunagi kuna ka mina olen väikese endale fondi sammu teinud, siis mul muidugi kurb meel kuidagi kui need kukuvad, aga, aga ütleme nii, et need, kes börsil nagu tegutsevad, need ei vaata selles mõttes nagu mingi ühikese ühe nädala või ühe kuu perspektiivis, vaid vaid et pigem on see, et selles mõttes ma ma väga-väga ärevile sellest, kui oli, nagu ei läheks mingit hakkaks rääkima, ütlesin nüüd Eesti majandusele mingi väga suur ohumärk. Peeter, sina suhtled igapäevaselt oma tööga seonduvalt maa inimestega ka siin on viimasel viimase paari kuu jooksul räägitud nii-öelda Eesti majanduse jahenemise eest, kas ka maal annab see kuidagi tunda või, või lähevad nagu need tuuled maalt täiesti mööda? Esiteks ei ole kunagi mingi lihtsaid lahendusi ja lihtsad vastused, et jah ja ei, alati on, küsimus on pooltoonides ja selge see, et et majanduskasv nüüd kõrgemaks ei lähe, selles vist ei ole veendunud keegi, pigem on küsimus languse trendis ja millise see langustrend on. Aga ma ja loomulikult sellised asjad ei avalda kohe, alati on inerts et sigitatud vasikas sünnib ikkagi aja pärast, aga mitte kohe. Aga, aga selline huvitav moment, mis võib kui halvemad ajad hakkavad tulema? On, et kuna põllumajandussektor on suuresti nii-öelda Euroopa Euroopa Liidu nisa otsas, pean silmas nende toetusi, põllumajandustoetusi, mida jagatakse laiali ka Eestis ja need on paika pandud üsna pikaks ajaks ja sõltumata sellest, mis hakkab ümberringi toimuma. See tähendab seda, et kui ehitussektor ja muud sektorid kavad kokku kukkuma või igal juhul olukord läheb viletsamaks, siis põllumajandussektor võib osutuda ja tõenäoliselt osutubki selliseks ainsaks, kus koha peal need asjad nii ei lähe ja tähendab, et ühel hetkel võibki põllumees osutuda selliseks tõeliseks tegijaks tõeliseks. Kas põllumees, põline rikas? Just just ja, ja ma arvan, et see, see on väga terane tähelepanek ja ma arvan, siin nii tulebki, nii et selles mõttes muidugi teine küsimus on, kui palju neid põllumehi, kes siis seda toetusi Euroopa toetusi saavad, on, aga igal juhul, ma arvan, maal on see, need asjad, millest sa rääkisid, viitasid nendele ma arvan, maa sa hakkab kannatama selle all võib-olla kõige vähem sain ka selles mõttes loogiline, et ega maainimesed ei ole võtnudki nii palju elu asemel muid laene, liisinguid. Et tarbimine on oluliselt väiksem, igakuised sissetulekutest tagasimaksed oluliselt, kuigi kuigi tegelikult ei, sul ei ole päris õigus, kui vaadata neid Uusma maamehi, kes on nii-öelda nii-öelda kuldsesse ringidesse, olgu Tallinna või Tartu ja mul mul on hästi meeles olles ühe sellise kinnisvara eksperdi arutelu külas käis et vaata varsti võib-olla nii-öelda Tallinna ümber siin vaeste, patuste alevit see tähendab seda, et nemad on ju kõik ju laenuraha peal üles ehitatud ja nende põldude peal ja metsades need inimesed, kes on siis kasutanud seda võimalust. Nendel võib küll olukord minna nii-öelda nendel uutel mammest. Aga ma küsiks selle majanduslanguse taustal ikkagi võib-olla ka pisut retooriliselt, aga mis nüüd ikkagi sellest suurepärasest valimislubadusest saab, kuidas meie 15 aastaga jõuame Euroopa viie rikkaima riigi hulka? Noh, see lubadus oli ju tegelikult valetan, ma kirjutasin ise ka Päevalehes, ma