Igor Hanssi austria muusikatriibik külastas kortreestenišiibides Robert Schumaik. Maakleri, kes elas samas linnas. Hassic, küsis ta. Schumanni külastab vahelgavadneri. Vastažuuman kurvalt. Wagner on võimatu inimene. Muidugi on ta erakordne isiksus, väga tark ja andekas. Kuid teate, tal on üks väljakannatamatu iseloomujoon ta inimesed poolsurnuks rääkida, see on lihtsalt võimatu. Mõni päev hiljem kohtus Hansik maakleriga, muuseas räägiti ka järgmist. Ma olin Schumanni ka heades suhetes kudes laagris, kuid temaga kohtuda on mul raski tulnud Prantsusmaalt, külastasin teda. Jutustasin mitmeid huvitavaid lugusid Pariisi ooperis, kontsertidest, heliloojatest, Parisitaridest, teil on seda muidugi raske ette kujutada. Kogu jutu peale ei öelnud summal sõnade. Lõpuks ei kannatanud ma enam välja ja lahkusin seal üle minu mõistuse. Pariisis olles tutvus Wagner helilooja Oviiriga. Kui vaatner oli kiitnud tema muusikat vastas on veel teateid. Mul kulus 30 aastat selles veendumiseks, et minust ei saha suurt heliloojat. Kas see tähendab seda, et ei kavatse enam rohkem muusikat kirjutada? Nüüd on juba liiga hilja. Kuidas nii? Nüüd olen ma juba liiga puuks. Uberi ei armastanud, kui tema juuresolekul räägiti surmast. Üks tema sõpru, kes seda väga hästi teadis, ütles kord naljatades. Kunagi lööb siiski ka teile kell viimast korda. Pole viga, vastas helilooja, lasen selle kõrvust mööda. Üks ajalehe reporter pöördus kord Brahmsi poole järgmise küsimusega. Öelge, maestro, kas te mõtlete kaua enne kui kirjutate mõne uue teose? Raamse vastas? Mitte väga. Kuid siiski kauem, kui mõtlesite teie enne, kui esitasite mulle selle küsimuse. Alge ja helilooja pöördus Brahmsi poole palvega vaadata ja hinnata ühtema helitööd. Prams vaates tähelepanelikult partituuri, silus habet. Ja lõpuks küsis heatahtlikult, kus tee nii head noodipaberit osta. Saiti. Kuulus rumeenia helilooja ja viiuldaja teenisku oli ka hea pianist. Ükskord, kui enescu elas Pariisis, pöördus tema poole ta tutta. Andetu viiuldaja ja palus ennast kontserdil klaveri saata. Enescu nõustus veel kontserdisaali. Kohtasin ess koomas sõpra, tuntud pianisti Kiisekingi. Näete, jutustas ja niiskuse peale oma olukorras ja kutsuski pekingi kontsertile kaaser, tuues ettekäändeks, et see seal talle lehte pööraks. Nad läksid, kõlaks järgmiselt. Päeval ilmus lehes retsensioon. Eile oli imelik kontsert. See, kes oleks pidanud viiulit mängima, mängis klaverit. See, kes oleks pidanud klaveri taga istuma, keeras lehte ja see, kes oleks pidanud lehte keerama mängis millegipärast viiulit. Richard Straussi 50. sünnipäeval tervitas teda asjaarmastajate orkester mängides ühtema valssi. Mängitud oli see küll väga halvasti, kuid sees suure entusiasmiga. Juubilar tänas kapellmeistrit südamlikult, sea kalisas olendile kiituse eest. Väga tänulik. Muidugi sellise valsi kirjutamine pole just eriline vaev. Kollis Tobovskis asumisel jääb ja tutvus seal eluneva tuntud muinasjutuküürselg sälg autori Ivanyašoviga austades ja šovi ei olnud, tal jääb ehk seejuures tema musikaalsuse kõige paremal arvamusel ja ükskord isegi ütles seda talle. Jeffhofaga vastas, oota, vennas. Juba vulski sümfooniaorkestri esimesel Taavil tõestlansuletsa rängalt teeksid. Mõne päeva pärast tulnud sümfooniaorkestri proovile, istusid nad orkestrile võimalikult lähedale, kusjuures ja show ütles, et ta märkab esituses ka kõige väiksemat liikvel. Kirjanik nimelt teadis enne, et üx viiulimängijatest iga kord, kui mõni orkestrand eksib oma partiis tunneb uskumatut piina, mis eredalt väljendub tema näo inimesi. Niipea kui show märkas viiuldaja näolt kannatavat ilmet, müksas aia Abivit, andes talle mõista, midagi oli viltu ja nii mitu korda lõbuks järjest pidi tunnistama, et tema arvamusi Ashovi kohta oli tõesti väär. Hiljem ja show rääkis jääbivile siiski puhtsüdamlikult kõiki ja mõlemad naersid veel kaua. Sellel juhtumil. Kui tuntud pianist pilt Anton