Tere tänane rahvamuusikasaade on juba kolmas, mis tutvustab meie ida ja kagupoolsete naabrite Pihkva venelaste rahvamuusikat. Kui eelmistes kõlasid peamiselt rahvalaulud, siis tänases kuulame rahvapilte. Praegugi taustaks kõlav tantsulugu on eestlasele muidugi võõras, kuid pill üsna tutta kannel, vene keeli kuslik. Meie vanem viie-kuuekeelne kannel ja praeguste Pihkva ning kuradi venelaste muslid on tõepoolest pühist alkopära. See on juba isegi vene teadlaste poolt aktsepteeritud fakt, et kõne all olev Kusly tüüp on üle võetud tuhatkond aastat tagasi praeguse Pihkva ja Concordia oblasti alal elanud läänemeresoome ja balti hõimudel. Vana Novgorodi arheoloogilistel kaevamistel leitud Kuslid, mis pärinevad 12.-st 14.-st sajandist ei erine kuigivõrd oluliselt veel 19. sajandi lõpus Venemaal, Karjalas või kirde Leedust tehtud vana tüüpilistest kanneldest. Rahvalaulu levikut ühelt rahvalt teisele takistab keele erinevus. Pillide rändamine laenamine toimub mõnevõrra lihtsamalt. Nii juhtuski, et loode-venelaste esiisad omandasid meiega single, andsid talle omakeelse keelpillinimetuse musli ja arendasid seda pilli omal moel edasigi Novgorodi ja Pihkva alal. Nad olid pikka aega kandletüüpi kuslik levikukeskuseks. Seni, kuni Venemaalt võeti kasutusele veel kaksteistsugust kusla tüüpik. Kaua aega arvati, et arhailine Kusly mäng on sealmail tänapäeval praktiliselt välja surnud. Suur oli aga folkloristide imestus, kui Leningradi konservatooriumi rahvamuusikaüliõpilaste ekspeditsioonide käigus 1981.-st kuni 1989. aastani avastati seal täiesti elav Kusly mänd nii arhailised kui edasi arendatud kujul. Nende ekspeditsioonide materjale kuulemegi tänases saates. Pihkva rahvapillitraditsiooni tundmine on meile tähtis peale kõige muu ka seetõttu, et selle areaali kuulub Eestis elavate Peipsi-äärsete, venelaste ja nõnda nimetud tatud Iisaku Polu vertsikute samuti setude rahvapillimuusika. Pihkva mõjutused ulatuvad isegi Tartu ja Võrumaa idapoolsemat kihelkondade muusikasse. Üheks vene mõjuliseks meile just Pihkvamaalt tulnud pilliks oli põhja Dumaal ja setudel roopill, millel oli sarv alumises otsas mistõttu seda nimetati sarvepilliks. Tegelikult oli see vene Saleica. Kuuldud bana oli vene lauluviis, kuid kuulame nüüd märksa arhailise mõtte seal ikka muusikat Pihkva oblasti lõunaosast. Pilli nimeks on seal rosok ehk Sarbeke. Pillil on vaid üks mänguauk, nii et mängida saab vaid. Kahte eri kõrgusega helikarjuse signaalideks oli sellest küllalt. Nikolai Assevski seletab ja mängib oma Rošokil hommikust äratuslugu seejärel karjamaale mineku lugu ja lõpuks õhtust kojutuleku lugu. Leica oli ja on Pihkva külakarjuste tavaline pill. Puust või puukoorest pasunaid, nagu Eestis tehti, seal ei puhutud. Põnevat muusikat on Pihkva oblastis salvestatud veel esitatuna Kuslil viiulil, balalaika, Symblil ja lõõtspillil. Kuulame neid pille kindlate žanrite või üksikute lugude kaupa. See tähendab mõnda lugu esitatuna näiteks erinevatel pillidel. Alustan Kamari inskaja nimelisest tantsuloost, mille nimetus peaks eestlastele mõnevõrra tuttav olema. Kamaruska kujul. Üldtuntuks tegi selle loo aga vene helilooja Mihhail Glinka oma kuulsa Kamari inskaja töötlusega. Kõigepealt kaks Kamaaritskaja lugu esitatuna Kuslil. Üks