Ema istuks Sitsis T-särgi väel sängi serval ja kammib juukseid. Ta ei soe neid mittehuulega, vaid tõmbab kärmesti mõned korrad hõreda kammiga läbi juuste. Sealjuures ta ei tarvita peeglit. Vanaaegne TRÜ mopeedil seisab hoopis seinal sängi jalutsis. Ema ei peagi peeglisse vaatama, sest ta kammib juuksed otse üle pea. Ta pilk on suunatud hoopis vastasseina mingisse punkti üsna lae all. Ja ta pilk ning nägu on rõõmsad ja värsked nagu pühade eel. Neis on midagi hingestatud, mingi mõte, tunne või mälestus nagu inimesel kes seisab paljapäi lagedal künkal, päike, kes see ja tuule käes kukk kireb ja koer vastatele käreda tuuniga. Mureiga ealt kodu jõudnud on sul teine kõrv kah nüüd läinud, ümiseb ema Kumedalt ja aeglaselt. Hääl on vastuolus tema kärmete liigutustega ja virge õhelil näoga. See kostab nagu räägitaks unes. Aga juba kraps tasandilt üles. Pilk saab veel pilgu kellale, mis väike ümmargune ja prink, nagu ta ise öökapil rohupudelite ja salvi tuubide vahel näitab. Kolmveerand viis. Nagu emal astub laudtee, tõuseb seal sagin ja mitmekesine häälitsemine. Lehmad, noor ja vana, ajavad en tasemetel üles, ringutavad ja teevad veel üht kui teist vanem ladina ja plärtsumisega noorem ilusamate potsatustega. Sulgudes vinguvad põrsaid ja rühib siga. Aedikus märgivad lambad. Kanad tõusevad, juurtel sätivad end lendavad alla ja kaagutavad ainult vasikas, väikeses sulus laudanurgas kolmutab vaikselt ega märka veel jalgu alla võtta. Ema ei vestle talitades loomadega, mida talunaised eriti üksikud tihtipeale teevad. Ta vaid annab neile vajadusel mõne korralduse, nagu praegu noorele lehmale. Palungee rändtuvastubki pärast väikest kaalutlemis sammu kõrvale ja ema viskab söömata jäänud heinad sõimes tema asemel peale. Lauta on kogunenud sõnnikut, eriti lehmade alla. Nagu nad elaksid kõrge madratsi peal. Lisaks on kõrge kuhi kanade võrre all kahe poolega lauda värava juures. Ja kevad hakkab juba suveks kätte minema, kartul maas ja kased lõhnavad. Endine piimapunkt asub kahekorruselises maakivist hoones heleda mördi sees sinakas ja punakashallid, kivimürakad õide puhkevad detoomingate vahel. Tsaariajal ehitati see maja kihelkonnakooliks. Kodanlikul ajal üüris salu Richard need ruumid oma poe alla, aga saksa aja lõpus sõitis Richard ära Austraaliasse. Pärast sõda ehitati hoone ümber meiereiks ja see oli ta kuni 60.-te aastateni. Kuni väikesed tööstused likvideeriti. Siis oli ta veel natuke aega piimapunktiks, aga nüüd on hoone hoopis mahajäetud, aknad laudadega kinni löödud. Hommikuti peatuksin trepi ees tsisternauto. Siin on hea kõrge trepp ja külanaised valavad oma piimanõud tsisterni tühjaks. Praegu seisavadki neli külaeite, üks suur paks karvane vana mees, matsiaadu piimapunkti laial kõrgel kivitrepil ja ootavad piimaautot. Ema jõuab just nende juurde ja tõstab jalgratta pealt piimanõu maha. Mihkli tooma Milde laia lõbus nagu päike laulab heleda häälega näeme aardeid täna ühe nõuga. Lapsed tulevad linnast, seletab emadele lahkesti miks nad jälle tulevad, käivad iga nädal seda vahet, küsib Jaaguline, väike kõhn käbeid vahele, endal silmad kadedusest kylamas. Tema ainus poeg teeb juba teist aastat linnas parandustööd, nagu ta ise seda seletab. Eks sõnnikut vedama, diskad emadele hooletult. Matsi variibik, vimma siia, piltliku moega venitab vahele. No ja mis mardimiilil viga, mõisat pidada, taluorjad omast käest võtta. Vari enda lapsed on mööda maad laiali, igal oma majapidamine. Tütar ütleb, et ei temal ole aega neid