vaatasin selle. Riikide SKP-d ja ma nüüd peast ei mäleta, ma kirjutasin loo sellest, et millised riigid Eesti sealt viie hulgast oleks siis nagu välja lükkama, et kas siis seal mõeldakse kas seal oli Šveits või, ja soome ja kelle me sealt neljandalt viiendalt kohalt, mis iganes pidime välja lõikama, et ega, ega see on selline ilus lubadused, mis Nendest tore lubadused, mille poole püüelda. Et aga samas noh, mina, mina nagu ei usu, et see rahandusnüüd nii pessimistlik, ess toonides, seda peaks vaatama, et, et pigem on, pigem on et praegusel ajal on küsimus see, et kas me, kas meie majanduse struktuur Et mis me sellega peaksime ette võtma ja selles suhtes tuli sel nädalal ju hästi positiivne, et Euroopa komisjon kiitis heaks ühtekuuluvusfondi 50 miljardi otsesele mõttelisele, Nad on tehtud ja lähiajal tuleb siis ka see detailsem jaotus, kuidas jaotub 50 miljardi krooni eraldamise Eestile aastateks 2007 kuni 2013 ja, ja see raha on just ennekõike ette nähtud teadus-arendustegevuseks. Aga ka selliste infrastruktuuri objektid peamiseks, millega näiteks ettevõtted tahaksid minna maapiirkondadesse, hakata seal tootmistegema nõnda edasi, et mitte nagu niivõrd masinate ja vidinate ostmiseks ei ole mõeldud see raha kuivõrd siis ütleme sellise keskkonna loomiseks, mis aitaks nagu meie majanduse struktuuri muuta ja, ja minu meelest see on väga hea uudis Eestile. Samas see nädal on tekitanud minu jaoks küll küsimuse juurde ühes väga olulises valdkonnas, nimelt energeetikas Riigikogus toimus energeetikaalane arutelu, mis oli küll pisut populistliku alatooniga roheliste poolt püstitatuna, kuid kuid ometigi seal mitte mingisugust arutelu nagu ei toiminud, kuna me jätkuvalt ikkagi ei tea, et mis suunas siis Eesti energeetika liikuma hakkab, meil on olemas elektrimajanduse arengu. Ma seda tõenäoliselt enam sellisel kujul täitma ei hakata, sest see näeb ette liiga palju põlevkivi põlevkivi baasil ehitavaid ehitatavaid katlaid. Ehk siis peaks ehitama selle järgi viis katelt, mida tõenäoliselt ehitama ei hakata või vähemalt osalesid nendest ehitama ei hakata ja nii edasi. Nii et tegelikult selles energeetikale valdkonnas on üks suur segadus ja ega riigikogu ei ole ka siin üles näidanud nagu mitte mingisugust, nagu nagu nihukest konstruktiivset konstruktiivsust, et seda seda dialoogi natukenegi tõsisemalt rahvata tuua. Mis riigikogu puudutab, siis riigikogu noh, on palju viimasel ajal räägitud sellest, et kuidas riigikogu muutunud valitsuses otsustajad kummitempliks ja ja olid mistahes nagu roheliste energiateemalise arutelu algatamise motiivid olid, need populistlikud on, kindlasti olid, sest see on roheliste teema on ja, ja kes siis lööks seda trummi, mida ta oskab kõige paremini mängida. Aga, aga ometigi see, et ma lugesin selle riigikogu stenogrammi täies mahus, sealt läbi sihukene, väike lane näägutamine, ironiseerimine, mis sealt nagu koalitsioonisaadikute suust tuli, see niisugune on niivõrd tühine ja see jätabki nagu riigikogust taas kord selle mulje, et riigikogu roll Eesti elu otsustamisel järjest marginaliseerida. Aga mis puudutab seda energeetikat tervikuna, siis jah, sul on muidugi õigus, et see on väga oluline teema, et sel nädalal tehnikaülikooli