Pihkvamaa pillimees ütles kuslik kohta, muide nii vanaaegne lugu. Kuslil on mul nagu hinges. Kui ma pilli mängin, siis ka mu hing laulab seal kõik laulab, pillikeel laulab ja pillipuu laulab. Pihkva mail mängitakse Kuslil katmistehnikas kattes ühe käe sõrmedega osa keeli ja tõmmates teise käega üle vabade keelte näppides ühtlasi vajaduse korral ka üksikuid noote vahele. Kõigepealt kõlab arhailine enamasti kahel akordil põhinev kamarinskaja Timofei Timofejev esituses ja seejärel märksa meloodilise variant Ivan Antonovilt. Võrrelge mängustiile. Kolmas kamarinskaja kõlab Pihkva oblasti lõunaosale tüüpilise ansambli esituses. Koos kõlavad hiiul simpel ja akordion, mis asendab seekord lõõtspilli. Simpel levis sealmail 19. sajandil Valgevenest ja muutus üsna omaseks pilliks. Meie ettekujutus Vene tantsust niinimetatud Plyaskast põhineb enamasti endiste riiklike vene peesniabljaski ansamblite lausa narroseni arendatud meeletult kargemisel ja Veiderdamisel vene traditsioonis oli muidugi lausa akrobaatikat nõudvaid Plaskasid, kuid enamasti oli Plaska üsna vaoshoitud ja väärikas tants. Üks Pihkva eideke ütles kogujale, et nüüd kõik kargavad, aga vanasti pidi sirgelt minema naiste TOP tuhaks ehk siis tammumiseks nimetatud tantsu iseloomustati näiteks nõnda. Meie vanaema rääkis, kui ma top 1000 tantsisin, võis veeklaasi pealaele seisma panna. Või veel üks iseloomustus, seda veel minu vanaema tantsis, võtab taskuräti kätte ja läheb niimoodi ringi tripatšokk, nii seda tantsu kutsutigi top top top top ja oligi kõik. Vene trepak kõlab nüüd mängituna Kuslil ja viiulil. Viiul oli Pihkvamaal üsna levinud pill ning asendas rahvatraditsioonis vanema poogenpilli Kudoki, millel oli vaid kolm keelt. Viiulipartii järgmises loos kõlab üsna arhailised ja Kudokipäraselt. Järgmine Repak on mängitud lõõtspillil. Kes setu kargust tunneb, saab kohe aru, milline tants on setu karguse eeskujuks olnud. Omaette Plaska liigiks oli niinimetatud Ruskava ehk siis venelast. Selle kohta öeldi, et neiu läheb tantsus sirgelt nagu mööda pillikeelt läheb ja ei liiguta ennast. Esiteks kuulame Ruskava Kuslil ja seejärel balalaika. Seejuures pange tähele, kui Kuslypäraselt mängitakse palalaikat. Pihkva alal, kus oli stiil, mõjutas peale balalaika isegi lõõtspillimängu. Erilise pillimängusfääri moodustavad Pihkvamaal rahvakogunemistel, eriti laatadel, meelelahutuseks ja tseremoniaalses jalutuskäikudel. Piki külatänavat mängitud pillilood kõlab katkend erilisest laadaloost Tatjana paarinova esituses. Kuslil. Laadaplatsil või külatänaval jalutamise saateks oli mitu erilist lugu, näiteks Linnova ja toolgava ehk siis pikad lood. Üks Tolgava lugu balalaika. Kuid eriti Pihkvapäraseks looks võib pidada pidulikku pillilugu, mis kannab nime Scobaisi. Ska on muide pihkvalased, naljatleb isegi pilkab hüüdnimi Venemaal. Selle algset tähendust mul paraku ei õnnestunud leida. Olgu sellega kuidas on, kuid see on üks populaarsemaid Pihkva pillilugusid. Kuulame seda, esiteks lõõtspillil mängituna. Nüüd kõlab Skabari koos tuska laadse lauluga lõõtsa ja balalaika saatel laulab Antonina Karlova. Igal laada kohal oli ka oma eriline kohalik laadalugu olemas Vologojes, see oli valakovka nimeline lugu soomusSometskaja ja nõnda edasi. Kuulame