aitamas käia. Kui ema üksi jääks, võtaks teda enda juurde küll, aga vana Aaduga koosnevad sinna ära ei mahu. Ei need ole orjad ühti. Tulevad oma vabal tahtel, annab emadele sõjakalt vastu. Aga matsi adu pajatab jalalt jalale tammudes muheledes nähe, kus saama sõnnikuga hiljaks, oled jäänud, suur soi juba väljas, varsti heinategu käe. Ema nõkseta, pea selga, käed tagumiku peale ja sädistab teil omal ka hobune tänaseks tellitud, hakati loogu võtma või ei ühti, sõnnikut ikka, ütleb matsiaadu kohmetult jalalt jalale tammudes. Vaadake ette, omadega lõunaks valmis, saate seks ajaks mu poisid kohale, hoiatab ema. Enn käib mööda kööki ringi nagu hoogu võttes. Ta on ikka veel linnariides. Pliidil suures pajas keevad seakartulid ja samas kõrval pisut väiksemas potis, podiseb tangupuder sigadele ja vasikale. Selle pliidi kõrval seisab kahe auguga gaasipliit, mille ühe augu tulel sulab klaaskausis rasv. Köögilaua taga hõõrub ema kärmesti tainast huuled hõõrumi soos kokku suruda. Sa ei arvesta üldse oma aega, mis asja sisse paned, seletab n käega sõnadele hoogu juurde andes. Ega oma laste aega sõidame siia, raiskame terve päeva ära. Sinu puhkepäev kulub tuulutamiseks ära, vastab ema heatujuliselt rõõmus poja häält kuuldes. Ennuaga vihastab see vastus hirmsasti, mis kuradi puhkepäev? Ära, ära sa kurje vannu. Kurat, just vannun. Millal on mul aeg olnud puhkepäeva pidada, see on ainus päev, kus ma saan oma tööd teha. Näe, see on sinul sedasi, ütleb ema endiselt põhitähelepanutaignale osutades. Mis mardil teistmoodi on? Ema hõõrub vaikides tainast, praegu ehitatakse vabrikuid viiele 1000-le seale, hüüab Enn ja seletab hoogsalt edasi, ise oma kõnest vaimustuses. Ja nende peale on kõigest neli talitajad. Üle 1000 seatalitaja kohta mõistad ümise bema taigna hõõrumise vahele endiselt heatujuliselt, nagu kuulaks ta pigem poja valjumehe häält kui tema sõnu. Sina jändad siluma kolmega, lõpetab Enn mõjus aeglustusega. Ja seda ütlen mina ka tema äkki õhinal sekka. Seapidamine tänapäeval küll ei tasu. Ja milleks sulle siis veel kolmas põrsas küsib n nõudlikult. No Ma olin ise ka nii kuri, kui Juhanest ta mulle tõi, seletab ema nagu möödaminnes, aga ta oli ta odavasti saanud kõigest 10 rublaga. Tal selg vigane. Aga nüüd, kas saab küll, pole viga midagi. Enn käib häbematult mööda kööki ringi. Emaga on mõttetu vaielda, ema lõõritab vastu nagu lõoke taeval. Nüüd on ta hõõrumise lõpetanud ja tõstab taigna klimp klaaskausis särisevad rasva sisse. Kus nad siis jäävad, põrutab n. Younad pole veel jõudnud, pole jõudnud, pool päeva varsti läinud. Mart oli n ikka esimene platsis, nagu naise võttis, ei saa enam vedama. Teeb end, sest pirukas kõrvetab suudia sõrmi. Peagi saab taga mõnusast piinajast jagu, lakub sõrmed puhtaks ja alustab juba paremas tujus kavalat norjumist. Aga kui nad ei tulegi? Et ikka tuleb, ei lase ema end vangi teda. Aga kui ei tule temaga, eks siis järgmiseks korraks. See teeb Ennu jälle tigedaks. Millal sind järgmine kord on, ega mul pole aega iga nädal seda vahet jõlkuda ikka mina ja mart Oskarist pole iialgi asja. Ta märkab, et ema kratsib oma käsivart ja käratab islasest krabid. Keelen, ärritus hakkab lõpuks emale ka külge, ei tohi kraapida, seepärast sügeleb, kraabid ei sügele, sellepärast see närvidest arst ütles, see ju moehaigus, lapsed närvilised, ehk siis mina ka. Sina ise oled eluaegse kõige närvilisem olnud, ikka pead seal rabama, seal sinu majapidamine, see teebki kõik närviliseks, juukse muudkui edasi-tagasi. Mallukas