emeriitprofessor Enno Reinsalu tegi lootus, et ta võttis Eesti SKP kasvu. Ja, ja sellest tulenevalt arvutas välja, et ta võttis väikese eranditeta, tuletas suhte SKP kasvu ja energiavajaduse kasvu vahel nagu see mujal riikides olnud. Ja siis ta jõudis. Samas sa lähed, 15 aasta pärast on Eesti energiavajadus kahekordistunud, et siis ongi küsimus, et kui juba 15 aasta pärast energiavajadus kahe koristama, et siis on mis, mis on siis meie nagu alternatiivid? See tähendab seda, talvine talvine energiavajadus võib-olla võib küündida 4000 megavatini, mis on väga palju. Aga aga nende küsimusteni Riigikogus jõutud Riigikogus heideti nalja, ironiseeriti, mis iganes. No mis te arvate, kes oli riigikogu energeetika sellise istungjärgu kõige kõige aktiivsem sõnavõtja kes on see ekspert? Seal võtsid paljud, ma ei oskagi öelda, Igor Gräzin oli seal palju, võttis sõna onu Raivo, vabandused Raivo Järvi. Ja. Jah, sul on õigus, et kõige kompetentsem paistab olema seal rahvasaadik Gräzin, kes siis? Aga ma küsiks sinu käest vastu, et mis, mis küsimuses Gräzin ei ole kompetentne. Igal juhul nagu sa ütlesid, ma olin kohal, seal ise läksin spetsiaalselt sinna, vaatasin ja nägin seda etendust tund ja 23 minutit ja lugesin ka pärast stenogramme, noh sügavalt piinlik, sügavalt piinlik, kui rahvasaadik Gräzin seletab, et meid siia nalja tegema mis topite siia, selliseid suvalisi arve ja nii edasi ja nii edasi. Siis ja põhiettekandja on mees, kes teab Eesti energeetikast, ma arvan üks väheseid, kes nii palju teab, kes on Eesti Energia leival olnud ja, ja rahvusvahelise instituudi juht olnud, mis tegeleb keskkonnaküsimustega, pean silmas Valdur Lahtvee parlamendi liiget, selle Eesti Energia keskkonna keskkonnajuht oli neli aastat, eks ju, ja ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see oli noh, sügavalt piinlik etendus, selline, kus ma vaatasin huvi pärast. Koalitsioon võttis ja kokku 26-l korral opositsioon kaheksal korral, seejuures Reformierakond või kokku oli 20 saadikut, kes siis suud pruukesid seal? Reformierakonnas seitse Isamaaliidust, viis. Sotsidest kolm eks ja ausalt öeldes enamik need need sõnavõtud olid sellised. Piinlik ja põhjus, miks tegelikult hääletamiseni jõutud oli ju tegelikult see, et Reformierakond oli siis oma nii-öelda sõnavõtjad ja kohal olevad inimesed lihtsalt ära lubanud ja kuna siis teised koalitsioonipartnereid nägid, et neil võib jõudu väheks jääda, siis siis lihtsalt kvoorumi hääletamise hetkel nad nad ei teatanud oma kohalolust ja nii nii istung katkeski ja nüüd sügisel, eks, maestro Gräzin. Oli see, kes siis lõpuks ütles, et kuulge, poisid, et teeme kohaloleku kontrolli, aga siis oli puhvet juba raskelt täis. Algselt oli, ma vaatasin, käisin vahetult puhveti kui ka seal rõdu vahet, aga sellel nädalal. Ega siin muuseas päris huvitavat informatsiooni selle kohta, et Bosnia parlamendis tahetakse kehtestada ebaviisaka käitumise eest rahatrahv. Võib-olla peaks Eestis ka hakkama sellist praktikat rakendama? Ei, no päris seda ka ei maksaks, et siis näiteks sama asi rakendada Briti parlamendis, siis siis läheksid ilmselt enamik saadikuid võlavanglasse. Aga ma küsiks ikkagi, mis teile tundub, et kuhu suunas see asi liikuma hakkab? Leedo