Setu mitmehäälne regi värsiline rahvalaul on niivõrd omapärane, et see tuntakse tavaliselt juba kõla järgi ära. Nad teavad aga meie rahvamuusikahuvilised setu rahvapillimuusikast, mis on teenimatult jäänud rahvalauluharrastuse varju. Paremal juhul on seto leelokooril oma lõõtspillimees kaasas, kelle mängu saatel siis vanu tantse esitatakse. Ja ehk on nii mõnigi folkloorihuviline tajunud seda lausa karjuvat vastuolu setu resultatiivse regilaulu ürgse kõla tunduvalt meloodilisema lõõtspillil mängitud tantsumuusika vahel, mis esindab tavaliselt 20. sajandi algkümmendite stiili. Midagi setoliku selles loos me ei taju. See ongi omaaegne ka Setumaalt tantsitud moetants padespaan. Kui aga Pillimees ja praegusel juhul mängib Obinitsa mees Peeter metsik alustab erilist rütmikat sätakast, mille saatel naised ringis kargama lähevad. Tajume äkki, et selles on midagi väga eripärast enamikule raadiokuulaja eest lausa võõrapärast setudele seevastu ometi lausa loomu pärast. Ma ei hakka täna diskuteerima teemal, kas setod on eesti rahva etniline rühmitus või lausa omaette seni veel laiemalt tunnustamata soome-ugri rahvas, nagu mõned poliitikategelased viimasel ajal väidavad. Tänapäevani jutustavad setud lugu sellest, kuidas Eesti inimesi Rootsi kuningas Vene tsaarile kunagi maha müüs. Nii nad jäidki oma põhirahvast eestlastest sajanditeks äralõigatuks vene piiri taha. Vene poolel, täpsemalt ida pool Pihkva vürstiriigi ja Vana-Liivimaa piiri elasid setode esivanemad juba alates 13.-st sajandist. Ja see asjaolu saigi selle iselaadse rahvakillu eripära väljakujunemise tähtsaks teguriks. Ühele poole piiri jäid katoliku usku ristitud eestlased kelle kultuur arenes edaspidi juba protestantliku Lääne-Euroopa kultuurisfääris. Teisele poole piiri jäi kagu eestlastest ja ilmselt juudi hõimu riismetest kujunenud rahvakild, kes ristiti vene õigeusku ning kelle kultuur arenes edaspidi juba Ida-Euroopa kultuurisfääris. Ainult keel, hilisem võru murre jäi mõlemale poole piiri samaks. Ka läbikäimine üle piiri ei katkenud õieti kunagi. Kuid paljude tegurite impulsside läbi põimumisel tekkis ida pool piiri täiesti iselaadne kultuuriline sulav, hilisemat setud, kelle kultuuris leiame ürgsaid läänemeresoome balti ja ida-slaavi kultuuri elemente. See polnud lihtsalt mehhaaniline laenamine ühelt ja teiselt rahvalt, vaid eri kultuuride unika Algne sümbioos, mis andis täiesti uudse kvaliteedi setu rahvakultuuri. See kõik kajastub ka setu rahvamuusikas. Folklorist Ingrid Rüütel, kes on spetsiaal reaalselt uurinud setu rahvalaulu kihistusi ja selle etnokultuurilist tausta leidis selles lausa kuus eri kihistust millele võib lisada veel seitsmendagi hilise vene mõju näol. Ja lõpuks pidi ta tõdema, et seto laulukultuuri tervikuna ei saa käsitleda kui nimetatud komponentide ja kihistuste summat vaid kuid täiesti iseseisvat tervikut, kus kõik eri kihistused ja erineva päritoluga komponendid on sulanud kokku pärase loominguga ja moodustanud väga omapärase sünteesi. Setu rahvapillimuusikat pole selles aspektis veel tõsisemalt uuritud. Setu rahvapillide ajaloost on siiski avaldatud mõningaid artikleid, sealhulgas ka minu enda lühiuurimusi. Esimesel kokkupuutel setu rahvapillimuusika traditsiooniga. Jääb