linnast sälvi tuua, ema kaalud natuke ja lisab siis, kui see tulek teil nii raske on, eks ma palka siis. Külamehed Endutsetab pahaselt. Külamehed, sul on siin pole ju enam mehi, kuskuss, jaaguvõtja, eri Juhan, need teevad selle töö ära küll viina ees teevad küll. Sina ei palka neid iial, ütleb Enn nüüd teravastis. Uhkus ei luba seda, kus sa julged külarahvale näidata, et su lapsed ei tule sulle ERA vappi. Emaga heidab nagu midagi aimates pilgu aknasse. Tõttab kohe päris akna juurde ja hüüab rõõmsalt. Tulevadki tuul. Külm. Ilma ja Ilmar vaatavad tagatoas vaipu. See on vana talumaja tagakamber. Lagi on madal ning nagu maamajades tihti tapetseeritud. Aken on suur, kahe suure poolega. Mardiisa oli tisler. Kalai voodi paistab omatehtud, mitte poest ostetud, mille järgi nende nikerduste järgi otsalaudadel. Voodi taga seinal ripub kodukootud vaip. Vaheldumisi sügavad pruunikaspunased, triibud, tuhm roosade, männi, roheliste ja mustade triipudega. Aga voodi peal on poest ostetud roosa ja halliruuduline villane tekk. Selle peale asubki ema vaipa laotama. No see on nüüd mardijagu, ütleb ema ja paistab ise pisut nõutu. Vaibal vaheldub triipudega sinine sügavast peaaegu öö mustast õrna varahommikuse märtsi taeva toonini. Ega nüüd asi küll pole, ütleb Eva kõhklevalt, miks pole, püüab ilma ja puurib pilgu sügavale vaiba sisse. Plass, ütleb ema, eks ta ole igav voodi peal. Et ju ise need värvid valis, tema ju muud värvi ei tunnista, üle sinise. Sinine on mõtlemise värv, torkab Ilvar. Tema ei lähe niimoodi vaiba sisse nagu ilma. Temale on ema jutt tähtsam. Ega ta pole jah, vood teha, taht, laps saadik muudkui ninapidi raamatus, nii kui mahti sai. Teised olid ikka lapsevad. No man, see oli nüüd küll tööinimene, aga n oleks kogu aeg küla mööda ringi tuuseldanud. Ole teisel muutkui Wemblanga kannal. Kas siis Ennu vaipa ka on, küsib Ilmar kavalasti. On küll, ütleb ema sama kavalasti. Ta lappab sinise vaiba kokku. Ennu vaibal on selge terav muster ja puhtad värvid. Tumelilla helepunane, külm, heleroheline, must. Emane asetab end sirgu, ütleb uhkesti. Sellist vaipa on kohe lõbus kududa. Seal vägev. Ütleb Ilvar. Ilma vilksatab venna poole hämmeldunud pilgu. Temale meeldis eelmine vaip palju rohkem. Aga Ilmar on siiralt vaimustatud. Mitte ehk niivõrd tollest vaibast kui ideest. Ta ütleb poolsosinal küll see klapib, hästi. Küll oli sellega tööd, ütleb ema. Ega seda üksi saanudki peale pandud. Mihkli toova Milde tuli abiks terve öö, jändasime, enne kui peale sai. Küll võttis tallamine aega. Ema püüab ennast lauta Muntserdada, ta käib Ilmarile peale. Lase nüüd, ma vahetan su välja, satiin küll. Ja Mart käratab, nii. Tema kohkunult võpatas, sest jälle kerkib vana Wagnusta silme ette. Sina ei hakka siin tõstma, Ilmar, võib puhata ka, sinu koht pole siin. Kus, kus, ütleb ema naljaga ennast kähku kukkunud. Kus mu koht on mujal kui laudas. Aga Mart põrnitseb talle kurjalt otsa, ütleb ei. Sinu kohta on sul lojuste juures need sul alles lüps, et õhtu käes, siis sedaviisi küll, ütleb ema just nagu lepituseks tagasi tõmbudes. Kui te siin omadega hakkama saate, eks ma käis kadakamaali juures kah ära. Naised küll lubasid vaadata ka maakäik siiski. Ja minnes mõtleta iga Magnus seepärast kuri olla, ta ainult tegi seda näkku. Aga ilma võib säärane põrkimine küll ära kohutada, seda teeb mardile ütlema. Kurat pannud nüüd Mart korra. Ema on kolm last üles kasvatanud ja ikka peab ta üksi elama. Kurat, kuuendat aastat. Ela Elviine