Rubin Stennilt küsiti, mis oli kõige raskem sellest perioodist, kui ta hakkas klaverit õppima, vastas ta. Tundide eest tasumine. Anton Rubin Stein, kes võis tundide kaupa noodipaberi taga istuda, tundis ennast kõige tavalisemat kirja kirjutades väga Rädalasti. Tema oma sõnade järgi oli tal kergem kirjutada sümfooniat kui ühtegi kirja. Ühele oma sõbrale ta siiski proovis kirjutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ruubins teenistusse rongi ja asi sai suusõnaliselt joonde aetud. Ükskord Lyonis tuli Anton Rubensteini juurde kulisside taha enne kontserdi algust tundmatu ta. Ta selgitas, et on suur muusikasõber, kuid kontsertile ta piletit kahjuks ei saanud. Daam oli otsustavust tulvil ja ei lubanud enne lahkuda, kui tal on pilet käes. Lõpuks Subitschweinel madaam. Saalis on tõepoolest veel üks koht, kuhu võiksin teid istuma panna. Oo, ma teadsin, et te olete tõeline džentelmen. Kus see koht siis on? See on klaveri taga. Ükskord pöördus helilooja ja pianisti Maškovski poole. Rikastavam. Kallis maestro, ma unistan sellest Etti õpitaksite minutitel. Niility mada. Võiks siin teada saada teetingimusi muidugimõista võtan 100 franki tunnist. Maestro, kas see pole liiga kallis? Vahist leidub odavama hinnaga tunde? Jah, muidugi leidub ka 50 frangi seid tund. Ja see on teie viimane sõna. Annan tundega 10 frangi eest kuid omavahel öeldud ei soovitama teie tütrel neid võtta. Stockholmis Stravinski auks korraldatud vastuvõtul küsiti heliloojalt, mida ta arvab Chessist. Sama mis 20 aastat tagasi, oli vastus. Aga mida te arvasite 20 aastat tagasi? Seda ma enam ei mäleta. Maks riiger viibis kord seltskonnas, kus esines üks daam, kes lauldes õige tugevasti vihtuleskis. Taani vaimustatud austaja pöördus õnnest särades riigi poole. Kas polid, tõsi, preili on suur kunstnike tõusev täht. Õigusega võib tema kohta öelda sedasama, mis omal ajal öeldi, kuulsapati kohta taan ööbiku alla neelanud. Ja kindlasti võid, vastas helilooja. Kuid tingimata tuli lisada ööbikondale kurku kinni jäänud. Ühes hotellis puhtas maks Riigel entusiasti, kes kinkis tema loomingut lausa taevani posti peale õhtust jutuajamist läks riigi rumat tuppa, kus ta terve öö mängis klaverit. Järgmisel hommikul rääkis reegel austaja. Ärritatult jooksul ei saanud ma kordagi silma kinni. Tolvan, naabertoas mängis kogu aeg klaverit, hoolimata sellest, et ma seinale kloon. Te armastate nimega minu muusikat, ütles reegel. Eile kiitsite mind ja sellist innustatuna tahtsin modeile mängida. Kuna ma võtsin teie koputusi aplausina, siis tuli iga lugu mitu korda korrata. Keegi noormees tuli pärast kontserti tuntud viiuldajat autogrammi panna. Meeleldi tuli kunstniku mauste soovile vastu, noormees ulatas talle veel teisi kaardi lahkelt naeratades kirjutasin nii-öelda ja ka sinna oma allkirja. Kui aga noormeestele kolmanda kaardi sirutas, küsis viiuldaja hämmastunud, miks tal neid nii palju vaja on. Lihtsameelne autogrammikütt vastas, vaadake kolme teie autogrammi vastu, saan sõbralt ühe Huberman jooma. Reporteriga vesteldes olevat tuntud viiuldaja elman. Kui ma 13 aastase poisikesena debiteerisin Berliinis räägibki kõikjal kasse poliiksitus sellises vanuses. Nüüd, kus ma olen 70 aastane, räägitakse sedasama. Üks inglise pianist sõitis ringreisile lähis idasse, kuid saabus sealt tagasi ootamatult kiiresti. Tagasisõidu põhjusena tõi ta, et teda oli seal korduvalt tulistatud. Missa räägid imestest, dirigent piitschel. Ma poleks kunagi arvanud, et need pärismaalased muusikast nii hästi aru saama. Kas orkester mängib ka publiku soovil? Küsis ühe restorani kärarikka orkestrid, dirigendid Tarmo Soo. Ja kindlasti seal. Väga hea, sel juhul palun neid dominud mängida. Isetegevusliku sümfooniaorkestri dirigent pöördus oma orkestri poole pärast seda, kui nad olid ühe pala lõpetanud. Suurepärane, aga nüüd mängile võidumarssi. Kuidas? Küsis ehmunud häälega üks orkestrantide maius, Engisinsed.