küll mulje, et setu instrumentaalmuusika on pigem vene kui eestipärane. Lähemal tutvumisel ja süvenemisel selgub aga, et selleski on mitmeid eri päritolu kihistusi ja komponente. Minu enda kogumismatkad setu ja võrumaal on näidanud, et kõige lihtsamate pillide osas on instrumentaariumi üllatavalt ühtlane. Väga arhailise mängu kultuuri esindajateks on karjuste lepa ja haavakoorest pika tuutukujuliselt keeratud pasunad. Neid nimetati Setomaal leppe toru. Toroobil võib piipar. Kuulame nüüd lepa taro signaali aastast 1913. Selle fonografeeris soome folklorist Armas Otto Väisäneni ja mängis kolmeteistaastane Nikita Vassil Kiiu külast. 1910. aastal sündinud Vassili lumma suurenedsaja külas teadis rääkida, et igal karjapoisil oli tema lapsepõlves ka oma häiresignaal, millega anti kodustele teada mõnest õnnetusest, näiteks kui lehm sohu sisse vajus. Vassili lumma tegi mulle tookord ka ühe sellise lepakoorest piipari, millel oli sisse lõigatud keelekesega lepapulgast niinimetatud pill otsas. See kõlab nii. Lepapasun on muusikaliselt ehk primitiivne pill, kuid etnokultuuriliselt tähtis Ida-Euroopa põhjaaladel mängisid arhailistel puukoorest karjapasun Natel vaid soomeugrilased. Setude idanenud naabrid Pihkva venelased. Selliseid pasunaid ei kasuta. Arvake ära, mida vastata ikate linna lumma mõistatusele ilma söe Mäelda, poisikene ei ole, keelt ei ole miilt laul. Kevadine pajupill, mis setomaal kandis tihti nime raapill, mis tulenes venekeelsest sõnast Räkida paju. Suuremad vilepillid tehti sageli männikasvust, millel südamik välja pöörati. See oli siis pedaja pill. Kui paks vilepilli üks pikem ja teine veidi lühem korraga suhu võeti ja puhuma hakati, saadi nõndanimetatud vali pill. Üks põnev mänguriist, mis ühendab setomaad smolenski oblasti venelastega ja kirde valgevenelastega, kus paarisvilepill üsna populaarne oli. Vali pillil sai mängida kahehäälselt. 1900 seitsmekümnendail aastail üksikud inimesed veel mäletasid seda pilli, kuid helilindistada seda polnud enam võimalik. Kuulame, kuidas see pill kõlab hoopis Ingerist pärit isuri pillimehe Teppo Repo esituses, kes mängib meile kahel vilepillil isuri pulmaviisi. Pajupilli tegemisest ja mängimisest tuntakse Värska kandis ilusat mängu laulu, mis kõlab seekord ootamatu esitaja suust nimelt Rootsis Stockholmis tegutseva eesti rahvakunstirühma Kassari lauljatelt. Laste pillidena olid üle Eesti tuntud savistocarinod või nõndanimetatud Savipillid kuid rist, vähesed teavad, et nad pärinesid enamasti setomaalt. Neid valmistasid seal savinõude tegijad ja niinimetatud potisetud, müütasid neid üle maa laatadel ja talust tallu liikudes. Savipillid olid linnu või loomakujulised kuulata üht vana setu partsi pilli. Nagu mujalgi Eestis, nõnda tehti kassetus lastele mitmesuguseid pillikesi, rukkikõrrest ja pilliroost. Need olid siis reapillid ja roopillid. Rohelisest rukkikõrrest pilli lastele teha ei soovitatud. Kes siis leivavilja niimoodi raisata võib? Täiskasvanud tegid juba keerulisema roopilli, mida nimetati sõrmuline või sarvepill, sest roopilli alumisele otsale pandi parema kumu andmiseks pulli sarv otsa. Seto sarvepill on puhtakujuline vene Saliika, mis oli Pihkva venelastel väga levinud muusikariist. Armas