sahvris, kogu aeg järjekorras, esimene teine, aga korterit ei saa. Kraad käes ja naine ka, ju sa nüüd ikka saad, ütleb mall. Nüüd on jälle ilmal suur korter, nagu see ilma korter oleks, tal pole seal endalgi kohta, kus olla. Olite üks vilets asutus, ütleb mal. Ennule anti uue koha peal kohe korter. Oleks ema ennast Elviine juurde sisse kirjutanud, oleks mul ka juba korter käes. Siis ta oleks pidanud loomad ära andma, ütleb mall niikuinii, ta peab nad ära andma, ütleb Enn, kellele need jutud ema ümberpaigutamisest hinge peale käivad. Sest tema oli, on korter ja pole seal ämma tüliks ees nagu Mallel. Mis mõtet on seda loomakarja pidada, ega meil pole kellelgi aega siin iga nädal abiks käia. Ta ise ei jaksa ka enam, kiidab malda kant ühel päeval Käukesti maas. Ta ei ela siin loovadeta, vaidleb Mart. Ta on eluaeg loomi pidanud, Dayuska ilma. Ei oska osata, pin küll oskab, kui teisiti ei saa, igaüks peab oma jõudu tundma, kordab ta oma naise sõnu. Vana inimene ei harju ümber, vaidleb Mart. Ega ta linnas ka ei harju, ütleb end. Ema armastab, selts ütleb tema pole sihuke üksik hunt, nagu meie isa oli. Kui tal oleks tuba, kus kangasteljed üles panna ja paar-kolm lapselast. Eks hakka siis kähku lapsi tegema, kilkab val. Olete hiljaks jäänud, Mart ainult lohiseb seepeale tigedalt, vall oskab alati kõik jutud rappa ajada, nagu emagi. Sellise teile räägi või ära räägi, nemad teevad ikka seda, mis ise heaks arvavad. Kas ta ei öelnud emale juba aastaid tagasi, kohe, kui isa ära suri, et kirjutagu ennast Elviine juurde sisse, sest muidu ei saa tema iialgi korterit. Üksikule ei anna keegi, aga ei Talle räägi nagu võõras keeles, sest tema aia pikova. Näe, ma tuleks su juurde küll, aga sul pole ju kohta, kuhu vin panna. Kadakamaali vaja tagakamber on madal ja hämar. Aken on siin väike, nelja ühe suuruse ruuduga, mitte säärane avar, nagu mardil. Akna all on raudvoodi, kadakamaali istub seal jalad teki all. Ta on suur paks ja kühmus vanaeit. Aga vimbas turjast hoolimata on ta hoiak uhke, nagu poleks mitte elu teda kühmu vajutanud, vaid oleks lagi liiga madal ja ta võiks sind iga hetk ähvardavalt sirgu ajada. Ta nägu on isemeelne jonnakas. Praegu on ta ilme hoogne ja rõõmus ja see on ka nii, et vaated pühib kõik maa pealt ära. Vastu voodi serva toetuvad kargud ja päid siis voodijala kõrval on viinapudel poole peal. Maali pikad hallid juuksed on lahti, Eva kammib neid tal hoolega ametis ja vahetevahel lipsab keeleots suust välja. Teised küla eided on ka osavõtlike nägudega nende ümber justkui vanukad mingi tähtsa protseduuri juures. Voodijalutsis juures seisab pisike kõhn käbeid jaagu liine voodipäitsi pol toolil, väikesest aknast kumama õhtuvalguse eest pisut varjus istub suur vimbas kondine matsi mari ikka pilka muie huultel värelemas. Ei, ma pole elu aegas rakendamisega hakkama saanud, mina hobust kardan, seletab ema ja paistab ise selle puudujäägiga üsna rahul olevat. Mihkli tooma Milde seisab ikka keset tuba paigalda, kui suur jäme posti venitanud. Ja e-töö on ikka mehed. Pisike Jaaguline riidleb vahele, nagu poleks ta selle jutuga nõus, autu jobu, need tahtvat ikka mehe kätt tunda. Aga maali teatab vaimukalt peaga järsku lõksu tehes, nii et ema käsi Gambiga vääratab ja ema ise rahulolematult kulmu kortsutab. Ei ole seal keskid, mina pole eluaegne töö ja töö vahel vahet teinud, mina ütleks auto juhtimise ära, küll nimis kärtsub. Võik oli mu käegu lambad all. Sina pole õiget naiste tööd teinud, ütleb ema, Susiim keetis sulle