nüüd viiuldaja Nikolai Ivanovi esituses Bologovkat nagu muiste kui toki mängijad, nõnda hoidis ka see pillimees oma pilli püsti põlve peal. Vahelduseks kuulame nüüd uskasid, mis kuulasid pea iga koosviibimise juurde. Reeglina lauldi neid pilli saatel. Seekord kõlavad nukravõitu Nikrotitsast uskad, mis ta laulab oma armsamale, paludes teda sagedamini postkontoris käia. Tema kirjade järel laulab ja mängib pala laikat Mihhail Rehow. Kommetega seotud tavandimuusikast. Kuulame seekord ühe pulmalaulu instrumentaalsete versiooni. Pihkva oblasti lõunaosas saatis niisugune mäng mõnikord isegi laulmist. Vahel kasvatasid pillimehed aga pulmalauluviisi kui algmaterjali uue pilliloo loomiseks, mida siis võis kasutada pulmas ka muudel puhkudel. Nüüd siis üks selline pulmalaulu esitus lõõtspillipärases versioonis Ivan Iiblevilt. Naiste omavahelistel koosviibimistel eriti sellistel, kus meeste osavõtt hoopis keelatud oli ja pillimeest polnud harrastati pilli puudumisel pillimängu imiteerimist häälega. See oli omapärane eeskätt naistele iseloomulik instrumentaal vokaalne muusika. Niisuguse jutuga tekkides pilli saate taustal võis laulda uskasid või neidudetööõhtutel koguni õppida Itkimist, mis tõelises pulmas toimus juba mõne muusikariista saatel. Kuulame sellist pruudi itkemist pillimängu vokaalse imitatsiooni saatel Rakoosi külanaiste esituses. Selle Vusly mängu taustal tahaksin rääkida ka ühest Eesti kultuuri mõjust Pihkva oblastist. Nimelt levisid selle aastasaja esimestel kümnenditel Petseri maakonna vene külades eesti uuema tüüpilised kandled Simmlid kes minu Peipsi-taguse vene rahvamuusikat tutvustavat saadet kuulis. Ehk mäletavad, et ka Oudova ümbruse vene Kusly mängijad võtsid kasutusele eesti uuemad kandled. Eriti levisid eesti kandled Petseri maakonna Pihkva järveäärsetes vene külades. Olen sealmail ise kunagi ringi liikunud ja selgus, et tihtilugu tõid eestikandeid koju vene poisid, kes suveti Võru ja Tartumaa Eesti taludes karjas käisid või sulasteks olnud. Muidugi ka mängiti Eesti moodi, näiteks päkarauaga. Vene folkloristid leidsid Irboska lähedal mõla külas ka sellise vene pillimehe kes oskas mängida suurele eesti Kandle kohandatud vene lugusid kuid samas suutis esitada neid ka vaid üheksal keelel nagu oli tema noorpõlveaegsel vanad Kuslil kasutades seejuures ka arhailist mängutehnikat. Üks teine Eesti kandega ja mängutehnikaga vene Kusly mängija põhjustas sügaval stagnaajal parasjagu meelehärmi Moskva kesktelevisiooni rahvaloomingust saadete toimetusele. Pahaaimamatult lubas saatejuht selle Pihkva kandi mehe oma saatesse tutvustama vene Kusly mängu. Mees mängis muide päkarauaga, nagu meil Võrumaal tehti. Muidugi leidus üks asjatundlik vaataja, kes süüdistas toimetust ja saatejuhti ebapädevuses vene Kusly alal ja lubas kirjutada, kuhu tarvis. Toimetuse palvel. Mul tuli siis kirjutada teaduslikult põhjendatud seletus selle kohta, et eesti uuemad kandled kuuluvad 20. sajandi Pihkva Kusly mängutraditsiooni. Ja sellega ma täna lõpetan, kuid järgmine saade, mis on 30. aprillil samal ajal on loogiliseks jätkuks tänasele. Siis ma tutvustan teile setude rahvapille ja muusikat, milles on tugevaid sugemeid nii Pihkva, venelaste kui ka Võrumaa eestlaste rahvapillitraditsioonist.