Otto Väisäneni leidis selle sajandi alguses veel mitmeid sarvepilli mängijaid. Tänaseks on see pill Setumaal täiesti parkinud. Kuulame siis armastata väisuse fonograafivõtet aastast 1913 ja mängib Sidonikit Kiyova külast. Setu vanemate pillide hulka kuulub veel kannel ehk kannel, nagu sealkandis öeldakse. Käesoleva sajandi alguses setomaal mängiti veel vanapärased ühest puupakust õõnestatud kõlakastiga kandlel. Enamik arhailisi kandeid Eesti muuseumides pärineb setust, sest mujal Eestis levis sajandivahetusel laialt juba uuem kannel Zimmel, mis vanad pillid välja tõrjus. Nii juhtus hiljem ka Setumaalgi. Kuid tänapäevani mäletavad vanemad kandlemehed veel vana pärast kannelt, mis oli nagu searull, millel sai mängida vaid kats häält ja helimängu, nagu üks mees ütles, ei saanudki teha. Iseloomustused on täpsed. Vana kannel oli pikk ja kitsas, künake nagu sea Mold. Sellel kandlel oli algselt vaid kuus pillikeelt ja mängiti kate tehnikas, asetades vasaku käe sõrmed kas keeltele või lausa nende vahele. Nõnda saadi mängida vaid kahte akordi, see tähendab kats häält ja üksikuid noote nende vahel. Mäng oli rohkem rütmiline kui meloodiline ehk helimäng, kuid tantsu saateks sellest piisas. Kõige selle juures on tähtis märkida, et setus kasutati vene pärast kandlekuju mille puhul pilli kõlakastil on lauakujuline pikendus ehk helganud helisaba millele pillimees toetas vasakuga. Näe, kui pill serviti põlvedel, asetses. Vanad fonograafiülesvõtted hirmsasti ragisevad, nii et setu vana kandlemängu tutvustan ise. Peale tantsude karguste kuulus seto kanneldajate repertuaari vanasti õigeusu kirikukellade rütmiliste löömise imiteerimine. Niisiis mängin nüüd Irboska kirikukellade löömist. Käesoleva sajandi algupoolel vahetasid setu kandlemehed vanatüübilised pillid Võrumaalt toodavate uuemate suurte kannelde vastu. Mängiti esialgu vaid katmistehnikas, kuid mõnikord omapärase bordoon saatega, mida Võrumaal ei tuntud. Bordoon saadet võib pidada setu uuema kandlemängustiili tunnuseks. Ühe toreda kandlemehe leidsin 1974. aasta suvel vene poole peal Petseri olohhova külas. See oli 83 aastane Ivan Jüri Saar, keda järgmisel aastal ka Eesti raadios lindistada sai. Tema enda kandlel oli kaheksa Purdoon keelt. Raadio lindistusel häälestas ta viis keelt. Unissoni klint passiks. Ivan Jürisoo Mare esituses kõlab nüüd setus. Tihti kõlab tantsu viis Kasatšokk, mille saatel ka setu kargust tantsida. Sama tantsuviisi mängib nüüd Peeter Lind varabina külast kelle juures käisin 1974. aasta suvel. Selles loos on veel sugemeid vanast mängustiilist, kuigi pillimees mängib juba mõlema käe sõrmedega viisinoppides ja bassikeeli kasutades. See on korjamise moodumäng. Samas mängustiilis küladel katkenud Kadrillist. Hea pillimees viiakse seto lauludes ikka pilli puhkjaks, pihke vahe ja moosekandiks Moske vahe. Mõnes laulus tulevad ette sellised sõnapaarid nagu priski, pilli, puhk ja kallis kandle lüüa ja kina kiiga lüüa. Kiik ehk siis algselt saksa haige on viiul, mida vanasti ka setud mängisid, nagu nende naabridki. Võru ja Pihkvamaal. Mängiti igasuguseid tantsulugusid, kuid kohalikuks nähtuseks. Setu pillitraditsiooni Pihkva venelastega ühendavaks nähtuseks oli eriline surnu või pruudidku