supi kah valmis. Hüüab maali rõõmsa üllatusega seda tegi ja. Ei tema pole maatööd teinud. Hobuseid või sussitas köögis süüa teha, aga mulle anna, vihkad pihku või hanguvars, see on minu töö. Ta pöördub rõõmsa hooga ema poole, nii et too kammi pillab. Kui sai su Magnusega kaare peal võistulastud, mäletad sa veel? Nooh ütleb Eva, saab kammi ja vaali juuksed jälle pihku, seletab palju vina seal seda märkamas olin vaglusele ise kange niitma, siis kasvasid poisid peale ja öeldakse ühetoonilise Kumeda häälega nagu hauast. Magnus oli kõva Anytia ütleja latsi vari. Ta hoiab end vimma. Kolex talle, istu vanagi tuba madal ja muigab oma piltliku kibedat muigamist. See on justkui teaks ta veel midagi, mille jätab targu ütlemata. Ilma kõnnib mööda kraavi äärt. Kraav on lai ja sirge nagu raudtee. Pika maa tagant teeb ta mõne järsu käänaku ja jätkub siis jälle sirgelt. Ühel ja teisel pool kraavi, kord lauget, künkad. Kord kaarjad, madalat Luhat, kus praegu vaiksel kevadõhtul ripub udu. Vaikus ilma ümber on külm ja sügav. Kusagilt eemalt kostab hääl nagu kudrutasid tuvid. Imelik linna hääl. Ometi teine kui linnas valjem. Kumedam kestvam. Kraavi jookseb vasakut kätt, paremal mustendab kolhoosipõld. Aga kohatult keset põldu lösutab vana talumaja, pikk halja, madal nagu kõduneb puutüvi. Tee viib kaarega põldu poolitades maja juurde. Ilma ei ole kunagi varem nii pikka vaja näinud, kuigi ka mardil on kambreid, rehealune ja laut ühe katuse all. Siin peab veel midagi muud lisaks olema. Kambrite osapoole pikem kui mardil. Võib-olla seisab lauda otsas veel mingi ait või tare. Ilma luurab ümber maja. Üks maja külg riivab teeserva. Teisel küljel asub aed. Kambrite poolraagus, õunapuud, lauda, pool otsas põõsastesse, rohtu kasvanud vana poolenisti sisse varisenud kelder ja veel mingi hoone varemed. Kaks nurkamisi, palksein alles püsti. Maja ja varemete vahelt lookleb jalgrada välisukseni. Ilma kõhkleb, kas minna? Ta kardab, et tahaks just sellepärast minna, et kardaabak. Ega ta õieti ei kardagi, aga meeled on pingul. Ukse lahti ilma võtate, pea hüppad sammu tagasi ämmastutele reipalt vastu. Kus siis sina, kas siin nüüd nii hilja, õhtul veel üksipäini kõnnid via juba eemalt? Otsid ka lambaid või? Ilma, noogutab ehitunult. Kole piinlik, et ta siin luuramas avastati. Küll need lambad kätega leiab, lubasin eitadele paari kindaid, soola-pekileidja tasu, kas seda ikka vahel juhtub, et lambad ära jooksevad, aga mul kohe säärane tunne, et nad kätte saab. Mul on nii hea meel, et neil get järel pold oleksid üles poonud ilma kuulab teda pusklikult. Miks kondad ämm hilisõhtul mööda mahajäetud maju? Ta tahaks näpuga katsuda, kas ämm mul ikka päris? Mina mõtlesin, et see maja on maha jäetud, alustab ta ettevaatlikult. Seal siiski hing sees, selleta tema, see kadakamaaliks vilets inimene ei võta enam jalgu alla. Ehk saaks ju lasta katust kõbida ka vähe, aga ta ei lase, ütleb, kellele ma teen, vanadekodu ka ei lähe, ootab surmaga ega surm tulekvoodist pikali. Kui tööd teed, siis kukud jala pealt. Aga omal ajal oli siin jõukas koht. Ämmariidest hoovab tuttavat maist piima ja sõnnikuhõngu. Ja tema kleidi ja põllesiilud riivavad ilma sõrmi. Ilmal hakkab sees mõnus, soe ja hea. Kuigi hambad kipuvad jahedusest plagisema. Ma ei ole kunagi siinpool käinud, seletab ta. Mardika käib ikka teisel pool. Mulle on see koht armas, ütle tema. Siit mu vanemate kodu lähedal. Siin jõe ääres olid nii heinamaad. Jõgi pärib ilma üllatunult. Ma mõtlesin, see on