tundub, et ta ajab nagu väga aktiivselt energeetika poliitikat, sellel nädalal oli Leedu president Ukrainas. Ta tegi siis president Juštšenko ole sisulise ettepaneku osaleda tuumajaama loomise üle peetavatel läbirääkimistel sisuliselt. Ta esitas ukrainlastele kutse tulla lausa siis osa võtma sellest tuumajaama rajamise projektist ja nii edasi ja kui meie nüüd hakkame seda diskussiooni nüüd nagu siin selliselt ajama, siis siis see vähemalt meie jaoks tundub, et hakkab ummikusse jooksma. Samal leedulasel võivad mängida siinkohal jälle topeltmängu, et kaubelda endale välja paremad tingimused. Jah, see on paari sõnaga siin ei, ei, ei ei ütle midagi ära, sest see tuumajaam on võib-olla natuke mütologiseerimisest. Et selle tähtsus ja, ja peaminister Ansipi nii-öelda soolo või mitte soolo ja siduvate või mittesiduvate lubaduste andmine seal aga lugedes ja kuulates või lugedes neid stenogramme ja kuulates neid rahvaesindajate sõnavõtte sealt, et seal oli ka asjalikke päris palju asjalikke sõnavõtte oli siin Lembit Kaljuvee rääkis väga asjalikult ja Taavi Veskimägi ja nii edasi. Aga tuli välja sealt ka see, et tegelikult ega see, see tuumajaam Leedus isegi sellisel kujul kui praegu on ei päästaks mitte annaks ainult väikse osa sellest võimalikust ja võib-olla tuleb. Nõustuda akadeemik Anto Raukas ega kes soovitab Eestil oma tuumajaam rajada siia suhteliselt Tallinna lähedale sügavale-sügavale maa alla graniidi sisse? Jah, on räägitud Maardust, Paldiskist. Nii, aga. On see, et sa vahepeal lauri küsisid seal, et kuidas ma selle viie jõukama riigi hulka jõuame ja ma tahtsin just siis, aga siis ma ei öelnud vahele, et seal rahvasaadik Lahtvee, kes seda põhiettekannet pidas isegi tsiteerida, seda. Juhtis tähelepanu sellele, et sellisel moel et kui keegi räägib täna, et meil on eesmärgiks viie rikkama Euroopa liidu hulka jõuda, siis neli korda rohkem raisates viie rikkama riigi hulka. Mitte kuidagi ei saa. Samas muidugi, ega ka rohelistel ei ole ju, ei ole ju väga selgelt energeetika arengukava olemas, sest tuuleparkide süsteem ei ole ikkagi see, mis, mis lõplikult seda lahendab, nii et see diskussioon on veel tõenäoliselt ees ja loodame, et riigikogu ja valitsus ikkagi siinkohal mingid sammud ette võtavad ja me kuuleme midagi konstruktiivset. Lähiajal võib loodetavasti siis ka midagi juba Eesti Energia poolt. Meie saateaeg hakkab läbi saama ja lõpetuseks ma tahaks lihtsalt teie käest küsida ühe väga lihtsa küsimuse, et miks me peame nägema riigikogu liikme sünnipäeva teleuudistes ükskõik, kas need on siis meelelahutusliku sisuga uudised või ei ole. Sa oled ka, mina ei näinud, mina ei näinud kellest jutt, on siis vilja Savisaare sünnipäevapeost, mida näidati teleuudistes ja minule, sest ega need ei olnud rahvusringhäälingus, need ei olnud rahvusringhäälingus. Me oleme täna siin rääkinud ühest teisest uudistesaates kuskil neid näidata ning ma loodan, et Urmeti ajal ei tule see trendi. Pariteetsetel alustel veel. Sellisel juhul sellega võiks kaasneda muidugi oluliselt laiem diskussioon. Rahvateenrite saade tänaseks lõpetab, soovime teile ilusat laupäeva ja tänased rahva teenrid olid Peeter Ernits, Urmet Kook ja Lauri Hussar ja soovime teile siis ilusat päeva.