instrumentaalne imiteerimine. Mida veel, Armas Otto Väisäneni selle sajandi alguses fonografeeris? Fonograafiülesvõtted mul pole, kuid spetsiaalselt tänase saate jaoks mängis ühe truba küla, viiuldaja vanase jürikuu ja itmise lindile Toivo tubli. Ja nüüd Toivo tubli ja leegaiuse pillimeeste esituses vanase Jürilt 1913. aastal üles kirjutatud vastastside tants kaasa mängivad Väike-trummek, Puubin, jaatriangel ehk Hellüraud nagu setused. Viimaseks uuenduseks oli seto pillimängus järmul Karmol karmoška ehk siis lihtsalt lõõtspill, mis sajandivahetuse paiku levis Setumaale. Nii Vene kui Eesti poolt. Niinimetatud eesti pillid, sealhulgas ka Teppo lõõtsad olid masoosed vene Eestis Wynne pillide häälestuses kasutati mitmeid teisi helilaade, mis laenulise muusika jaoks rohkem sobisid. Vene pillid levisid muide mõnevõrra laiemalt ka Ida-Eestis, kus vene päritolu tantse rohkem tantsijat. Kuulame nüüd veidi setu lõõtspillimuusikat. Suure metsa ja külas elanud pillimees. Tuulik oli kaheksakümneaastane, kui ma külastasin teda 19 aastat tagasi oma nimetskisse tähendab saksa pillil mängis ta pulmarongis esitatud sõidumängu. Kõige seto likumaks võib lõõtspillimeeste repertuaaris pidada erilisi tantsuviise, mida nimetatakse kargus seto kargus, seto kõne Kasatšokk, Plaska ja nii edasi. Neid tantsitakse mitut moodi ja nende kõigi aluseks on olnud vene vastavad tantsud, mis setudele on omandanud ka erijooni. Nii et ümber kaudsed venelased ei pea näiteks setukest vene tantsukski. Varem saadeti neid tantse kanneldel vika, lauldes nüüd alati lõõtspillil millele võib humoorikaid nelikverssegi kaasa laulda. Kuulame nüüd mõnda setu kargust. Mängib 1912. aastal sündinud Aleksei Oro perv Meremäe lähedalt. Kuna pillimehed on üsna liikuv rahvas, kes mängivad ükskõik mis rahvusest seltskondades siis oskavad setu lõõtspillimehed ka mitmeid vene laulu ja tantsuviise. Kuid seto ja vene küllaltki sarnaste lugude vahet tehakse kindlalt. Nikolai Kõiv, Värskast mängib esiteks setu kõrguse ja seejärel vene karguse. Nikolai Kõivu esituses veel üks Venemaalt pärit ja setus omal ajal väga soositud tantsu viis Caroobusk. Setu pillimeeste ja laulikute repertuaari kuuluvad orgaaniliselt vene humoorikat nelikvärsside suuskade eeskujul loodud naljalaulukesed. Neid lauldakse vene viisidel sageli ise kaasa tantsides. Järgnevana kõlab 20 aasta vanune heliülesvõtte ühelt jakapäevaaegselt koos viibimiselt trubakülas millest selgub, kui stiilselt on omandatud vene folkloori-le iseloomulik nähtus. Võrumaalt tulid Setumaale, moe tantsudena Sepp ja Rein lender, mis Pihkva venelastele võõraks jäid. Mängiti setus ka üle-eestilist hiir hüppas, kass kargas, kuid labajalavalssi selle saatel ei tantsitud, vaid hoopis midagi muud. Hiir hüppas, kass kargas Jegor tuuliku esituses. Selle looga lõpetangi lühiülevaate setu pillitraditsioonist, milles, nagu ise võisite veenduda on kõige kummalisemad kombel põimunud ja segunenud mõlema suure naabri eestlaste ja venelaste rahvamuusika ning on sündinud midagi väga omanäolist. Jegor tuulik suure metsakülast mäletas ka sellist üle-eestilise levikuga vana uljat lugu, nagu kuidas Prantsus Moskva läks. Tuletage meelde, et seda lugu tahtis ka lible kunagi Arnole kevades õpetada.