kaevatud, see nüüd süvendatud ja sirgeks aetud ka see oli jõgi ja vähki täis heinamaal olles säiga nätad sisse pandud, siis ülesostjad käisid, viisid ära. Mart pole kunagi mind sinu kodu juurde viinud, ütleb ilma, sest tal oli enne plaanis ämma kodukohta küsida ja ta on põhjalik inimene. No siit lõika veel jupp maad ja seedrit lakkunud puha. Ent käskis koida, kui metsa läks, aga kus ma jõudsin, lapsed, väiksed Magnus hoidis ju ka metsa pärast sattus veel mobilisatsiooni alla. Meilt oli sõda juba möödas, eks siis sai hädaldatud küll, aga tagantjärele hea meel sai ise eluga tagasi ja poistel paberid puhtad. End jäigi kaduma. Teised mehed rääkisid, olla metsast segi läinud ja ajama pannud saanud keegi teda hoida. Vahel mõtlen praegugi, kui tuleb äkisti välja kodu, lakut jah. Vei peres oli viis last. Nüüd kõik teised kas üle mere või mullal. Aga ema nägu on selle jutu juures koguni helge. Nagu räägiks ta hoopis sellest, kuidas tema tüdrukupõlves sai heinamaale mindud nädalateks toidumoon ühes. Ja Välik löödi metsa veerde püsti. Seal oli hea asjal käia. Nüüd seisab ema üksinda teelahkmel ja vaatab minejatele järele. Kuidas nutika pisemaks saavad. Viipab neile järele. Nemad pöörduvad veel korraks, viib, tahavad talle ja kaovad siis suure kuusemetsa sisse ära. Ema pöörab oma teele kaugemate talude poole. Ta lükkab rataste endiselt käekõrval, unustades, et võiks ka sadulasse istuda. Taastuks sirge seljaga silmad, vee kalkvel, huuled kokkusurutud. Ema istub jälle kadakahämaras tagakambris. Ta istub raudvoodi ees toolil, nägu vastu aknast tulevat valgust. Istub korralikult, jalad koos, käed süles, nakuleeri laps, õpetaja ees. Vali ise on voodis poolistukil patjadele toetamas, ikka suur ja võimukas juuksed nüüd krunnina kuklasse põimitud. Ta räägib vajutades raskeid sõnu ükshaaval ritta. Madal hääl krõbiseb kambris. Siin on su kodu, olgu, mis ta on, siin oled ikka oma perevees, seal säutsuvad teised sul kõrva juures. See sedaviisi küll, kinnitab ema osavõtmatult, mis peale vaali pisut pahandab. Ega ta selleks ei räägi, et talle järele kiidetakse, nii polegi varsti enam midagi rääkida. Muidu on Martimii liikavater vastu vaidlema. Ja ega see oma laste juures parem ole. Läheb maali üle teemale, mis tulisemat vaidlus tõotab. Seal oled sa teistele teeni ja hea on, kui sul oma toanurk on. Amis eestki, parem istu nagu puuris. Hallid kastid. Ümberringi see seda pilsi küll, kinnitab ema jälle, nii et kadakamaali jahmub. Ta jahmub veel enam, kui märkab, et mardimiili, õlad vappuvad põski mööda, nõrguvad pisarad alla. Ei mõistagi midagi ütelda. Tiivad istuvad mõlemad vastamisi. Emal õlad vappumas, Maali põrnitseb nõutult enda ette. Nad ei panegi tähele, kuidas välisulks kolks hakkab keegi kiire käbedalt sammuga läbi eestoa tuleb seal väike käbe jaagu, liine tahmib õhku avapüüdmiseks, suu ärkab, siis mardimiili, nutab, jääb korraks nõutut lävele, tammuva tõmbab. Ka hinge hüüab. Tuli nüüd miili postile, eestati, su lambad on luitekarja. Kas Evan ukseta pelgusa lõksetab siis nagu ärgates pobiseb A. Sulehambad on luitekarjahulk. Kas püüab liine uuesti? Eva ajab end püsti, ikka veel veidike segaduses, arvutab fotot. Pead siis oheliku ja leivaaia leidjale tasu, aga juba ta tõttab ukse poole. Ema Jaaguline sõtkuvad ratastel küla poole. Ema istub raskelt sadulas, aga liine väntab nagu poisike, tagumik rohkem õhus, ise seletab kiiruga häbematult silmad vastu päikest Kissis kui nad seal püsivad. Aga miks nad ei püsi, kui kord juba seal?